See on väike killuke raamatust TARGAD SÕNAD ehk HEAD MÕTTED ELUST, mille on koostanud ajakirjanik Jo Ryan. See armas ahvinäoga raamatuke on täis mõnusaid ütelusi koos humoorikate loomariigi esindajate piltidega ja mille ma kavatsen oma kallitele vanematele Pärnumaale viia nädalalõpul. Juba tükk aega on mul sees tunne, et ma ei ole kunagi tihanud viia neile raamatuid, mis hinge toidavad.... Ei ole julgenud pigem, kartuses et nad ei mõista minu motiive ja pigem solvuvad, kuna muna tuleb kana õpetama..... Aga minu suurim uue aasta soov oleks just see, et nad avaksid silmad ja saaksid aru, et elu on nii lühike, et lihtsalt seda raisata ülemuretsemiseks, pabistamiseks, probleemide väljamõtlemiseks või hoopiski ainult töörabamisele..... Ise mõtlen, et kunagi pole hilja alustada muutusi enda sees, sest ainult siis saan muuta ka välistingimusi oma ümber...Ehk ei ole nende jaoks ka hilja veidi muuta harjumuspäraseid mõttemalle või murda raamidest välja poole.
(Spordiaasta tähtedes just õhtujuht kilkas, et MA USUN ISEENDASSE ja MA SUUDAN......eehhh, muud pole vajagi..eneseusku igasse soovi. Lumeräpil pole vigagi ja selle aasta spordikuulsuste autasustamine on päris laheda ülesehitusega: pidulikku Estoniasse on toodud humoorikat lähenemist läbi näitlejatest õhtujuhtide, Erki Noole debüüdi õhtujuhina, tantsupoiste ja tüdrukute, elurõõmsate laulude... Veidi naljakas on, kuna saalitäis rahvast poolmuigel vaoshoituna nii konservatiivses ruumis nagu Estonia ju on, vaatavad, kuidas 3 õhtujuhti nalja viskavad küll teibaga ja ilma, medalitega ja ilma)
Mul on nii kahju, et isegi nüüd, kui ma ise juba ema, mõtlen ja analüüsin oma lapsepõlve tundeid ja paraku ei meenu, et suhted emaga oleksid just väga head olnud. Ei tule meelde, et hea sõnaga premeeriti või küsiti, kas on muresid või probleeme, mida saaks koos lahendada. Eelkõige ootasin emalt mõistmist ja tuge ja hoolimist ja hellust ja tunnustust ja emalikku armastust... Kõike seda saab ka õppida....Öeldakse, et laps valib ise endale vanemad, et neile midagi õpetada ja muidugi ka vastupidi....andmine ja saamine, ikka fifty-fifty. Olen saanud kuhjaga materiaalseid asju preemiaks heade hinnete eest või hoopiski ettemaksuks vanaduspõlve abi eest? Olen saanud head üleskasvamise tingimused, aga kodusoojust ei mäleta....Mäletan pigem mulli sees elamist, et enda tegelikku MINA avada ja näidata seal, kus selleks õiged tingimused.
(Ohoo, Gerli ja Tanel Padar laulavad Võta Aega....nii kuradi õigel hetkel...
„Võta aega veidi ringi vaadata
veel ei ole hilja jõuab elada
ava silmad mõtle peaga küll sa näed
leiad rõõmu elus olemise väest”)
Aga nagu ma ütlesin, et ise olen need vanemad valinud ja seega olen püüdnud õppida..... elama nii nagu mitte nemad.... See vist ongi elu poolt kingitus mulle? Sest kuidas ma muidu teaksin ise emana, kuidas oma kodus armastust ja hellust ja hoolivust ja mõistmist ja tunnustust jagada. Seega olen tänulik oma vanematele nii vinge elukooli eest....Eks õppimist jagub veel küllaga, aga ehk nüüd, kui ma ise rahul ja õnnelik ja täis armastuse ülevoolavat energiat suudan neilegi vanas eas midagi õpetada... Mina peaksin ju neid õpetama? Nüüd ma olen valmis, enne ma ei osanud....Kunagi ei ole hilja alustada.... Ehk siis jõuab ka nendeni, et elus on nii palju hetki, mis õnne ja rõõmu pakuvad.... Miks siis mitte neid, oma kalleid ja ainsaid vanemaid, aidata neid hetki näha ja leida.....
Sellega seonduvalt tuleb meelde eilne kinos vaadatud film LUSTAKAD JALAD (Happy Feet) , mis rääkis keiserpingviinide hingeelust. See elurõõmus animafilm oli pigem just suurtele, kuigi ka väiksed leiavad sealt oma (mõnusad elukad, hea muusika, õnnelik lõpp). Pingviinide kogukonna rahulik ja stabiilne elu kaugel Antarktikas muutus siis, kui sündis ilma veidi teistsugune pingviinipoiss Mõmin (Mumble), kes kogu aeg tatsus oma jalakestega tantsu lüüa ehk talle meeldis steppida. Paraku iga pingviin pidi leidma oma Südamelaulu, et leida oma ellu True Love (sest ainult nii leiti endale kaasasid)...Aga mis siis teha, kui laulda ei oska? Mõminale meeldis Gloria, ilusaima häälega pingviinineiu....Nende vaheline säde oli olemas algusest peale, kuid nende ühiskond ei soosinud nende sõprust. Ka Mõmina vanemad ei suutnud poega piisavalt toetada ega mõista ning nii Mõmin läkski ära oma teed, pisikeste uute sõpradega...maailma avastama ja uurima, miks kalu enam ei olnud ja nälg kimbutas. Nii jõudis Mõmin inimesteni, teda topiti puuri ja sealgi aitas steppimine, et anda Inimestele mõista, et neid on veel ja nad on hädas. Igatahes hinge läks just see, kui inimesed Mõmina järgi kohale tulid ja mõistsid, et kalu ei saa kõiki välja püüda, sest pingviinide toitumisahel on rikutud. Mõmin, tagasi tulles jätkas steppimist ning kaasas tantsu õppima kogu kogukonna, välja arvatud pealikud, kes kiivalt oma vanast usust ja stampidest kinni hoidsid (nagu meie esikad, ehehhehe). Kui Mõmin oleks loobunud iseendaks olemisest, ei oleks kogu kogukond päästetud näljasurmast..... Mõmin julges jääda kindlaks oma tõelisele olemusele, mitte kaotada usku iseendasse ning tegutseda suurema eesmärgi nimel kui vaid enda heaolu. Armas, väga armas film....
Kuidagi see lapse ja vanemate teema on täna hingelähedane....Ka linnahallis vaadatud Pipi muusikal oli mõnus tagasivaade lapsepõlve. Ja kõrvu jäi pigem kõlama Pipi, Tomi ja Annika suur soov mitte kunagi suureks saada, sest suured inimesed vaid teevad tööd ja tööd ja tööd ja neil ei ole kunagi nii lõbus....selle peale võtsid nad sisse väänikupille....Väänikupillid lubavad teha kõike seda, mida hing ihkab ja nii vaffa on teha seda, mis hing ihkab...näiteks otsida spunki. Kadri Adamsoni Pipi oli päris elutruu ja innustav edaspidiseks, et oma sisemine laps aeg-ajalt üles otsida ja välja lasta... Laval oli elus hobune ja ahv, tsirkuseartistid, lisaks ka Indrek Pertelson, kes maailma tugevaimat meest mängis, kuid samas Pipilt jõukatsumises ära sai.....
