julgeid aitab õnn ning kuidas Miki õppis lendama......
Üks VANA KALA kasutas just seda fraasi viimasel ajal oma Skypes ja mind on see inspireerinud eile, täna ja loodetavasti ka homme. Sest see fraas on nii üdini jõudu andev. Julge julgeda ja siis on kõik võimalik, millest unistad.... November on raske kuu ja seda enam tundub, et inimesed otsivad valgust, soojust, jõudu ja positiivsust, et pimedat aega ja aasta kiiret lõppu üle elada. Ühesõnaga on positiivse edasiviiva energia defitsiit. Aga eks me kõik siis omamoodi püüa oma elukest rõõmsamaks ja tasakaalumaks muuta.
Oma viimast viikendi tegin rõõmsamaks Tänupüha piduliku õhtusöögiga Radissonis, mis oli korraldatud AmCham liikmetele. Mart Sander ja Swing oli hea, Maarja-Liis Ilus loterii fortuunana super....eheheh märguanne ülevalt, vaja veel rohkem enne jõule sportida.... loteriivõiduks kuukaart Status Club’i Pirital. Oli mõnus näha vanu tuttavaid ja uusi....ja mõnestki võõrast sai tuttav. Veini valik oli muljetavaldav ning pumpkin pie päris maitsev kui üks Thanksgiving’u traditsioonilisi toite... ja naised-naised... pean silmas end, kes hommikul läks poodi üritusele kingi ja sobivat käekotti ostma, kuid tagasi tuli uue kostüümiga ja kingade ja kotiga....Mis teha, kulukas laupäev aga igat senti väärt....aga see sinine värv sel pikal pidulikul kolstüümil oli lummav ja mu siniste silmadega sobiv ning tegumood samuti ülimalt sensuaalne ja õitsev, täpselt nii nagu ma end tundsin.... õitsevana.....
Telekas lõppes just film Sweet November. Kurb ja ilus film, kuigi olin seda enne näinud, oli ikka hea vaadata seda, kuidas Sara, teades süvenevast vähist, igat hetke, silmapilku, päeva nautis läbi valu ja teadmise, et see lõpeb varem kui teistel. Julgus loobuda oma tavapärasest elust (äri, võimu, edu, egotsemist), et nautida Elu. Aga miks siis ei võiks ka ilma vähita elada nauditavat, üdini planeerimata, sisehäälest lähtuvat elu? Jah, meil on palju kohustusi ja plaane ja eesmärke, aga ise oleme need valinud. Järelikult täidame neid siis ka RÕÕMUGA, sest keegi ei sunni ja MA PEAN ei kehti. Nelsongi seal filmis julges enda sisse vaadata, võib-olla küll läbi armastuse või armumise prisma, kuid siiski... oluline on ACT ja RESULT ja WILLINGNESS. Igaüks ju ei suuda mega head rahalist pakkumist mitte vastu võtta ja veel mõnele respekteeritud ärihaile öelda, et SA EI MEELDI MULLE. Aga JULGEID AITAB ÕNN. Ja missiis, et film lõppes kurva alatooniga, siis sellegipoolest Nelson sai kogeda midagi jäävat ja jõudu andvat kogu eluks. Ja Sara sai „minna” teadmisega, et midagi kripeldama ei jää ja Elult on võetud seda, mida võtta annab. Nii lihtne oleks olnud ja alla anda haigusele.....
Eh, vahepeal jõudsin lapsele lugeda unejuttu.... juba mitu viimast päeva on tal isu meenutada aegu, kui ma õhtuti unejutte lugesin. Valiku teeb tema või siis mina. Täna valis laps ja eheheheee, MIKI ÕPIB LENDAMA. Viimane kord valisin mina Karupoeg Puhhi ja loo sellest, kuidas too Jänese urgu kinni jäi, kui oli kogu Jänku mee tagavara nahka pannud. Aga Miki lugu oli ka vahva......ja isegi õpetlik. Miki unistas lendamisest....
„Mulle meeldiks ka niimoodi taevas ringi tuisata,” lausus Miki ja vaatas igatsevalt järele.”Aga miks ka mitte? Igaüks võib lendama õppida. Mul on vaja ainult lennutunde võtta”.
Nii et julge pealehakkamine on pool võitu. Miki õppis lendama, aga unustas oma sõbrad, pühendudes vaid lennusõidule. Lõpuks siiski, nagu korralikus lasteloos ikka, sai ta aru, et ilma sõpradeta ei saa ja kindlasti saab lendamist ja sõpradega olemist ühendada.
„Pole midagi meeldivamat kui lendamine!” rõõmustas Miki. „Kahju ainult, et minu sõpru siin ei ole!” „Niimoodi üksi ringilendamine ei olegi nii mõnus,” arutas Miki endamisi. Aga siis tuli tal hea mõte. „Ma võin ju lennata ja samal ajal ka teistega koos olla.”
Sellega seoses tuli meelde tänane täispikk koolituspäev teemal INTERPERSONAL EFFECTIVENESS. Õppisin ka mõned uued vaffad inglise keelsed väljendid nagu aloof (removed or distant either physically or emotionally), standoffish (lacking cordiality; unfriendly). Midagi uut ei olnud, kuid kordamine nagu ikka on tarkuse ema ja eriti sellisel teemal. Õppisime selgeks mitu erinevat mudelit, näiteks LCQ ehk kuidas saavutada suhtlemisel parimat tulemust. Lahti võttes on see LISTEN- CONFIRM- QUESTION- RESPOND WITH VALUE. Seega tegelesime põhiliselt oma suhtlemisstiili väljaselgitamise, nõrkade kohtade leidmisega, kuulamisoskuse arendamisega. See viimane on ju meil tihtipeale nõrgalt arenenud. Hea oli teha mitmeid teste, et hinnata hetkeseisu. Teadsin, kes olen ja mis on nõrkused....DRIVING- AMIABLE-EXPRESSIVE-ANALYTICAL stiilide seast olen 100% EXPRESSIVE.... ehehhehe, selle tüübi jaoks on kuulata suht raske, sest innustub kergelt ja võib emotsioonide tuhinas vastaspoole üldse ära unustada ja vahele segada (nn crowding...) Kõige raskem on minusugusel just ANALYTICAL tüüpi inimsega suhelda, kelle jaoks on otsustamiseks sada aastat aega, kaaludes oma otsuseid nii kaua, et rong on läinud ning ega siis pole mõtet enam ju tegutseda ega riskida. Fakte teades ANALYTICAL tüüp suudab muidugi palju korda saata, kuid EXPRESSIVE tüüp seevastu oma intuitsioonile toetudes, julgelt riske võttes, võib samuti suuri tegusid teha.
Tegelikult oli põhisõnum lihtne: kõik mudelid on head ja erinevad ning koostööks sobilikud. Vaja vaid veidi arvestada erinevate inimtüüpidega ja näidata üles WILLINGNESSi olla flexible ja adaptive. Soe soovitus coachi poolt oli ikka see, et SINA OLED SEE, KES MUUDAB END ja sellega muutub kogu ümbruskond.
Kuulamisoskuse poolest on tõepoolest arenguruumi küllaga, seda näitasid testid tervel klassil, kus peale eestlaste ka sõbrad Baltikumist, Moskvast ja Küproselt. EHHEHE, Bushi visiidiks ajastatud koolitusreis jäi neile küll pikalt meelde.... Aga jah, oluline teema, sest tahame ju igapäev effektiivselt jõuda win-win –ini kõikide partnerite või osapoolte vahel.... õnneks on kõik õpitav, kui tead oma loomupärast natuuri ning nõrkused muudad tugevusteks.....
