Igas ajahetkes peitub õnneiva ehk Lustakaid Jalgu!

See on väike killuke raamatust TARGAD SÕNAD ehk HEAD MÕTTED ELUST, mille on koostanud ajakirjanik Jo Ryan. See armas ahvinäoga raamatuke on täis mõnusaid ütelusi koos humoorikate loomariigi esindajate piltidega ja mille ma kavatsen oma kallitele vanematele Pärnumaale viia nädalalõpul. Juba tükk aega on mul sees tunne, et ma ei ole kunagi tihanud viia neile raamatuid, mis hinge toidavad.... Ei ole julgenud pigem, kartuses et nad ei mõista minu motiive ja pigem solvuvad, kuna muna tuleb kana õpetama..... Aga minu suurim uue aasta soov oleks just see, et nad avaksid silmad ja saaksid aru, et elu on nii lühike, et lihtsalt seda raisata ülemuretsemiseks, pabistamiseks, probleemide väljamõtlemiseks või hoopiski ainult töörabamisele..... Ise mõtlen, et kunagi pole hilja alustada muutusi enda sees, sest ainult siis saan muuta ka välistingimusi oma ümber...Ehk ei ole nende jaoks ka hilja veidi muuta harjumuspäraseid mõttemalle või murda raamidest välja poole.

(Spordiaasta tähtedes just õhtujuht kilkas, et MA USUN ISEENDASSE ja MA SUUDAN......eehhh, muud pole vajagi..eneseusku igasse soovi. Lumeräpil pole vigagi ja selle aasta spordikuulsuste autasustamine on päris laheda ülesehitusega: pidulikku Estoniasse on toodud humoorikat lähenemist läbi näitlejatest õhtujuhtide, Erki Noole debüüdi õhtujuhina, tantsupoiste ja tüdrukute, elurõõmsate laulude... Veidi naljakas on, kuna saalitäis rahvast poolmuigel vaoshoituna nii konservatiivses ruumis nagu Estonia ju on, vaatavad, kuidas 3 õhtujuhti nalja viskavad küll teibaga ja ilma, medalitega ja ilma)

Mul on nii kahju, et isegi nüüd, kui ma ise juba ema, mõtlen ja analüüsin oma lapsepõlve tundeid ja paraku ei meenu, et suhted emaga oleksid just väga head olnud. Ei tule meelde, et hea sõnaga premeeriti või küsiti, kas on muresid või probleeme, mida saaks koos lahendada. Eelkõige ootasin emalt mõistmist ja tuge ja hoolimist ja hellust ja tunnustust ja emalikku armastust... Kõike seda saab ka õppida....Öeldakse, et laps valib ise endale vanemad, et neile midagi õpetada ja muidugi ka vastupidi....andmine ja saamine, ikka fifty-fifty. Olen saanud kuhjaga materiaalseid asju preemiaks heade hinnete eest või hoopiski ettemaksuks vanaduspõlve abi eest? Olen saanud head üleskasvamise tingimused, aga kodusoojust ei mäleta....Mäletan pigem mulli sees elamist, et enda tegelikku MINA avada ja näidata seal, kus selleks õiged tingimused.

(Ohoo, Gerli ja Tanel Padar laulavad Võta Aega....nii kuradi õigel hetkel...
„Võta aega veidi ringi vaadata
veel ei ole hilja jõuab elada
ava silmad mõtle peaga küll sa näed
leiad rõõmu elus olemise väest”)

Aga nagu ma ütlesin, et ise olen need vanemad valinud ja seega olen püüdnud õppida..... elama nii nagu mitte nemad.... See vist ongi elu poolt kingitus mulle? Sest kuidas ma muidu teaksin ise emana, kuidas oma kodus armastust ja hellust ja hoolivust ja mõistmist ja tunnustust jagada. Seega olen tänulik oma vanematele nii vinge elukooli eest....Eks õppimist jagub veel küllaga, aga ehk nüüd, kui ma ise rahul ja õnnelik ja täis armastuse ülevoolavat energiat suudan neilegi vanas eas midagi õpetada... Mina peaksin ju neid õpetama? Nüüd ma olen valmis, enne ma ei osanud....Kunagi ei ole hilja alustada.... Ehk siis jõuab ka nendeni, et elus on nii palju hetki, mis õnne ja rõõmu pakuvad.... Miks siis mitte neid, oma kalleid ja ainsaid vanemaid, aidata neid hetki näha ja leida.....

Sellega seonduvalt tuleb meelde eilne kinos vaadatud film LUSTAKAD JALAD (Happy Feet) , mis rääkis keiserpingviinide hingeelust. See elurõõmus animafilm oli pigem just suurtele, kuigi ka väiksed leiavad sealt oma (mõnusad elukad, hea muusika, õnnelik lõpp). Pingviinide kogukonna rahulik ja stabiilne elu kaugel Antarktikas muutus siis, kui sündis ilma veidi teistsugune pingviinipoiss Mõmin (Mumble), kes kogu aeg tatsus oma jalakestega tantsu lüüa ehk talle meeldis steppida. Paraku iga pingviin pidi leidma oma Südamelaulu, et leida oma ellu True Love (sest ainult nii leiti endale kaasasid)...Aga mis siis teha, kui laulda ei oska? Mõminale meeldis Gloria, ilusaima häälega pingviinineiu....Nende vaheline säde oli olemas algusest peale, kuid nende ühiskond ei soosinud nende sõprust. Ka Mõmina vanemad ei suutnud poega piisavalt toetada ega mõista ning nii Mõmin läkski ära oma teed, pisikeste uute sõpradega...maailma avastama ja uurima, miks kalu enam ei olnud ja nälg kimbutas. Nii jõudis Mõmin inimesteni, teda topiti puuri ja sealgi aitas steppimine, et anda Inimestele mõista, et neid on veel ja nad on hädas. Igatahes hinge läks just see, kui inimesed Mõmina järgi kohale tulid ja mõistsid, et kalu ei saa kõiki välja püüda, sest pingviinide toitumisahel on rikutud. Mõmin, tagasi tulles jätkas steppimist ning kaasas tantsu õppima kogu kogukonna, välja arvatud pealikud, kes kiivalt oma vanast usust ja stampidest kinni hoidsid (nagu meie esikad, ehehhehe). Kui Mõmin oleks loobunud iseendaks olemisest, ei oleks kogu kogukond päästetud näljasurmast..... Mõmin julges jääda kindlaks oma tõelisele olemusele, mitte kaotada usku iseendasse ning tegutseda suurema eesmärgi nimel kui vaid enda heaolu. Armas, väga armas film....

Kuidagi see lapse ja vanemate teema on täna hingelähedane....Ka linnahallis vaadatud Pipi muusikal oli mõnus tagasivaade lapsepõlve. Ja kõrvu jäi pigem kõlama Pipi, Tomi ja Annika suur soov mitte kunagi suureks saada, sest suured inimesed vaid teevad tööd ja tööd ja tööd ja neil ei ole kunagi nii lõbus....selle peale võtsid nad sisse väänikupille....Väänikupillid lubavad teha kõike seda, mida hing ihkab ja nii vaffa on teha seda, mis hing ihkab...näiteks otsida spunki. Kadri Adamsoni Pipi oli päris elutruu ja innustav edaspidiseks, et oma sisemine laps aeg-ajalt üles otsida ja välja lasta... Laval oli elus hobune ja ahv, tsirkuseartistid, lisaks ka Indrek Pertelson, kes maailma tugevaimat meest mängis, kuid samas Pipilt jõukatsumises ära sai.....

Kui veel ajas tagasi minna, siis eelmine nädal pidasime firmaga jõulukat ja hoopis teistmoodi kui muidu.... Alustasime bussis, kus nn Entertainer meid lõbustas ja turgutas...kohale jõudes, olime juba ka bussikaraoket teinud ning esimene peatus oli väga vinge modernne lehmalaut, kus peremees meile innustavalt lehmade nn Waldorf stiilis (vaba)kasvatusest rääkis. Piimatootmise numbrid räägivad enda eest, igatahes stressivaba elu paneb ka lehmad rohkem piima tootma..... Põhipeatus oli meil Metsiku Piisoni Saloonis ehk piisonifarmis, kus pidulised saavad koos armsa piisoniperega jõule pidada..... Väga soe ja inspireeriv kontseptsioon, kus kõige keskmeks armastus oma töö ehk loomade vastu. Võimalus piisoneid toita, nendega koos olla peaaegu et ühises ruumis, süüa stressivaba liharooga, kõikuda kiiktoolis, teha profikeraamiku juhtimisel ise keraamikakunsti... Ma lasin fantaasial lennata ja seekord vormus välja armastus ehk 2 linnukest, lõokest, nokkapidi koos..... Tegime ise jõulu-etteasteid, et oma kingitusi kätte saada, panime tantsu ja mekkisime Piisonimusi (tequila baasil jooki)... Oli super jõuluõhtu, nii teistmoodi kui tavalised jõululäbud...selline maalähedane, soe, innustav ja tagasitulemise isu tekitav,,,,sest sinna , kus palju armastuseenergiat ja positiivsust, ikka tahad ju tagasi tulla. Minu arust sellised ideed on alati edukad, kui tegija sellesse usub ja naudib protsessi selle loomise juures sajaprotsendiliselt. Väike paralleel LUSTAKATE JALGADE Mõminaga, kes suure innustuse ja eneseusuga, kogukonnale vastu seistes, suutis oma eripäraga kogu rahvale Kalaõnne tagasi tuua. Igatahes lahe koht nii seminaride, kui väikeste gruppide pidude või niisama rutiinivaba olengute jaoks. Lisaks ka lähedal olemas ka puhkemaja....Nii et kõigi ja kõige eest on hoolitsetud.

Eh, neid kordumatuid õnnehetki sellesse jõulu jagus....sai veel Strandis tantsu vihutud, Rannametsa lähistel rabas jalutatud ning vaatetornist Kihnu ja Manilaidu piilutud, rabajärvekesi imetletud, Elisabeti kirikus RAM jõulukontserdil käidud, kamina ees tuld ja veini nauditud, mõnusaid filme vaadatud, jõuluroogasid nauditud.....ehk siis elatud nii nagu Pipi soovitas...... et oleks lõbus, muredevaba ja lihtsalt hea olla. Üksteise seltsis.

Igas ajahetkes peitub õnneiva.... just nii see ongi.... ja siia lõppu sobib just täna soetatud Lauri Saatpalu ja Katrin Mandeli plaadilt SA OLED HEA ja laulust Mõtisklus paar rida:
„Igas hetkes peitub head ja halba
Seal kus lõpeb seal ka algab tee
Meri kustutab kord jäljed kaldalt
Aga hinges püsivad veel”

Kariibi Kuningannana puhata ja mängida....

Üks minu piiritagustest sõpradest rääkis ükspäev, et nägi und... ja et esimest korda jäi talle see meelde......tavaliselt ei näe või ei mäleta neid ja unetestide järgi olevat üldse väga boring person.... aga seekord sõber särades rääkis, et nägi unes, kuidas tema oli Indiana Jones ja kuidas ta unes päästis Kariibi mere saarte kuningannat piraatide käest..... Päris lahe unenägu, arvestades meie argipäeva hallust..... Kahjuks jäi küsimata, kelle sarnane Kuninganna oli.....

Tegelikult olin mina see, kes talle eelnevalt rääkis toredast jõulupeost, kus stiiliks oli kõik, mis seotud Caribbean’iga. Mäletan, et rääksin talle elavalt, kuidas ikka seltskond teeb peo mõnusaks ja ega teiste kükkidest või tiritammedest ainult ei piisa, et pidu oleks fun ja meeldejääv....Ikka Sina ise oled see hing, kes enda sees ja väljas peo püsti paneb... Igatahes nagu ikka, stiilikale kohale, valmistusin käepäraste vahendite ja võimalustega: special sätendav soeng, mida kunagi poleks arvanud, et võiks mulle sobida, roosi pistsin ise veel kodus juustesse, profi meikari lihvitud make-up, enda kapist suvine kollane, suurte roosade –punakate lillekujutistega suht lahtine kleit, mis oli muretsetud sõbranna pulmadeks, mis ärajäid, kuid millega paratamatult satun küll Trinidad&Tobago või Kariibi stiilis pidudele....kaelas muidugi veel lillevanik ja neoonroosa kaelavõru,mis just pimedas helgib.... Avastasin, et ka meeskolleegid, kes mulle järgi tulid, olid vaeva näinud meigiga, aksessuaaride ja riietusega (plätud, shortsid, pruunikas jume, make-up, prillid jne) ... igatahes oli ülinaljakas kolmekesi restorani sisse sammuda, mina keskel..... ja tervitada kalleid kliente ja kolleege nagu tõelised suvitajad Kariibi mere saartelt... Igatahes oli lõbus olla Kariibi Kuninganna.....Rollivahetused pakuvad head vaheldust meie rutiinsesse ellu...
Muusikat tegi meile Trio Tropical, Soomes resideeruvad Panama-Peruu mustanahalised latino-jazzi viljelevad muusikud... Ja paremat ei saa ollagi kui just sellised muusikud suudavad kell 8 varaõhtul panna eesti inimesed ridamisi cha-cha’d õppima... ja nautima ka veel õppimise protsessi..Seda kergem oli pärast edasi praktiseerida ja improviseerida. Sel õhtul oli mu huultel mitmed korrad EESTI MEES ON TANTSULÕVI!!!! ja veel latiinos.... Vaga vesi, sügav põhi... respect....Puhkuse maik hakkas juba suhu tulema... Kirjud kokteilid, ohtralt head seltskonda, mõnusat muusikat, sigaritoa vesipiipu, ülimõnus fotograaf, säravad graatsilsed latiino tantsutüdrukud.... kõigi jaoks midagi... Aga ürituse puänt oli muidugi peaüllatusesineja: see oli meie firma oma bänd, kes oli selgeks õppinud päris mitu mitu lugu, alates Veenusest ja Tsirkusest ning lõpetades special for party looga Kontor (Volkonski Punker ainetel) ... Rahvas, meie oma eesti rahvas, läks täiesti hulluks, näppu visates, karjudes, tantsides ja kaifides....no mida veel enne aastavahetust vaja..... ikka välja elada...seda sai kuhjaga..... Praegugi videod vaadates, kipub jalg tatsuma ja näpud v-tähti viskama. Imesid ju juhtub, katsu vaid näha, sest ka see, et ühes pisikeses 30 pealises kollektiivis on muusiku (või pillimängu) geeniga inimesi laval juba 7 ning osad potentsiaalsed veel lava ees kaasa laulmas.....seda ei juhtu igas firmas.... Igatahes meie kliendid said meeldejääva ja uskumatu peo osaliseks ning vapramad lõpetasid alles hommikul... paraku ei saa öelda, et algul ei saa minema, pärast ei saa pidama, meil läks kohe kõik käima.....

