Kevad põues...tali õues!

Tänase päeva lihtsalt peab ajalukku kirjutama, sest kahju oleks nüansse ainult enda peas säilitada. Loodus teeb uskumatuid uperpalle ja see on ju LAHE! Sest tuli ju kauaigatsetud talv, mida kaua kaua see aasta ootasime. Parem hilja, kui mitte kunagi. Ja nagu ikka, tali tuli ootamatult. Aga üllatused on ju toredad.

Ja missiis, et hommikul kaevasin autot välja, venisin kordi kauem linna poole, tundes kaasa suvekummidel ukerdajatele, kannatlikult oodates tõusudel vibajate järgi, ikkagi oli ju LAHE!

Lisaks oli meil täna suurepärane päev, kuna tähistasime koos "meie (uue) aja kangelastega" uue tooteperekonna loontshi kinos Kosmos. Kontseptsioon oli LAHE! Superman ja Batman uksel tervitasid kõik külalisi, suunates kenasti raami vahele pildistama. Pildidki sai kohe kätte. Supermani prillid peas, said külalised saali poole liikuda. Kosmos oli fantastiliselt muutnud oma sisu. See oli soe ja meeldiv. Avashõu Supermani ja Batmani sketchi ja lauluga oli ka LAHE! Ka keynote speaker ja livedemo'de esitajad olid head, missiis et teema tehniline, täis stringe ja funktsioone ja VARe ja JARe jne. Kõik toimis. Ja missiis, et delo tehniki mõnikord alt veab ja kriitilise hetki sisse tuleb, seda juhtub ikka, aga ega külalised neid ei märka.

Tundsin, et meie tiim on ikka superhero'd, sest vaatamata ajapuudusele ja kõhklustele, tuli aegade parim loontsh. Nagu ikka, viimastel hetkedel enda kokkuvõtmine teeb imesid ja looduski aitab kaasa, sest näiteks kõik tehnilised viperused hommikust olid esinemise ajaks imeväel kadunud. Looduse stiihia ei takistanud külalisi tulemast ja üritust nautimast. See oli LAHE!

Ja missiis, et Pärnu mnt trammiteel lebas mees ja jõi viina, tegi stoilise rahuga suitsu ja nautist kaunist talveilma...Ja mis neist teistest liiklejatest, peaasi et endal LAHE ju!

Lisaks prantsuse keele tunnis selgus, et õpetajal on täna sünnipäev. LAHE ju jällegi!

Ja päevakroon? Just sealt ma praegu tulen....KELGUTAMAST Mustaka hüppemäe juurest. SuperLAHE idee nautida lõpuks talve ja missiis et kell 9 õhtul. Ja missiis, et pugesime aiavahelt nagu roomajad sisse...Rahvast jagus, madratsite ja lumelaua ja koertega ja lastega ja kuidas keegi.

Alla lasta oli LAHE igatmoodi, nii pepuli, kui kaksiratsi kelguga, kui neljakesi rongis või üksi poolpiduse salvokaga. Kõik sobis... Ja missiis, et päris võhmale võttis üles ronida. Veel LAHEdam oli hõisata, huilata, kiljuda ja karjuda koos tuule ja lumega enda seest kogu hea meel välja.... Ei saa ju emotsioone sisse jätta.
Vahepeal viskasime lihtsalt pikali ja vaatasime taevast või tegime lumesõda, selle kaua oodatud lumega.
Ja missiis, et mõned autod ukerdasid lumes, ka need sai välja lükatud.
Ja missiis et kell oli juba 11 kui jõudsime, läbimärjad, aga häppid ja rõõmsad superLAHEda õhtu üle.
Tnx Pirx, et mind välja vedasid! Ja idee autorile Maxile big tänks!

Koju jõudes, vaadates neid lumevalle....nii kõrgeid ja nii palju valget pehmet lund pole mu aias veel olnud. Ja missiis, et hommikul on vaja end jälle lume alt välja kaevata... Seegi on LAHE! On ju fantastiline näha ja tunda kõiges mitte tavapärases rõõmu ja naudingut ning mitte kurta ilma uperpallide üle....

Minu pärast võib nüüd tali taeva minna ja KEVAD uuesti välja tulla, põues on ta juba ammu. Tahaks sooja ja päikest ja linnulaulu ju ka!