Koostööta ja ilma kaaslasteta ikka eksisteerida on raske ja miks mitte siis teha seda positiivselt ja edukalt?
Miki naeratas ja viipas oma sõpradele. Siis maandus ta lennukiga otse loosungi kõrvale. „Ma olen teid kõiki kangesti näha igatsenud,” ütles Miki. „Aga ma tahtsin ju nii väga lendama õppida. Ja see tegi just nii palju rõõmu, kui ma arvasin.” Kui sõpradele oli lõbusõit tehtud, alustas Miki oma järgmist lendu pilvede poole. Aga seekord istus tema kõrval sõbratar Minni. Kahekesi lendamine oli ütlemata mõnus.
Mina arvan samuti, et sõprade jaoks tuleb aega võtta ja eriti kallite inimeste jaoks. Nagu ka selles Sweet November filmis, Nelson ütles imearmsasti, et armastatud inimestega tuleb võimalikult palju koos olla. Ja lennata on ju ka mõnus? Vahet pole, kas unes või ilmsi, kuidas ja kus ja kellega.....sky is the limit
Tuesday, November 28, 2006
Thursday, November 23, 2006
Müümise kunst ehk keda teenid Sina?
Nonii, nüüd siis mul ka nähtud see kõvasti reklaamitud müügikunsti film. Eesti filmide auks võiks öelda, et viimasel ajal saab ka kinodes juba eesti filme nautida, ka Meeletu oli mõnus ja mõned lahedad veel tulemas.....
Aga mulle meeldis, sest film oli tõetruu pilt meie inimestest, kes turumajanduse tingimustes või siis selles kaua igatsetud kapitalismis elatist püüavad teenida just müügitöö kaudu. Müümine – on see loomulik ja lihtne tegevus või vastupidi, keeruline ja väljakutset pakkuv? Kuidas kellegile....suhtumise küsimus....ja defineerimise küsimus.... Seal filmiski üks peategelastest, Evelyn, kes on Tupperware üks parimaid müüjaid Eestis, ütleb, et Kogu elu ongi müük.... Minu arust on see sõnastamise küsimus... oleneb, mis on Su eesmärgid – kas müüa oma ideid, arvamusi, kaupa, teenust, oma teadmisi, hinnanguid..... Nii võib öelda küll, et me iga päev ja peaaegu igal hetkel püüame saavutada kompromisse, nõusolekuid.... Otsene müügitöö, kus on vaja pakkuda teenust või toodet elatise teenimise eesmärgil on juba palju keerulisem. Juhul, kui inimesele meeldib suhelda, manipuleerida, motiveerida, mõjutada, eksperimenteerida, julgeda, siis suudab ta müüa mida-iganes-toodet ja sest tulu teenida. Oluline on see, kuidas ta seda teeb ja miks ta seda tööd teeb...
Film esitas põhimõtteliselt sarnased küsimused, kuidas müümine mõjutab isiksust, kuidas on võimalik selle tööga üldse hakkama saada meie pisikeses riigis ning miks seda tööd tehakse ja kuidas see haakub ka eraeluga või mis on inimesele oluline täna sellise töö juures.... Ehk keda või mida Sa teenid? Seda kõlisevat või Jumalat või iseend või veel kedagi????????
Näited müügiinimeste seast olid kirjud: Peep, teada- tuntud koolitusguru ning inimestesse eneseusu kultuse müüja; Mare, õnnetuse tõttu mehe kaotanud depressiivne ja eneseusu kaotanud lesk ning õppinud kokk, filmis Tupperware müüja; Raigo, usuteadust õppiv tudeng, vabal ajal lavapoiss, USAs Southwesterni raamatute ukselt uksele müüja. Nende kõrval figureerisid veel Raigot värvanud väga värvika sõnakasutusega kutt (nime ei mäleta), kes tiime USA Southwesterni jaoks kokku pani ja noori ette valmistas, siis Evelyn, Tupperwares juba karjääri teinud naisterahvas, kes Maret toetas ja õpetas. Neid inimesi siis jälgiti ja filmiti 2 aasta jooksul.....
Igal karakteril olid omad väärtushinnangud ja uskumised. Peebul oli müügist ja juhtimisest suhteliselt siiber ning filmi lõpus unistas ta kell 3 lõppevatest tööpäevadest ja vahel metsas maakodus sauna nautimisest, mitte muudkui rabeleda suurema müügi nimel. Firmajuhtimise oligi ta üle andnud filmi lõpus. Ma ei ole tema koolitustel käinud, kuid see sõnum, mida ta seal edastab , on lihtne... ja lihtsad asjad mulle meeldivad. Kui rääkida sellest, kes mida usub ja kummardab, siis tema kultuseks on ENESEUSK. Tean oma kogemustest, et kõik on meie peas kinni ja meie enda sees on ammendamatud resursid ja hüperpotentsiaal, kui vaid ise usuks ning läbi selle usu kasutada suudame.... Arenguruumi jagub... Aga tema moto siis EVERYTHING IS POSSIBLE, kui sa vaid ise oled valmis muutusi elus ellu viima...... Peebu puhul arvatavasti loeb ka tema isiklik karisma või sharm, mis saalitäitele rahvale hüpnotiseerivat mõju avaldab.... Super kokteil koolitajast ja inimesest... kelle jaoks raudselt on igapäevane tulutoov töö hobiks ja kireks....Teha seda, mida oskad hästi ja tehes seda siiralt ja südamega, õnnestub alati....
Mare seevastu ei ole klassikaline müüja, tema tahtis õppida iseeendaga hakkama pärast lesestumist. Ta oli abitu, jäänud tänu heale elule laisaks ega teadnud, mis on iseseisvus või tema ise. Aga tema tahe ennast leida ja uuesti tundma õppida, oli juba suur samm edasi. Paljud inimesed ei suuda pärast lähedase kaotust ja suuri muudatusi august välja tulla. Mare koges mitmeid tagasilööke. Ta sai aru, et müüa raha pärast, ei vii kuhugi, igatahes mitte rahuloluni. Ta ütleb, et asjad ei tee õnnelikuks ja olles usklik pöördus sügavuti usu radadele. Tema uskus Jumalasse, kes näeb ja hoolib ja jälgib.... Ja kui see usk Jeesusesse aitab tal tagasi saada tasakaalu ja eneseusu, siis on ju hästi. Ise ma ei usu ühessegi religiooni, pigem olen ka loonud oma teooria, kuidas Eluga hakkama saada, et olla Õnnelik ja Tasakaalus.... Mina usun vaid Iseendasse...muu Maailm saab vaid toetada. Lõpuks Mare läks ikka tagasi tegema seda tööd, mis talle natuurilt sobis, kokaks puuetega laste sõime. Seal leidis ta rahu ja tasakaalu. Müüjana oli tal raske, puudus kontaktidest, manipulatsioonioskusest ja suhtlemisjulgusest. Kuigi see võrkturustuse idee Tupperware nõude baasil peaks väljaspool Tallinnat päris populaarne olema....koduperenaiste või noorte emade või naisteklubide pärusmaa. Aga täheks saada sellel alal, ei ole sugugi lihtne.... See Mare näide oli Tupperware müüjate keskkonnas oli minu arust kõige melanhoolsem, aga siiski positiivse alatooniga....ja meeldis Mare ausus tunnistada kõike seda, mida ta filmis välja tõi.... Iga inimene seda ei suuda, seega müts maha ja respekt....