Ja olen igatsenud puhkust ja mängu pikka aega, eriti nüüd kui töötempo on kruvinud ja kruvimas lakke, siis nagu tahaks veel rohkem seda kusagil maha raputada.... Eks puhkus ja mäng selleks ju hea ongi.... Et elu oleks tasakaalus. Seetõttu ühel õhtul valisingi uuest kinorepertuaarist uue südamliku romantilise komöödia Puhkus (Holiday). Tõepoolest, see film oli nii armas, et nunnumeeter tõusis sel hetkel 10 peale, seda enam, et juba näitlejate valik oli väga hea, üks armsam kui teine: Jude Law, Kate Winslet, Cameron Diaz jne... Sisu oli suhteliselt lihtne, kahel piigal said suhted otsa... Muidugi ei saa öelda, et ainult vastaspool oleks süüdi, eks ikka tüdrukud ise ka olid veidi kiiksuga.,.. ühel oli kalduvus armuda mehesse, kes vastu ei pakkunud muud kui manipulatsiooni ja ärakasutamist ja piiga ikka ja jälle andis võimaluse enda peal manipuleerida. Teine oli tõeline töönarkomaan, unustades mehe enda kõrval sootuks, nii et viimane, otsides naiselikku lähedust mujalt, magas oma firma sekretäriga.... Selle peale üks piigadest tahtis puhkust ning leidis netist kuulutuse, kus puhkusena pakuti vahetada kodu. Mu arust päris hea idee, ei olegi kuulnud, kas Eesti oludes ka seda leiaks või mitte, veel parem kui eestlane saaks kodu vahetada näiteks Kariibi mere saartele....EHEHEHEHEEEE... Aga igatahes nii need 2 piigat üksteist leidsid, üks Londonis, teine L.A.-s. Ja kahenädalane deal sai jõulude eel teoks. Meeldis see, kuidas Londoni piiga sõbrunes Hollywoodis ühe 90-aastase vana stsenaristiga, pakkudes talle seltsi, andes jõudu edasi elamiseks ning isegi suutis vanamehe ilma toetusaparaadita käima panna ja veelgi enam, kui tolle lugupeetud stsenaristi auõhtut peeti, ronis mees trepist üles nagu noor sälg..,. Soe ja inimlik mõistmine kaaslaselt teeb imesid.....

Aeg-ajalt tundub mullegi, et eakatel on eluvaim ja nooruslik hing rohkem sees kui 25-stel ... Kui LA piiga Londoni lähistele jõudis, kus paks lumi maas ja taksogi muinasjutulise maja ette ei vuranud, pidi too lahtstel kontsadel oma suurt pagasit sikutama.... kontrast missugune...aga igatahes kõrgklassi piiga harjus vasakpoolse liiklusega ruttu (missiis et mitmeid liiklusohtlikke olukordi tekitades) ning õhtuti pugis mõnusalt seda, mida hing ihkas....Puhkus.... ja ei ühtki inimest... Nalja hakkas saama siis, kui ühe piiga juurde sattus teise piiga piltilus vend ning teise juurde esimese piiga endise poisssõbra sõber....Ja siiis teadagi mis arenema hakkas.,...õnneks läbi nende teiste meestegelaste arenesid ka piigad ...inimestena. Filmi lõpuks, mis muidugi oli muinasjutuliselt ilus (ja oligi hea selline läila lõpp) olid piigad tervemad mitte ainult vaimselt ega füüsiliselt, vaid just hingeliselt ja valmis eluga edasi minema ning nautima.... ning valmis lahti ütlema minevikust ning kammitsevatest harjumustest....

Eh ja ei saa öelda, et ma ei saanud puhata ja mängida, igatahes ühel õhtul leidsin end väljaspool linna saginat ühest spa-st veest sulistamas, mõnusasti saunalaval lounge muusikat nautimas, veini mekkimas, kamina ees tuld vaatamas ja öösel taevas tähti vaadates ning möllava mere ääres peaaegu et lainetesse astumas.... Ja selle kõige juures oli tegelikult oluline hoopis seltskond, tegelikult ei ole vahet, kus ja mis tingimustes sa oled, vaid hoopis see, kellega sa oled .....Meeldiv seltkond on nakkav ning mega emotsionaalse laengu tekitab kõigile.... ja ikka selleks, et muul ajal jälle jaksata... Puhata ja mängida.... ainult tööd teha ei saa...

Sellega seoses meenub, et eelmine nädal oli veel üks väga oluline seik minu elus. Minu viimase aja lemmikkirujanik Anatoli Nekrassov (Elavad Mõtted, Perekond- Tarkuse algus autor) tuli Eestisse esitlema oma uut raamatut Lätted. Ei ole veel lugeda jõudnud, küll aga ilutseb mu raamatus autogramm pühendusega just mulle, milles armas soovitus ÕPPIDA ARMASTAMISE TARKUST. Kuulasin teda ja tema vastuseid inimeste küsimustele... väga huvitav oli....ikka ja jälle kordas ta Väärtushinnangute süsteemi, mille alustalaks Mees või Naine, mitte Inimene.... priroteetidena järgnemas PAARILINE ( ref tema kuulsast PAARIteooriat), siis Laps, alles siis Kodukolle, siis Vanemad, sugulased ning Töö ning Sõbrad, Hobid alles lõpuks.... Valus tõde, mis on meie elus tähtis.... Ei hakka siia rohkem ümber kirjutama, aga kuidagi väga omaks on mulle saanud tema mõtted, sest ka oma elus mõndagi läbi elanud ning sellega seonduvalt ka teatud seosed ja äratundmisrõõmud Anatoli Nekrassovi maailmavaatega tekkinud... Nagu ka tema ühe raamatu alguses on väike kild: Maailmavaade määrab saatuse.... Excatly to the point....

Sel nädalal ei ole veel üldse saanud puhata ja mängida, praegu Helsingist tagasi loksudes ja tiiburis seda sissekannet kirjutades, tunnen seda enam, kuidas ootan homset päeva, kui saan hommikul kauem magada ja sõidame oma armsa tiimiga Piisonite farmi jõuluõhtut pidama või reedet, et nautida Pipi Pikksukka muusikalil nii lapseks olemist kui head muusikat ja sõnalist emotsiooni..... Ja muidugi jõulud.... Päkapikud juba jooksevad.... Hea soovitus just endale...vaata maailma läbi lapse silmade ja elu on nauditav ja lihtne, nii nagu peabki... Seega puhakem ja mängigem.... nii palju kui võimalik.

HETKE vaid mõni mälestus kestab, kuid on neid....

.... mida minna ei lasta..... ehk kollektsioneerides HETKI

Ma ei tea, mis selle sissekande pealkirjaks saab ....Vahel on nii, et pealkiri mõlgub mu mõttes juba mitu päeva enne, kui ideed või mõtted sõnadesse saab lõpuks pandud. Täna on kõik vastupidi.... Tean, et tahan kirjutada, aga veel ei ole midagi nii selget...... Näis, kuidas kujuneb...nagu filmis Meeletu see öösel ilmutav tüdruk kippus ütlema... Nii ongi kõige parem, tuleb mis tuleb... Läheb nagu läheb.... ja läheb ikka nii nagu usud ja ise suunad.

Aga viimasel ajal on minu sees mingi kummaline, samas rõõmus segadus: ühest küljest nagu nostalgia, mis seotud minevikuga, teisest küljest nagu unistus, mis seotud tulevikuga, ainult toimumishetk on SIIN ja PRAEGU..... ehk siis seotud olevikuga. Nii lihtne on kalduda äärmustesse ja nii raske on jääda keskele ehk tasakaalu. Ma isegi ei tea, miks sellest praegu mõtlen, aga see lihtsalt tundub oluline viimasel ajal. Võib-olla sellepärast, et viimasel olen päris palju ringi rännanud oma minevikus, mitte selle pärast, et seda taga nutta ja ohata...vaid pigem lihtsalt tõdeda, et see on minu Elu kujundanud minevik ja et see, kes olen praegu, ongi selle Minu Mineviku tulemus ja Homme on juba ka Tänane päev Minevik..... ja see Minu Minevik on selline, just nagu see pidigi olema, midagi ei ole puudu ja midagi ei ole liiast.... kõik, mis on juhtunud, on läinud asja ette...... kas rõõmustamiseks läbi positiivsete kogemuste või siis õppimiseks läbi negatiivsete kogemuste. Ja läbi viimaste on kasu märgatavalt suurem, kuid lootuses, et neid viimaseid on just parajas annuses, ei liiga ega puudu. Parasjagu , nagu ikka. Et Elu tunduks huvitava ja rikkana....

Kui edasi nostalgitseda, siis viimane viikend viis mind Pärnusse, minu lapsepõlvemaale...nn rajooni keskusesse, mis minu kodule just siis kõige lähemal oli..... Meenusid sõidud Vallikääru kontsertidele, diskodele.....Rüütli tänaval ja keskturul shoppamisest rääkimata, sealsest Sõõrikukohvikust ning Viktoria kallist kohvikust (oli selline selle aja eksklusiivsem). Ja muidugi teater...ehehhee, seal sai isegi nn agitkavadega pioneerina pikki luulekavasid esitatud....ja see kuidas, mind Pärnus komsomoliks võeti, ega seegi meelest läe... ja need lõputud olümpiaadidel käimised erinevates koolides või klaverdamiskonkurssidel osalemised, kus näpud hirmust higistasid.... aga kõige rohkem meeldis mulle ikka Pärnu rand.... sealt ka minu armastus Päikese ja Mere vastu...eks Päikesest on saanud alguse palju sümboleid mu elus, alustades Päiksejänkust ning lõpetades pideva Valguse otsimisega minu elus. Pärnu on palju muutunud, nagu kogu meie maa... kuid mälestused või kogetud hetked on ikka jäävad....Nagu Urmas Alendergi laulis HETKE VAID MÕNI MÄLESTUS KESTAB; KUID ON NEID, MIDA MINNA EI LASTA.... Aga Pärnu oli jõuluootuses nii ilus ja armas, jätkuvalt mu lemmikutest lemmikum linn, kuhu alati minna hea....

Seoses selle lapsepõlvega tuleb meelde plikaeas igatsugu asjade kollektsioneerimine; küll välismaa nätsupaberite, nõuka multikate kalendrite, naistemoe piltide, laulusõnade, salmide, kleepekate, märkide või ansamblite-näitlejate postrite, flora-fauna marke, DDR koerakaarte, Polümeeri mänguasju....megalt palju oli kihk ASJU koguda, sest üleüldine märksõna oli ju DEFITSIIT ja PIIRID. Aga seda, et tegelikult oli defka hoopis miski muu, mis tänaseski elus, seda nagu ei osanud tajuda.... Nüüd on meil palju ASJU, puudus pole nagu millestki, aga ikka on nagu DEFITSIIT.... ja see on pigem miskit muud....mida ma alles nüüd koguma olen hakanud.... Need on HETKED, mida kaasa võtta ja mis on hindamatu väärtusega ja millede meenutades tuleb alati põues Päike välja..... Miskipärast on ikka nii, et kaasa tulevad RÕÕMSAD HETKED ja unustushõlma kipuvad jääma KURVAD HETKED, sest ajapikku ei ole need enam kurvad või valusad, siis muutuvad nad lihtsalt KOGETUD HETKEDEKS, mis annavad lihtsalt küpsust juurde ja tunde, et Elu on elamist väärt.

Pärnus kogesin veel ühte selle suve mõnusat tunnet....lemmikpuhkusemaa Hispaania meenus mulle ühe toreda flamenkogrupi (Pepe Justicia) kontserdil uues kontserdimajas.... see rahvuslik laul ja flamenko tants panid mind meenutama head hispaania veini kohalikes restoranides, kus ise kunagi puhanud, näiteks Mar Menoris Alicante lähedal või siis sel suvel Costa del Solis Torremolinos, kus sõbrannaga koos nn honeymoonil olin tema nn tulevase asemel, kuna nädal enne pulmi otsustasid noored pulmad ära jätta... Õpetlik reis oli, eriti kui avastad Helsingi lennujaamas, et suvekodu võtmed Tallinna jäid ning kuidas helikiirusel sai mõeldud välja, kuidas ikka õnnelikult päevi kaotamata puhkama saada...Tänu sellele, avastasime endas üllatavaid jooni ja ikka seda, kuidas EVERYTHING IS POSSIBLE, if you really wish something...Tagasi tulles olime mõlemad hunnik võrratuid HETKI kaasa võtnud, mis tulevikule mõnes mõttes kõvasti tooni juurde andnud või andmas on.....

Kontserdi juurde tagasi tulles, see Pärnu kontserdisaal oli liialt steriilne ja formaalne trupi endi jaoks, et elada välja kogu seda emotsiooni ja kirge, mida flamenko ju pakub, ent sellegipoolest see HETK, mida hispaanlased pakkusid, oli lummav ja erakordseid mõttesähvatusi pakkuv ... PAARistantsu küll ei esitatatud, kuid selle korvas kuhjaga õhtune Strandikülastus, kus sai PAARistantsu nautida küllaga, et taaskord end leida....ja kaasa võtta hunnik HETKI minu hindamatusse kollektsiooni....

PS: Pealkiri tuli täpselt, siis kui vaja....seekord siis loo keskel.... Ja kui veel romantilisi HETKI tahad koguda, siis sumedal suveööl kindlasti jaluta Pärnu ranna uuel promenaadil, kus purskkaevudes vikerkaarevärvilised tuled mängivad....

Tantsuga läbi Elu ehk teooria PAARIST...

Mul on üks kena värviline raamat... oli vist Värvid hingele.....kus iga peatükk oli erivärvi ja Kollase värvi, eh mu lemmikvärvi, sektsiooni juurest, mis oli pühendatud JULGUSELE ja JULGUSTAMISELE....sealt jäi silma üks lause, mis on viimastel päevadel mulle jälle meelde tulnud...
„Me peaksime lugema kaotsi läinuks iga päeva, mil me pole vähemalt korra tantsinud” ( Friedrich Nietzsche).

Ei hakka ma siin kunagi koolis läbi hakseldatud Nietzschet hakseldama, vaid ..... hoopistükkis TANTSIMISEST tahaks keerutada. Võib-olla inspireeris seda eile vaadatud Tantsud Tähtedega või laupäeva õhtune ball või hoopiski kinos vaadatud Keelatud Tants või hoopiski Minu Armastus Tantsu vastu, mis on tegelikult kestnud aastaid..... EI teagi, kas sellest ajast, kui sai koolis vapralt rahvatantsu teha? Ei usu.... sel ajal see eriti ei innustanud.... kuigi tantsupidudele suviti sõita maalt Tallinnasse ja rohketel proovidel käia ja linnapoisse piiluda polndki nii paha... Eh, ja siis tuli 80date disko koos videodega....oh milline nostalgia... kui mängib Madonna La Isla Bonita või Like a Prayer siis paratamatult meenub, kuidas sai malevasõprade juurde teise Pärnumaa otsa sõita, öö läbi diskotada ja siis hommikul kahe bussiga koju sõita.... Pidi ikka kihk olema? Ju oligi...Eh suvel küladiskodel sai ka kilomeetreid varahommikuti jalutatud, et koju jõuda aga endal hea tunne ja jalad villis (nagu ka nüüd tihtilugu) ... Ja kui mõnikord mõne kuuma kohaliku kuti mootorratta tahaistmele sai end sisse seatud, siis olid ikka tehtud tüdruk... Või ülikoolis karu ühika ajal.....ehhehee kursaõega õppisime alati kõik nädala sees ära, et neljapäevast alates linna peal pidudel käia....pritsumaja ehk praegune Venus club oli üks põhi koht ja üks koht veel, mis linnahallis asus, nimi on keelel aga meelde ei tule.....

