All or/and nothing ehk Mirrored in Your Eyes...

Sõitsin koju, makk põhjas ja kuulasin Sandra "Mirrored in your eyes" ja nii hea tunne oli.... järjekordne dejavu ürituselt, kust tulin (olin seda seika jällegi unes näinud) ja mõnus surisev ja pulbitsev Eluarmastus sees... Silmad ongi sinu hinge peegel.... vaata teise silmadesse ja saad väga hästi aru....kes, miks, milleks, mida....

Kutsa vaatab oma mulle otsa, teeb kahtlast häält nagu küsides, et Mis sa istud seal Chick, nägu särab nagu täiskuu.... Kõrvad on nagu lokaatorid ja ma ei saa tast aru.... Täna ei saa... söönud on? On. Kasse kiusanud on? On... no mis siis veel? Ega ometi jälle selle hullu koerailmaga õue? Eh, nüüd lakub veel mu jalgu.... ja keeras solvunult selja..... Koerapidajana olen vist oma koera ära hellitanud, enamasti lasen tal toas olla, kui õhtul koju tulen.... Lahe on see, et ka kassid, oleneb kes hommikul õue jäänud on, jooksevad mulle vastu, nagu koerad, postkastideni, kus oma autoga peatan, et kõigepealt lehed võtta... Armas ju? Kass jookseb sulle vastu väljaspool maja territooriumit..... Mnjaa, aga see ei olnud see, millest täna rääkida tahtsin...

Tegelikult on nii palju päevi juba kripeldanud, et tahaks kribada....., Aga töökohustused või muud üritused on aja ära võtnud.... Kuna hetkel tööd teha ei suuda, sest just tulin Halloween’i ürituselt, olen joonud veini, ausside oma, mingi spets sort, millele kõva jutt juurde räägitud ning lisaks ka vesipiipu ohtralt tõmmanud.....hea oli, tunnen et olen meeldivalt joogine, õnneks on nii vähe vaja ja tööd küll enam teha ei taha...
Halloweeni siis kõigele... Ilm naa koerane, et ei näinud küla vahel küll ühtegi last ringi jooksmas, see eest olin ise tõeline Ghost või tont..... peas kena Halloweeni torbik ja seljas ürp tondiga... tegelikult alustasime juba tööl ühe kolleegi ära saatmisega...nimelt astus ta sügisel kunstiakadeemiasse, armas piiga, kellel mega riietusstiil ja nüüd sain teada, et ta ka modellindusega tegelev... Teda saatsime ära täna mõnusa mütsipeo ja catwalk’i saatel..... Mütside valik oli super....Seega kui isu stiilika järgi, lihtne valik, tehke Mütsipidu või Lipsupidu või Prillipidu..... ja te ei kahetse, sest üldjuhul inimestel fantaasiat jagub ja hea tuju garanteeritud....
Aga sealt ärasaatmiselt jõudsin siis õigele Amchami Halloweeni peole, on see ju just Ameerikalik püha... Kõigepealt bowlasime oma tunnikese ja põhirebimine käis AMCHAMi ja BECC’i vahel... Aga päris lahe oli...olin ühe advokaadibürooga segatiimis... ja kunagi pole olnud nii, et esimesena Strike ja siis vahepeal mõned nullid ja siis jälle Strike’id. Ja nii lõpuni, ei saaks nagu öeldagi et Luck of a Beginnner... Tegelikult oli kõik Tasakaalus.... All or nothing.... Täistabamus või null, kokku kena keskmine...