Kolmas näide oli tudengist Raigost, kes oli tagasihoidlik, harjunud lavapoisina sõimata saama, selline tõsine rahulik eestimaa noormees, kel puudub loomupärane müüja natuur, küll aga oli ta valmis end proovile panema nii raskes töös, nagu USAs raamatute müümine. See teema oli mulle täiesti võõras ja seetõttu kõige huvitavam. See kuidas noori, välja treeniti, see oli päris koomiline. Need noored arvasid, et müümine tagab ellujäämise edaspidi ja on heaks vundamendiks töökarjääris. Raha ei olnud oluline, vaid pigem erutas neid see proovilepaneku kogemus ja väljakutse iseendale. Tema näite puhul oli kõige rohkem häid kilde....siia neid pane, jääb lugejale ka midagi.... Raigol paraku nii hästi ei läinud, ta saadeti pärast müügikooli lõppu USAst välja, kuna filmis müügikoolis selle filmi jaoks ja firma juhid kahe kuninga teenimist ei tolereerinud. Seega suht lihtsalt tuli välja ka eht ameerikalik silmakirjalikkus....poisile öeldi üht, filmitegijale Jaak Kilmile teist ja vanematele kolmandat. Aga oma kogemuse sai temagi: kui enne sõitu ta ei suitsetanud ega joonud, tegi trenni, siis pärast tagasijõudmist oli nädal aega vindine, et seda enda sees läbi lasta, mis oli toimunud. Igal juhul lõpuks ta loobus usuteaduskonnast ja müüb praegu kaubamajas CD plaate. Muusika oli ta hobi.... jällegi leidis tee sinna, kuhu pidi, vähemalt sel hetkel....
Kokkuvõttes parasjagu valusalt aus ja samas koomiline ja siiski üdini positiivne dokumentaalfilm... usun, et enamus inimesi leiaks sealt midagi endale, mõnegi killu... ei midagi uut siin päikese all, küll aga värskendav ja kinnistav ses suhtes, et ükskõik, mida me teeme südamega ja vabatahtlikult, rõõmuga, läbi pingutuste ja õppimise ja aususe iseenda suhtes ja mitte ainult mammona eesmärgil, ongi EDUKUSE VALEMIKS ehk mis ongi tasakaaluka ja rahuldustpakkuva elu aluseks.... Ja mitte kunagi pole hilja pöörata uus lehekülg, et oma unistusi ellu viia. Lihtne ju....
Ahjaa, hetk tagasi helistas sõbranna.... oli kurb, et ei saanud ta juurest läbi käia, oleksin tema kallimat näinud, kes suht eksootilisest maast....aga puänt oli see, et tüdruk kihutas 2 päeva tagasi Taani ja abiellus temaga Kopenhaageni Raekoja kirikus.... Just 2 of them. Pulmapäev piirdus kohvikus koogi ja kohviga, mööda Taani ministeeriumeid jooksmisega, et pabereid korda saada.... et siis rõõmsalt nautida kahekesi olekut 3 Magnumi jäätisega voodis, enne kui veebruaris uus pereliige lisandub. Eestis paraku on välismaalastega abiellumine päris vaevarikkaks ja ka seaduste koha pealt mõnel juhul suht keerukaks tehtud.... neil ei jäänd muud üle, kui trotsida kuid ja kuid riigivõime ja ameteid, et see kadalipp läbi teha ja teada saada kõike seda ning lõpuks sõrmused hoopiski Taanis sõrme panna. Armastus teeb imesid.... Mul on siiralt hea meel ja jätkugu armastust ja rahu ja mõistmist nende perre ka edaspidi.....
Viimased päevad on möödunud küüslaugule ülistuslaulu lauldes ja mett süües.... suudlema pole just kippunud... aga homme jälle BRANDNEW DAY uute üllatustega.....
Aga mulle meeldis, sest film oli tõetruu pilt meie inimestest, kes turumajanduse tingimustes või siis selles kaua igatsetud kapitalismis elatist püüavad teenida just müügitöö kaudu. Müümine – on see loomulik ja lihtne tegevus või vastupidi, keeruline ja väljakutset pakkuv? Kuidas kellegile....suhtumise küsimus....ja defineerimise küsimus.... Seal filmiski üks peategelastest, Evelyn, kes on Tupperware üks parimaid müüjaid Eestis, ütleb, et Kogu elu ongi müük.... Minu arust on see sõnastamise küsimus... oleneb, mis on Su eesmärgid – kas müüa oma ideid, arvamusi, kaupa, teenust, oma teadmisi, hinnanguid..... Nii võib öelda küll, et me iga päev ja peaaegu igal hetkel püüame saavutada kompromisse, nõusolekuid.... Otsene müügitöö, kus on vaja pakkuda teenust või toodet elatise teenimise eesmärgil on juba palju keerulisem. Juhul, kui inimesele meeldib suhelda, manipuleerida, motiveerida, mõjutada, eksperimenteerida, julgeda, siis suudab ta müüa mida-iganes-toodet ja sest tulu teenida. Oluline on see, kuidas ta seda teeb ja miks ta seda tööd teeb...
Film esitas põhimõtteliselt sarnased küsimused, kuidas müümine mõjutab isiksust, kuidas on võimalik selle tööga üldse hakkama saada meie pisikeses riigis ning miks seda tööd tehakse ja kuidas see haakub ka eraeluga või mis on inimesele oluline täna sellise töö juures.... Ehk keda või mida Sa teenid? Seda kõlisevat või Jumalat või iseend või veel kedagi????????
Näited müügiinimeste seast olid kirjud: Peep, teada- tuntud koolitusguru ning inimestesse eneseusu kultuse müüja; Mare, õnnetuse tõttu mehe kaotanud depressiivne ja eneseusu kaotanud lesk ning õppinud kokk, filmis Tupperware müüja; Raigo, usuteadust õppiv tudeng, vabal ajal lavapoiss, USAs Southwesterni raamatute ukselt uksele müüja. Nende kõrval figureerisid veel Raigot värvanud väga värvika sõnakasutusega kutt (nime ei mäleta), kes tiime USA Southwesterni jaoks kokku pani ja noori ette valmistas, siis Evelyn, Tupperwares juba karjääri teinud naisterahvas, kes Maret toetas ja õpetas. Neid inimesi siis jälgiti ja filmiti 2 aasta jooksul.....
Igal karakteril olid omad väärtushinnangud ja uskumised. Peebul oli müügist ja juhtimisest suhteliselt siiber ning filmi lõpus unistas ta kell 3 lõppevatest tööpäevadest ja vahel metsas maakodus sauna nautimisest, mitte muudkui rabeleda suurema müügi nimel. Firmajuhtimise oligi ta üle andnud filmi lõpus. Ma ei ole tema koolitustel käinud, kuid see sõnum, mida ta seal edastab , on lihtne... ja lihtsad asjad mulle meeldivad. Kui rääkida sellest, kes mida usub ja kummardab, siis tema kultuseks on ENESEUSK. Tean oma kogemustest, et kõik on meie peas kinni ja meie enda sees on ammendamatud resursid ja hüperpotentsiaal, kui vaid ise usuks ning läbi selle usu kasutada suudame.... Arenguruumi jagub... Aga tema moto siis EVERYTHING IS POSSIBLE, kui sa vaid ise oled valmis muutusi elus ellu viima...... Peebu puhul arvatavasti loeb ka tema isiklik karisma või sharm, mis saalitäitele rahvale hüpnotiseerivat mõju avaldab.... Super kokteil koolitajast ja inimesest... kelle jaoks raudselt on igapäevane tulutoov töö hobiks ja kireks....Teha seda, mida oskad hästi ja tehes seda siiralt ja südamega, õnnestub alati....