Jah olid ajad.... Ajaga on muutunud vaid see, et mida iga aasta edasi, seda rohkem ma tantsimist naudin.... kuigi ei saa öelda, et poleks öid läbi, tunde ja tunde järjest vihtunud muusika saatel ja mitte nautinud.... Eks see TANTSIMINE on nagu narkootikum.... hakkad tarbima ja lahti enam ei saa...jah ravida sõltuvustest muidugi saab, aga.... Kuigi see on mage võrdlus.... Tantsimine on pigem midagi väga ülevat, sest sellesse võib ära uppuda... unustada kogu maailm sinu ümber, sulada sellesse muusikasse, liikumisse ja supelda ses mõnusas emotsioonis...parim stressimaandamise vahend, parim tujutõstja, parim sportliku vormi parandaja...jah TANTSUST saab palju....Saab ka end „tühjaks tantsida” üksinda või piigadega koos, mis nüüd kombeks on, kuid sellegipoolest eelistan alati PAARIStantsu. Minu arust, kui MEES ja NAINE tantsivad, see pilt silmale on palju ilusam, kui üksik kepsleja või palju ringis vehkijaid... Tantsud Tähtedega sari andis kindlasti innustust paljudele minna kursustele või vähemalt tekitas isu just õppida seltskonna tantse... Minul tekkisid need isud juba ülikooli esimestel kursustel, kui sai just Taela ja Mutso tantsukoolides käia ja natukenegi nuusutada seda kunsti. Mäletan, et Tango oli mu lemmik, ju vist oma karakteri poolest mulle ka sobilik. Aga tuleb tunnistada, et just PAARilise olemasolu on seltskonnatantsude juures eriti oluline ja just sellise, kes sobib Sinuga...Paraku elus neid satub ette haruharva, kellega on ka tantsupõrandal ülim mõistmine ja koostöö ja ka kirg (seda viimast ju tants tekitab...)... Aga siiski on neid.... Ja kui elu viskab ette sellise PAARilise, siis tuleb olla tänulik ja nautida.....

Tegelikult ei ole kunagi hilja alustada õppimist, on vaja vaid pealehakkamist ja julgust.... Naistel on enamasti need mõlemad, meestel paraku puuduvad mõlemad (ärge solvuge, mehed, seda ainult tantsu suhtes, ja see on väga toores üldistus.... või siiski nagu AivarRiisalu ütles, et Eesti mees on tantsulõvi?). Eriti kehv lugu on julgusega, sest paljud häbenevad või põevad oma karujalgu... Aga isegi tahtmise väljanäitamine ja proovimine oleks juba pool võitu. Ma ei tea, kas ma oskaks ise kedagi õpetada, olen harjunud alati MEHE juhtimise järgi kaasa keerutama ja nii on alati välja tulnud....MEEST tuleb usaldada, muidu ei tule midagi välja, aga ka NAISED kardavad ja häbenevad ja muretsevad ja ei suuda end vabaks lasta... Ja siis ongi platsid tuimalt tatsuvaid paarikesi täis, kes tegelikult oma paarilisele isegi silma ei vaata ja veel vähem protsessi naudivad.

Mulle meeldib ühe Venemaa esoteerilise psühholoogi teooria PAARI suhtes ja tuleb just meelde TANTSIMISEGA... Tantsimine on ju sarnane igapäeva elule, kus PAARid püüavad üksteisega toime tulla igapäeva rutiinis ja on koostööd tegemas...Ei tea, kas saab paralleele tõmmata, et kui sobid 100% tantsuplatsil, kas siis on ka suhtes 100% sobivus? Usun, et tõepõhi on sel all, sest...USALDAMINE, MÕISTMINE ja KOOSTÖÖ, ÕPPIMINE, RÄÄKIMINE , KUULAMINE, TOETAMINE , ÜKSTEISE NAUTIMINE kaasnevad nii TANTSUGA kui ka abieluga. Aga tagasi selle PAARI teooria juurde....
Anatoli Nekrassov on kirjeldanud oma raamatus ELAVAD MÕTTED, et mitte kunagi ei saa olla Inimene üksi ja et Armastuse esimeses ringis on alati PAAR ja alles siis järgnevad liidud, mille PAAR loob, nn KODU. Ja kui kodu on loodud tuleb järgmine ring, see on LAPS. Alles pärast seda järgneb armastus vanemate vastus, siis kodumaa vastu ja alles kuuendal kohal on inimese enese realisatsioon või eneseteostus läbi TÖÖ. Ja pärast seda tulevad SÕBRAD ja muud huvid. Hämmastav, kas pole?
Nekrassovi järgi on Naise põhiline ülesanne TUUA MAAILMA ARMASTUST ja sünnitada Mees. Mees eksitseerib aga selleks, et LUUA, TEGUTSEDA, AVAMAKS NAISE ARMASTUST ja TOETUMAKS SELLELE! Mees loob esmase impulsi, mis lubab armastusel esile tulla! Naine vastab mehe impulssidele ja avab oma armastuse. Nii tulebki kokku PAAR või TERVIK või SÜNERGIA või KOOSTÖÖ, mis paneb aluse Universumi eksistentsile. Tegelikult ju lihtne teooria. Seega ei saa keegi öelda, et on määratud üksikuna elama. Alati saab soovida ja mõelda endale see PAARiline isegi kui hetkel seda õiget pole, nagu Nekrassov soovitab.... Lisaks viskab ta huvitava killu „majesteetliku sõna” kohta öeldes, et „see on tahtejõuline loov mehe sõna, täidetud sügava armastusega naise vastu ja et kõige suurema kõla saavutab „majesteetlik sõna „ siis, kui seda täidab ühe ja ainukese naise vastuarmastus, mis sisaldab endas maailma kõiki naisi... Tuleb meelde, et ka saates Tantsud Tähtedega keegi, kes langes enne välja, ütles et Tantsimine on Majesteetlikkus, Maagia ja Nauding kogu eluks....Nii ongi...

Kellel veel TANTSIMISEST kõrini pole saanud, siis soovitan veel minna kinno vaatama KEELATUD TANTS (Step up). Valisin selle filmi just selle pärast, et olin ise just eelmise öö tantsu keerutanud ennast unustavalt, võiks öelda, et lausa end kaotades ja see oli nii POWERFUL ja PASSIONATE ja NAUDINGUT PAKKUV ja MÕTTEVABA ja MURETU ja OTSE SÜDAMEST. Ja mind absoluutselt ei kõigutanud paarilise läbimärg särk või enda läbihigistatud ballikleit, mis nüüd küll keemilisse rändab....
Aga film oli pätipoisist ja kunstikooli neiust, kes sattusid kokku suht müstilisel moel. Kutt, olles koolis laamendanud, määrati sinna koristajaks karistuseks ja samal ajal tüdruku partner sai vigastada ja uut partnerit oli raske leida, keegi ei suutnud teda tõsta nii kui vaja või teha kombinatsioone, et edukalt teha lõpueksam ja saada tantsijana tööd. Kutt, aga juhtumisi, oli niisama hip-hop-break tantsu harrastaja ja läks pakkus oma abi. Tegelikult oli see ilus ja armas lugu kasvamisest inimestena, elutraagikast, sõprusest, koostööst, usaldusest ja kirest, mida kõike ELU või TANTS meie ümber pakub.

Seega tantsigem siis läbi elu ja ärgem raisakem aega!!! Nagu Nietzsche ütles....

Audentes fortuna iuvat ehk...

julgeid aitab õnn ning kuidas Miki õppis lendama......

Üks VANA KALA kasutas just seda fraasi viimasel ajal oma Skypes ja mind on see inspireerinud eile, täna ja loodetavasti ka homme. Sest see fraas on nii üdini jõudu andev. Julge julgeda ja siis on kõik võimalik, millest unistad.... November on raske kuu ja seda enam tundub, et inimesed otsivad valgust, soojust, jõudu ja positiivsust, et pimedat aega ja aasta kiiret lõppu üle elada. Ühesõnaga on positiivse edasiviiva energia defitsiit. Aga eks me kõik siis omamoodi püüa oma elukest rõõmsamaks ja tasakaalumaks muuta.

Oma viimast viikendi tegin rõõmsamaks Tänupüha piduliku õhtusöögiga Radissonis, mis oli korraldatud AmCham liikmetele. Mart Sander ja Swing oli hea, Maarja-Liis Ilus loterii fortuunana super....eheheh märguanne ülevalt, vaja veel rohkem enne jõule sportida.... loteriivõiduks kuukaart Status Club’i Pirital. Oli mõnus näha vanu tuttavaid ja uusi....ja mõnestki võõrast sai tuttav. Veini valik oli muljetavaldav ning pumpkin pie päris maitsev kui üks Thanksgiving’u traditsioonilisi toite... ja naised-naised... pean silmas end, kes hommikul läks poodi üritusele kingi ja sobivat käekotti ostma, kuid tagasi tuli uue kostüümiga ja kingade ja kotiga....Mis teha, kulukas laupäev aga igat senti väärt....aga see sinine värv sel pikal pidulikul kolstüümil oli lummav ja mu siniste silmadega sobiv ning tegumood samuti ülimalt sensuaalne ja õitsev, täpselt nii nagu ma end tundsin.... õitsevana.....

Telekas lõppes just film Sweet November. Kurb ja ilus film, kuigi olin seda enne näinud, oli ikka hea vaadata seda, kuidas Sara, teades süvenevast vähist, igat hetke, silmapilku, päeva nautis läbi valu ja teadmise, et see lõpeb varem kui teistel. Julgus loobuda oma tavapärasest elust (äri, võimu, edu, egotsemist), et nautida Elu. Aga miks siis ei võiks ka ilma vähita elada nauditavat, üdini planeerimata, sisehäälest lähtuvat elu? Jah, meil on palju kohustusi ja plaane ja eesmärke, aga ise oleme need valinud. Järelikult täidame neid siis ka RÕÕMUGA, sest keegi ei sunni ja MA PEAN ei kehti. Nelsongi seal filmis julges enda sisse vaadata, võib-olla küll läbi armastuse või armumise prisma, kuid siiski... oluline on ACT ja RESULT ja WILLINGNESS. Igaüks ju ei suuda mega head rahalist pakkumist mitte vastu võtta ja veel mõnele respekteeritud ärihaile öelda, et SA EI MEELDI MULLE. Aga JULGEID AITAB ÕNN. Ja missiis, et film lõppes kurva alatooniga, siis sellegipoolest Nelson sai kogeda midagi jäävat ja jõudu andvat kogu eluks. Ja Sara sai „minna” teadmisega, et midagi kripeldama ei jää ja Elult on võetud seda, mida võtta annab. Nii lihtne oleks olnud ja alla anda haigusele.....

Eh, vahepeal jõudsin lapsele lugeda unejuttu.... juba mitu viimast päeva on tal isu meenutada aegu, kui ma õhtuti unejutte lugesin. Valiku teeb tema või siis mina. Täna valis laps ja eheheheee, MIKI ÕPIB LENDAMA. Viimane kord valisin mina Karupoeg Puhhi ja loo sellest, kuidas too Jänese urgu kinni jäi, kui oli kogu Jänku mee tagavara nahka pannud. Aga Miki lugu oli ka vahva......ja isegi õpetlik. Miki unistas lendamisest....

„Mulle meeldiks ka niimoodi taevas ringi tuisata,” lausus Miki ja vaatas igatsevalt järele.”Aga miks ka mitte? Igaüks võib lendama õppida. Mul on vaja ainult lennutunde võtta”.

Nii et julge pealehakkamine on pool võitu. Miki õppis lendama, aga unustas oma sõbrad, pühendudes vaid lennusõidule. Lõpuks siiski, nagu korralikus lasteloos ikka, sai ta aru, et ilma sõpradeta ei saa ja kindlasti saab lendamist ja sõpradega olemist ühendada.

„Pole midagi meeldivamat kui lendamine!” rõõmustas Miki. „Kahju ainult, et minu sõpru siin ei ole!” „Niimoodi üksi ringilendamine ei olegi nii mõnus,” arutas Miki endamisi. Aga siis tuli tal hea mõte. „Ma võin ju lennata ja samal ajal ka teistega koos olla.”

Sellega seoses tuli meelde tänane täispikk koolituspäev teemal INTERPERSONAL EFFECTIVENESS. Õppisin ka mõned uued vaffad inglise keelsed väljendid nagu aloof (removed or distant either physically or emotionally), standoffish (lacking cordiality; unfriendly). Midagi uut ei olnud, kuid kordamine nagu ikka on tarkuse ema ja eriti sellisel teemal. Õppisime selgeks mitu erinevat mudelit, näiteks LCQ ehk kuidas saavutada suhtlemisel parimat tulemust. Lahti võttes on see LISTEN- CONFIRM- QUESTION- RESPOND WITH VALUE. Seega tegelesime põhiliselt oma suhtlemisstiili väljaselgitamise, nõrkade kohtade leidmisega, kuulamisoskuse arendamisega. See viimane on ju meil tihtipeale nõrgalt arenenud. Hea oli teha mitmeid teste, et hinnata hetkeseisu. Teadsin, kes olen ja mis on nõrkused....DRIVING- AMIABLE-EXPRESSIVE-ANALYTICAL stiilide seast olen 100% EXPRESSIVE.... ehehhehe, selle tüübi jaoks on kuulata suht raske, sest innustub kergelt ja võib emotsioonide tuhinas vastaspoole üldse ära unustada ja vahele segada (nn crowding...) Kõige raskem on minusugusel just ANALYTICAL tüüpi inimsega suhelda, kelle jaoks on otsustamiseks sada aastat aega, kaaludes oma otsuseid nii kaua, et rong on läinud ning ega siis pole mõtet enam ju tegutseda ega riskida. Fakte teades ANALYTICAL tüüp suudab muidugi palju korda saata, kuid EXPRESSIVE tüüp seevastu oma intuitsioonile toetudes, julgelt riske võttes, võib samuti suuri tegusid teha.

Tegelikult oli põhisõnum lihtne: kõik mudelid on head ja erinevad ning koostööks sobilikud. Vaja vaid veidi arvestada erinevate inimtüüpidega ja näidata üles WILLINGNESSi olla flexible ja adaptive. Soe soovitus coachi poolt oli ikka see, et SINA OLED SEE, KES MUUDAB END ja sellega muutub kogu ümbruskond.

Kuulamisoskuse poolest on tõepoolest arenguruumi küllaga, seda näitasid testid tervel klassil, kus peale eestlaste ka sõbrad Baltikumist, Moskvast ja Küproselt. EHHEHE, Bushi visiidiks ajastatud koolitusreis jäi neile küll pikalt meelde.... Aga jah, oluline teema, sest tahame ju igapäev effektiivselt jõuda win-win –ini kõikide partnerite või osapoolte vahel.... õnneks on kõik õpitav, kui tead oma loomupärast natuuri ning nõrkused muudad tugevusteks.....