Nii on viimasel ajal mu elus ka olnud, et on tasakaal, leidub Strike ja siis jälle Crashe.... Aga see ongi ju Elu....., Mulle meeldib....Viimase aastaga olen õppinud hindama Elu kui selle olemust ja selle Mõtet ja paradokse... Elu on lühike, seega Carpe Diem, and so i do..... Nagu täna, kuigi väsimus oli sees, ikka läksin sinna üritusele ja ei kahetse.... Kes seda teab, millele just see üritus alguse pani.... Olime ühes Casinos lõpuks, olid kõhutantsijad, ruletimängijad, vein, vesipiip ja ohtralt toredaid inimesi... Lõpuks ma seal vesipiibu nurgas vaid olingi, olen ju mittesuitsetaja, ja miks siis nendel harvatel võimalustel mitte nautida vesipiipu.... Seekord minu kostüüm just auhinda ei saanud, samas mingid suvalised peolised ütlesid just mulle, et minu kostüüm oli kõige Halloweenilikum ja väärinuks auhinda... Aga see oligi auhind....et keegi julges sulle seda öelda, so sweet.... nurr....
Aga seekord siis, liikudes ajas tagasi, siis eile käisin oma vanal ülikooliaegsel ühika toanaabril külas... patsutasin ta kõhtu, sest nüüd siis saab tema emaks, hirnusime koos selle üle, kuidas mina 4dal kursusel lapse ootele jäin, olles 21. Meelde tuli mõnusaid momente ühikast ja titeootamisest ja ka elamisest seal käed-jalad koos ning kuidas loengu vaheaegadel sai rinda antud... Ja olen omast arust hakkama saanud, seega usun, et saab temagi, missiis et vanusega tuleb hirme ja ülemuretsemist järjest juurde..... Noorena lapsevanemaks saades, on ikka omad plussid ja sekka ka miinused.... kokku Tasakaal, nagu ikka.... Igatahes arutasime, kuidas oma kodusid värskendada, muuta, mõnusamaks teha.... Meestest ka, nagu ikka... Ei tea naisi, kes neist ei räägiks.... Polnud ju nii ammu näinud.... Elu meie ümber...

Pühapäeval olin tubli ja riisusin õues, missiis et õues oli tuul ja peaaegu miinuskraadid.... Ja koera miiniväli sai ka üle käidud mõneks ajaks, niitma enam ei hakanud, sest öine lubatud miinus 7 pani mind arvama, et ei tohiks enam....Talv ju ees....

Aga põhiline oli nädalavahetusel see, et lõpuks ometi sain läbi Coelho „Viies mägi” Seostub hästi nende Strike'de ja Crashide või All or Nothing temaatikaga....... Laupäeval hilja alustasin ja pühapäeva hommikul ärgates, sain läbi.... Siiralt soovitan....eriti neile, kes on elus kogenud lüüasaamisi, kaotusi, katastroofe, pauke....Hea küsimus, kas on kedagi, kes pole? Mina arvan, et see ei ole võimalik, et mõnedel inimestel puudub selline kogemus...Kui on selliseid, siis on selge, et ühel hetkel pöördub kõik.... sest elus toimib Tasakaal.... Aga point nagu ikka tuli alles lõpus välja....
Coelho kirjeldas väga mõnusalt, kuidas Eelija, kunagine puusepp, siis end prohvetiks pidav noor mees, end läbi Akbaris toimuvate sündmuste nii rahu ajal kui ka sõja keerises, iseenda Loo juurde tagasi jõuab.... See tee iseendani ja arusaamisteni oli pikk (nt tee Naise armastamiseni, Armastuseni üldse) nagu ikka....Oleks meil oma Eludes kõigil nii lihtne aru saada, et millal oleme oma Loost kõrvale kaldunud ja et uuesti tagasi Õigele rajale jõuda.... Aga jah, Coelho tahab öelda, et meie kõigi Eludes on möödapääsmatud ja paratamatud olukorrad, need enamasti tulevad siis, kui arvame, et kõik on super-puper. Ja pääsu pole.... Ma usun, et nii Sina kui mina, oleme kogenud neid hetki, kui me ei suuda mõista, miks üks või teine asi meie elus juhtub, sest me arvame, et me ei ole ju seda ära teeninud.... Mina ei usu religioosses mõttes Jumalasse, küll aga usun arvatavasti mingisse oma Jumalasse, Loojasse, Algallikasse, mis nimi tal iganes on, vahet pole.... Ja tegelikult võib-olla on see usk hoopiski Iseendasse????? Pigem niipidi....Tean, et usaldan oma sisetunnet ja mul poogen, kust see sisekaemus tuleb, Jumalast või oma enese tarkusest või veel kellegi poolt sealt nähtamatust maailmast....nendelt, keda me ei näe, vaid tunneme ja tajume.... Peaasi, et olen oma valikutega õnnelik.... sest selle õnnetundega jagan ka positiivsust ja armastust kogu meie Maakerale või kogu Inimkonnale.... Mõelgem positiivselt.... muud polegi vaja.... Easy....
Coelho juurde veelkord.... paralleele tõmmates meie Eludega, tuleb aru saada, miks nn Jumal meile selliseid „pauke” saadab..... kas selleks, et õigele teele tagasi juhatada?, või et seda, mida oleme õppinud, nüüd kasutada?, või hoopis selleks, et praktikaga saadud vilumust kellegile edasi anda ehk ise olla Õpetaja?????
Ja jällegi, autor toob välja sama paradoksi, et minevik tuleb lahti lasta... siit väike tsitaat.
„Kui sul on minevik, mis rahu ei anna, siis unusta see, „mõtle endale uus (elu)lugu välja ja usu seda. Keskendu ainult nendele hetkedele, mil suutsid teha, mida soovisid – ja see jõud aitab sul saada, mida tahad”.
Mõelgem... näiteks ka selle lause üle:
„ Kõik, mis oleks võinud juhtuda – aga ei juhtunud-, puhub tuul minema, ja sellest ei jää mingeid jälge...”
"Oleks" on nagu ikka paha poiss ja nende üle ei tasu targutada, ei ette ega taha.... Loevad vaid teod.....