Kui veel ajas tagasi minna, siis eelmine nädal pidasime firmaga jõulukat ja hoopis teistmoodi kui muidu.... Alustasime bussis, kus nn Entertainer meid lõbustas ja turgutas...kohale jõudes, olime juba ka bussikaraoket teinud ning esimene peatus oli väga vinge modernne lehmalaut, kus peremees meile innustavalt lehmade nn Waldorf stiilis (vaba)kasvatusest rääkis. Piimatootmise numbrid räägivad enda eest, igatahes stressivaba elu paneb ka lehmad rohkem piima tootma..... Põhipeatus oli meil Metsiku Piisoni Saloonis ehk piisonifarmis, kus pidulised saavad koos armsa piisoniperega jõule pidada..... Väga soe ja inspireeriv kontseptsioon, kus kõige keskmeks armastus oma töö ehk loomade vastu. Võimalus piisoneid toita, nendega koos olla peaaegu et ühises ruumis, süüa stressivaba liharooga, kõikuda kiiktoolis, teha profikeraamiku juhtimisel ise keraamikakunsti... Ma lasin fantaasial lennata ja seekord vormus välja armastus ehk 2 linnukest, lõokest, nokkapidi koos..... Tegime ise jõulu-etteasteid, et oma kingitusi kätte saada, panime tantsu ja mekkisime Piisonimusi (tequila baasil jooki)... Oli super jõuluõhtu, nii teistmoodi kui tavalised jõululäbud...selline maalähedane, soe, innustav ja tagasitulemise isu tekitav,,,,sest sinna , kus palju armastuseenergiat ja positiivsust, ikka tahad ju tagasi tulla. Minu arust sellised ideed on alati edukad, kui tegija sellesse usub ja naudib protsessi selle loomise juures sajaprotsendiliselt. Väike paralleel LUSTAKATE JALGADE Mõminaga, kes suure innustuse ja eneseusuga, kogukonnale vastu seistes, suutis oma eripäraga kogu rahvale Kalaõnne tagasi tuua. Igatahes lahe koht nii seminaride, kui väikeste gruppide pidude või niisama rutiinivaba olengute jaoks. Lisaks ka lähedal olemas ka puhkemaja....Nii et kõigi ja kõige eest on hoolitsetud.
Eh, neid kordumatuid õnnehetki sellesse jõulu jagus....sai veel Strandis tantsu vihutud, Rannametsa lähistel rabas jalutatud ning vaatetornist Kihnu ja Manilaidu piilutud, rabajärvekesi imetletud, Elisabeti kirikus RAM jõulukontserdil käidud, kamina ees tuld ja veini nauditud, mõnusaid filme vaadatud, jõuluroogasid nauditud.....ehk siis elatud nii nagu Pipi soovitas...... et oleks lõbus, muredevaba ja lihtsalt hea olla. Üksteise seltsis.
Igas ajahetkes peitub õnneiva.... just nii see ongi.... ja siia lõppu sobib just täna soetatud Lauri Saatpalu ja Katrin Mandeli plaadilt SA OLED HEA ja laulust Mõtisklus paar rida:
„Igas hetkes peitub head ja halba
Seal kus lõpeb seal ka algab tee
Meri kustutab kord jäljed kaldalt
Aga hinges püsivad veel”
Wednesday, December 27, 2006
Thursday, December 21, 2006
Kariibi Kuningannana puhata ja mängida....
Üks minu piiritagustest sõpradest rääkis ükspäev, et nägi und... ja et esimest korda jäi talle see meelde......tavaliselt ei näe või ei mäleta neid ja unetestide järgi olevat üldse väga boring person.... aga seekord sõber särades rääkis, et nägi unes, kuidas tema oli Indiana Jones ja kuidas ta unes päästis Kariibi mere saarte kuningannat piraatide käest..... Päris lahe unenägu, arvestades meie argipäeva hallust..... Kahjuks jäi küsimata, kelle sarnane Kuninganna oli.....
Tegelikult olin mina see, kes talle eelnevalt rääkis toredast jõulupeost, kus stiiliks oli kõik, mis seotud Caribbean’iga. Mäletan, et rääksin talle elavalt, kuidas ikka seltskond teeb peo mõnusaks ja ega teiste kükkidest või tiritammedest ainult ei piisa, et pidu oleks fun ja meeldejääv....Ikka Sina ise oled see hing, kes enda sees ja väljas peo püsti paneb... Igatahes nagu ikka, stiilikale kohale, valmistusin käepäraste vahendite ja võimalustega: special sätendav soeng, mida kunagi poleks arvanud, et võiks mulle sobida, roosi pistsin ise veel kodus juustesse, profi meikari lihvitud make-up, enda kapist suvine kollane, suurte roosade –punakate lillekujutistega suht lahtine kleit, mis oli muretsetud sõbranna pulmadeks, mis ärajäid, kuid millega paratamatult satun küll Trinidad&Tobago või Kariibi stiilis pidudele....kaelas muidugi veel lillevanik ja neoonroosa kaelavõru,mis just pimedas helgib.... Avastasin, et ka meeskolleegid, kes mulle järgi tulid, olid vaeva näinud meigiga, aksessuaaride ja riietusega (plätud, shortsid, pruunikas jume, make-up, prillid jne) ... igatahes oli ülinaljakas kolmekesi restorani sisse sammuda, mina keskel..... ja tervitada kalleid kliente ja kolleege nagu tõelised suvitajad Kariibi mere saartelt... Igatahes oli lõbus olla Kariibi Kuninganna.....Rollivahetused pakuvad head vaheldust meie rutiinsesse ellu...
Muusikat tegi meile Trio Tropical, Soomes resideeruvad Panama-Peruu mustanahalised latino-jazzi viljelevad muusikud... Ja paremat ei saa ollagi kui just sellised muusikud suudavad kell 8 varaõhtul panna eesti inimesed ridamisi cha-cha’d õppima... ja nautima ka veel õppimise protsessi..Seda kergem oli pärast edasi praktiseerida ja improviseerida. Sel õhtul oli mu huultel mitmed korrad EESTI MEES ON TANTSULÕVI!!!! ja veel latiinos.... Vaga vesi, sügav põhi... respect....Puhkuse maik hakkas juba suhu tulema... Kirjud kokteilid, ohtralt head seltskonda, mõnusat muusikat, sigaritoa vesipiipu, ülimõnus fotograaf, säravad graatsilsed latiino tantsutüdrukud.... kõigi jaoks midagi... Aga ürituse puänt oli muidugi peaüllatusesineja: see oli meie firma oma bänd, kes oli selgeks õppinud päris mitu mitu lugu, alates Veenusest ja Tsirkusest ning lõpetades special for party looga Kontor (Volkonski Punker ainetel) ... Rahvas, meie oma eesti rahvas, läks täiesti hulluks, näppu visates, karjudes, tantsides ja kaifides....no mida veel enne aastavahetust vaja..... ikka välja elada...seda sai kuhjaga..... Praegugi videod vaadates, kipub jalg tatsuma ja näpud v-tähti viskama. Imesid ju juhtub, katsu vaid näha, sest ka see, et ühes pisikeses 30 pealises kollektiivis on muusiku (või pillimängu) geeniga inimesi laval juba 7 ning osad potentsiaalsed veel lava ees kaasa laulmas.....seda ei juhtu igas firmas.... Igatahes meie kliendid said meeldejääva ja uskumatu peo osaliseks ning vapramad lõpetasid alles hommikul... paraku ei saa öelda, et algul ei saa minema, pärast ei saa pidama, meil läks kohe kõik käima.....
Ja olen igatsenud puhkust ja mängu pikka aega, eriti nüüd kui töötempo on kruvinud ja kruvimas lakke, siis nagu tahaks veel rohkem seda kusagil maha raputada.... Eks puhkus ja mäng selleks ju hea ongi.... Et elu oleks tasakaalus. Seetõttu ühel õhtul valisingi uuest kinorepertuaarist uue südamliku romantilise komöödia Puhkus (Holiday). Tõepoolest, see film oli nii armas, et nunnumeeter tõusis sel hetkel 10 peale, seda enam, et juba näitlejate valik oli väga hea, üks armsam kui teine: Jude Law, Kate Winslet, Cameron Diaz jne... Sisu oli suhteliselt lihtne, kahel piigal said suhted otsa... Muidugi ei saa öelda, et ainult vastaspool oleks süüdi, eks ikka tüdrukud ise ka olid veidi kiiksuga.,.. ühel oli kalduvus armuda mehesse, kes vastu ei pakkunud muud kui manipulatsiooni ja ärakasutamist ja piiga ikka ja jälle andis võimaluse enda peal manipuleerida. Teine oli tõeline töönarkomaan, unustades mehe enda kõrval sootuks, nii et viimane, otsides naiselikku lähedust mujalt, magas oma firma sekretäriga.... Selle peale üks piigadest tahtis puhkust ning leidis netist kuulutuse, kus puhkusena pakuti vahetada kodu. Mu arust päris hea idee, ei olegi kuulnud, kas Eesti oludes ka seda leiaks või mitte, veel parem kui eestlane saaks kodu vahetada näiteks Kariibi mere saartele....EHEHEHEHEEEE... Aga igatahes nii need 2 piigat üksteist leidsid, üks Londonis, teine L.A.-s. Ja kahenädalane deal sai jõulude eel teoks. Meeldis see, kuidas Londoni piiga sõbrunes Hollywoodis ühe 90-aastase vana stsenaristiga, pakkudes talle seltsi, andes jõudu edasi elamiseks ning isegi suutis vanamehe ilma toetusaparaadita käima panna ja veelgi enam, kui tolle lugupeetud stsenaristi auõhtut peeti, ronis mees trepist üles nagu noor sälg..,. Soe ja inimlik mõistmine kaaslaselt teeb imesid.....