Koostööta ja ilma kaaslasteta ikka eksisteerida on raske ja miks mitte siis teha seda positiivselt ja edukalt?
Miki naeratas ja viipas oma sõpradele. Siis maandus ta lennukiga otse loosungi kõrvale. „Ma olen teid kõiki kangesti näha igatsenud,” ütles Miki. „Aga ma tahtsin ju nii väga lendama õppida. Ja see tegi just nii palju rõõmu, kui ma arvasin.” Kui sõpradele oli lõbusõit tehtud, alustas Miki oma järgmist lendu pilvede poole. Aga seekord istus tema kõrval sõbratar Minni. Kahekesi lendamine oli ütlemata mõnus.

Mina arvan samuti, et sõprade jaoks tuleb aega võtta ja eriti kallite inimeste jaoks. Nagu ka selles Sweet November filmis, Nelson ütles imearmsasti, et armastatud inimestega tuleb võimalikult palju koos olla. Ja lennata on ju ka mõnus? Vahet pole, kas unes või ilmsi, kuidas ja kus ja kellega.....sky is the limit

Müümise kunst ehk keda teenid Sina?

Nonii, nüüd siis mul ka nähtud see kõvasti reklaamitud müügikunsti film. Eesti filmide auks võiks öelda, et viimasel ajal saab ka kinodes juba eesti filme nautida, ka Meeletu oli mõnus ja mõned lahedad veel tulemas.....
Aga mulle meeldis, sest film oli tõetruu pilt meie inimestest, kes turumajanduse tingimustes või siis selles kaua igatsetud kapitalismis elatist püüavad teenida just müügitöö kaudu. Müümine – on see loomulik ja lihtne tegevus või vastupidi, keeruline ja väljakutset pakkuv? Kuidas kellegile....suhtumise küsimus....ja defineerimise küsimus.... Seal filmiski üks peategelastest, Evelyn, kes on Tupperware üks parimaid müüjaid Eestis, ütleb, et Kogu elu ongi müük.... Minu arust on see sõnastamise küsimus... oleneb, mis on Su eesmärgid – kas müüa oma ideid, arvamusi, kaupa, teenust, oma teadmisi, hinnanguid..... Nii võib öelda küll, et me iga päev ja peaaegu igal hetkel püüame saavutada kompromisse, nõusolekuid.... Otsene müügitöö, kus on vaja pakkuda teenust või toodet elatise teenimise eesmärgil on juba palju keerulisem. Juhul, kui inimesele meeldib suhelda, manipuleerida, motiveerida, mõjutada, eksperimenteerida, julgeda, siis suudab ta müüa mida-iganes-toodet ja sest tulu teenida. Oluline on see, kuidas ta seda teeb ja miks ta seda tööd teeb...

Film esitas põhimõtteliselt sarnased küsimused, kuidas müümine mõjutab isiksust, kuidas on võimalik selle tööga üldse hakkama saada meie pisikeses riigis ning miks seda tööd tehakse ja kuidas see haakub ka eraeluga või mis on inimesele oluline täna sellise töö juures.... Ehk keda või mida Sa teenid? Seda kõlisevat või Jumalat või iseend või veel kedagi????????

Näited müügiinimeste seast olid kirjud: Peep, teada- tuntud koolitusguru ning inimestesse eneseusu kultuse müüja; Mare, õnnetuse tõttu mehe kaotanud depressiivne ja eneseusu kaotanud lesk ning õppinud kokk, filmis Tupperware müüja; Raigo, usuteadust õppiv tudeng, vabal ajal lavapoiss, USAs Southwesterni raamatute ukselt uksele müüja. Nende kõrval figureerisid veel Raigot värvanud väga värvika sõnakasutusega kutt (nime ei mäleta), kes tiime USA Southwesterni jaoks kokku pani ja noori ette valmistas, siis Evelyn, Tupperwares juba karjääri teinud naisterahvas, kes Maret toetas ja õpetas. Neid inimesi siis jälgiti ja filmiti 2 aasta jooksul.....

Igal karakteril olid omad väärtushinnangud ja uskumised. Peebul oli müügist ja juhtimisest suhteliselt siiber ning filmi lõpus unistas ta kell 3 lõppevatest tööpäevadest ja vahel metsas maakodus sauna nautimisest, mitte muudkui rabeleda suurema müügi nimel. Firmajuhtimise oligi ta üle andnud filmi lõpus. Ma ei ole tema koolitustel käinud, kuid see sõnum, mida ta seal edastab , on lihtne... ja lihtsad asjad mulle meeldivad. Kui rääkida sellest, kes mida usub ja kummardab, siis tema kultuseks on ENESEUSK. Tean oma kogemustest, et kõik on meie peas kinni ja meie enda sees on ammendamatud resursid ja hüperpotentsiaal, kui vaid ise usuks ning läbi selle usu kasutada suudame.... Arenguruumi jagub... Aga tema moto siis EVERYTHING IS POSSIBLE, kui sa vaid ise oled valmis muutusi elus ellu viima...... Peebu puhul arvatavasti loeb ka tema isiklik karisma või sharm, mis saalitäitele rahvale hüpnotiseerivat mõju avaldab.... Super kokteil koolitajast ja inimesest... kelle jaoks raudselt on igapäevane tulutoov töö hobiks ja kireks....Teha seda, mida oskad hästi ja tehes seda siiralt ja südamega, õnnestub alati....

Mare seevastu ei ole klassikaline müüja, tema tahtis õppida iseeendaga hakkama pärast lesestumist. Ta oli abitu, jäänud tänu heale elule laisaks ega teadnud, mis on iseseisvus või tema ise. Aga tema tahe ennast leida ja uuesti tundma õppida, oli juba suur samm edasi. Paljud inimesed ei suuda pärast lähedase kaotust ja suuri muudatusi august välja tulla. Mare koges mitmeid tagasilööke. Ta sai aru, et müüa raha pärast, ei vii kuhugi, igatahes mitte rahuloluni. Ta ütleb, et asjad ei tee õnnelikuks ja olles usklik pöördus sügavuti usu radadele. Tema uskus Jumalasse, kes näeb ja hoolib ja jälgib.... Ja kui see usk Jeesusesse aitab tal tagasi saada tasakaalu ja eneseusu, siis on ju hästi. Ise ma ei usu ühessegi religiooni, pigem olen ka loonud oma teooria, kuidas Eluga hakkama saada, et olla Õnnelik ja Tasakaalus.... Mina usun vaid Iseendasse...muu Maailm saab vaid toetada. Lõpuks Mare läks ikka tagasi tegema seda tööd, mis talle natuurilt sobis, kokaks puuetega laste sõime. Seal leidis ta rahu ja tasakaalu. Müüjana oli tal raske, puudus kontaktidest, manipulatsioonioskusest ja suhtlemisjulgusest. Kuigi see võrkturustuse idee Tupperware nõude baasil peaks väljaspool Tallinnat päris populaarne olema....koduperenaiste või noorte emade või naisteklubide pärusmaa. Aga täheks saada sellel alal, ei ole sugugi lihtne.... See Mare näide oli Tupperware müüjate keskkonnas oli minu arust kõige melanhoolsem, aga siiski positiivse alatooniga....ja meeldis Mare ausus tunnistada kõike seda, mida ta filmis välja tõi.... Iga inimene seda ei suuda, seega müts maha ja respekt....

Kolmas näide oli tudengist Raigost, kes oli tagasihoidlik, harjunud lavapoisina sõimata saama, selline tõsine rahulik eestimaa noormees, kel puudub loomupärane müüja natuur, küll aga oli ta valmis end proovile panema nii raskes töös, nagu USAs raamatute müümine. See teema oli mulle täiesti võõras ja seetõttu kõige huvitavam. See kuidas noori, välja treeniti, see oli päris koomiline. Need noored arvasid, et müümine tagab ellujäämise edaspidi ja on heaks vundamendiks töökarjääris. Raha ei olnud oluline, vaid pigem erutas neid see proovilepaneku kogemus ja väljakutse iseendale. Tema näite puhul oli kõige rohkem häid kilde....siia neid pane, jääb lugejale ka midagi.... Raigol paraku nii hästi ei läinud, ta saadeti pärast müügikooli lõppu USAst välja, kuna filmis müügikoolis selle filmi jaoks ja firma juhid kahe kuninga teenimist ei tolereerinud. Seega suht lihtsalt tuli välja ka eht ameerikalik silmakirjalikkus....poisile öeldi üht, filmitegijale Jaak Kilmile teist ja vanematele kolmandat. Aga oma kogemuse sai temagi: kui enne sõitu ta ei suitsetanud ega joonud, tegi trenni, siis pärast tagasijõudmist oli nädal aega vindine, et seda enda sees läbi lasta, mis oli toimunud. Igal juhul lõpuks ta loobus usuteaduskonnast ja müüb praegu kaubamajas CD plaate. Muusika oli ta hobi.... jällegi leidis tee sinna, kuhu pidi, vähemalt sel hetkel....

Kokkuvõttes parasjagu valusalt aus ja samas koomiline ja siiski üdini positiivne dokumentaalfilm... usun, et enamus inimesi leiaks sealt midagi endale, mõnegi killu... ei midagi uut siin päikese all, küll aga värskendav ja kinnistav ses suhtes, et ükskõik, mida me teeme südamega ja vabatahtlikult, rõõmuga, läbi pingutuste ja õppimise ja aususe iseenda suhtes ja mitte ainult mammona eesmärgil, ongi EDUKUSE VALEMIKS ehk mis ongi tasakaaluka ja rahuldustpakkuva elu aluseks.... Ja mitte kunagi pole hilja pöörata uus lehekülg, et oma unistusi ellu viia. Lihtne ju....

Ahjaa, hetk tagasi helistas sõbranna.... oli kurb, et ei saanud ta juurest läbi käia, oleksin tema kallimat näinud, kes suht eksootilisest maast....aga puänt oli see, et tüdruk kihutas 2 päeva tagasi Taani ja abiellus temaga Kopenhaageni Raekoja kirikus.... Just 2 of them. Pulmapäev piirdus kohvikus koogi ja kohviga, mööda Taani ministeeriumeid jooksmisega, et pabereid korda saada.... et siis rõõmsalt nautida kahekesi olekut 3 Magnumi jäätisega voodis, enne kui veebruaris uus pereliige lisandub. Eestis paraku on välismaalastega abiellumine päris vaevarikkaks ja ka seaduste koha pealt mõnel juhul suht keerukaks tehtud.... neil ei jäänd muud üle, kui trotsida kuid ja kuid riigivõime ja ameteid, et see kadalipp läbi teha ja teada saada kõike seda ning lõpuks sõrmused hoopiski Taanis sõrme panna. Armastus teeb imesid.... Mul on siiralt hea meel ja jätkugu armastust ja rahu ja mõistmist nende perre ka edaspidi.....

Viimased päevad on möödunud küüslaugule ülistuslaulu lauldes ja mett süües.... suudlema pole just kippunud... aga homme jälle BRANDNEW DAY uute üllatustega.....

Olla VABA kui Lind ehk BIRDY...

Al: "Oled sa lind?"
Birdy: "Ei. See oli liiga lihtne. Ma hakkan teesklema, et mina olen mina."
Al: "Usud, et saad sellega hakkama?"
Birdy: "Ma võin ju proovida..."

Umbes täpselt selliste sõnadega lõppes eile, jällegi linnateatris, vaadatud Birdy, mille põhisõnum minu jaoks oli see, et Sa võid unistada palju tahad olla keegi teine või põgeneda teise reaalsusse, aga oluline on ikka jääda iseendaks.
Tegelikult teadsin juba ette, et teema, mida käsitletakse ei ole kergete killast. Oli Lugu kahest poisist, kelle elu näidati kolme nurga alt: lapsepõlves, pärast sõda hullumajas ja psühhiaatri juures.... Ses mõttes oli päris haarav.... kuigi väga lakooniline rekvisiitide osas... ruumis oli vaid 2 inimest, raudredel või mingi raudmonstrum, mille peal sai kõlkuda (lindudele sobilik) ja mingi alus....seetõttu see ajaline sikk-sakk mineviku ja oleviku vahel oli väga hea, andis kenasti edasi selle, mida lavastaja öelda tahtis... tean, et tükk William Whartoni sulest 1979 oli üsna autobiograafiline ja sellenimeline filmgi 1984 Nicolas Cage'ga sai ohtralt pärjatud. Birdy oli vist romaanina päris suur bestseller. Aga jah, poisid olid semud enne Vietnami sõda... Mis neid sidus, ega nad ise sel hetkel sellest aru saanud, alles lõpus tuli välja.... see nii inimlik tunne, et mitte olla üksi ses suures maailmas.
Birdy tahtis otseses mõttes saada linnuks: jälgis, vaatles, uuris, imiteeris neid, ehitas lindlaid, harjutas tasakaalu, nälgis, et saada linnukaalu... jne.... Unistas lennata, unistas olla vaba kui lind ja lennata sinna, kuhu iganes, sõltumata kellestki.... olla täiesti vaba... Lõpuks tal oli oma Unistuslind, kellega ta unistas ära lennata...
Al oli tavaline sportlik kaage, keda isa peksis ja kes selle eest põgenes füüsilisse töösse ehk keha treenimise. Nii ta treenis oma muskleid ja tahtis saada parimaks maadlejaks. Aga siis tuli sõda vahele.

Etendus algas tegelikult sellega, kus Al küsib, et mis siis ikkagi juhtus? Et Birdy tahtis lennata... ja tema? Mida tema tahtis? Saada kõige tugevamaks meheks... Ja nüüd istuvad siin, üks sant ja teine idioot.
Al jäi sõjas miiniväljal jalast ilma... Tuli ja otsis Birdy üles ja leidis ta hullumajast, kus viimane kükitas kui lind ja ei öelnud sõnagi. Al püüdis teda rääkima saada ja läbi selle rääkis Birdyle ja ka aeg-ajalt psühhiaatrile aru andes just oma elu seikadest, suht traagilistest... Tegelikult ülikurvad ja masendavad lapsepõlve stoorid ( nt vanematega puudus mõistmine (Al tahtis isa tappa, Birdyl ema peitis poiste eest palle)... Al küll püüdis Birdyt inimeste sekka tagasi saada, küll läbi spordi, küll tüdrukute, aga ei aidanud.

Aga lavastaja või siis kirjanik seda välja ei toonud, kust selline äärmuslik teise reaalsusse põgenemine Birdy puhul alguse sai. Ali puhul sai aru, et ta oli meie mõistes normaalne, vaid isapoolse vägavalla all kannatanud. Birdy kohta samas ei saanud mingeid infokilde, kuidas selline linnumaania pihta hakkas, võib-olla romaanis tuleb see paremini välja....
Aga tundus küll, et linnuna oli eksisteerimine ses hallis inimmassis lihtsam, kui olla Ise....Birdy puhul...Nii vähemalt tundus lõpusõnade järgi.