Eriti meeldis soovitus maailma laste silmadega vaadata ja tajuda..... „ Sest kunagi olin ma poisike ja tean,m et lastel pole minevikku... Laps võib täiskasvanule õpetada 3 asja: olla ikka igasuguse põhjuseta õnnelik, olla kogu aeg mingi asjaga ametis ja osata – kõigestjõust – nõuda seda, mida tahad. „
Olen tihti seda endale meelde tuletanud ja ka sõpradele soovitanud..... Lapsed..... meie lapsed..,. Laps meie sees.... Laps meie tulevik.... Proovi vaadata lapse silmadega maailma ja Sa ei kahetse....

Ja miks tuleb Jumalaga võitlusse asuda, ma siin kommenteerima ei hakka, loe seda sealt raamatust ise.... Aga seda sõnumit, et iga karistust tuleb võtta Väljakutsena, seda tean juba aastaid oma kogemustest.....

Ja kui veel sündmustega tagasi minna, siis pühitsesingi sel sinatsesel tormisel reedel Viru rabas sisse oma ilusad sinised rohelise ääre ja jalgpalli kujutisega kummikud... Rappa minek toimus, aga rappaminek see ei olnud.... Oli fun (sest seltskond oli hea), oli ilus (Eestimaa loodus sügisel ja rabas on ju võrratu), oli kunstiline (sest maha jäi 200 pilti ja eriti pärast eelmisel päeval läbi viidud profifotograafi koolitust loodusfotode osas), oli maitsev (sest Kolga mõisa seljanka, põdralihaga pannkoogid, munamantlis jäätis olid mega head), oli hariv (sest giid rääkis nii mõndagi huvitavat, nt et Eestis on 2 pärlijõge, üks Lahemaal, teine lõunas, kust leiab valepärleid,mis säilivad 20 a ja kohad on salastatud, või et Eestimaa pikim puu on siiski kuusk 54 m.. jne jne), oli vihmane ja tuuline (sest oodata oli tormi, aga see meid ei heidutanud), oli relax (sest koju jõudsime hea tuju ja mõnusalt väsinuna), oli teamile ühendav (sest väljaspool office’t on ikka lahedam suhelda), oli moodne (sest kõik kandsime oma firma helkuritega ja tibukollaste kapuutsidega jopesid.... nagu ühest lastekodust), oli soe ka külmaga (sest Jägermeister andis ikka abi)... Aitab... omadussõnu jagub.....

Ja nii pikka blogi mul pole olnudki, aga see on seepärast, et Elu meie ümber on kirev ja põnev, kui oskad ise seda selliseks teha..... Valikud valikud..... Ja üks kuu kohe jälle läbi....