Aeg-ajalt tundub mullegi, et eakatel on eluvaim ja nooruslik hing rohkem sees kui 25-stel ... Kui LA piiga Londoni lähistele jõudis, kus paks lumi maas ja taksogi muinasjutulise maja ette ei vuranud, pidi too lahtstel kontsadel oma suurt pagasit sikutama.... kontrast missugune...aga igatahes kõrgklassi piiga harjus vasakpoolse liiklusega ruttu (missiis et mitmeid liiklusohtlikke olukordi tekitades) ning õhtuti pugis mõnusalt seda, mida hing ihkas....Puhkus.... ja ei ühtki inimest... Nalja hakkas saama siis, kui ühe piiga juurde sattus teise piiga piltilus vend ning teise juurde esimese piiga endise poisssõbra sõber....Ja siiis teadagi mis arenema hakkas.,...õnneks läbi nende teiste meestegelaste arenesid ka piigad ...inimestena. Filmi lõpuks, mis muidugi oli muinasjutuliselt ilus (ja oligi hea selline läila lõpp) olid piigad tervemad mitte ainult vaimselt ega füüsiliselt, vaid just hingeliselt ja valmis eluga edasi minema ning nautima.... ning valmis lahti ütlema minevikust ning kammitsevatest harjumustest....
Eh ja ei saa öelda, et ma ei saanud puhata ja mängida, igatahes ühel õhtul leidsin end väljaspool linna saginat ühest spa-st veest sulistamas, mõnusasti saunalaval lounge muusikat nautimas, veini mekkimas, kamina ees tuld vaatamas ja öösel taevas tähti vaadates ning möllava mere ääres peaaegu et lainetesse astumas.... Ja selle kõige juures oli tegelikult oluline hoopis seltskond, tegelikult ei ole vahet, kus ja mis tingimustes sa oled, vaid hoopis see, kellega sa oled .....Meeldiv seltkond on nakkav ning mega emotsionaalse laengu tekitab kõigile.... ja ikka selleks, et muul ajal jälle jaksata... Puhata ja mängida.... ainult tööd teha ei saa...
Sellega seoses meenub, et eelmine nädal oli veel üks väga oluline seik minu elus. Minu viimase aja lemmikkirujanik Anatoli Nekrassov (Elavad Mõtted, Perekond- Tarkuse algus autor) tuli Eestisse esitlema oma uut raamatut Lätted. Ei ole veel lugeda jõudnud, küll aga ilutseb mu raamatus autogramm pühendusega just mulle, milles armas soovitus ÕPPIDA ARMASTAMISE TARKUST. Kuulasin teda ja tema vastuseid inimeste küsimustele... väga huvitav oli....ikka ja jälle kordas ta Väärtushinnangute süsteemi, mille alustalaks Mees või Naine, mitte Inimene.... priroteetidena järgnemas PAARILINE ( ref tema kuulsast PAARIteooriat), siis Laps, alles siis Kodukolle, siis Vanemad, sugulased ning Töö ning Sõbrad, Hobid alles lõpuks.... Valus tõde, mis on meie elus tähtis.... Ei hakka siia rohkem ümber kirjutama, aga kuidagi väga omaks on mulle saanud tema mõtted, sest ka oma elus mõndagi läbi elanud ning sellega seonduvalt ka teatud seosed ja äratundmisrõõmud Anatoli Nekrassovi maailmavaatega tekkinud... Nagu ka tema ühe raamatu alguses on väike kild: Maailmavaade määrab saatuse.... Excatly to the point....
Sel nädalal ei ole veel üldse saanud puhata ja mängida, praegu Helsingist tagasi loksudes ja tiiburis seda sissekannet kirjutades, tunnen seda enam, kuidas ootan homset päeva, kui saan hommikul kauem magada ja sõidame oma armsa tiimiga Piisonite farmi jõuluõhtut pidama või reedet, et nautida Pipi Pikksukka muusikalil nii lapseks olemist kui head muusikat ja sõnalist emotsiooni..... Ja muidugi jõulud.... Päkapikud juba jooksevad.... Hea soovitus just endale...vaata maailma läbi lapse silmade ja elu on nauditav ja lihtne, nii nagu peabki... Seega puhakem ja mängigem.... nii palju kui võimalik.
Tegelikult olin mina see, kes talle eelnevalt rääkis toredast jõulupeost, kus stiiliks oli kõik, mis seotud Caribbean’iga. Mäletan, et rääksin talle elavalt, kuidas ikka seltskond teeb peo mõnusaks ja ega teiste kükkidest või tiritammedest ainult ei piisa, et pidu oleks fun ja meeldejääv....Ikka Sina ise oled see hing, kes enda sees ja väljas peo püsti paneb... Igatahes nagu ikka, stiilikale kohale, valmistusin käepäraste vahendite ja võimalustega: special sätendav soeng, mida kunagi poleks arvanud, et võiks mulle sobida, roosi pistsin ise veel kodus juustesse, profi meikari lihvitud make-up, enda kapist suvine kollane, suurte roosade –punakate lillekujutistega suht lahtine kleit, mis oli muretsetud sõbranna pulmadeks, mis ärajäid, kuid millega paratamatult satun küll Trinidad&Tobago või Kariibi stiilis pidudele....kaelas muidugi veel lillevanik ja neoonroosa kaelavõru,mis just pimedas helgib.... Avastasin, et ka meeskolleegid, kes mulle järgi tulid, olid vaeva näinud meigiga, aksessuaaride ja riietusega (plätud, shortsid, pruunikas jume, make-up, prillid jne) ... igatahes oli ülinaljakas kolmekesi restorani sisse sammuda, mina keskel..... ja tervitada kalleid kliente ja kolleege nagu tõelised suvitajad Kariibi mere saartelt... Igatahes oli lõbus olla Kariibi Kuninganna.....Rollivahetused pakuvad head vaheldust meie rutiinsesse ellu...
Muusikat tegi meile Trio Tropical, Soomes resideeruvad Panama-Peruu mustanahalised latino-jazzi viljelevad muusikud... Ja paremat ei saa ollagi kui just sellised muusikud suudavad kell 8 varaõhtul panna eesti inimesed ridamisi cha-cha’d õppima... ja nautima ka veel õppimise protsessi..Seda kergem oli pärast edasi praktiseerida ja improviseerida. Sel õhtul oli mu huultel mitmed korrad EESTI MEES ON TANTSULÕVI!!!! ja veel latiinos.... Vaga vesi, sügav põhi... respect....Puhkuse maik hakkas juba suhu tulema... Kirjud kokteilid, ohtralt head seltskonda, mõnusat muusikat, sigaritoa vesipiipu, ülimõnus fotograaf, säravad graatsilsed latiino tantsutüdrukud.... kõigi jaoks midagi... Aga ürituse puänt oli muidugi peaüllatusesineja: see oli meie firma oma bänd, kes oli selgeks õppinud päris mitu mitu lugu, alates Veenusest ja Tsirkusest ning lõpetades special for party looga Kontor (Volkonski Punker ainetel) ... Rahvas, meie oma eesti rahvas, läks täiesti hulluks, näppu visates, karjudes, tantsides ja kaifides....no mida veel enne aastavahetust vaja..... ikka välja elada...seda sai kuhjaga..... Praegugi videod vaadates, kipub jalg tatsuma ja näpud v-tähti viskama. Imesid ju juhtub, katsu vaid näha, sest ka see, et ühes pisikeses 30 pealises kollektiivis on muusiku (või pillimängu) geeniga inimesi laval juba 7 ning osad potentsiaalsed veel lava ees kaasa laulmas.....seda ei juhtu igas firmas.... Igatahes meie kliendid said meeldejääva ja uskumatu peo osaliseks ning vapramad lõpetasid alles hommikul... paraku ei saa öelda, et algul ei saa minema, pärast ei saa pidama, meil läks kohe kõik käima.....