(Ehehehe, Metro Luminali Isa tuli koju, mis plaadilt tuleb, nagu rusikas silmaauku, sattusin täna huvitava plaadi otsa ühes teises eesti väikelinna plaadipoes: RadioMania poolt kokku pandud Rock Romantika...seal mitu lahedat leidu, by the way,Alumiinium, Sinu sädelev sõber...polnud kuulnudki sellisest bändist, natuke nagu Sõpruse pst moodi, aga päris hea kompott, kus veel Kulo, Vennaskond, Kosmikud, Sõpr pst, JMKE jne))

Mõtlen enda peale, kui palju ma oma unistuses suudaksin nii äärmustesse minna, et hullumajja satun? On see pigem põgenemine enda eest? Pigem soov olla keegi teine? Vist küll.... kompleksid lastetoast, mis muud.....Usun, et meil kõigil on selliseid kiikse lapsepõlvest kaasa tulnud. Nendega tuleb tööd teha ehk need lahti lasta ja kõiksusse saata... Aga kõigepealt üles leida ja endale tunnistada....

Aga enda eest põgeneda ei saa, Birdy sai ka sellest aru, kui ta oma Unistustelinnuga rääkis nutmisest, õnnest ja armastusest ja Lind temast sugugi aru ei saanud. Birdy mõistis, et lind ei mõtle, ei tunne, ei taju, ei saa aru... ja ta ei saa kunagi Linnuks...Lõpuks sai ta aru, et iseenda eest ei ole pääsu ja proovib vahelduseks olla TEMA ISE.... Tean seda ammu, et ükskõik kuhu Sa ka ei läheks, ennast Sa maha raputada ei saa ja on Suga kogu aeg kaasas....

Birdy tahtis olla vaba kui lind, lennata sinna, kuhu hing ihkab ja keegi ei aja sind taga.... Eks me inimesena mõtleme sama moodi, et tahame olla vabad (nii palju kui võimalik), aga ikkagi oleme nagu puurilinnud....ja laulame oma laule (ehk mõtleme omi mõtteid).
Sest Inimestena ei oska me mõelda end VABAKS või LIHTSALT OLLA nii vabad, kuigi usun, et kõik on meie peas kinni ja Inimene tegelikult ei kasuta üldse oma potentsiaali ära.... Minu subjektiivne arvamus, et olen VABA ja ÕNNELIK siis, kui suudan olla tasakaalus, rahulik, ei muretse asjade pärast, mida mina muuta ei saa, käin just Oma Loo järgi ja olen MINA ISE.... mitte tõmmates endale iga päev hunnikuid erinevaid kestasid.... Rolle on meil küll erinevaid, aga põhiloomus võiks alati neist rollidest välja särada..... Saan aru, et maske ja kestasid ümber tõmmates, see on nagu enesekaitse maailma eest.... aga ikkagi, ei meeldi mulle klounaad ega maskeraad...mulle meeldib olla mina ise.... ja kui kellegile ei meeldi see MINA, siis see ei kõiguta mind grammigi, ja kui kellegile meeldib ja midagi sest MINAST leiab, siis mul on ainult HEA meel ja jagan rõõmu ka teistele....

(Ehee, ka Vennaskonna TELEFON on päris hea lugu sel plaadil ja nüüd panin puzzle kokku ka Alumiiniumi, Sinu sädeleva sõbra suhtes.... Allan Vainola projekt seegi vist, sest sõnad tema omad ja laulab ka ise... Eks need Sõpr pst, Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud - kõik enamvähem ühte kanti kukuvad stiili poolest, aga mulle meeldib, eriti selle BIRDY lummuses, HEA ajastus....seega juhuslikke asju ei ole, on ainult õnnelikud JUHUSED..eheheheheeee)

Live to work or work to live...ehk HEA AASTA

HEA AASTA.....väga omapärane nimi filmile ja ilma nägemata ei oskagi nagu midagi arvata..... Nüüd on see siis nähtud ja üle pika aja üks mõnusamaid elamusi. Piisas tegelikult ka traileri nägemisest, kui tekkis tunne, et seda filmi tahan mina näha... Russell Crowe ja Ridley Scott on kindlasti teada ja tuntud Gladiator filmist... Hea team. Juba muusika oli nii mõnus...prantsuse muusika segamini mõnusa taustamuusikaga (by Harry Nilsson, Edmundo Ros "wedding samba" jne). Sisud nagu ikka on suht lihtsakoelised.... Aga lihtsus ongi asja võlu....

Siin filmis siis Londoni suur pangaspets ja investeerimishai ja börsimaakler Max Skinner.. ise ka iseloomustab end kui külmaverelist, kalki inimtüüpi, kes kedagi ei usalda....iseend ka mitte...ja ühtäkki sai ta päranduseks Lõuna-Prantsusmaal suure lossi koos veiniistandusega....ja on sunnitud minema pabereid korda ajama. Raha teenimine oli tema jaoks mäng. Ka onu Henry pärandi tahtis ta esimese hooga maha müüa....külmavereliselt nagu ikka. Aga asjad ei läinud nii nagu tema arvas..... Ei hakka filmi sisu siia välja tooma. Sest hakkab see alles jooksma järgmine reede.

Aga armusin totaalselt prantsuse keelde ja sellesse loodusesse.... Lõuna-Prantsusmaal asuv istandus ja kena aed ja häärber....mida veel rohkem elus tahta, kui elada ja töötada sellises keskkonnas. Filmi põhiküsimus ju selles seisneski, et kas Live to Work or Work to Live.... Kindlasti vastata oskavad sellele kõik, kuid kas ka tegelikult on nii??? Siinkohal siiralt soovitan tshekkida filmi kodukat, kus on paras ära teha test, millisel poolel sinu eelised on: kas Money ehk Workoholicu elu või Elu nautimine? Toorelt öelduna, või siis kas Nautimisväärt Elu versus Töönarkomaan 7x24 hrs a week. Üldse filmi kodukas on minu arust hästi õnnestunud, sest vaatamist ja lugemisit ja proovimist ja kuulamist ja nautimist saab ka siitkaudu teha üsna edukalt....

Ma arvan, et kõik inimesed suudavad tuttavaid teemasid sellest filmist leida....kipume ju tänapäeval oma töö karussellil ringi panema nii, et Elu unustame selle kõrval tihti peale ära. Esmaspäevast saavad ruttu reeded ja nii see aeg veereb märkamatult.... Kurb on siis, kui vanas eas avastad, et damn, nüüd tahaks elada, aga on vist liiga hilja.... Tegelikult ei saa välistada ei Tööd ega Elunautimist, kui õpime seda tegema tasakaalus.... Mõõdukus kõiges....Tasakaalu kohta kunagi ülikooli filosoofia loengus öeldi, et tasakaalu saavutame siis, kui on kaan pea kohal kinni ehk Surm on tasakaal. Jumala õigus, sest 100% üldjuhul tavainimesed ei jõua tasakaaluni. Aga me püüdleme sinnapoole, et Töö ja Isiklik elu oleksid tasakaalus. Kes kuidas, põhiline, et sellega tegeletakse.... Aga miskipärast Inimesed ütlevad, et Elu on nii kiire, pole aega... Enda Elu jaoks tuleb aega leida....Mina kolan enda sees pidevalt ringi ja ikka tundub et, on nii sügav nagu filmis tühi bassein, kust Max ei saanudki välja ilma abita...ehk veeta, mis sinna sisse lasti... ja ikka on nii palju avastada ja uurida ja kaevata....

Ja see veiniteema, mis sealt läbi tuli.... veiniistandus, haruldased veinid, degusteerimine, nautimine.... Ma jumaldan punast veini....See film ses suhtes oli vesi minu veskile.... kui oleks vaid ise maitsta ka saanud, mitte seda igapäevast, mis Provences laual oli, vaid seda haruldast, mille kohta kohe Maxile kõike ei räägitud tema suhtumiste pärast. Veinisõpradele igatahes samuti väga mõnus film, sest kui palju on neid filme, kus üldse nii palju käsitletakse veinimaailma.

Kuidagi nii õigel hetkel ja nii õigeid emotsioone pakkus, et tahaks veel näha seda filmi.... üldse ei imesta kui lähen veel vaatama.... Sest jällegi oli kõike seda, mida Hing vajas: Ilu ja Armastust, Kirge ja Naudinguid, Hasarti ja Mängurlust, Hoolimatust ja Kalkust , Raha ja Karjääri, Suurlinna ja võrratut Loodust, mõnusat muusikat ja häid tõeseid kilde... . Minu hinne 12 palli 10st. Nunnumeeter Russell Crowe suhtes tõusis mitu pügalat....

Ja filmi nimi.... kuidagi liiga hea ja lihtne.... ....Kas HEA AASTA veinile, Sulle, mulle, töös, armastuses, kodule, millele iganes????? Täpselt nii HEA, nagu see AASTA oligi....

Siia lõppu sobib ikka ja jälle vana tuntud tõde, mida surnud onu Henry lapsepõlves tennist mängides Maxile ütles:
Chin up Max - remember a man learns nothing from winning. The act of losing can elicit great wisdom - not the least of which is how much more enjoyable it is to win....

Ja tvoi drug, i tõ moi...

"Ja tvoi drug, i tõ moi drug.
Eto snajuu vse vokrug.
mõ druzjaa navsegda.
eto tvordjo snaju ja".

Sellise luuletus kirjutas mulle oma laps täna MSN-is.... Nii armas... ja pole vahet, et seda koolis vene keele tunnis vaja.... Armas ikkagi. Viimasel ajal üldse on see sõpruse teema kuidagi hingelähedane. Oma lapse näitel eriti.... Ta ei ole mitte ainult laps, vaid ka minu Kõige Suurem ja Kallim Sõber. Et aga usaldus ja sõpruseni lapsega jõuda, on vaja pikk tee maha käia, nagu ikka lihtsate asjade puhul. Eelkõige rääkida, rääkida, rääkida, arvestada, kompromisse teha, mõista, toetada, aidata.... ja samas talle arusaadavaks teha, et ka emal ehk siis minul on oma Elu elada. Aga selle nn pika tee vilju sain maitsta just reisil Berliini, kui käisime lihtsalt toredat viikendi pidamas, ehk siis sõitsime Berliini loomaaeda, kohvikusse, linnaga tutvuma ja muidugi ka shoppama. Shopata talle meeldib.... Ahjaa, ja üks tore uudis veel, minu laps sai endale väikese venna... 12 aastat noorema... kaks Koera. Vennake sündis Mardipäeval ja mega ilus kingitus Isadepäevaks. Läheme uut ilmakodanikku varsti uudistama ja värsket emmet ja papat õnnitlema. Nii tore, kui üksteist leiavad just need, kes on teineteisele just need ÕIGED. Selle pisipoja vanemad seda on ja selle üle saab vaid head meelt tunda.

Ahjaa, ükspäev tuli telekast film Raskelt armunud (Shallow Hal) ... eile oma kosmeetikuga diskuteerisime päris pikalt, mida siis ikka hinnatakse.....välist ilu või sisemist ilu. Film muidugi oli ses mõttes veidi äärmuslik: väike hüpnoos ja säuhti, nägi vaid sisemist ilu. Aga see selleks, eks filmi eesmärk oli panna mõtlema meid, mida siis meie hindame. Kuigi öeldakse, et "Asjad ei ole kunagi nii, nagu nad paistavad."
Ei ole jah.... Aga sel hetkel, kui kõik juhtub, on just see mulje, mis ma saan, minu jaoks see tõeline või tegelik. Sel esimesel hetkel ei saa ma ju näha kõike ega kõiki aspekte inimeses. Aga ometi suhtlus läheb edasi siis, kui sa otsustad esmapilgu järgi, kas sa soovid seda või mitte. Ja siin tulebki mängu see, et Issanda loomaaed on kirju. Ehk igal inimesel on oma mätas, kuidas ja mille järgi otsuseid teha. Kes teeb aura, kes silmade, kes huulte, kes jutu, kes rahakoti, kes auto .... valikuid tuhandeid.... ja tegemata valikuid ka tuhandeid.
Film muidugi lõppes õnnelikult, et Hal siiski nähes ka reaalselt naistegelase paksust, sai oma õppetunni ning lõpuks heastas selle, millega ta oli haiget teinud Rosemaryle ning läksid koos edasi, sest Hal hindas siiski sisu väärtuslikumaks kui seda kesta. Ja tegelikult probleem oli hoopis Hali sõbral, kes pidevalt halvustas, et Hal vaatab naisi väärastunult. Filmi alguses Hal kuulas oma isa nõuannet surivoodil, kes soovitas ikka naisi vaadata rinnapartii või pepu ehk siis perfektse välimuse järgi. Nii ta ka tegi, kuid naised pidasid teda tühiseks ja pinnapealseks... Kuid kohtumine psühholoogiga, kes teda hüpnotiseeris, muutis ta elu päevapealt ja igaveseks. Ilus muinasjutt... Aga tegelikkuses on meil ikka igal ühel omad kriteeriumid ja lõppude lõpuks südant ei saa ju käskida.

Mulle meeldib küll armuda kasvõi lambist, see tunne on ju mega hea, aga samas aja möödudes võib see suhe suht kiiresti ammenduda, sest järkjärgult tundma õppides ehk siis sõbraks saades (kui üldse saadakse), siis pilt võib osutuda teiseks. Pigem mulle meeldibki selline suhe, kus alguses on sõprus, sest sellega luuakse ühine vundament ja kui siis südames midagi lahvatab, siis on ka see püsiv. Aga see vaid minu isiklik arvamus.

Mitu päeva on mind kummitanud Väike Prints, Antoine de Saint-Exupery , minu vana vana lemmik... eriti see koht, kus rebane palub end taltsutada....
Ma lihtsalt pean selle rebase ja printsi teksti siia panema, hea endal lugeda....

Kes sa oled?" küsis väike prints. "Sa oled väga ilus..."
"Mina olen rebane," vastas rebane.
"Tule minuga mängima," tegi väike prints ettepaneku, "Ma olen nii väga õnnetu..."
"Ma ei saa sinuga mängida," vastas rebane. "Ma ei ole taltsutatud."
"Ah, palun vabandust," lausus väike prints. Kuid pärast hetkelist mõtlemist ta lisas:
"Mis see "taltsutama" tähendab?"
"Sa polegi siitkandist," sõnas rebane. "Mis sa siit otsid?"
"Otsin inimesi," vastas väike prints. "Mis see "taltsutama" tähendab?"
"Inimestel on püssid," ütles rebane, "ja nad peavad jahti. See on väga tülikas! Nad kasvatavad ka kanu. See on ainus, mille poolest nad huvitavad on. Kas sa otsid kanu?"
"Ei," vastas väike prints. "Otsin sõpru. Mis see "taltsutama" tähendab?"
"See asi on liiga unustuse hõlma vajunud," kostis rebane. "See tähendab "suhteid looma"".
"Suhteid looma?"
"Muidugi," ütles rebane. "Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..."
"Nüüd ma hakkan aru saama," ütles väike prints. "On üks lill.... ta on mu vist taltsutanud..."
"Võimalik," ütles rebane. "Maa peal võib igasuguseid asju näha..."
"Oh, see polegi maa peal!" ütles väike prints.
Rebane paistis olevat väga põnevil.
"Kas see on teisel planeedil?"
"Jah."
"Kas sellel planeedil ka jahimehi on?"