Mare seevastu ei ole klassikaline müüja, tema tahtis õppida iseeendaga hakkama pärast lesestumist. Ta oli abitu, jäänud tänu heale elule laisaks ega teadnud, mis on iseseisvus või tema ise. Aga tema tahe ennast leida ja uuesti tundma õppida, oli juba suur samm edasi. Paljud inimesed ei suuda pärast lähedase kaotust ja suuri muudatusi august välja tulla. Mare koges mitmeid tagasilööke. Ta sai aru, et müüa raha pärast, ei vii kuhugi, igatahes mitte rahuloluni. Ta ütleb, et asjad ei tee õnnelikuks ja olles usklik pöördus sügavuti usu radadele. Tema uskus Jumalasse, kes näeb ja hoolib ja jälgib.... Ja kui see usk Jeesusesse aitab tal tagasi saada tasakaalu ja eneseusu, siis on ju hästi. Ise ma ei usu ühessegi religiooni, pigem olen ka loonud oma teooria, kuidas Eluga hakkama saada, et olla Õnnelik ja Tasakaalus.... Mina usun vaid Iseendasse...muu Maailm saab vaid toetada. Lõpuks Mare läks ikka tagasi tegema seda tööd, mis talle natuurilt sobis, kokaks puuetega laste sõime. Seal leidis ta rahu ja tasakaalu. Müüjana oli tal raske, puudus kontaktidest, manipulatsioonioskusest ja suhtlemisjulgusest. Kuigi see võrkturustuse idee Tupperware nõude baasil peaks väljaspool Tallinnat päris populaarne olema....koduperenaiste või noorte emade või naisteklubide pärusmaa. Aga täheks saada sellel alal, ei ole sugugi lihtne.... See Mare näide oli Tupperware müüjate keskkonnas oli minu arust kõige melanhoolsem, aga siiski positiivse alatooniga....ja meeldis Mare ausus tunnistada kõike seda, mida ta filmis välja tõi.... Iga inimene seda ei suuda, seega müts maha ja respekt....
Kolmas näide oli tudengist Raigost, kes oli tagasihoidlik, harjunud lavapoisina sõimata saama, selline tõsine rahulik eestimaa noormees, kel puudub loomupärane müüja natuur, küll aga oli ta valmis end proovile panema nii raskes töös, nagu USAs raamatute müümine. See teema oli mulle täiesti võõras ja seetõttu kõige huvitavam. See kuidas noori, välja treeniti, see oli päris koomiline. Need noored arvasid, et müümine tagab ellujäämise edaspidi ja on heaks vundamendiks töökarjääris. Raha ei olnud oluline, vaid pigem erutas neid see proovilepaneku kogemus ja väljakutse iseendale. Tema näite puhul oli kõige rohkem häid kilde....siia neid pane, jääb lugejale ka midagi.... Raigol paraku nii hästi ei läinud, ta saadeti pärast müügikooli lõppu USAst välja, kuna filmis müügikoolis selle filmi jaoks ja firma juhid kahe kuninga teenimist ei tolereerinud. Seega suht lihtsalt tuli välja ka eht ameerikalik silmakirjalikkus....poisile öeldi üht, filmitegijale Jaak Kilmile teist ja vanematele kolmandat. Aga oma kogemuse sai temagi: kui enne sõitu ta ei suitsetanud ega joonud, tegi trenni, siis pärast tagasijõudmist oli nädal aega vindine, et seda enda sees läbi lasta, mis oli toimunud. Igal juhul lõpuks ta loobus usuteaduskonnast ja müüb praegu kaubamajas CD plaate. Muusika oli ta hobi.... jällegi leidis tee sinna, kuhu pidi, vähemalt sel hetkel....
Kokkuvõttes parasjagu valusalt aus ja samas koomiline ja siiski üdini positiivne dokumentaalfilm... usun, et enamus inimesi leiaks sealt midagi endale, mõnegi killu... ei midagi uut siin päikese all, küll aga värskendav ja kinnistav ses suhtes, et ükskõik, mida me teeme südamega ja vabatahtlikult, rõõmuga, läbi pingutuste ja õppimise ja aususe iseenda suhtes ja mitte ainult mammona eesmärgil, ongi EDUKUSE VALEMIKS ehk mis ongi tasakaaluka ja rahuldustpakkuva elu aluseks.... Ja mitte kunagi pole hilja pöörata uus lehekülg, et oma unistusi ellu viia. Lihtne ju....
Ahjaa, hetk tagasi helistas sõbranna.... oli kurb, et ei saanud ta juurest läbi käia, oleksin tema kallimat näinud, kes suht eksootilisest maast....aga puänt oli see, et tüdruk kihutas 2 päeva tagasi Taani ja abiellus temaga Kopenhaageni Raekoja kirikus.... Just 2 of them. Pulmapäev piirdus kohvikus koogi ja kohviga, mööda Taani ministeeriumeid jooksmisega, et pabereid korda saada.... et siis rõõmsalt nautida kahekesi olekut 3 Magnumi jäätisega voodis, enne kui veebruaris uus pereliige lisandub. Eestis paraku on välismaalastega abiellumine päris vaevarikkaks ja ka seaduste koha pealt mõnel juhul suht keerukaks tehtud.... neil ei jäänd muud üle, kui trotsida kuid ja kuid riigivõime ja ameteid, et see kadalipp läbi teha ja teada saada kõike seda ning lõpuks sõrmused hoopiski Taanis sõrme panna. Armastus teeb imesid.... Mul on siiralt hea meel ja jätkugu armastust ja rahu ja mõistmist nende perre ka edaspidi.....
Viimased päevad on möödunud küüslaugule ülistuslaulu lauldes ja mett süües.... suudlema pole just kippunud... aga homme jälle BRANDNEW DAY uute üllatustega.....
Saturday, November 18, 2006
Olla VABA kui Lind ehk BIRDY...
Al: "Oled sa lind?"
Birdy: "Ei. See oli liiga lihtne. Ma hakkan teesklema, et mina olen mina."
Al: "Usud, et saad sellega hakkama?"
Birdy: "Ma võin ju proovida..."
Umbes täpselt selliste sõnadega lõppes eile, jällegi linnateatris, vaadatud Birdy, mille põhisõnum minu jaoks oli see, et Sa võid unistada palju tahad olla keegi teine või põgeneda teise reaalsusse, aga oluline on ikka jääda iseendaks.
Tegelikult teadsin juba ette, et teema, mida käsitletakse ei ole kergete killast. Oli Lugu kahest poisist, kelle elu näidati kolme nurga alt: lapsepõlves, pärast sõda hullumajas ja psühhiaatri juures.... Ses mõttes oli päris haarav.... kuigi väga lakooniline rekvisiitide osas... ruumis oli vaid 2 inimest, raudredel või mingi raudmonstrum, mille peal sai kõlkuda (lindudele sobilik) ja mingi alus....seetõttu see ajaline sikk-sakk mineviku ja oleviku vahel oli väga hea, andis kenasti edasi selle, mida lavastaja öelda tahtis... tean, et tükk William Whartoni sulest 1979 oli üsna autobiograafiline ja sellenimeline filmgi 1984 Nicolas Cage'ga sai ohtralt pärjatud. Birdy oli vist romaanina päris suur bestseller. Aga jah, poisid olid semud enne Vietnami sõda... Mis neid sidus, ega nad ise sel hetkel sellest aru saanud, alles lõpus tuli välja.... see nii inimlik tunne, et mitte olla üksi ses suures maailmas.