Ja olen igatsenud puhkust ja mängu pikka aega, eriti nüüd kui töötempo on kruvinud ja kruvimas lakke, siis nagu tahaks veel rohkem seda kusagil maha raputada.... Eks puhkus ja mäng selleks ju hea ongi.... Et elu oleks tasakaalus. Seetõttu ühel õhtul valisingi uuest kinorepertuaarist uue südamliku romantilise komöödia Puhkus (Holiday). Tõepoolest, see film oli nii armas, et nunnumeeter tõusis sel hetkel 10 peale, seda enam, et juba näitlejate valik oli väga hea, üks armsam kui teine: Jude Law, Kate Winslet, Cameron Diaz jne... Sisu oli suhteliselt lihtne, kahel piigal said suhted otsa... Muidugi ei saa öelda, et ainult vastaspool oleks süüdi, eks ikka tüdrukud ise ka olid veidi kiiksuga.,.. ühel oli kalduvus armuda mehesse, kes vastu ei pakkunud muud kui manipulatsiooni ja ärakasutamist ja piiga ikka ja jälle andis võimaluse enda peal manipuleerida. Teine oli tõeline töönarkomaan, unustades mehe enda kõrval sootuks, nii et viimane, otsides naiselikku lähedust mujalt, magas oma firma sekretäriga.... Selle peale üks piigadest tahtis puhkust ning leidis netist kuulutuse, kus puhkusena pakuti vahetada kodu. Mu arust päris hea idee, ei olegi kuulnud, kas Eesti oludes ka seda leiaks või mitte, veel parem kui eestlane saaks kodu vahetada näiteks Kariibi mere saartele....EHEHEHEHEEEE... Aga igatahes nii need 2 piigat üksteist leidsid, üks Londonis, teine L.A.-s. Ja kahenädalane deal sai jõulude eel teoks. Meeldis see, kuidas Londoni piiga sõbrunes Hollywoodis ühe 90-aastase vana stsenaristiga, pakkudes talle seltsi, andes jõudu edasi elamiseks ning isegi suutis vanamehe ilma toetusaparaadita käima panna ja veelgi enam, kui tolle lugupeetud stsenaristi auõhtut peeti, ronis mees trepist üles nagu noor sälg..,. Soe ja inimlik mõistmine kaaslaselt teeb imesid.....
Aeg-ajalt tundub mullegi, et eakatel on eluvaim ja nooruslik hing rohkem sees kui 25-stel ... Kui LA piiga Londoni lähistele jõudis, kus paks lumi maas ja taksogi muinasjutulise maja ette ei vuranud, pidi too lahtstel kontsadel oma suurt pagasit sikutama.... kontrast missugune...aga igatahes kõrgklassi piiga harjus vasakpoolse liiklusega ruttu (missiis et mitmeid liiklusohtlikke olukordi tekitades) ning õhtuti pugis mõnusalt seda, mida hing ihkas....Puhkus.... ja ei ühtki inimest... Nalja hakkas saama siis, kui ühe piiga juurde sattus teise piiga piltilus vend ning teise juurde esimese piiga endise poisssõbra sõber....Ja siiis teadagi mis arenema hakkas.,...õnneks läbi nende teiste meestegelaste arenesid ka piigad ...inimestena. Filmi lõpuks, mis muidugi oli muinasjutuliselt ilus (ja oligi hea selline läila lõpp) olid piigad tervemad mitte ainult vaimselt ega füüsiliselt, vaid just hingeliselt ja valmis eluga edasi minema ning nautima.... ning valmis lahti ütlema minevikust ning kammitsevatest harjumustest....
Eh ja ei saa öelda, et ma ei saanud puhata ja mängida, igatahes ühel õhtul leidsin end väljaspool linna saginat ühest spa-st veest sulistamas, mõnusasti saunalaval lounge muusikat nautimas, veini mekkimas, kamina ees tuld vaatamas ja öösel taevas tähti vaadates ning möllava mere ääres peaaegu et lainetesse astumas.... Ja selle kõige juures oli tegelikult oluline hoopis seltskond, tegelikult ei ole vahet, kus ja mis tingimustes sa oled, vaid hoopis see, kellega sa oled .....Meeldiv seltkond on nakkav ning mega emotsionaalse laengu tekitab kõigile.... ja ikka selleks, et muul ajal jälle jaksata... Puhata ja mängida.... ainult tööd teha ei saa...
Sellega seoses meenub, et eelmine nädal oli veel üks väga oluline seik minu elus. Minu viimase aja lemmikkirujanik Anatoli Nekrassov (Elavad Mõtted, Perekond- Tarkuse algus autor) tuli Eestisse esitlema oma uut raamatut Lätted. Ei ole veel lugeda jõudnud, küll aga ilutseb mu raamatus autogramm pühendusega just mulle, milles armas soovitus ÕPPIDA ARMASTAMISE TARKUST. Kuulasin teda ja tema vastuseid inimeste küsimustele... väga huvitav oli....ikka ja jälle kordas ta Väärtushinnangute süsteemi, mille alustalaks Mees või Naine, mitte Inimene.... priroteetidena järgnemas PAARILINE ( ref tema kuulsast PAARIteooriat), siis Laps, alles siis Kodukolle, siis Vanemad, sugulased ning Töö ning Sõbrad, Hobid alles lõpuks.... Valus tõde, mis on meie elus tähtis.... Ei hakka siia rohkem ümber kirjutama, aga kuidagi väga omaks on mulle saanud tema mõtted, sest ka oma elus mõndagi läbi elanud ning sellega seonduvalt ka teatud seosed ja äratundmisrõõmud Anatoli Nekrassovi maailmavaatega tekkinud... Nagu ka tema ühe raamatu alguses on väike kild: Maailmavaade määrab saatuse.... Excatly to the point....
Sel nädalal ei ole veel üldse saanud puhata ja mängida, praegu Helsingist tagasi loksudes ja tiiburis seda sissekannet kirjutades, tunnen seda enam, kuidas ootan homset päeva, kui saan hommikul kauem magada ja sõidame oma armsa tiimiga Piisonite farmi jõuluõhtut pidama või reedet, et nautida Pipi Pikksukka muusikalil nii lapseks olemist kui head muusikat ja sõnalist emotsiooni..... Ja muidugi jõulud.... Päkapikud juba jooksevad.... Hea soovitus just endale...vaata maailma läbi lapse silmade ja elu on nauditav ja lihtne, nii nagu peabki... Seega puhakem ja mängigem.... nii palju kui võimalik.
Tuesday, December 12, 2006
HETKE vaid mõni mälestus kestab, kuid on neid....
.... mida minna ei lasta..... ehk kollektsioneerides HETKI
Ma ei tea, mis selle sissekande pealkirjaks saab ....Vahel on nii, et pealkiri mõlgub mu mõttes juba mitu päeva enne, kui ideed või mõtted sõnadesse saab lõpuks pandud. Täna on kõik vastupidi.... Tean, et tahan kirjutada, aga veel ei ole midagi nii selget...... Näis, kuidas kujuneb...nagu filmis Meeletu see öösel ilmutav tüdruk kippus ütlema... Nii ongi kõige parem, tuleb mis tuleb... Läheb nagu läheb.... ja läheb ikka nii nagu usud ja ise suunad.