Ei ole."
"Vaat see on alles huvitav! Aga kanu?"
"Ei ole."
"Miski ei ole täiuslik," ohkas rebane. Siis aga tuli ta oma mõtte juurde tagasi:
"Minu elu on üksluine. Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks nagu igavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö! Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas..."
Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.
"Palun taltsuta mind," ütles ta siis.
"Kangesti tahaksin," vastas väike prints, "ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida."
"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"
"Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints.
"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."
Järgmisel päeval tuli väike prints uuesti.
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane. "Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni pidada traditsioonidest."
" Mis asi see "traditsioon" on?" küsis väike prints.
"Ka see on liiga unustuse hõlma vajunud," vastas rebane. "Traditsioon on see, mis teeb, et üks päev teisest erineks, et üks tund oleks teistmoodi kui kõik teised. Minu jahimeestel näiteks on oma traditsioon. Neljapäeviti tantsivad nad külatüdrukutega. Nii saabki neljapäevast üks imeline päev! Ma võin jalutada kuni viinamarjaistanduseni. Kui jahimehed tantsiksid ükskõik millal, oleksid kõik päevad üksteise sarnased ja mul polekski pühi."
Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:
"Ah, küll ma nüüd nutan!"
"See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin ..."
"Aga muidugi," ütles rebane.
"Kuid sa hakkad ju nutma!" sõnas väike prints.
"Kindlasti," vastas rebane.
"Siis pole sul sellest mingit kasu."
"Kasu on selles," lausus rebane, "et ma armastan nüüd vilja värvi."
Ja ta lisas:
"Mine vaata veel kord neid roose. Siis mõistad, et sinu oma on ainukene maailmas. Pärast tule minuga hüvasti jätma ja ma kingin sulle ühe saladuse."
Väike prints läks uuesti roose vaatama.
"Teie pole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi," ütles ta neile. "Keegi pole teid taltsutanud ja teiegi pole kedagi taltsutanud. Teie olete samasugused, kui oli minu rebane. Ta oli nagu sada tuhat teist rebast. Mina aga tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainukene maailmas."
Roosidel oli väga paha olla.
"Te olete ilusad, kuid te olete tühjad," ütles ta neile veel. "Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kaebeid või uhkeldamist või mõnikord ka tema vaikimist, sest et ta on minu roos."
Ja ta läks tagasi rebase juurde.
Hüvasti," ütles ta.
"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada.
"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks."
"Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin... " kordas väike prints, et meeles pidada.
"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..."
"Ma vastutan oma roosi eest..." kordas väike prints, et meeles pidada.

Aga nüüd jooksuga kinno, sest on HEA AASTA eellinastus.... Nurrr....

Parim vahend armumise vastu on.....

....MATEMAATIKA. Just nii kõlas reedel hr Molotovi, matemaatika õpetaja nõuanne Linnateatri etenduses Tõde ja Õigus, 2 osa. Ausalt öeldes Nügase versioon Tammsaare teosest oli üsna erinev ja üllatav. Aga ega ma ausalt öeldes seda Tammsaare saagat ei mäleta ka enam nii täpselt, aga tundus, et mitte päris Tammsaare.
Teine osa kirjeldas, kuidas Andres Paasi poeg Indrek 18-aastasena linna kooli läks ehk siis hr Mauruse kuningriiki, kus viimane väitis end Jumala asemikuks maa peal olevat. Läbi Mauruse kooli tegelikult kirjeldatakse Hugo Trefneri gümnaasiumi Tartus.... Aga Indrek, läbilõhki maapoiss, leebe oleku ja lapse näoga kõhnavõitu romantik.... täis indu saada tarkust. Koolikatsumus....võiks seda tema jaoks nimetada just nii... linnapoisid said kohe aru, et poiss on lihtsameelne ja igasuguse kogemuseta... nii teda lüpsti küll poiste, küll Mauruse poolt...rahast tühjaks ja kutsuti teda Suureks Lolliks.
Kui enne kooli oli Indrek ainult aus, siis aja möödudes õppis ta enamasti küll mitte otse valetama, aga keerutama või vähemalt vait olema. Hr Maurusele Indreku usinus ja ausus meeldisid, aga siiski seda väga omakasupüüdlikult ära kasutades....Just valetama õpetas Indrekut just hr Maurus ise.

Ramilda, Rimalda, Ramilla, Rimalla etc etc...nii pomises tihti Indrek Mauruse tütre nime, esimene naisolevus, kellesse ta armunud oli.... Ramilda oli emotsionaalne, isepäine, vallatu, kenakene romantik. Neid kahte katkist tassikõrva kandis Indrek igavesti oma taskus, meenutades talle armastust selle naise vastu, kes paraku suri kaugel Saksamaal kõige ilusamas nooruses.

Matemaatika õpetaja Molotov väitis tabavalt, olles ise ühte linalakka armunud, et just matemaatika on ravim armumise vastu ning Armastus on null või lõpmatus. Indrek ühel hetkel sai vaid matemaatikas ainult nulle, millest Maurus mõhkugi aru ei saanud ja mille tähendust vaid Indrek teadis. Ühel päeval mataõps tuli, võttis palga välja ja põgenes koos selle Linalakaga minema...et mitte lasta oma Eluarmastusel üksi minna.

Mingil hetkel ilmusid välja kooliga sama tänava rahva seast pere, kus oli Tiina, teismelise eas jalgadest halvatud piiga, tolle ema, ning õde Molli... Ema oli süstinud Tiinasse usku, et ühel päeval Jumal ja inglid tulevad ja teevad ta jalad korda. Indrek, kaotades usu Jumalasse, äärepealt võttis usu tüdrukult, öeldes, et Jumalat pole olemas, sest ta oli nii pettunud kogu maailmas...aga siis ainult tüdruku pärast muutis oma arvamust ja lubas veel Tiina terveks saamisel ehehehe.... naiseks võtta... Etenduse lõpuks Tiina jalad terveks saidki... Ausalt öeldes, peaks Tammsaare Tõde ja Õiguse teise osa ette võtma.... ja lugema uuesti... Keskkooli aegsest lugemisest küll midagi ei mäleta. Vahel siiani mõtlen, et kui palju koolis sai lugeda, omamata mingitki elukogemust..... Tegelikult võiks kõiki neid toredaid klassikaid lugeda nüüd, kui ise midagi Elust aru saama olen hakanud...

Laupäeval käisime FAME vaatamas... Mul puudub suur kogemus Eesti muusikalidest, see alles üks vähestest, mida näinud. Siiski ütlen, et lahe oli. Anne Veesaar ütles, et see etendus on just õige jõulueelset kaamost peletama, rääkides New Yorgi 1984 aasta etendamiskunstide kooli lõpetavast noortekambast, kes on hukas nii või teisiti, kuid ikka ihaledes kuulsuse järele..... Räägib see vahet-ei-ole mis ajastu noortest näitlejatest, sellest karmist tööst, mida nad teevad, et lüüa läbi selles karjääris. Räägib see ränkadest koolitustest, enesepiitsutustest, loobumistest normaalsest elust. Räägib ka sellest, kuidas ainult KUULSUS ei tohi olla eesmärk omaette. Räägib see unistustest ja nende täitumisest, aga ainult juhul, kui kogu energia on pandud oma eesmärgile.

Mõnus moment oli enne etendust, kui need noored valmistusid nn lavaka sisseastumiskatseteks, tehes soojendusharjutusi üleval fuajees ja ärgitades publikut kaasa elama mõnele breiktantsuharjutusele või niisama-heale spagaadile... Ja etenduse alguses siis kuulutati välja need õnnelikud, kes kooli sisse said. Lõppes etendus sellega, kuidas lendu mindi, iga üks omas suunas, omale erialale... Hea karakter oli mustanahaline balletitantsija, tegelikkuses Rootsist pärit Danne Dahlin, Rootsi Kuningliku Ballettikooli lõpetanu ja ka ülikõva hip-hop tantsija... kes lugeda ei osanud. Carmen, kes tuli kooli kuulsaks saamise eesmärgil, kuid lõpetas narkotsi üledoosi tõttu surmaga. Muusikali lõpulaulu sõnad oli kirjutatud Carmeni poolt ja lõpetajad pühendasid selle laulu (FAME) talle... Üliarmas laul... Carmen Diaz’it mängis muideks JZ Belle.
Ahjaa, hea kild oli seal naistele, Carmeni ja Mabeli suhtlusest, nn hoidmise dieet: HOIDUN DIEEDIST JA ASUN SÖÖMA.... Kuigi just Mabelil oli kogu aeg häda, et kaal ainult tõuseb.... ja oli tantsija.... Ja eriti hulluks ajas teda see, kui teine tantsija tuli koos vaniljepudinguga, pani selle enda ette maha, nuusutas ja kui asi eriti ohtlikuks läks, viskas selle prügikasti. Selle peale Mabel otsustas, et tema läheb tantsijate grupist näitlejate gruppi.
Muusikal on mulle kõige meeldivam zhanr, sest seal on kõike: laulu, tantsu, sõna.... ja samas esitajatele just kõige raskem... Pidid ju need noored nii rääkima, tantsima balletti või breiki, laulma...kõike... Super.... Kaire Vilgats, jällegi mu üks lemmikuid, tegi jälle hea töö... Ahjaa, innukat balletitantsijat kehastas Irina Kikkas, Eesti 35-kordne meister iluvõimlemises. Ja linnateatri näitleja Andero Ermel, samuti väga hea esitus Schlomona....Üllatajaid jagus....

Aga täna, arvasin et käisin peaaegu Paradiisis... no igatahes naistele pole palju vaja... käisin ühes uues esindussalongis juuksuris.....3-tunnine treatment oli jumalik...peapesuks massaazhiga tool, nii kael kui ka selg sai mõnuleda, samal ajal kui pähe igatsugu asju määriti, pesti, masseeriti, kuivatati jne. Super personaalne teenindus, koos värskete ajakirjade ja spetsiaalselt ühe tassi kannu kohviga.... see valguslahendus ja lahe sisekujundus... mnjaa..... see salong nii värske, et alles eile alles teda ka reklaamiti telekas.... tänu mu sõbrannale, kes seal juhatajaks, sattusin sinna hoopis tema pärast, see on ikka nii, et heal juuksuril või massööril või küünetehnikul käiakse ikka mööda salonge järel. Nii ma sinna sattusin oma ilusate uute tumepunaste küünte tõttu. Täna tulin sealt ära hoopis targemana, kasutasin nn juuksur-stilisti teenust... mulle meeldis see otsekohesus ja sirgjoonelisus, olen ise sama konkreetne oma töös ja niisama mulli ei salli... see stilist oli tasemel ja südamega asja juures... Igatahes juuksed said TOITU, uudset ja mõnusat lähenemist ning ravi, ning ka uue värvi ja soengu.... ehheee, hetkel see BLOND, kes sinna läks, ma enam igatahes pole, õige värv tuleb alles pinnale 48 tunni pärast..... Üllatusi veel ees... Aga super lõpp pühapäevale, et oma naiselikku MINA upitada ja end jälle NIIIIIIIIIIIIII hästi tunda....

Aga mõelge enne, kui plaanite armuda..... ehehehhe... kahjuks asjalood on küll nii, et ega SÜDA ei küsi, kui see kellegile sisse poeb... seega MATEMAATIKA EI PRUUGIGI AIDATA....või on see ajutine aspiriin. Siin räägib vist Vana Kala või noor Tursk või mataõps Molotov, after all??? .... ehehhehehe

Iga lõpp on millegi algus....

Vaatasin läbi akna õue, kuidas noor kass, nagu esimest korda lund nähes, langevaid lumeräitsakaid taga ajas.... Lõbus oli teda vaadata: kassi silmis säras lust, uudishimu, nooruslik uljus, jahimehe instinktid... Ühesõnaga Elurõõm.... Aga mis siis saab, kui Elu lahkub su kehast? Täna, hingedepäeval, kummitasid mind kummalised mõtted Surmast.... Seda enam, et täna olid ka matused.... Juurdlesin üle pika aja, kas minna või mitte... Tegelikult mõtlesin Surmast juba eelmised päevadki....

Püüdsin endas arusaamisele jõuda, miks ei taha või ei suuda ma matustel käia.... Esimesed mõtted olid sellised, et minu jaoks Surm ei ole midagi lõplikku. Tegelikult ei ole ka.... See on lihtsalt hinge lahkumine füüsilisest kehast, kui Aeg saab mingitel Põhjustel ümber.... Aja vastu võidelda ei saa.... Kui on aeg, tuleb minna... Seda tunnet, kui on mindud, vist ükski Elav paraku meile kirjeldada ei saa... Eks me kõik seda kunagi, kui on õige Aeg, tunneme ja kogeme..... Surm on Universumis loomulik arengu protsess ning ühel hingel sai lihtsalt aeg otsa..... Kui sai kõik tehtud, siis järgmisesse kehasse väga palju Karmavõlga kaasa ei tule, kui mitte, kordub jälle kõik otsast peale...Maa peale tullakse ikka midagi ära tegema, õppima... Aga üks keha saab vaid seda tajuda ühes elus, kuigi tihti räägitakse nägemustest ja kogemustest, mis meenutavad ka eelmisi elusid... Tihti räägitakse ka Hingesugulastest. Kes on Hingesugulane? Kas see, kellega seob mingi nähtamatu niit ja tunne, et oleme koos olnud? Või lihtsalt sarnase mõttemaailma ja väärtushinnangutega kaaslane? Ei tea.... Eks iga inimese sisetunne tegelikult teab vastust....

Ja ikkagi, miks ei suuda ma siis matustele minna, kui ma Surma ei pea Lõpuks? Ja ei karda seda pimedust ja külma?..... Jõudsin eile arusaamisele siis, kui rääksin sõbrannale, kelle ema maeti täna, miks ma ei suuda tulla. .... Arutledes iseenda ja temaga, miks ma ei suuda minna, jõudsin palju lihtsamatele järeldustele kokkuvõttes... Väga inimlikud põhjused.... Olen lihtsalt nii NÕRK ja ei talu neid meie matuseid, kus palju nutetakse....Küsisin, kas minu olemasolu annaks seal midagi, et kas sõbrannal on kergem, kui olen seal olemas ja toeks? Inimesed on erinevad... Tema on ise tugev ja seal käe hoidmine teeks asja veel raskemaks. Pigem olen sõbrana hiljem olemas, kui reaalsus alles kohale tuleb...

TEGELIKULT: Ühest küljest, saades aru, et see ei ole Lõpp ja pole ju nutta vaja, löristaksin ikka koos teistega..... Leidsin, et minu jaoks ei ole vahet, kas surnud on kass, koer, suvaline inimene oma külast või keegi lähedane.... võtaksin ikka seda Hinge ühtemoodi sügavale ja raskelt... ja see on paratamatus..... Sest midagi ju lõppes.....Millegile pandi ju punkt...Midagi kadus jäädavalt meie eludest.
Ja teine oluline põhjus on see, et ma ei suuda neid elutuid kehi näha oma silmis viimasena. Teades oma elavat kujutlusvõimet, tean, et mulle sobib Ärasaatmine minu enda sees, virtuaalselt, mõttemaailma kaudu...Mõttejõud on väga tugev energia ja sellest piisab.... Ma ei taha silme ees näha elutut keha, vaid eelistan omada pilti elavast inimesest...