Birdy tahtis otseses mõttes saada linnuks: jälgis, vaatles, uuris, imiteeris neid, ehitas lindlaid, harjutas tasakaalu, nälgis, et saada linnukaalu... jne.... Unistas lennata, unistas olla vaba kui lind ja lennata sinna, kuhu iganes, sõltumata kellestki.... olla täiesti vaba... Lõpuks tal oli oma Unistuslind, kellega ta unistas ära lennata...
Al oli tavaline sportlik kaage, keda isa peksis ja kes selle eest põgenes füüsilisse töösse ehk keha treenimise. Nii ta treenis oma muskleid ja tahtis saada parimaks maadlejaks. Aga siis tuli sõda vahele.
Etendus algas tegelikult sellega, kus Al küsib, et mis siis ikkagi juhtus? Et Birdy tahtis lennata... ja tema? Mida tema tahtis? Saada kõige tugevamaks meheks... Ja nüüd istuvad siin, üks sant ja teine idioot.
Al jäi sõjas miiniväljal jalast ilma... Tuli ja otsis Birdy üles ja leidis ta hullumajast, kus viimane kükitas kui lind ja ei öelnud sõnagi. Al püüdis teda rääkima saada ja läbi selle rääkis Birdyle ja ka aeg-ajalt psühhiaatrile aru andes just oma elu seikadest, suht traagilistest... Tegelikult ülikurvad ja masendavad lapsepõlve stoorid ( nt vanematega puudus mõistmine (Al tahtis isa tappa, Birdyl ema peitis poiste eest palle)... Al küll püüdis Birdyt inimeste sekka tagasi saada, küll läbi spordi, küll tüdrukute, aga ei aidanud.
Aga lavastaja või siis kirjanik seda välja ei toonud, kust selline äärmuslik teise reaalsusse põgenemine Birdy puhul alguse sai. Ali puhul sai aru, et ta oli meie mõistes normaalne, vaid isapoolse vägavalla all kannatanud. Birdy kohta samas ei saanud mingeid infokilde, kuidas selline linnumaania pihta hakkas, võib-olla romaanis tuleb see paremini välja....
Aga tundus küll, et linnuna oli eksisteerimine ses hallis inimmassis lihtsam, kui olla Ise....Birdy puhul...Nii vähemalt tundus lõpusõnade järgi.
(Ehehehe, Metro Luminali Isa tuli koju, mis plaadilt tuleb, nagu rusikas silmaauku, sattusin täna huvitava plaadi otsa ühes teises eesti väikelinna plaadipoes: RadioMania poolt kokku pandud Rock Romantika...seal mitu lahedat leidu, by the way,Alumiinium, Sinu sädelev sõber...polnud kuulnudki sellisest bändist, natuke nagu Sõpruse pst moodi, aga päris hea kompott, kus veel Kulo, Vennaskond, Kosmikud, Sõpr pst, JMKE jne))
Mõtlen enda peale, kui palju ma oma unistuses suudaksin nii äärmustesse minna, et hullumajja satun? On see pigem põgenemine enda eest? Pigem soov olla keegi teine? Vist küll.... kompleksid lastetoast, mis muud.....Usun, et meil kõigil on selliseid kiikse lapsepõlvest kaasa tulnud. Nendega tuleb tööd teha ehk need lahti lasta ja kõiksusse saata... Aga kõigepealt üles leida ja endale tunnistada....
Aga enda eest põgeneda ei saa, Birdy sai ka sellest aru, kui ta oma Unistustelinnuga rääkis nutmisest, õnnest ja armastusest ja Lind temast sugugi aru ei saanud. Birdy mõistis, et lind ei mõtle, ei tunne, ei taju, ei saa aru... ja ta ei saa kunagi Linnuks...Lõpuks sai ta aru, et iseenda eest ei ole pääsu ja proovib vahelduseks olla TEMA ISE.... Tean seda ammu, et ükskõik kuhu Sa ka ei läheks, ennast Sa maha raputada ei saa ja on Suga kogu aeg kaasas....
Birdy tahtis olla vaba kui lind, lennata sinna, kuhu hing ihkab ja keegi ei aja sind taga.... Eks me inimesena mõtleme sama moodi, et tahame olla vabad (nii palju kui võimalik), aga ikkagi oleme nagu puurilinnud....ja laulame oma laule (ehk mõtleme omi mõtteid).
Sest Inimestena ei oska me mõelda end VABAKS või LIHTSALT OLLA nii vabad, kuigi usun, et kõik on meie peas kinni ja Inimene tegelikult ei kasuta üldse oma potentsiaali ära.... Minu subjektiivne arvamus, et olen VABA ja ÕNNELIK siis, kui suudan olla tasakaalus, rahulik, ei muretse asjade pärast, mida mina muuta ei saa, käin just Oma Loo järgi ja olen MINA ISE.... mitte tõmmates endale iga päev hunnikuid erinevaid kestasid.... Rolle on meil küll erinevaid, aga põhiloomus võiks alati neist rollidest välja särada..... Saan aru, et maske ja kestasid ümber tõmmates, see on nagu enesekaitse maailma eest.... aga ikkagi, ei meeldi mulle klounaad ega maskeraad...mulle meeldib olla mina ise.... ja kui kellegile ei meeldi see MINA, siis see ei kõiguta mind grammigi, ja kui kellegile meeldib ja midagi sest MINAST leiab, siis mul on ainult HEA meel ja jagan rõõmu ka teistele....
(Ehee, ka Vennaskonna TELEFON on päris hea lugu sel plaadil ja nüüd panin puzzle kokku ka Alumiiniumi, Sinu sädeleva sõbra suhtes.... Allan Vainola projekt seegi vist, sest sõnad tema omad ja laulab ka ise... Eks need Sõpr pst, Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud - kõik enamvähem ühte kanti kukuvad stiili poolest, aga mulle meeldib, eriti selle BIRDY lummuses, HEA ajastus....seega juhuslikke asju ei ole, on ainult õnnelikud JUHUSED..eheheheheeee)
Birdy: "Ei. See oli liiga lihtne. Ma hakkan teesklema, et mina olen mina."
Al: "Usud, et saad sellega hakkama?"
Birdy: "Ma võin ju proovida..."
Umbes täpselt selliste sõnadega lõppes eile, jällegi linnateatris, vaadatud Birdy, mille põhisõnum minu jaoks oli see, et Sa võid unistada palju tahad olla keegi teine või põgeneda teise reaalsusse, aga oluline on ikka jääda iseendaks.