Aga viimasel ajal on minu sees mingi kummaline, samas rõõmus segadus: ühest küljest nagu nostalgia, mis seotud minevikuga, teisest küljest nagu unistus, mis seotud tulevikuga, ainult toimumishetk on SIIN ja PRAEGU..... ehk siis seotud olevikuga. Nii lihtne on kalduda äärmustesse ja nii raske on jääda keskele ehk tasakaalu. Ma isegi ei tea, miks sellest praegu mõtlen, aga see lihtsalt tundub oluline viimasel ajal. Võib-olla sellepärast, et viimasel olen päris palju ringi rännanud oma minevikus, mitte selle pärast, et seda taga nutta ja ohata...vaid pigem lihtsalt tõdeda, et see on minu Elu kujundanud minevik ja et see, kes olen praegu, ongi selle Minu Mineviku tulemus ja Homme on juba ka Tänane päev Minevik..... ja see Minu Minevik on selline, just nagu see pidigi olema, midagi ei ole puudu ja midagi ei ole liiast.... kõik, mis on juhtunud, on läinud asja ette...... kas rõõmustamiseks läbi positiivsete kogemuste või siis õppimiseks läbi negatiivsete kogemuste. Ja läbi viimaste on kasu märgatavalt suurem, kuid lootuses, et neid viimaseid on just parajas annuses, ei liiga ega puudu. Parasjagu , nagu ikka. Et Elu tunduks huvitava ja rikkana....
Kui edasi nostalgitseda, siis viimane viikend viis mind Pärnusse, minu lapsepõlvemaale...nn rajooni keskusesse, mis minu kodule just siis kõige lähemal oli..... Meenusid sõidud Vallikääru kontsertidele, diskodele.....Rüütli tänaval ja keskturul shoppamisest rääkimata, sealsest Sõõrikukohvikust ning Viktoria kallist kohvikust (oli selline selle aja eksklusiivsem). Ja muidugi teater...ehehhee, seal sai isegi nn agitkavadega pioneerina pikki luulekavasid esitatud....ja see kuidas, mind Pärnus komsomoliks võeti, ega seegi meelest läe... ja need lõputud olümpiaadidel käimised erinevates koolides või klaverdamiskonkurssidel osalemised, kus näpud hirmust higistasid.... aga kõige rohkem meeldis mulle ikka Pärnu rand.... sealt ka minu armastus Päikese ja Mere vastu...eks Päikesest on saanud alguse palju sümboleid mu elus, alustades Päiksejänkust ning lõpetades pideva Valguse otsimisega minu elus. Pärnu on palju muutunud, nagu kogu meie maa... kuid mälestused või kogetud hetked on ikka jäävad....Nagu Urmas Alendergi laulis HETKE VAID MÕNI MÄLESTUS KESTAB; KUID ON NEID, MIDA MINNA EI LASTA.... Aga Pärnu oli jõuluootuses nii ilus ja armas, jätkuvalt mu lemmikutest lemmikum linn, kuhu alati minna hea....
Seoses selle lapsepõlvega tuleb meelde plikaeas igatsugu asjade kollektsioneerimine; küll välismaa nätsupaberite, nõuka multikate kalendrite, naistemoe piltide, laulusõnade, salmide, kleepekate, märkide või ansamblite-näitlejate postrite, flora-fauna marke, DDR koerakaarte, Polümeeri mänguasju....megalt palju oli kihk ASJU koguda, sest üleüldine märksõna oli ju DEFITSIIT ja PIIRID. Aga seda, et tegelikult oli defka hoopis miski muu, mis tänaseski elus, seda nagu ei osanud tajuda.... Nüüd on meil palju ASJU, puudus pole nagu millestki, aga ikka on nagu DEFITSIIT.... ja see on pigem miskit muud....mida ma alles nüüd koguma olen hakanud.... Need on HETKED, mida kaasa võtta ja mis on hindamatu väärtusega ja millede meenutades tuleb alati põues Päike välja..... Miskipärast on ikka nii, et kaasa tulevad RÕÕMSAD HETKED ja unustushõlma kipuvad jääma KURVAD HETKED, sest ajapikku ei ole need enam kurvad või valusad, siis muutuvad nad lihtsalt KOGETUD HETKEDEKS, mis annavad lihtsalt küpsust juurde ja tunde, et Elu on elamist väärt.
Pärnus kogesin veel ühte selle suve mõnusat tunnet....lemmikpuhkusemaa Hispaania meenus mulle ühe toreda flamenkogrupi (Pepe Justicia) kontserdil uues kontserdimajas.... see rahvuslik laul ja flamenko tants panid mind meenutama head hispaania veini kohalikes restoranides, kus ise kunagi puhanud, näiteks Mar Menoris Alicante lähedal või siis sel suvel Costa del Solis Torremolinos, kus sõbrannaga koos nn honeymoonil olin tema nn tulevase asemel, kuna nädal enne pulmi otsustasid noored pulmad ära jätta... Õpetlik reis oli, eriti kui avastad Helsingi lennujaamas, et suvekodu võtmed Tallinna jäid ning kuidas helikiirusel sai mõeldud välja, kuidas ikka õnnelikult päevi kaotamata puhkama saada...Tänu sellele, avastasime endas üllatavaid jooni ja ikka seda, kuidas EVERYTHING IS POSSIBLE, if you really wish something...Tagasi tulles olime mõlemad hunnik võrratuid HETKI kaasa võtnud, mis tulevikule mõnes mõttes kõvasti tooni juurde andnud või andmas on.....
Kontserdi juurde tagasi tulles, see Pärnu kontserdisaal oli liialt steriilne ja formaalne trupi endi jaoks, et elada välja kogu seda emotsiooni ja kirge, mida flamenko ju pakub, ent sellegipoolest see HETK, mida hispaanlased pakkusid, oli lummav ja erakordseid mõttesähvatusi pakkuv ... PAARistantsu küll ei esitatatud, kuid selle korvas kuhjaga õhtune Strandikülastus, kus sai PAARistantsu nautida küllaga, et taaskord end leida....ja kaasa võtta hunnik HETKI minu hindamatusse kollektsiooni....
PS: Pealkiri tuli täpselt, siis kui vaja....seekord siis loo keskel.... Ja kui veel romantilisi HETKI tahad koguda, siis sumedal suveööl kindlasti jaluta Pärnu ranna uuel promenaadil, kus purskkaevudes vikerkaarevärvilised tuled mängivad....
Ma ei tea, mis selle sissekande pealkirjaks saab ....Vahel on nii, et pealkiri mõlgub mu mõttes juba mitu päeva enne, kui ideed või mõtted sõnadesse saab lõpuks pandud. Täna on kõik vastupidi.... Tean, et tahan kirjutada, aga veel ei ole midagi nii selget...... Näis, kuidas kujuneb...nagu filmis Meeletu see öösel ilmutav tüdruk kippus ütlema... Nii ongi kõige parem, tuleb mis tuleb... Läheb nagu läheb.... ja läheb ikka nii nagu usud ja ise suunad.
Aga viimasel ajal on minu sees mingi kummaline, samas rõõmus segadus: ühest küljest nagu nostalgia, mis seotud minevikuga, teisest küljest nagu unistus, mis seotud tulevikuga, ainult toimumishetk on SIIN ja PRAEGU..... ehk siis seotud olevikuga. Nii lihtne on kalduda äärmustesse ja nii raske on jääda keskele ehk tasakaalu. Ma isegi ei tea, miks sellest praegu mõtlen, aga see lihtsalt tundub oluline viimasel ajal. Võib-olla sellepärast, et viimasel olen päris palju ringi rännanud oma minevikus, mitte selle pärast, et seda taga nutta ja ohata...vaid pigem lihtsalt tõdeda, et see on minu Elu kujundanud minevik ja et see, kes olen praegu, ongi selle Minu Mineviku tulemus ja Homme on juba ka Tänane päev Minevik..... ja see Minu Minevik on selline, just nagu see pidigi olema, midagi ei ole puudu ja midagi ei ole liiast.... kõik, mis on juhtunud, on läinud asja ette...... kas rõõmustamiseks läbi positiivsete kogemuste või siis õppimiseks läbi negatiivsete kogemuste. Ja läbi viimaste on kasu märgatavalt suurem, kuid lootuses, et neid viimaseid on just parajas annuses, ei liiga ega puudu. Parasjagu , nagu ikka. Et Elu tunduks huvitava ja rikkana....