Kevad... südames

Olles kuu aega viiruste küüsis, siis möödunud pühapäevaks, sai mul lihtsalt isu täis... igatsugu haiguslikest mõtetest ja haigeks olemisest. Lihtsalt juba laupäeval otsustasin teha suurpuhastust kodus ja koos sellega ühtlasi välja visata peast igatsugu mure- ja haigusmõtted. Riietehull nagu ma olen olnud, sain kokku 3 suurt kotitäit riideid, nii uusi kui vanemaid, mida ära anda, jagada uutele omanikele, kellele need ehk täna rõõmu teevad. Igatahes ruumi ja õhku uuele. Sümbolistlikult mõeldes, siis ruumi Kevadele ja ruumi Südames.

Vist ongi, kevad südames....

Pühapäeval ärkasin täis kevadetunnet ja uut hingamist... suurpuhastus kodus ja hinges toimis üllatavalt hästi...Nii hästi, et brunchi sai nauditud Pirksiga Pirita rannas Pärli lounges. Väga armas ja romantiline kohake, et nautida merelaineid. Kusjuures, eh nägin ka esimest suplejat, hea küll, talisuplejat, aga ikkagi. Mina, kes ma armastan creme brule’sid nautida ja testida, võin öelda, et Pärli creme brule ei ole ehe ja traditsiooniline, vaid palju rammusam ja rohelise tee kastmega ning mulle ei maitsenud üldse. Ikkagi on TOPis Vertigo, UpUp ja Madisson. Gloria ootab oma testimisjärjekorda. Ja Caesari salat seal on ka päris naljakas, kilu ja praemunaga.... aga koht ja vaade...super! Pärast seda sai endale kevadisi uusi hooaja riideid valitud ja mis teha, ruumi sai ju juurde, nii et garderoob täienes naturaalset värvi soni ja tumepunase jope võrra. Mis teha, minu selle kevade hitid on elegantsed sonid ja muidugi ülikõrged kontsad ja erksad värvid, nagu punane ja valge.
Ja siis.... kevad südames..... läksime Tallink Spasse sulistama ja saunatama. Mõnna oli... Nüüd seegi koht testitud. Sinna sobib väiksema seltskonnaga minna ja mõnusalt jutlemiseks on see koht perfekto. Saunad, eriti hamam, oli eriti hea lebomiseks ja heade mõtete mõlgutamiseks. Ühesõnaga super pühapäev, mis tähistas minu jaoks kevade algust, mitte küll looduses, aga südames küll.

Esmaspäevgi oli armas... Selline kultuurihõnguline, Art in America raames sai Sõpakas Pollock ära vaadatud. Uskumatult hea film, heade näitlejatega ning rääkis see ameerika kunstnikust Jackson Pollockist, kes joonistas või õigemini pritsis ja plätserdas pintsliga selliseid Picasso, Miro ja Kandinsky sarnaseid maale. Kõige lahedam oli minu arust nn tilgatehnikas tööd. Kusjuures filmiga meenus mu päris peaaegu esimene pikem töökoht pildiraamide ja mööblitööstuses, kus Itaaliast tellisime reprosid ja neid raamidesse panime ning kõik siis Eestist välja eksporditi. Siiani reprode kataloogid ehivad minu riiulit, eks selle töö kaudu sai ka veidi kunstnikest ja kunstivooludest aimu. Miskipärast on enamus andekaid loomeinimesi kiiksuga ses osas, et lisaks alkolembusele, pööravad nad aeg-ajalt ära, ju siis maailmavalu on nii suur, et ei suudeta end kohandada ja kunst on see, mille kaudu nad end ja oma tundeid ja sõnumeid väljendavad. Aga mulle meeldis, võib-olla ka, et kaaslane oli tore ja et veini ja jäätist sai ka libistada.
Lisaks sain uuesti impulsi, et ühel hetkel võtan värvid välja ja hakkan jälle ise ka joonistama.... Sedagi sai kooliajal palju tehtud, nii tushshiga, akvarelliga, guasshiga kui ka õlivärvidega. Ehk on tore ka nüüd joonistada ja oma loomeindu rahuldada. Kevad südames paneb tundma, et kui hästi tahta, on kõik võimalik, ainult hakka pihta....