Tegelikult teadsin juba ette, et teema, mida käsitletakse ei ole kergete killast. Oli Lugu kahest poisist, kelle elu näidati kolme nurga alt: lapsepõlves, pärast sõda hullumajas ja psühhiaatri juures.... Ses mõttes oli päris haarav.... kuigi väga lakooniline rekvisiitide osas... ruumis oli vaid 2 inimest, raudredel või mingi raudmonstrum, mille peal sai kõlkuda (lindudele sobilik) ja mingi alus....seetõttu see ajaline sikk-sakk mineviku ja oleviku vahel oli väga hea, andis kenasti edasi selle, mida lavastaja öelda tahtis... tean, et tükk William Whartoni sulest 1979 oli üsna autobiograafiline ja sellenimeline filmgi 1984 Nicolas Cage'ga sai ohtralt pärjatud. Birdy oli vist romaanina päris suur bestseller. Aga jah, poisid olid semud enne Vietnami sõda... Mis neid sidus, ega nad ise sel hetkel sellest aru saanud, alles lõpus tuli välja.... see nii inimlik tunne, et mitte olla üksi ses suures maailmas.
Birdy tahtis otseses mõttes saada linnuks: jälgis, vaatles, uuris, imiteeris neid, ehitas lindlaid, harjutas tasakaalu, nälgis, et saada linnukaalu... jne.... Unistas lennata, unistas olla vaba kui lind ja lennata sinna, kuhu iganes, sõltumata kellestki.... olla täiesti vaba... Lõpuks tal oli oma Unistuslind, kellega ta unistas ära lennata...
Al oli tavaline sportlik kaage, keda isa peksis ja kes selle eest põgenes füüsilisse töösse ehk keha treenimise. Nii ta treenis oma muskleid ja tahtis saada parimaks maadlejaks. Aga siis tuli sõda vahele.
Etendus algas tegelikult sellega, kus Al küsib, et mis siis ikkagi juhtus? Et Birdy tahtis lennata... ja tema? Mida tema tahtis? Saada kõige tugevamaks meheks... Ja nüüd istuvad siin, üks sant ja teine idioot.
Al jäi sõjas miiniväljal jalast ilma... Tuli ja otsis Birdy üles ja leidis ta hullumajast, kus viimane kükitas kui lind ja ei öelnud sõnagi. Al püüdis teda rääkima saada ja läbi selle rääkis Birdyle ja ka aeg-ajalt psühhiaatrile aru andes just oma elu seikadest, suht traagilistest... Tegelikult ülikurvad ja masendavad lapsepõlve stoorid ( nt vanematega puudus mõistmine (Al tahtis isa tappa, Birdyl ema peitis poiste eest palle)... Al küll püüdis Birdyt inimeste sekka tagasi saada, küll läbi spordi, küll tüdrukute, aga ei aidanud.
Aga lavastaja või siis kirjanik seda välja ei toonud, kust selline äärmuslik teise reaalsusse põgenemine Birdy puhul alguse sai. Ali puhul sai aru, et ta oli meie mõistes normaalne, vaid isapoolse vägavalla all kannatanud. Birdy kohta samas ei saanud mingeid infokilde, kuidas selline linnumaania pihta hakkas, võib-olla romaanis tuleb see paremini välja....
Aga tundus küll, et linnuna oli eksisteerimine ses hallis inimmassis lihtsam, kui olla Ise....Birdy puhul...Nii vähemalt tundus lõpusõnade järgi.
(Ehehehe, Metro Luminali Isa tuli koju, mis plaadilt tuleb, nagu rusikas silmaauku, sattusin täna huvitava plaadi otsa ühes teises eesti väikelinna plaadipoes: RadioMania poolt kokku pandud Rock Romantika...seal mitu lahedat leidu, by the way,Alumiinium, Sinu sädelev sõber...polnud kuulnudki sellisest bändist, natuke nagu Sõpruse pst moodi, aga päris hea kompott, kus veel Kulo, Vennaskond, Kosmikud, Sõpr pst, JMKE jne))
Mõtlen enda peale, kui palju ma oma unistuses suudaksin nii äärmustesse minna, et hullumajja satun? On see pigem põgenemine enda eest? Pigem soov olla keegi teine? Vist küll.... kompleksid lastetoast, mis muud.....Usun, et meil kõigil on selliseid kiikse lapsepõlvest kaasa tulnud. Nendega tuleb tööd teha ehk need lahti lasta ja kõiksusse saata... Aga kõigepealt üles leida ja endale tunnistada....
Aga enda eest põgeneda ei saa, Birdy sai ka sellest aru, kui ta oma Unistustelinnuga rääkis nutmisest, õnnest ja armastusest ja Lind temast sugugi aru ei saanud. Birdy mõistis, et lind ei mõtle, ei tunne, ei taju, ei saa aru... ja ta ei saa kunagi Linnuks...Lõpuks sai ta aru, et iseenda eest ei ole pääsu ja proovib vahelduseks olla TEMA ISE.... Tean seda ammu, et ükskõik kuhu Sa ka ei läheks, ennast Sa maha raputada ei saa ja on Suga kogu aeg kaasas....
Birdy tahtis olla vaba kui lind, lennata sinna, kuhu hing ihkab ja keegi ei aja sind taga.... Eks me inimesena mõtleme sama moodi, et tahame olla vabad (nii palju kui võimalik), aga ikkagi oleme nagu puurilinnud....ja laulame oma laule (ehk mõtleme omi mõtteid).
Sest Inimestena ei oska me mõelda end VABAKS või LIHTSALT OLLA nii vabad, kuigi usun, et kõik on meie peas kinni ja Inimene tegelikult ei kasuta üldse oma potentsiaali ära.... Minu subjektiivne arvamus, et olen VABA ja ÕNNELIK siis, kui suudan olla tasakaalus, rahulik, ei muretse asjade pärast, mida mina muuta ei saa, käin just Oma Loo järgi ja olen MINA ISE.... mitte tõmmates endale iga päev hunnikuid erinevaid kestasid.... Rolle on meil küll erinevaid, aga põhiloomus võiks alati neist rollidest välja särada..... Saan aru, et maske ja kestasid ümber tõmmates, see on nagu enesekaitse maailma eest.... aga ikkagi, ei meeldi mulle klounaad ega maskeraad...mulle meeldib olla mina ise.... ja kui kellegile ei meeldi see MINA, siis see ei kõiguta mind grammigi, ja kui kellegile meeldib ja midagi sest MINAST leiab, siis mul on ainult HEA meel ja jagan rõõmu ka teistele....
(Ehee, ka Vennaskonna TELEFON on päris hea lugu sel plaadil ja nüüd panin puzzle kokku ka Alumiiniumi, Sinu sädeleva sõbra suhtes.... Allan Vainola projekt seegi vist, sest sõnad tema omad ja laulab ka ise... Eks need Sõpr pst, Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud - kõik enamvähem ühte kanti kukuvad stiili poolest, aga mulle meeldib, eriti selle BIRDY lummuses, HEA ajastus....seega juhuslikke asju ei ole, on ainult õnnelikud JUHUSED..eheheheheeee)
Thursday, November 16, 2006
Live to work or work to live...ehk HEA AASTA
HEA AASTA.....väga omapärane nimi filmile ja ilma nägemata ei oskagi nagu midagi arvata..... Nüüd on see siis nähtud ja üle pika aja üks mõnusamaid elamusi. Piisas tegelikult ka traileri nägemisest, kui tekkis tunne, et seda filmi tahan mina näha... Russell Crowe ja Ridley Scott on kindlasti teada ja tuntud Gladiator filmist... Hea team. Juba muusika oli nii mõnus...prantsuse muusika segamini mõnusa taustamuusikaga (by Harry Nilsson, Edmundo Ros "wedding samba" jne). Sisud nagu ikka on suht lihtsakoelised.... Aga lihtsus ongi asja võlu....