Ja algas see KIIKS minu sees siis pihta, kui ülikooli ajal, olin siis vist 21, sai surma klassivenna vend koos last ootava pruudiga.... see oli kohutav, pärast seda ei ole ma suutnud enam matustel käia...õigemini olen võimalusel viilinud.... Olen pidanud siiski mõnikord käima, aga tulemus on ikka üks, võõras või mitte, töinan ikka ja hinge läheb ka....Inimlik nõrkus.... ja missiis...

Aga võib-olla mulle ei meeldi need eesti tüüpi matused, kus tullakse kokku ja halatakse ja räägitakse kõnesid, kõige hullem on siis, kui inimese eluajal nagu inimest ei kiidetud ja teodki polnud kiita... Võib-olla silmakirjalikkus peielauas häirib? Aga samas on ju kõik inimesed loomult Head...Samas sisi võiks ju juba Elu ajal südamest südamesse rääkida, mitte matustel alles öelda välja asju, mis tegelikult mõeldakse. Võib-olla peaks just peiedel pidutsema ja meenutama lõbusaid ja õpetlikke seiku... Loodus ju tühja kohta ei salli, igale Surmale järgneb Sünd ehk millegi algus.... Iga lõpp on millegi algus.....

Loomulikult olen veel ehk ise hingelt Noor kõike mõistma ja usun, et kui elan läbi kellegi väga lähedase kaotuse, võib-olla siis ma räägiksin teist juttu.... Tean, et oma lähedastele kirjutan kindlasti juhtnöörid kaasa, kuidas mind ära saata ja see pea olema nutuüritus.... Aga tean, et kui Saatus viib kellegi väga lähedase, siis kontakt ei kao, kanalid muutuvad vaid.... Side maailmade vahel jääb, sõltudes vaimsest arengust hingede vahel....Ja ühel päeval saame ju kokku Maailma lõpus kohvikus niikuinii, nagu täna ühes lehes Ada Lundver Hingedepäeva kohta ütles...Aga enne, erimaailmades suheldakse, kui on seda vaja, unenägude ja nägemuste kaudu... Küsimus on selles, kas on vaja suhelda pärast? Seda näitab Aeg.... Oluline on, et lahkunud hingel lastakse rahulikult minna.... Vahel inimesed kipuvad oma mõtetega neid kinni hoidma ja siis võib juhtuda nii, et nad jäävadki kolistama uste ja akende ja tuultekelladega..... Aga oleme ju Inimesed, luust ja lihast, omame tundeid ja emotsioone, ja kui väga kallis inimene ära võetakse, ei pruugi me seda ju mõista ja siis me ei saagi aru, miks Tema seal Taevas, nii ülekohtune on..... Aga enda sees on need vastused igal juhul olemas, tuleb vaid deep down minna, kuni aru saadakse....

Sellegipoolest olen õnnelik, et mul on antud see Elu, ükskõik kui kauaks seda on ja see on Nauding, mitte Kannatus.... Ja püüan teha nii, et midagi tegemata ei jääks, sest tehtuid tegusid ei kahetse ma kunagi, vaid ikka tegemata jätmisi... Ja kui Kõike ei jõua, siis teen valikuliselt, oma sisehääle kaudu....

Nagu filmis Meet Joe Black (üks mu suurimaid lemmikuid), Billile saadeti Surm (kena Brad Pitt ehk Joe Black) järgi ja tal oli õnneks Aega, et oma lähedastega (nt tütre Susaniga, kes armus Surma) hüvasti jätta... Aga sellist pidu tahaksin Äraminemisel mina ka, kus saaks öelda endale ja teistele HAVE A NICE TRIP.... Ehk kena Teekonda läbi oma Elu! Ja siis võib minna, kui vähemalt kordki elus oled tundnud Seda tunnet, et tahaks õnnest ja suurest armastustest Taevasse tõusta....

All or/and nothing ehk Mirrored in Your Eyes...

Sõitsin koju, makk põhjas ja kuulasin Sandra "Mirrored in your eyes" ja nii hea tunne oli.... järjekordne dejavu ürituselt, kust tulin (olin seda seika jällegi unes näinud) ja mõnus surisev ja pulbitsev Eluarmastus sees... Silmad ongi sinu hinge peegel.... vaata teise silmadesse ja saad väga hästi aru....kes, miks, milleks, mida....

Kutsa vaatab oma mulle otsa, teeb kahtlast häält nagu küsides, et Mis sa istud seal Chick, nägu särab nagu täiskuu.... Kõrvad on nagu lokaatorid ja ma ei saa tast aru.... Täna ei saa... söönud on? On. Kasse kiusanud on? On... no mis siis veel? Ega ometi jälle selle hullu koerailmaga õue? Eh, nüüd lakub veel mu jalgu.... ja keeras solvunult selja..... Koerapidajana olen vist oma koera ära hellitanud, enamasti lasen tal toas olla, kui õhtul koju tulen.... Lahe on see, et ka kassid, oleneb kes hommikul õue jäänud on, jooksevad mulle vastu, nagu koerad, postkastideni, kus oma autoga peatan, et kõigepealt lehed võtta... Armas ju? Kass jookseb sulle vastu väljaspool maja territooriumit..... Mnjaa, aga see ei olnud see, millest täna rääkida tahtsin...

Tegelikult on nii palju päevi juba kripeldanud, et tahaks kribada....., Aga töökohustused või muud üritused on aja ära võtnud.... Kuna hetkel tööd teha ei suuda, sest just tulin Halloween’i ürituselt, olen joonud veini, ausside oma, mingi spets sort, millele kõva jutt juurde räägitud ning lisaks ka vesipiipu ohtralt tõmmanud.....hea oli, tunnen et olen meeldivalt joogine, õnneks on nii vähe vaja ja tööd küll enam teha ei taha...
Halloweeni siis kõigele... Ilm naa koerane, et ei näinud küla vahel küll ühtegi last ringi jooksmas, see eest olin ise tõeline Ghost või tont..... peas kena Halloweeni torbik ja seljas ürp tondiga... tegelikult alustasime juba tööl ühe kolleegi ära saatmisega...nimelt astus ta sügisel kunstiakadeemiasse, armas piiga, kellel mega riietusstiil ja nüüd sain teada, et ta ka modellindusega tegelev... Teda saatsime ära täna mõnusa mütsipeo ja catwalk’i saatel..... Mütside valik oli super....Seega kui isu stiilika järgi, lihtne valik, tehke Mütsipidu või Lipsupidu või Prillipidu..... ja te ei kahetse, sest üldjuhul inimestel fantaasiat jagub ja hea tuju garanteeritud....
Aga sealt ärasaatmiselt jõudsin siis õigele Amchami Halloweeni peole, on see ju just Ameerikalik püha... Kõigepealt bowlasime oma tunnikese ja põhirebimine käis AMCHAMi ja BECC’i vahel... Aga päris lahe oli...olin ühe advokaadibürooga segatiimis... ja kunagi pole olnud nii, et esimesena Strike ja siis vahepeal mõned nullid ja siis jälle Strike’id. Ja nii lõpuni, ei saaks nagu öeldagi et Luck of a Beginnner... Tegelikult oli kõik Tasakaalus.... All or nothing.... Täistabamus või null, kokku kena keskmine...

Nii on viimasel ajal mu elus ka olnud, et on tasakaal, leidub Strike ja siis jälle Crashe.... Aga see ongi ju Elu....., Mulle meeldib....Viimase aastaga olen õppinud hindama Elu kui selle olemust ja selle Mõtet ja paradokse... Elu on lühike, seega Carpe Diem, and so i do..... Nagu täna, kuigi väsimus oli sees, ikka läksin sinna üritusele ja ei kahetse.... Kes seda teab, millele just see üritus alguse pani.... Olime ühes Casinos lõpuks, olid kõhutantsijad, ruletimängijad, vein, vesipiip ja ohtralt toredaid inimesi... Lõpuks ma seal vesipiibu nurgas vaid olingi, olen ju mittesuitsetaja, ja miks siis nendel harvatel võimalustel mitte nautida vesipiipu.... Seekord minu kostüüm just auhinda ei saanud, samas mingid suvalised peolised ütlesid just mulle, et minu kostüüm oli kõige Halloweenilikum ja väärinuks auhinda... Aga see oligi auhind....et keegi julges sulle seda öelda, so sweet.... nurr....
Aga seekord siis, liikudes ajas tagasi, siis eile käisin oma vanal ülikooliaegsel ühika toanaabril külas... patsutasin ta kõhtu, sest nüüd siis saab tema emaks, hirnusime koos selle üle, kuidas mina 4dal kursusel lapse ootele jäin, olles 21. Meelde tuli mõnusaid momente ühikast ja titeootamisest ja ka elamisest seal käed-jalad koos ning kuidas loengu vaheaegadel sai rinda antud... Ja olen omast arust hakkama saanud, seega usun, et saab temagi, missiis et vanusega tuleb hirme ja ülemuretsemist järjest juurde..... Noorena lapsevanemaks saades, on ikka omad plussid ja sekka ka miinused.... kokku Tasakaal, nagu ikka.... Igatahes arutasime, kuidas oma kodusid värskendada, muuta, mõnusamaks teha.... Meestest ka, nagu ikka... Ei tea naisi, kes neist ei räägiks.... Polnud ju nii ammu näinud.... Elu meie ümber...

Pühapäeval olin tubli ja riisusin õues, missiis et õues oli tuul ja peaaegu miinuskraadid.... Ja koera miiniväli sai ka üle käidud mõneks ajaks, niitma enam ei hakanud, sest öine lubatud miinus 7 pani mind arvama, et ei tohiks enam....Talv ju ees....

Aga põhiline oli nädalavahetusel see, et lõpuks ometi sain läbi Coelho „Viies mägi” Seostub hästi nende Strike'de ja Crashide või All or Nothing temaatikaga....... Laupäeval hilja alustasin ja pühapäeva hommikul ärgates, sain läbi.... Siiralt soovitan....eriti neile, kes on elus kogenud lüüasaamisi, kaotusi, katastroofe, pauke....Hea küsimus, kas on kedagi, kes pole? Mina arvan, et see ei ole võimalik, et mõnedel inimestel puudub selline kogemus...Kui on selliseid, siis on selge, et ühel hetkel pöördub kõik.... sest elus toimib Tasakaal.... Aga point nagu ikka tuli alles lõpus välja....
Coelho kirjeldas väga mõnusalt, kuidas Eelija, kunagine puusepp, siis end prohvetiks pidav noor mees, end läbi Akbaris toimuvate sündmuste nii rahu ajal kui ka sõja keerises, iseenda Loo juurde tagasi jõuab.... See tee iseendani ja arusaamisteni oli pikk (nt tee Naise armastamiseni, Armastuseni üldse) nagu ikka....Oleks meil oma Eludes kõigil nii lihtne aru saada, et millal oleme oma Loost kõrvale kaldunud ja et uuesti tagasi Õigele rajale jõuda.... Aga jah, Coelho tahab öelda, et meie kõigi Eludes on möödapääsmatud ja paratamatud olukorrad, need enamasti tulevad siis, kui arvame, et kõik on super-puper. Ja pääsu pole.... Ma usun, et nii Sina kui mina, oleme kogenud neid hetki, kui me ei suuda mõista, miks üks või teine asi meie elus juhtub, sest me arvame, et me ei ole ju seda ära teeninud.... Mina ei usu religioosses mõttes Jumalasse, küll aga usun arvatavasti mingisse oma Jumalasse, Loojasse, Algallikasse, mis nimi tal iganes on, vahet pole.... Ja tegelikult võib-olla on see usk hoopiski Iseendasse????? Pigem niipidi....Tean, et usaldan oma sisetunnet ja mul poogen, kust see sisekaemus tuleb, Jumalast või oma enese tarkusest või veel kellegi poolt sealt nähtamatust maailmast....nendelt, keda me ei näe, vaid tunneme ja tajume.... Peaasi, et olen oma valikutega õnnelik.... sest selle õnnetundega jagan ka positiivsust ja armastust kogu meie Maakerale või kogu Inimkonnale.... Mõelgem positiivselt.... muud polegi vaja.... Easy....
Coelho juurde veelkord.... paralleele tõmmates meie Eludega, tuleb aru saada, miks nn Jumal meile selliseid „pauke” saadab..... kas selleks, et õigele teele tagasi juhatada?, või et seda, mida oleme õppinud, nüüd kasutada?, või hoopis selleks, et praktikaga saadud vilumust kellegile edasi anda ehk ise olla Õpetaja?????
Ja jällegi, autor toob välja sama paradoksi, et minevik tuleb lahti lasta... siit väike tsitaat.
„Kui sul on minevik, mis rahu ei anna, siis unusta see, „mõtle endale uus (elu)lugu välja ja usu seda. Keskendu ainult nendele hetkedele, mil suutsid teha, mida soovisid – ja see jõud aitab sul saada, mida tahad”.
Mõelgem... näiteks ka selle lause üle:
„ Kõik, mis oleks võinud juhtuda – aga ei juhtunud-, puhub tuul minema, ja sellest ei jää mingeid jälge...”
"Oleks" on nagu ikka paha poiss ja nende üle ei tasu targutada, ei ette ega taha.... Loevad vaid teod.....

Eriti meeldis soovitus maailma laste silmadega vaadata ja tajuda..... „ Sest kunagi olin ma poisike ja tean,m et lastel pole minevikku... Laps võib täiskasvanule õpetada 3 asja: olla ikka igasuguse põhjuseta õnnelik, olla kogu aeg mingi asjaga ametis ja osata – kõigestjõust – nõuda seda, mida tahad. „
Olen tihti seda endale meelde tuletanud ja ka sõpradele soovitanud..... Lapsed..... meie lapsed..,. Laps meie sees.... Laps meie tulevik.... Proovi vaadata lapse silmadega maailma ja Sa ei kahetse....

Ja miks tuleb Jumalaga võitlusse asuda, ma siin kommenteerima ei hakka, loe seda sealt raamatust ise.... Aga seda sõnumit, et iga karistust tuleb võtta Väljakutsena, seda tean juba aastaid oma kogemustest.....

Ja kui veel sündmustega tagasi minna, siis pühitsesingi sel sinatsesel tormisel reedel Viru rabas sisse oma ilusad sinised rohelise ääre ja jalgpalli kujutisega kummikud... Rappa minek toimus, aga rappaminek see ei olnud.... Oli fun (sest seltskond oli hea), oli ilus (Eestimaa loodus sügisel ja rabas on ju võrratu), oli kunstiline (sest maha jäi 200 pilti ja eriti pärast eelmisel päeval läbi viidud profifotograafi koolitust loodusfotode osas), oli maitsev (sest Kolga mõisa seljanka, põdralihaga pannkoogid, munamantlis jäätis olid mega head), oli hariv (sest giid rääkis nii mõndagi huvitavat, nt et Eestis on 2 pärlijõge, üks Lahemaal, teine lõunas, kust leiab valepärleid,mis säilivad 20 a ja kohad on salastatud, või et Eestimaa pikim puu on siiski kuusk 54 m.. jne jne), oli vihmane ja tuuline (sest oodata oli tormi, aga see meid ei heidutanud), oli relax (sest koju jõudsime hea tuju ja mõnusalt väsinuna), oli teamile ühendav (sest väljaspool office’t on ikka lahedam suhelda), oli moodne (sest kõik kandsime oma firma helkuritega ja tibukollaste kapuutsidega jopesid.... nagu ühest lastekodust), oli soe ka külmaga (sest Jägermeister andis ikka abi)... Aitab... omadussõnu jagub.....