Teisipäevgi oli täitsa huvitav... Sattusin osalema brittide üritusele ning kuulama välisminister Paeti rääkimas Kosovo konfliktist ja üldse välispolitikast tema silmade läbi ja ka Eesti vaatevinklist. Minu arvates on ta üks parimaid rääkijaid, isegi inglise keeles. Väga mahlakas sõnakasutus ja haarav jutt. Aga poliitika suurt huvilist minust paraku ikkagi ei tule.... küll aga olen oluliselt targem järgmine kord jutlema antud teemal, kui minu dotted line ülemus Euroopast, juhtumisi serblane, Eestit juhtub väisama, nüüd siis aprilli algul. Ka Schlössle hotell on nii hubane ja vanalinlikult ekslusiivne, et sobis hästi antud ürituse jaoks venue’na. Kusjuures, meenub, et just selles Stenhusi restoranis käisin viimati just oma serblasest ülemusega õhtustamas ja see restoran on minu toppide top. Igatahes oli tore jälle uute inimestega kohtuda ja mõtteid vahetada ning uusi ideid aretada. Selle päeva lõppu mahtus veel kodune saun ja minu nn firmamagustoidu tegemine ehk siis saiavormi tegemine. See tuleb just seepärast nii hea, et teen seda ema tehtud kringlist,banaanidest ja õuntest. Igakord on see erinevate nüanssidega, kuid alati keele allaviiv ka enda jaoks.

Kolmapäevagi mahtus creme brule nautimist ning uusi inimesi, uut infot ja tuliseid diskussioone tööalastel teemadel Uniqstay hotellis Kaval-Antsu pubis. Kah lahe koht pidudeks ja seminarideks. Ka catering on täitsa ok. Kevadeni jäi veel 1 päev.

Ja täna algas kevad.... mitte ainult südames vaid nüüd ka päriselt. Õnneks miinuskraadid ja lumesajud kevade uperpallidena ei ole minu kevad-südames-tunnet vähendanud, aga kindlasti on varsti rohkem päikest ja soojemaid kraade ka tulemas. Tänase õhtu ehk kevade tervitamine möödus järgmise filmiga... Teine Boleyini tüdruk (The other Boleyn girl), mis muidugi ei olnud kergete filmide killast, küll aga huvitav ajalooline suhetedraama. Mõtlema pani nii mõnegi koha peal... Kui lihtne oli ikka sel ajastul inimesi hukutada oma ambitsioonide ja võimuiha tõttu. Henry, Inglismaa kuningale oli aga kõik lubatud, räägin- ei räägi, hukkan- ei hukka, ise-tean-mis- teen... ühest õukonnadaamist isu täis, siis aga järgmine... Kuigi inimesena või mehena pigem, oli ta päris kütkestav,kuid Anne rikkus ise suhte temaga ja sai tasuks kalgi ja vihkava mehe oma kõrgete ambitsioonide pärast ja kaotas ka pea selle tõttu. Meeldis mulle noorema õe Mary karakter, selline vastand õele - tark ja kaunis ja malbe ja südamlik ja armastav ja kombekas. Kurjajuur muidugi oli hoopis piigade onu. Aga nagu ikka, patusel patu palk või et kuidas teed teisele, saad sama endale. Lihtne...

Ja homme on Suur Reede, vara küll see aasta, aga puhata ja mängida on ikkagi tore...eriti kui kevad südames.

Sulle ka, kevadet südamesse!

Kindlasti...võib-olla....

Täpselt need sõnad kajavad mu peas, kui vahel läheb mõte sellele, et just kindlasti täna tahaksin kirjutada, aga hiljem võib-olla ikka ei taha ka...Ne rõba ne mjaso tunne, on nagu midagi öelda, või ei ole, on nagu tuju või ei ole, on aega või nagu ei ole ka... Täpselt nii on see veebruar-märts kulgenud. Pooleldi taevas, pooleldi maal. Ja ei saagi aru, kus parasjagu....Võib-olla teiselt planeedilt?

Pigem võib-olla on see tingitud meie talvest, mis pole ju talv, vaid hall hall hall tuuline märg kesksoost aastaaeg. Masendav? On jah....sest Eesti talved ei ole enam ammu talved ja neid tuleb mujale otsima minna. Hale hale lugu, nagu kaks tuvi Linnateatri suveetendusel katusel kommenteerisid. On jah hale talve kaamose jutt, aga ....