Siin filmis siis Londoni suur pangaspets ja investeerimishai ja börsimaakler Max Skinner.. ise ka iseloomustab end kui külmaverelist, kalki inimtüüpi, kes kedagi ei usalda....iseend ka mitte...ja ühtäkki sai ta päranduseks Lõuna-Prantsusmaal suure lossi koos veiniistandusega....ja on sunnitud minema pabereid korda ajama. Raha teenimine oli tema jaoks mäng. Ka onu Henry pärandi tahtis ta esimese hooga maha müüa....külmavereliselt nagu ikka. Aga asjad ei läinud nii nagu tema arvas..... Ei hakka filmi sisu siia välja tooma. Sest hakkab see alles jooksma järgmine reede.
Aga armusin totaalselt prantsuse keelde ja sellesse loodusesse.... Lõuna-Prantsusmaal asuv istandus ja kena aed ja häärber....mida veel rohkem elus tahta, kui elada ja töötada sellises keskkonnas. Filmi põhiküsimus ju selles seisneski, et kas Live to Work or Work to Live.... Kindlasti vastata oskavad sellele kõik, kuid kas ka tegelikult on nii??? Siinkohal siiralt soovitan tshekkida filmi kodukat, kus on paras ära teha test, millisel poolel sinu eelised on: kas Money ehk Workoholicu elu või Elu nautimine? Toorelt öelduna, või siis kas Nautimisväärt Elu versus Töönarkomaan 7x24 hrs a week. Üldse filmi kodukas on minu arust hästi õnnestunud, sest vaatamist ja lugemisit ja proovimist ja kuulamist ja nautimist saab ka siitkaudu teha üsna edukalt....
Ma arvan, et kõik inimesed suudavad tuttavaid teemasid sellest filmist leida....kipume ju tänapäeval oma töö karussellil ringi panema nii, et Elu unustame selle kõrval tihti peale ära. Esmaspäevast saavad ruttu reeded ja nii see aeg veereb märkamatult.... Kurb on siis, kui vanas eas avastad, et damn, nüüd tahaks elada, aga on vist liiga hilja.... Tegelikult ei saa välistada ei Tööd ega Elunautimist, kui õpime seda tegema tasakaalus.... Mõõdukus kõiges....Tasakaalu kohta kunagi ülikooli filosoofia loengus öeldi, et tasakaalu saavutame siis, kui on kaan pea kohal kinni ehk Surm on tasakaal. Jumala õigus, sest 100% üldjuhul tavainimesed ei jõua tasakaaluni. Aga me püüdleme sinnapoole, et Töö ja Isiklik elu oleksid tasakaalus. Kes kuidas, põhiline, et sellega tegeletakse.... Aga miskipärast Inimesed ütlevad, et Elu on nii kiire, pole aega... Enda Elu jaoks tuleb aega leida....Mina kolan enda sees pidevalt ringi ja ikka tundub et, on nii sügav nagu filmis tühi bassein, kust Max ei saanudki välja ilma abita...ehk veeta, mis sinna sisse lasti... ja ikka on nii palju avastada ja uurida ja kaevata....
Ja see veiniteema, mis sealt läbi tuli.... veiniistandus, haruldased veinid, degusteerimine, nautimine.... Ma jumaldan punast veini....See film ses suhtes oli vesi minu veskile.... kui oleks vaid ise maitsta ka saanud, mitte seda igapäevast, mis Provences laual oli, vaid seda haruldast, mille kohta kohe Maxile kõike ei räägitud tema suhtumiste pärast. Veinisõpradele igatahes samuti väga mõnus film, sest kui palju on neid filme, kus üldse nii palju käsitletakse veinimaailma.
Kuidagi nii õigel hetkel ja nii õigeid emotsioone pakkus, et tahaks veel näha seda filmi.... üldse ei imesta kui lähen veel vaatama.... Sest jällegi oli kõike seda, mida Hing vajas: Ilu ja Armastust, Kirge ja Naudinguid, Hasarti ja Mängurlust, Hoolimatust ja Kalkust , Raha ja Karjääri, Suurlinna ja võrratut Loodust, mõnusat muusikat ja häid tõeseid kilde... . Minu hinne 12 palli 10st. Nunnumeeter Russell Crowe suhtes tõusis mitu pügalat....
Ja filmi nimi.... kuidagi liiga hea ja lihtne.... ....Kas HEA AASTA veinile, Sulle, mulle, töös, armastuses, kodule, millele iganes????? Täpselt nii HEA, nagu see AASTA oligi....
Siia lõppu sobib ikka ja jälle vana tuntud tõde, mida surnud onu Henry lapsepõlves tennist mängides Maxile ütles:
Chin up Max - remember a man learns nothing from winning. The act of losing can elicit great wisdom - not the least of which is how much more enjoyable it is to win....
Siin filmis siis Londoni suur pangaspets ja investeerimishai ja börsimaakler Max Skinner.. ise ka iseloomustab end kui külmaverelist, kalki inimtüüpi, kes kedagi ei usalda....iseend ka mitte...ja ühtäkki sai ta päranduseks Lõuna-Prantsusmaal suure lossi koos veiniistandusega....ja on sunnitud minema pabereid korda ajama. Raha teenimine oli tema jaoks mäng. Ka onu Henry pärandi tahtis ta esimese hooga maha müüa....külmavereliselt nagu ikka. Aga asjad ei läinud nii nagu tema arvas..... Ei hakka filmi sisu siia välja tooma. Sest hakkab see alles jooksma järgmine reede.
Aga armusin totaalselt prantsuse keelde ja sellesse loodusesse.... Lõuna-Prantsusmaal asuv istandus ja kena aed ja häärber....mida veel rohkem elus tahta, kui elada ja töötada sellises keskkonnas. Filmi põhiküsimus ju selles seisneski, et kas Live to Work or Work to Live.... Kindlasti vastata oskavad sellele kõik, kuid kas ka tegelikult on nii??? Siinkohal siiralt soovitan tshekkida filmi kodukat, kus on paras ära teha test, millisel poolel sinu eelised on: kas Money ehk Workoholicu elu või Elu nautimine? Toorelt öelduna, või siis kas Nautimisväärt Elu versus Töönarkomaan 7x24 hrs a week. Üldse filmi kodukas on minu arust hästi õnnestunud, sest vaatamist ja lugemisit ja proovimist ja kuulamist ja nautimist saab ka siitkaudu teha üsna edukalt....
Ma arvan, et kõik inimesed suudavad tuttavaid teemasid sellest filmist leida....kipume ju tänapäeval oma töö karussellil ringi panema nii, et Elu unustame selle kõrval tihti peale ära. Esmaspäevast saavad ruttu reeded ja nii see aeg veereb märkamatult.... Kurb on siis, kui vanas eas avastad, et damn, nüüd tahaks elada, aga on vist liiga hilja.... Tegelikult ei saa välistada ei Tööd ega Elunautimist, kui õpime seda tegema tasakaalus.... Mõõdukus kõiges....Tasakaalu kohta kunagi ülikooli filosoofia loengus öeldi, et tasakaalu saavutame siis, kui on kaan pea kohal kinni ehk Surm on tasakaal. Jumala õigus, sest 100% üldjuhul tavainimesed ei jõua tasakaaluni. Aga me püüdleme sinnapoole, et Töö ja Isiklik elu oleksid tasakaalus. Kes kuidas, põhiline, et sellega tegeletakse.... Aga miskipärast Inimesed ütlevad, et Elu on nii kiire, pole aega... Enda Elu jaoks tuleb aega leida....Mina kolan enda sees pidevalt ringi ja ikka tundub et, on nii sügav nagu filmis tühi bassein, kust Max ei saanudki välja ilma abita...ehk veeta, mis sinna sisse lasti... ja ikka on nii palju avastada ja uurida ja kaevata....