Kui edasi nostalgitseda, siis viimane viikend viis mind Pärnusse, minu lapsepõlvemaale...nn rajooni keskusesse, mis minu kodule just siis kõige lähemal oli..... Meenusid sõidud Vallikääru kontsertidele, diskodele.....Rüütli tänaval ja keskturul shoppamisest rääkimata, sealsest Sõõrikukohvikust ning Viktoria kallist kohvikust (oli selline selle aja eksklusiivsem). Ja muidugi teater...ehehhee, seal sai isegi nn agitkavadega pioneerina pikki luulekavasid esitatud....ja see kuidas, mind Pärnus komsomoliks võeti, ega seegi meelest läe... ja need lõputud olümpiaadidel käimised erinevates koolides või klaverdamiskonkurssidel osalemised, kus näpud hirmust higistasid.... aga kõige rohkem meeldis mulle ikka Pärnu rand.... sealt ka minu armastus Päikese ja Mere vastu...eks Päikesest on saanud alguse palju sümboleid mu elus, alustades Päiksejänkust ning lõpetades pideva Valguse otsimisega minu elus. Pärnu on palju muutunud, nagu kogu meie maa... kuid mälestused või kogetud hetked on ikka jäävad....Nagu Urmas Alendergi laulis HETKE VAID MÕNI MÄLESTUS KESTAB; KUID ON NEID, MIDA MINNA EI LASTA.... Aga Pärnu oli jõuluootuses nii ilus ja armas, jätkuvalt mu lemmikutest lemmikum linn, kuhu alati minna hea....
Seoses selle lapsepõlvega tuleb meelde plikaeas igatsugu asjade kollektsioneerimine; küll välismaa nätsupaberite, nõuka multikate kalendrite, naistemoe piltide, laulusõnade, salmide, kleepekate, märkide või ansamblite-näitlejate postrite, flora-fauna marke, DDR koerakaarte, Polümeeri mänguasju....megalt palju oli kihk ASJU koguda, sest üleüldine märksõna oli ju DEFITSIIT ja PIIRID. Aga seda, et tegelikult oli defka hoopis miski muu, mis tänaseski elus, seda nagu ei osanud tajuda.... Nüüd on meil palju ASJU, puudus pole nagu millestki, aga ikka on nagu DEFITSIIT.... ja see on pigem miskit muud....mida ma alles nüüd koguma olen hakanud.... Need on HETKED, mida kaasa võtta ja mis on hindamatu väärtusega ja millede meenutades tuleb alati põues Päike välja..... Miskipärast on ikka nii, et kaasa tulevad RÕÕMSAD HETKED ja unustushõlma kipuvad jääma KURVAD HETKED, sest ajapikku ei ole need enam kurvad või valusad, siis muutuvad nad lihtsalt KOGETUD HETKEDEKS, mis annavad lihtsalt küpsust juurde ja tunde, et Elu on elamist väärt.
Pärnus kogesin veel ühte selle suve mõnusat tunnet....lemmikpuhkusemaa Hispaania meenus mulle ühe toreda flamenkogrupi (Pepe Justicia) kontserdil uues kontserdimajas.... see rahvuslik laul ja flamenko tants panid mind meenutama head hispaania veini kohalikes restoranides, kus ise kunagi puhanud, näiteks Mar Menoris Alicante lähedal või siis sel suvel Costa del Solis Torremolinos, kus sõbrannaga koos nn honeymoonil olin tema nn tulevase asemel, kuna nädal enne pulmi otsustasid noored pulmad ära jätta... Õpetlik reis oli, eriti kui avastad Helsingi lennujaamas, et suvekodu võtmed Tallinna jäid ning kuidas helikiirusel sai mõeldud välja, kuidas ikka õnnelikult päevi kaotamata puhkama saada...Tänu sellele, avastasime endas üllatavaid jooni ja ikka seda, kuidas EVERYTHING IS POSSIBLE, if you really wish something...Tagasi tulles olime mõlemad hunnik võrratuid HETKI kaasa võtnud, mis tulevikule mõnes mõttes kõvasti tooni juurde andnud või andmas on.....
Kontserdi juurde tagasi tulles, see Pärnu kontserdisaal oli liialt steriilne ja formaalne trupi endi jaoks, et elada välja kogu seda emotsiooni ja kirge, mida flamenko ju pakub, ent sellegipoolest see HETK, mida hispaanlased pakkusid, oli lummav ja erakordseid mõttesähvatusi pakkuv ... PAARistantsu küll ei esitatatud, kuid selle korvas kuhjaga õhtune Strandikülastus, kus sai PAARistantsu nautida küllaga, et taaskord end leida....ja kaasa võtta hunnik HETKI minu hindamatusse kollektsiooni....
PS: Pealkiri tuli täpselt, siis kui vaja....seekord siis loo keskel.... Ja kui veel romantilisi HETKI tahad koguda, siis sumedal suveööl kindlasti jaluta Pärnu ranna uuel promenaadil, kus purskkaevudes vikerkaarevärvilised tuled mängivad....
Tuesday, December 5, 2006
Tantsuga läbi Elu ehk teooria PAARIST...
Mul on üks kena värviline raamat... oli vist Värvid hingele.....kus iga peatükk oli erivärvi ja Kollase värvi, eh mu lemmikvärvi, sektsiooni juurest, mis oli pühendatud JULGUSELE ja JULGUSTAMISELE....sealt jäi silma üks lause, mis on viimastel päevadel mulle jälle meelde tulnud...
„Me peaksime lugema kaotsi läinuks iga päeva, mil me pole vähemalt korra tantsinud” ( Friedrich Nietzsche).
Ei hakka ma siin kunagi koolis läbi hakseldatud Nietzschet hakseldama, vaid ..... hoopistükkis TANTSIMISEST tahaks keerutada. Võib-olla inspireeris seda eile vaadatud Tantsud Tähtedega või laupäeva õhtune ball või hoopiski kinos vaadatud Keelatud Tants või hoopiski Minu Armastus Tantsu vastu, mis on tegelikult kestnud aastaid..... EI teagi, kas sellest ajast, kui sai koolis vapralt rahvatantsu teha? Ei usu.... sel ajal see eriti ei innustanud.... kuigi tantsupidudele suviti sõita maalt Tallinnasse ja rohketel proovidel käia ja linnapoisse piiluda polndki nii paha... Eh, ja siis tuli 80date disko koos videodega....oh milline nostalgia... kui mängib Madonna La Isla Bonita või Like a Prayer siis paratamatult meenub, kuidas sai malevasõprade juurde teise Pärnumaa otsa sõita, öö läbi diskotada ja siis hommikul kahe bussiga koju sõita.... Pidi ikka kihk olema? Ju oligi...Eh suvel küladiskodel sai ka kilomeetreid varahommikuti jalutatud, et koju jõuda aga endal hea tunne ja jalad villis (nagu ka nüüd tihtilugu) ... Ja kui mõnikord mõne kuuma kohaliku kuti mootorratta tahaistmele sai end sisse seatud, siis olid ikka tehtud tüdruk... Või ülikoolis karu ühika ajal.....ehhehee kursaõega õppisime alati kõik nädala sees ära, et neljapäevast alates linna peal pidudel käia....pritsumaja ehk praegune Venus club oli üks põhi koht ja üks koht veel, mis linnahallis asus, nimi on keelel aga meelde ei tule.....