Talv tuli leida, sedapuhku seekord Arest Rootsimaalt. Ja talve leidsime, ohtra loomuliku lume ja mökkidega. Elasime Tegefjällis, aga põhiliselt mäel olime Olümpial või Duvedis. Tegelikult seiklesime igal pool. Ja ilm, mis reisi algul oli veidi vihmane ja sombune, läks paari päevaga aina ilusamaks. Avatud olid ka kõige kõrgemad tipud ja suuremad gondlid. Päev-päevalt läksid kõigi oskused paremaks ja enesekindlused suuremaks. Ühel õhtul mulistasime nn kohalikus veekeskuses, mis küll meie mõistes oli selline spa moodi asjandus: kohalike jaoks Adventure Pool ja Saunaworld. Kolmanda mäepäeva järgi oli päris hea sulistada ja lihaseid mudida. Parim oli muidugi nn jalamassaazh, käid vesi põlveni, 5 ringi ümber mingi samba, pool ringi soojas ja teine pool jääkülmas vees ja pärast 5dat ringi oledki .... selge. Restart missugune. Igatsugu sanaariumid ja lebolad olid ka päris head. Aga päevad olid muidugi enamasti ühte moodi...
Hommikuti tugev söök ja mäele, paus lõunal tee ja snäkiga ja mäele, mäelt nn koju.... õhtusööki tegema ja sauna. Pärast seda vaatasime päevas tehtuid videosid ja pilte, kindlasti kuulus ka üks film õhtu kavva.
Mina olin sinna tulnud omast arust restarti tegema ja pead igatsugu töö ja muust pahnast tühjendama. Tundsin enne reisi, et disk is full. Totaalselt. Restart oli aga nii kapitaalne, et juba laevas tundsin, et hääl kaob ja köha tuleb ja mingi jama.... Nii et reis kujunes päris challenge’iks. Aga kange eesti naine, ikka kõik 7 päeva läbi köha ja nohu mäele. Iga päev sai muidugi selle nimela vaeva nähtud, et ikka terveks saada. Ja üldse kogu meie first aid oli reisi lõpuks kõigi poolt otsakorral. Kogu reisiseltskonnal esines sellised nn nõrkusehetki, kus tervis väikesi viperusi viskas. Võib-olla on see sellest, et Rootsi on suht raske energeetikaga maa, statistika järgi esineb just seal kõige rohkem depressiooni, stressi inimestel. Põhjamaade värk, kus valgust napib...nagu ka Eestis. Kuid lund on neil ikka rohkem ja elugi peaks palju parem olema. Võib-olla tekivad seal probleemid probleemivabast elust?

Kokkuvõttes oli lahe lund näha, seda valget asja, mida meil nii vähe viimastel aegadel. Üks on selge, kindlasti lähen järgmine aasta jälle, kas see on Are või Austria, seda teab küll vaid tuul hetkel. Meie rahva jaoks ongi vaid kaks varianti, suve ja talve käia otsimas mujal, sest meil enam ju neid pole. 4 kena erineva sesooniga piirkond kipub juba igavaks muutuma. Kuid sellegipoolest ei taha ma siit ära kolida, sest mulle ikka meeldib mu oma kodu ja keel ja pigem investeerin reisimisse.

Ahjaa, mägedes põhjapõtru ei näinud, küll aga tagasiteel, kui olime jõudnud öelda välja, et oeh kui kurb, põhjapõtru ei näinudki, siis sel hetkel jalutasid üle tee kaks suurt kuninglikku põhjapõtra. So cute!
Ja kes veel Aresse lähevad, kindlasti tasub külastada kohalikku pisikest shokolaadivabrikut, kus tehakse käsitsi, kusjuures, imehäid oma 30 sorti trühvleid ja shokolaade. Nämma.....

Kindlasti... võib-olla oli ka üks filmidest, mida viimati olen vaadanud. Sellele panen hinde „võib-olla”. Midagi jäi nagu puudu, samas omanäoline sisu, kus lahutav isa püüab tütrele rääkida oma mineviku kaudu armastusest kui sellisest keerulisest ja müstilisest asjast. Konks oli vaid see, et isa ei öelnud oma mineviku piigade kohta, kes on ta ema. Tihti ju me ei saagi aru, et see Miss või Mister Õige on kogu aeg su nina olnud, aga sa saad sellest alles liiga hilja aru. Samas parem hilja, kui mitte kunagi. Nagu selles filmis. Ses mõttes oli päris hea sisu, aga ahaa-elamust näitlejatest nii suurt ei saanud kui Step Up 2 filmist, millele panen raudselt hindeks „kindlasti”. Kuigi mis sisu sealt nii väga otsida, pigem head tantsu ja muusikat, kuid sellegipoolest läks see film seekord rohkem hinge. Moraal lihtne nagu romantilistes komöödiates ikka: ainult südamega tehtud asju teed hästi või et tuleb ikka oma sihte pidi tatsuda.
Jah, tants on kirglik eneseväljendus, looming, kunst, kuidas kellelegi, on see siis hip-hop või klassikaline balett või rahvatants või kõhutants ja latiino (mis mulle meeldivad). Kaunid ja lootustandvad kunstid igatahes. Lõpus saalitäis rahvast igatahes plaksutas, muusika pani kaasa nõksutama ja mina sain endale uue muusikapisiku, vähe sellest, et sel talvel neid pisikuid niigi palju mulle on külge hakanud ;-) Igatahes olen levitajatelt paaniliselt otsinud Step Up 1, aga mida põle seda põle.