Ja nii pikka blogi mul pole olnudki, aga see on seepärast, et Elu meie ümber on kirev ja põnev, kui oskad ise seda selliseks teha..... Valikud valikud..... Ja üks kuu kohe jälle läbi....

Elu pole ootamiseks ehk kas Saatan kannab Pradat?

Viimasel ajal olen tabanud end mitmeid kordi enda sõpradele ütlemas, et ELU POLE OOTAMISEKS, vaid elamiseks ja nautimiseks. Veelgi enam, tsiteerides klassikuid Pärnust, hr R., kes kunagi suvel ütles, et elu ei ole peaproov, ei saa lõputult harjutada, et tuleks ikka võimalikult perfecto välja, vaid tuleb kohe sekkuda, risk võtta ja elada, missiis kui vahel sitasti, saab ju uuesti.....

Neid peaproove tehes saabki elu otsa ja lõpus avastame, et oh kurat, oleks tahtnud seda teha ja seda proovida ja tegelikult oleks tahtnud hoopis nii otsustada.... Ja mis on üldse pistmist ootamisega? On nii palju, et tihtipeale oleme me nõus lükkama otsuste tegemise ikka HOMSELE, vaevumata enda sisse vaatamisest, iseendaga ausalt dialoogi pidamisest ja need vastused üles otsida.... Sest aega on ju nii palju, terve igavik....(Ehehehe, alles ma kirjutasin, et aega napib...Elu paradoks, kord on palju, kord vähe).

On jah terve igavik, kui vaadata sellest mättast, et sinu hing on läbi eksistentsi üks, aga siin nüüd ja praegu talletuvad just Sinu tegemised selle Elu jooksul ja Sa ei tea palju sul selleks aega on antud.... Life is too short, pigem.....ütlen ma ikka ja jälle endale, mis aga ei tähenda seda, et jooksen pea laiali otsas ringi ja olen aktivistist või maksimalistist või perfektsionistist kontrollifriik.... Ammugi mitte.... Pigem tean, et kui sisetunne ütleb, et enam põgeneda pole kuhugi, kõik excuse’id on otsa saanud (alguses püüame ikka neid ju otsida), siis tuleb otsus ära teha.... Ja isegi kui see on järgmisel hetkel Sinu jaoks vale, mis siis, sel hetkel, kui otsustasid, oli see sinu jaoks just see õige.... mõelda minuteid, tunde, päevi (äkki ka aastaid) probleemide üle enda sees ja mitte otsuseid teha.....see on ju kahe heinakuhja vahele kinni jäämine....Olemine ei Maal ega Taevas..... Ei teagi kus.... Kõige hullem kui keegi on võtnud nõuks kellegi järgi oodata, kuni see teine teeb mingid lubadused (mis ei pruugi üldse tõsiselt võetavad olla) teoks..... Lubadused ei maksa enne midagi, kui need sooritatud on. Õhulosse on tore ehitada, aga ...... kas see on see, mis on Eluks vaja? Unistustes, sõnades elamine – sellest jääb väheks. Think and act, but do not only Think!!!! Elu on kummaline, ja oleme ju nii lihast ja luust, ikka oma nõrkuste ja inimlike puudustega, aga sest pole midagi..... Tegelikult on lihtne tunnistada endale, aktsepteerida neid, veel parem kui suudad neid muuta, olenevalt loomusest.... Aga enda kogemustest ütlen, et ütlus KES KANNATAB, SEE KAUA ELAB... see ei kihti... Ei ole vaja kannatada.... on vaja tegutseda...Elu ei ole kannatuseks, vaid ikka nautimiseks....

Nagu igalpool nüüd kirjutatakse et Elu on Lill, mõned õied närbuvad, mõned tulevad juurde (nagu tõusud ja mõõnad), ning lille eest tuleb hellalt hoolt kanda: väetada, kasta, ümber istutada, kui vaja ja muidugi imetleda Lille ilu ja nautida seda ilu... Aga miks ometigi oma elud nii keeruliseks elame? Mina ka.... Aga usun, et ühe sammu olen edasi astunud, ses mõttes, et ma vähemalt mõtlen nende teemade peale, räägin sellest iseenda ja sõpradega, vahel ka lapsega.... Sest järelkasvul võiks olla pilt selgem, kui minul lapsepõlves.... Ahjaa, laps pani täna hea killu... niisama viskasin Lootuse kohta, et Lootus on lollide lohutus.. Ta vaatas otsa ja küsis, et kuule, kes seda on öelnud, et kas mõni loll vää..et see ei ole ju nii, et ikka kui loodad ja usud, siis nii lähebki.... Ehehehehhe, lapsed, suured täiskasvanud....

Aga selle pika lõigu moraal on lihtne... Ei ole mõtet oodata, ei enda ega teiste järgi, vaid tegutseda.....kuulata sisetunnet ja tegutseda, et süda oleks rahul..... Et tagasi vaadates ei jääks midagi kripeldama....

Ahjaa, eile käisin kinos esimest korda eellinastusel vaatamas Saatan kannab Pradat (the Devil wears Prada). Seltskond, kellega läksime, oli kah kirju ja lõbus, sekka ka üks meesterahvas....Ta muidugi ei teadnud, et tegu on väga väga naistekaga....
Aga head peategelased olid, Meryl Streep Miranda, ehk ühe väga trendika moeajakirja peatoimetaja ja Anne Hathaway, zhurnalistika edukalt lõpetanud tudeng Andrea, kes tahtis saada Miranda assistendiks. Kes kandideeris kohale, mille nimel miljonid tüdrukud teeksid mida iganes..... kasvõi tapma... Ja saigi ja just selle suhtumisega, et ta küll moest ei tea midagi, aga on võimeline õppima ja sealt töölt ehk avaneks nii mõnedki uksed edasi...sinna kuhu tegelik kutsumus viib. See lugu on muidugi naljakas, nagu üks komöödia ongi, aga ikka on selle sisse ka elutruu sõnum peidetud... aga selle sõnumi saab kindlasti iga vaataja täpselt endale ja oma kokku klposida....
Mulle meeldis see, et jällegi tüdruk tuli otseses mõttes „maalt ja hobusega” , maavillase kampsiku ja laia seelikuga....Tuli, nägi ja võitis, mitte küll kohe, ikka vaeva nähes ja ohvreidki tuues... Ja et selles mängus karmi Tädiga, keda Meryl mängis, pannes assistendi kannatuse igas mõttes proovile, Andrea kasvas, sai hea kogemuse, läbi äärmuse ja valu, üle piiri minemisega.... Tööst sai abielu ja suhe oma poisiga läks lörri, sest 7X24 oli vaja olla olemas Meryli jaoks... Aga karjäär oli ju tähtis, ja et üldse ellu jääda, selleks kasutas Andrea moetööstue enda relvi, kasutades Chaneli, Dolce&Gabbanat, Valentinot jne jne jne....et läbi mängida muutumismäng ja olla ise sama trendikas kui teised toimetuses, kes iga päev kontsi kandsid ja viimase hetke moeröögatusi... Trendikaid kaubamärke oli iga nurga peal... Aga leidis ta igale probleemile lahenduse...näituseks nõudis ühel päeval proua peatoimetaja Harry Potteri järgmist raamatut (käsikirjas) 4 tunni jooksul, lisaks oma tavapärast steiki lõunaks ja kuuma kohvi kell 3 selle 4 tunni sees. Aga Mission Impossible ei ole kunagi Impossible, sest Eveything is Possible.... Potteri ta sai, mitmes eksemplaris köidetuna, kuna need läksid toimetaja kaksikutele ja enne kui Meryl sai vinguda, et kus on teine koopia, siis Andrea möönas, et see on kolmas koopia ja tema tütred juba loevad seda teel maale rongis..... Aga rohkem sisust ei räägi....

Ja, kas Saatan kannab Pradat??? Intrigeeriv pealkiri.... Meryl Streep aka Saatan???? No way... inimhinged on palju huvitavamad ja keerulisemad kui kohe kedagi Saatanaks tembeldada... Tegelikult mulle ta meeldis ja lõpuks ka Anne'ile, assistendile, sest selline frukt on ju ainult jumala kingitus (kui suudad seda sellest nurgast vaadata) ehk kui sellise katsumuse üle elad, saad igal pool hakkama....
Ikkagi oli tal sees selline Naine, nagu mina või kõik teised naised meie ümber oma naiselike nõrkuste ja tugevustega.... Teda eristas vaid hea naiselik institutsioon ehk ärivaist, kuidas sellises maailmas läbi lüüa....ja ülihea moetunnetus....

Igatahes, kui tahate natuke moemaailma ilu, Meryl Streepi, Anna Hathaway’d, obsessioone, pühendumust, hakkamasaamist, valu, pettumust, kaasaminemist, usaldust, egoisimi, intriige, romantikat.... etc etc seda kõike saab...... Hea tuju peale kauba.....

Kui homme väga tormiks ei lähe, lähen oma uute kummikutega Viru raba matkale ja pärast Kolga mõisa seljankat ja põdralihaga pannkooke sööma....Ja kui ei lähe, saan uute kummikutega kunagi muru niita nii, et rohi lendab....

Go to the Mattresses!!!!!

Just nii kõlas eileõhtuses filmis You've Got Mail Tom Hanksi, kui suure äriguru, õpetussõnad Meg Ryanile, kui viimane palus anonüümselt netisõbralt abi, et mida teha, kui äris läheb allamäge ja pood kinni tuleb panna konkurendi pärast. Ja ise Tom tsiteeris muidugi ka klassikuid ehk „Godfather” filmi.

Ehk mida see siis tähendab? Lihtne ju? Et ära anna alla kergelt ja võitle oma idee või projekti või hoopis elu pärast!!!! Igatahes see kena üleskutse jäi kõrvu kõlama ja ärgitas tänagi veel mõtteid keerutama selle ütluse üle.... Kui palju siis me viitsime oma aadete või eesmärkide nimel võidelda? Millal tajume ära piiri, kui enam ei jõua, ei saa, ei suuda ja tuleb alla anda....

Filmis Meg Ryan oli sunnitud vastu võtma otsuse, et ema poolt alustatud lasteraamatute poeke tuleb kinni panna, kuna Hanksi püsti pandud suur raamatumarket Ümber Nurga võttis kogu klientuuri oma odavate hindade tõttu. Aga tihtipeale me ei suuda ise ka tajuda, millal võitleme tuuleveskitega, millal mitte? Aga loomulikult, endast tuleb anda kõik, kuni lõpuni välja, et ei jääks kripeldama tulevikus, et kas ikka tegin endast kõik oleneva..... Minu enda moto on alati olnud, et ära kahetse tehtuid tegusid, vaid tegemata jätmisi.... Easy? Ja kui tagasi mõelda, kas kahetsen midagi, siis jah, ainult ühte asja, see on oma hea ja vana, 1980 a-l ostetud Riga, pianiino maha müümine, aastaid tagasi.... kuna elu alustamiseks oli raha vaja ja ettekäändena tõin siis selle, et vaat kui tore, muusikaakadeemia tudeng sai sellega sel hetkel rohkem õnnelikuks.... Aga tegelikult täidetakse ju kõik tellimused (loe Unistused) meie Eludes.... seega täna 10 a hiljem, usun, et seegi on vaid delo tehniki ja küllap ühel hetkel leian ikka sobiva klaveri oma kodusse meeldivaid emotsioone tekitama.,.,..

Mulle nii meeldib see slogan... damn how motivating..... olen tegelikult selle järgi vist kogu oma teadliku elu elanud ja jonnakas ja kangekaelne oma ettevõtmistes olnud.... aga ma poleks muidu täna see, kes ma olen..... Sõnn, 100%... kes visa sihikindlusega, mitte ainult atra ei sea, vaid ka künnab ja saaki lõikab... Seetõttu pean ikka oma tähemärki vägagi armsaks ja tunnen äratundmisrõõme ka teiste Sõnni preilide või härradega. Ja isegi kui punast rätti lehvitatakse, siis sellegipoolest emotsioonid lahtuvad kiiresti ja ega neid endast väljaminemisi väga palju ei juhtu... Aga kui viimane piisk karikas, siis muidugi korralik purskamine... aga vähemalt välja ja loodan, et kõik teised sellest aru saavad, et see kiirelt mööduv nähtus Sõnnide puhul....
Aga jah, kaotust tuleb vastu võtta väärilisena ja kindlasti leiab sealt üles plussi, sest ükski kaotus, olgu see äri sulgemine, või suhte äkk lõpp etc etc.... ei ole ainult halb. Esiteks ei juhtu sündmused meie elus niisama ja enamasti, näiteks mulle, sellised rasked „paugud” on pigem pikemas perspektiivis rohkem kasutoovamad kui plussid, mis lühiajalist rõõmu pakuvad. Jällegi meenub Elu paradoks, et loobud kõigest, saad kõik.... Raske järgida? Tean... Meg loobus oma poest rivaali kasuks teda vihates, samas teadmata, et see ongi ta Elu armastus, anonüümne netikallim.... ja loo alguses nad lausa jalutasid tänaval üksteisest mööda.... Seega, ei tea me keegi, kui palju kordi me jalutame või jalutasime oma just sellest Õigest mööda, aga üldjuhul....Elu või Saatus, kuidas keegi arvab, viib ühel või teisel juhul ikka kokku, kui on õige aeg ja õiged inimesed ja õiged tingimused selleks loodud, tuleb vaid uskuda ja mitte loobuda unistamast.
Filmist jäi meelde Megi vihjed Jane Austini Uhkusele ja Eelarvamusele.... Hea raamat, mida võiks uuesti kätte võtta ja meenutada...nagu Meg, et 200 korda lugeda ja isu täis ei saa... Eelmine aasta kinodeski jooksis, ja oli hea ..... Tahaks veel näha....

Tänasest päevast hea kild, et mina, kes ma ikka olen autot pidanud ajasäästvaks vahendiks, siis hommikul, üritades ummikuid vältida, sattusin veelgi suurematesse ummikutesse ja lapse kooli viimine läks kokku poolteist tundi.... Vahepeal hakkas küll kannatus katkema, aga siis mõtlesin, et ok, kasutagem seda siis lihtsalt positiivsete mõtete mõlgutamiseks... ja ses mõttes jällegi pean sellele ringtee jam’le ka aitäh ütlema, sest palju häid ideid ja mõtteid tuli kimades ümber Tallinna, et koju jõuda....sest tegin tööd kodust täna.... Ja veelgi enam, suutsin need ideed ka päeva jooksul ellu viia... Nii et otsin miinuses plussi edasi .... ja panen tänaseks vähemalt poe kinni :-) Et siis homme jälle Go to the Mattresses!!!