Jah olid ajad.... Ajaga on muutunud vaid see, et mida iga aasta edasi, seda rohkem ma tantsimist naudin.... kuigi ei saa öelda, et poleks öid läbi, tunde ja tunde järjest vihtunud muusika saatel ja mitte nautinud.... Eks see TANTSIMINE on nagu narkootikum.... hakkad tarbima ja lahti enam ei saa...jah ravida sõltuvustest muidugi saab, aga.... Kuigi see on mage võrdlus.... Tantsimine on pigem midagi väga ülevat, sest sellesse võib ära uppuda... unustada kogu maailm sinu ümber, sulada sellesse muusikasse, liikumisse ja supelda ses mõnusas emotsioonis...parim stressimaandamise vahend, parim tujutõstja, parim sportliku vormi parandaja...jah TANTSUST saab palju....Saab ka end „tühjaks tantsida” üksinda või piigadega koos, mis nüüd kombeks on, kuid sellegipoolest eelistan alati PAARIStantsu. Minu arust, kui MEES ja NAINE tantsivad, see pilt silmale on palju ilusam, kui üksik kepsleja või palju ringis vehkijaid... Tantsud Tähtedega sari andis kindlasti innustust paljudele minna kursustele või vähemalt tekitas isu just õppida seltskonna tantse... Minul tekkisid need isud juba ülikooli esimestel kursustel, kui sai just Taela ja Mutso tantsukoolides käia ja natukenegi nuusutada seda kunsti. Mäletan, et Tango oli mu lemmik, ju vist oma karakteri poolest mulle ka sobilik. Aga tuleb tunnistada, et just PAARilise olemasolu on seltskonnatantsude juures eriti oluline ja just sellise, kes sobib Sinuga...Paraku elus neid satub ette haruharva, kellega on ka tantsupõrandal ülim mõistmine ja koostöö ja ka kirg (seda viimast ju tants tekitab...)... Aga siiski on neid.... Ja kui elu viskab ette sellise PAARilise, siis tuleb olla tänulik ja nautida.....
Tegelikult ei ole kunagi hilja alustada õppimist, on vaja vaid pealehakkamist ja julgust.... Naistel on enamasti need mõlemad, meestel paraku puuduvad mõlemad (ärge solvuge, mehed, seda ainult tantsu suhtes, ja see on väga toores üldistus.... või siiski nagu AivarRiisalu ütles, et Eesti mees on tantsulõvi?). Eriti kehv lugu on julgusega, sest paljud häbenevad või põevad oma karujalgu... Aga isegi tahtmise väljanäitamine ja proovimine oleks juba pool võitu. Ma ei tea, kas ma oskaks ise kedagi õpetada, olen harjunud alati MEHE juhtimise järgi kaasa keerutama ja nii on alati välja tulnud....MEEST tuleb usaldada, muidu ei tule midagi välja, aga ka NAISED kardavad ja häbenevad ja muretsevad ja ei suuda end vabaks lasta... Ja siis ongi platsid tuimalt tatsuvaid paarikesi täis, kes tegelikult oma paarilisele isegi silma ei vaata ja veel vähem protsessi naudivad.
Mulle meeldib ühe Venemaa esoteerilise psühholoogi teooria PAARI suhtes ja tuleb just meelde TANTSIMISEGA... Tantsimine on ju sarnane igapäeva elule, kus PAARid püüavad üksteisega toime tulla igapäeva rutiinis ja on koostööd tegemas...Ei tea, kas saab paralleele tõmmata, et kui sobid 100% tantsuplatsil, kas siis on ka suhtes 100% sobivus? Usun, et tõepõhi on sel all, sest...USALDAMINE, MÕISTMINE ja KOOSTÖÖ, ÕPPIMINE, RÄÄKIMINE , KUULAMINE, TOETAMINE , ÜKSTEISE NAUTIMINE kaasnevad nii TANTSUGA kui ka abieluga. Aga tagasi selle PAARI teooria juurde....
Anatoli Nekrassov on kirjeldanud oma raamatus ELAVAD MÕTTED, et mitte kunagi ei saa olla Inimene üksi ja et Armastuse esimeses ringis on alati PAAR ja alles siis järgnevad liidud, mille PAAR loob, nn KODU. Ja kui kodu on loodud tuleb järgmine ring, see on LAPS. Alles pärast seda järgneb armastus vanemate vastus, siis kodumaa vastu ja alles kuuendal kohal on inimese enese realisatsioon või eneseteostus läbi TÖÖ. Ja pärast seda tulevad SÕBRAD ja muud huvid. Hämmastav, kas pole?
Nekrassovi järgi on Naise põhiline ülesanne TUUA MAAILMA ARMASTUST ja sünnitada Mees. Mees eksitseerib aga selleks, et LUUA, TEGUTSEDA, AVAMAKS NAISE ARMASTUST ja TOETUMAKS SELLELE! Mees loob esmase impulsi, mis lubab armastusel esile tulla! Naine vastab mehe impulssidele ja avab oma armastuse. Nii tulebki kokku PAAR või TERVIK või SÜNERGIA või KOOSTÖÖ, mis paneb aluse Universumi eksistentsile. Tegelikult ju lihtne teooria. Seega ei saa keegi öelda, et on määratud üksikuna elama. Alati saab soovida ja mõelda endale see PAARiline isegi kui hetkel seda õiget pole, nagu Nekrassov soovitab.... Lisaks viskab ta huvitava killu „majesteetliku sõna” kohta öeldes, et „see on tahtejõuline loov mehe sõna, täidetud sügava armastusega naise vastu ja et kõige suurema kõla saavutab „majesteetlik sõna „ siis, kui seda täidab ühe ja ainukese naise vastuarmastus, mis sisaldab endas maailma kõiki naisi... Tuleb meelde, et ka saates Tantsud Tähtedega keegi, kes langes enne välja, ütles et Tantsimine on Majesteetlikkus, Maagia ja Nauding kogu eluks....Nii ongi...
Kellel veel TANTSIMISEST kõrini pole saanud, siis soovitan veel minna kinno vaatama KEELATUD TANTS (Step up). Valisin selle filmi just selle pärast, et olin ise just eelmise öö tantsu keerutanud ennast unustavalt, võiks öelda, et lausa end kaotades ja see oli nii POWERFUL ja PASSIONATE ja NAUDINGUT PAKKUV ja MÕTTEVABA ja MURETU ja OTSE SÜDAMEST. Ja mind absoluutselt ei kõigutanud paarilise läbimärg särk või enda läbihigistatud ballikleit, mis nüüd küll keemilisse rändab....
Aga film oli pätipoisist ja kunstikooli neiust, kes sattusid kokku suht müstilisel moel. Kutt, olles koolis laamendanud, määrati sinna koristajaks karistuseks ja samal ajal tüdruku partner sai vigastada ja uut partnerit oli raske leida, keegi ei suutnud teda tõsta nii kui vaja või teha kombinatsioone, et edukalt teha lõpueksam ja saada tantsijana tööd. Kutt, aga juhtumisi, oli niisama hip-hop-break tantsu harrastaja ja läks pakkus oma abi. Tegelikult oli see ilus ja armas lugu kasvamisest inimestena, elutraagikast, sõprusest, koostööst, usaldusest ja kirest, mida kõike ELU või TANTS meie ümber pakub.
Seega tantsigem siis läbi elu ja ärgem raisakem aega!!! Nagu Nietzsche ütles....
„Me peaksime lugema kaotsi läinuks iga päeva, mil me pole vähemalt korra tantsinud” ( Friedrich Nietzsche).
Ei hakka ma siin kunagi koolis läbi hakseldatud Nietzschet hakseldama, vaid ..... hoopistükkis TANTSIMISEST tahaks keerutada. Võib-olla inspireeris seda eile vaadatud Tantsud Tähtedega või laupäeva õhtune ball või hoopiski kinos vaadatud Keelatud Tants või hoopiski Minu Armastus Tantsu vastu, mis on tegelikult kestnud aastaid..... EI teagi, kas sellest ajast, kui sai koolis vapralt rahvatantsu teha? Ei usu.... sel ajal see eriti ei innustanud.... kuigi tantsupidudele suviti sõita maalt Tallinnasse ja rohketel proovidel käia ja linnapoisse piiluda polndki nii paha... Eh, ja siis tuli 80date disko koos videodega....oh milline nostalgia... kui mängib Madonna La Isla Bonita või Like a Prayer siis paratamatult meenub, kuidas sai malevasõprade juurde teise Pärnumaa otsa sõita, öö läbi diskotada ja siis hommikul kahe bussiga koju sõita.... Pidi ikka kihk olema? Ju oligi...Eh suvel küladiskodel sai ka kilomeetreid varahommikuti jalutatud, et koju jõuda aga endal hea tunne ja jalad villis (nagu ka nüüd tihtilugu) ... Ja kui mõnikord mõne kuuma kohaliku kuti mootorratta tahaistmele sai end sisse seatud, siis olid ikka tehtud tüdruk... Või ülikoolis karu ühika ajal.....ehhehee kursaõega õppisime alati kõik nädala sees ära, et neljapäevast alates linna peal pidudel käia....pritsumaja ehk praegune Venus club oli üks põhi koht ja üks koht veel, mis linnahallis asus, nimi on keelel aga meelde ei tule.....