„Kindlasti” on ka film 27 dresses (Pulmasõltlane). Päris haarav ja lahe kassi-koera kombel tülitsevate noorte armunute lugu. Ka päris elus on ju nii, et see mida kaua taga ajad või ihaldad, siis kätte saades ei pruugigi olla enam nii ihaldatav ja maitsegi polegi see. Ja jällegi, nagu „Kindlasti...Võib-olla” filmis, tegelased ei suuda aru saada oma tegelikest tunnetest, õnneks filmi lõpus ikka tuleb peaosalistel mõistus pähe, nagu filmis ikka.
Nii arvab viimastest kinoelamustest romantiliste komöödiate sõltlane, vahel sekka ka tõsisemaid või muu kiiksuga filme (nt Stephen Kingi õudukad, Crank) vaatav kinofriik.

Kui tulla päris algusse tagasi, siis üldse viimasel ajal on meedias ja inimeste endi seas juttu vaimsest tervisest versus stressist ja antidepressantidest. Tegelikult on see tore, et sellest räägitakse palju rohkem juba ja kui keegi tarbibki neid tablette, siis on see inimese enda valik, see on täiesti normaalne ja hulluks või vaimuhaigeks tembeldamist küll enam kartma ei pea, kuigi ega keegi sellest rääkida ikkagi ei söanda, isegi lähedastele mitte. Samas muudest haigustest rääkimine pole probleem. Stress ja deprekaski on ju tavalised moodsa aja (ehk meie aja) haiguslikud nähtused, mida saab ja tuleb ravida. Kuidas aga end tasakaalus hoida, on see shokolaad, mõnuained, kino, rääkimine sõpradega või kellegagi neutraalsega, sport, meditatsioon, vaikus, loodus või tabletid, hobidega tegelemine... see on igaühe enda valik. Peaasi, et valitakse, et end aidata. Kui ise probleemi ei tunnista, siis ju teisedki aidata ei saa. Ja millest see stress tekib? Enamasti pingetest tööl, kodus, koolis, kus iganes.... Aga nii tore, et inimesed pööravad sellele järjest rohkem tähelepanu. Mina ka...
Ja ka eelmine nädal Linnateatris peale Eesti teatri laulude kuulamist kohtusime Jaanus Rohumaaga, küsimused tallegi olid just sedalaadi, kuidas näitlejad end rasketel aegadel turgutavad, kui pinged ülepea ja töögraafik umbes. Aastakümneid tagasi oli see alko, kuid nüüd pigem filmi Meeletu peategelase moodi tahavad näitlejad metsa või lihtsalt ära sõita ja seda nad teevadki.
Kui hoolime enda tervisest kõige 3:vaimu ja keha ja hinge tasandil, oskame hoolida ka teistest, kes me ümber ja nii paraneb kogu ühiskond. Ükskord....

Võib-olla oli see tänane sissekanne veidi pessimistlikum kui muidu, kuid sest pole midagi. Kindlasti järgmine on jälle teistsugusem. Elu ongi selline, kord pluss ja siis miinus. Muidu ei saagi aru, kui ilus elu on. Kindlasti on see nädal mõtlemise-järelduste tegemise-õppimise ja puhkamise nädal, sest tegelen võib-olla just suusareisist sisse jäänud pisiku välja ajamisega ja olen lihtsalt kodus ja ei tee mitte midagi suurt ja olulist. Nagu ikka, igas heas on veidi miinust ja vastupidi. Kui ikka keha ei kuula, siis pannakse sind kuulama ja nii, et valus on.

Aga õues on kevadet tunda...Palju pole enam jäänud. Lõppu sobib mu vaieldamatu lemmiklugu (MIA..Jimmy), mille avastamine naeru näole toob. PS- ühes plaadipoes on üks poiss, üks müüja, kes mulle otsa vaadates, veidi suheldes, mulle nii omaseid ja õigeid plaate letile toob ja nii igakord. Muusikapisik - see on mu ei-tea-mitmes sõltuvus, mida ravida ma ei suuda.