Jah olid ajad.... Ajaga on muutunud vaid see, et mida iga aasta edasi, seda rohkem ma tantsimist naudin.... kuigi ei saa öelda, et poleks öid läbi, tunde ja tunde järjest vihtunud muusika saatel ja mitte nautinud.... Eks see TANTSIMINE on nagu narkootikum.... hakkad tarbima ja lahti enam ei saa...jah ravida sõltuvustest muidugi saab, aga.... Kuigi see on mage võrdlus.... Tantsimine on pigem midagi väga ülevat, sest sellesse võib ära uppuda... unustada kogu maailm sinu ümber, sulada sellesse muusikasse, liikumisse ja supelda ses mõnusas emotsioonis...parim stressimaandamise vahend, parim tujutõstja, parim sportliku vormi parandaja...jah TANTSUST saab palju....Saab ka end „tühjaks tantsida” üksinda või piigadega koos, mis nüüd kombeks on, kuid sellegipoolest eelistan alati PAARIStantsu. Minu arust, kui MEES ja NAINE tantsivad, see pilt silmale on palju ilusam, kui üksik kepsleja või palju ringis vehkijaid... Tantsud Tähtedega sari andis kindlasti innustust paljudele minna kursustele või vähemalt tekitas isu just õppida seltskonna tantse... Minul tekkisid need isud juba ülikooli esimestel kursustel, kui sai just Taela ja Mutso tantsukoolides käia ja natukenegi nuusutada seda kunsti. Mäletan, et Tango oli mu lemmik, ju vist oma karakteri poolest mulle ka sobilik. Aga tuleb tunnistada, et just PAARilise olemasolu on seltskonnatantsude juures eriti oluline ja just sellise, kes sobib Sinuga...Paraku elus neid satub ette haruharva, kellega on ka tantsupõrandal ülim mõistmine ja koostöö ja ka kirg (seda viimast ju tants tekitab...)... Aga siiski on neid.... Ja kui elu viskab ette sellise PAARilise, siis tuleb olla tänulik ja nautida.....
Tegelikult ei ole kunagi hilja alustada õppimist, on vaja vaid pealehakkamist ja julgust.... Naistel on enamasti need mõlemad, meestel paraku puuduvad mõlemad (ärge solvuge, mehed, seda ainult tantsu suhtes, ja see on väga toores üldistus.... või siiski nagu AivarRiisalu ütles, et Eesti mees on tantsulõvi?). Eriti kehv lugu on julgusega, sest paljud häbenevad või põevad oma karujalgu... Aga isegi tahtmise väljanäitamine ja proovimine oleks juba pool võitu. Ma ei tea, kas ma oskaks ise kedagi õpetada, olen harjunud alati MEHE juhtimise järgi kaasa keerutama ja nii on alati välja tulnud....MEEST tuleb usaldada, muidu ei tule midagi välja, aga ka NAISED kardavad ja häbenevad ja muretsevad ja ei suuda end vabaks lasta... Ja siis ongi platsid tuimalt tatsuvaid paarikesi täis, kes tegelikult oma paarilisele isegi silma ei vaata ja veel vähem protsessi naudivad.
Mulle meeldib ühe Venemaa esoteerilise psühholoogi teooria PAARI suhtes ja tuleb just meelde TANTSIMISEGA... Tantsimine on ju sarnane igapäeva elule, kus PAARid püüavad üksteisega toime tulla igapäeva rutiinis ja on koostööd tegemas...Ei tea, kas saab paralleele tõmmata, et kui sobid 100% tantsuplatsil, kas siis on ka suhtes 100% sobivus? Usun, et tõepõhi on sel all, sest...USALDAMINE, MÕISTMINE ja KOOSTÖÖ, ÕPPIMINE, RÄÄKIMINE , KUULAMINE, TOETAMINE , ÜKSTEISE NAUTIMINE kaasnevad nii TANTSUGA kui ka abieluga. Aga tagasi selle PAARI teooria juurde....
Anatoli Nekrassov on kirjeldanud oma raamatus ELAVAD MÕTTED, et mitte kunagi ei saa olla Inimene üksi ja et Armastuse esimeses ringis on alati PAAR ja alles siis järgnevad liidud, mille PAAR loob, nn KODU. Ja kui kodu on loodud tuleb järgmine ring, see on LAPS. Alles pärast seda järgneb armastus vanemate vastus, siis kodumaa vastu ja alles kuuendal kohal on inimese enese realisatsioon või eneseteostus läbi TÖÖ. Ja pärast seda tulevad SÕBRAD ja muud huvid. Hämmastav, kas pole?
Nekrassovi järgi on Naise põhiline ülesanne TUUA MAAILMA ARMASTUST ja sünnitada Mees. Mees eksitseerib aga selleks, et LUUA, TEGUTSEDA, AVAMAKS NAISE ARMASTUST ja TOETUMAKS SELLELE! Mees loob esmase impulsi, mis lubab armastusel esile tulla! Naine vastab mehe impulssidele ja avab oma armastuse. Nii tulebki kokku PAAR või TERVIK või SÜNERGIA või KOOSTÖÖ, mis paneb aluse Universumi eksistentsile. Tegelikult ju lihtne teooria. Seega ei saa keegi öelda, et on määratud üksikuna elama. Alati saab soovida ja mõelda endale see PAARiline isegi kui hetkel seda õiget pole, nagu Nekrassov soovitab.... Lisaks viskab ta huvitava killu „majesteetliku sõna” kohta öeldes, et „see on tahtejõuline loov mehe sõna, täidetud sügava armastusega naise vastu ja et kõige suurema kõla saavutab „majesteetlik sõna „ siis, kui seda täidab ühe ja ainukese naise vastuarmastus, mis sisaldab endas maailma kõiki naisi... Tuleb meelde, et ka saates Tantsud Tähtedega keegi, kes langes enne välja, ütles et Tantsimine on Majesteetlikkus, Maagia ja Nauding kogu eluks....Nii ongi...
Kellel veel TANTSIMISEST kõrini pole saanud, siis soovitan veel minna kinno vaatama KEELATUD TANTS (Step up). Valisin selle filmi just selle pärast, et olin ise just eelmise öö tantsu keerutanud ennast unustavalt, võiks öelda, et lausa end kaotades ja see oli nii POWERFUL ja PASSIONATE ja NAUDINGUT PAKKUV ja MÕTTEVABA ja MURETU ja OTSE SÜDAMEST. Ja mind absoluutselt ei kõigutanud paarilise läbimärg särk või enda läbihigistatud ballikleit, mis nüüd küll keemilisse rändab....
Aga film oli pätipoisist ja kunstikooli neiust, kes sattusid kokku suht müstilisel moel. Kutt, olles koolis laamendanud, määrati sinna koristajaks karistuseks ja samal ajal tüdruku partner sai vigastada ja uut partnerit oli raske leida, keegi ei suutnud teda tõsta nii kui vaja või teha kombinatsioone, et edukalt teha lõpueksam ja saada tantsijana tööd. Kutt, aga juhtumisi, oli niisama hip-hop-break tantsu harrastaja ja läks pakkus oma abi. Tegelikult oli see ilus ja armas lugu kasvamisest inimestena, elutraagikast, sõprusest, koostööst, usaldusest ja kirest, mida kõike ELU või TANTS meie ümber pakub.
Seega tantsigem siis läbi elu ja ärgem raisakem aega!!! Nagu Nietzsche ütles....
Subscribe to:
Comments (Atom)