Ja see veiniteema, mis sealt läbi tuli.... veiniistandus, haruldased veinid, degusteerimine, nautimine.... Ma jumaldan punast veini....See film ses suhtes oli vesi minu veskile.... kui oleks vaid ise maitsta ka saanud, mitte seda igapäevast, mis Provences laual oli, vaid seda haruldast, mille kohta kohe Maxile kõike ei räägitud tema suhtumiste pärast. Veinisõpradele igatahes samuti väga mõnus film, sest kui palju on neid filme, kus üldse nii palju käsitletakse veinimaailma.
Kuidagi nii õigel hetkel ja nii õigeid emotsioone pakkus, et tahaks veel näha seda filmi.... üldse ei imesta kui lähen veel vaatama.... Sest jällegi oli kõike seda, mida Hing vajas: Ilu ja Armastust, Kirge ja Naudinguid, Hasarti ja Mängurlust, Hoolimatust ja Kalkust , Raha ja Karjääri, Suurlinna ja võrratut Loodust, mõnusat muusikat ja häid tõeseid kilde... . Minu hinne 12 palli 10st. Nunnumeeter Russell Crowe suhtes tõusis mitu pügalat....
Ja filmi nimi.... kuidagi liiga hea ja lihtne.... ....Kas HEA AASTA veinile, Sulle, mulle, töös, armastuses, kodule, millele iganes????? Täpselt nii HEA, nagu see AASTA oligi....
Siia lõppu sobib ikka ja jälle vana tuntud tõde, mida surnud onu Henry lapsepõlves tennist mängides Maxile ütles:
Chin up Max - remember a man learns nothing from winning. The act of losing can elicit great wisdom - not the least of which is how much more enjoyable it is to win....
Ja tvoi drug, i tõ moi...
"Ja tvoi drug, i tõ moi drug.
Eto snajuu vse vokrug.
mõ druzjaa navsegda.
eto tvordjo snaju ja".
Sellise luuletus kirjutas mulle oma laps täna MSN-is.... Nii armas... ja pole vahet, et seda koolis vene keele tunnis vaja.... Armas ikkagi. Viimasel ajal üldse on see sõpruse teema kuidagi hingelähedane. Oma lapse näitel eriti.... Ta ei ole mitte ainult laps, vaid ka minu Kõige Suurem ja Kallim Sõber. Et aga usaldus ja sõpruseni lapsega jõuda, on vaja pikk tee maha käia, nagu ikka lihtsate asjade puhul. Eelkõige rääkida, rääkida, rääkida, arvestada, kompromisse teha, mõista, toetada, aidata.... ja samas talle arusaadavaks teha, et ka emal ehk siis minul on oma Elu elada. Aga selle nn pika tee vilju sain maitsta just reisil Berliini, kui käisime lihtsalt toredat viikendi pidamas, ehk siis sõitsime Berliini loomaaeda, kohvikusse, linnaga tutvuma ja muidugi ka shoppama. Shopata talle meeldib.... Ahjaa, ja üks tore uudis veel, minu laps sai endale väikese venna... 12 aastat noorema... kaks Koera. Vennake sündis Mardipäeval ja mega ilus kingitus Isadepäevaks. Läheme uut ilmakodanikku varsti uudistama ja värsket emmet ja papat õnnitlema. Nii tore, kui üksteist leiavad just need, kes on teineteisele just need ÕIGED. Selle pisipoja vanemad seda on ja selle üle saab vaid head meelt tunda.
Ahjaa, ükspäev tuli telekast film Raskelt armunud (Shallow Hal) ... eile oma kosmeetikuga diskuteerisime päris pikalt, mida siis ikka hinnatakse.....välist ilu või sisemist ilu. Film muidugi oli ses mõttes veidi äärmuslik: väike hüpnoos ja säuhti, nägi vaid sisemist ilu. Aga see selleks, eks filmi eesmärk oli panna mõtlema meid, mida siis meie hindame. Kuigi öeldakse, et "Asjad ei ole kunagi nii, nagu nad paistavad."
Ei ole jah.... Aga sel hetkel, kui kõik juhtub, on just see mulje, mis ma saan, minu jaoks see tõeline või tegelik. Sel esimesel hetkel ei saa ma ju näha kõike ega kõiki aspekte inimeses. Aga ometi suhtlus läheb edasi siis, kui sa otsustad esmapilgu järgi, kas sa soovid seda või mitte. Ja siin tulebki mängu see, et Issanda loomaaed on kirju. Ehk igal inimesel on oma mätas, kuidas ja mille järgi otsuseid teha. Kes teeb aura, kes silmade, kes huulte, kes jutu, kes rahakoti, kes auto .... valikuid tuhandeid.... ja tegemata valikuid ka tuhandeid.
Film muidugi lõppes õnnelikult, et Hal siiski nähes ka reaalselt naistegelase paksust, sai oma õppetunni ning lõpuks heastas selle, millega ta oli haiget teinud Rosemaryle ning läksid koos edasi, sest Hal hindas siiski sisu väärtuslikumaks kui seda kesta. Ja tegelikult probleem oli hoopis Hali sõbral, kes pidevalt halvustas, et Hal vaatab naisi väärastunult. Filmi alguses Hal kuulas oma isa nõuannet surivoodil, kes soovitas ikka naisi vaadata rinnapartii või pepu ehk siis perfektse välimuse järgi. Nii ta ka tegi, kuid naised pidasid teda tühiseks ja pinnapealseks... Kuid kohtumine psühholoogiga, kes teda hüpnotiseeris, muutis ta elu päevapealt ja igaveseks. Ilus muinasjutt... Aga tegelikkuses on meil ikka igal ühel omad kriteeriumid ja lõppude lõpuks südant ei saa ju käskida.
Mulle meeldib küll armuda kasvõi lambist, see tunne on ju mega hea, aga samas aja möödudes võib see suhe suht kiiresti ammenduda, sest järkjärgult tundma õppides ehk siis sõbraks saades (kui üldse saadakse), siis pilt võib osutuda teiseks. Pigem mulle meeldibki selline suhe, kus alguses on sõprus, sest sellega luuakse ühine vundament ja kui siis südames midagi lahvatab, siis on ka see püsiv. Aga see vaid minu isiklik arvamus.
Mitu päeva on mind kummitanud Väike Prints, Antoine de Saint-Exupery , minu vana vana lemmik... eriti see koht, kus rebane palub end taltsutada....
Ma lihtsalt pean selle rebase ja printsi teksti siia panema, hea endal lugeda....
Kes sa oled?" küsis väike prints. "Sa oled väga ilus..."
"Mina olen rebane," vastas rebane.
"Tule minuga mängima," tegi väike prints ettepaneku, "Ma olen nii väga õnnetu..."
"Ma ei saa sinuga mängida," vastas rebane. "Ma ei ole taltsutatud."
"Ah, palun vabandust," lausus väike prints. Kuid pärast hetkelist mõtlemist ta lisas:
"Mis see "taltsutama" tähendab?"
"Sa polegi siitkandist," sõnas rebane. "Mis sa siit otsid?"
"Otsin inimesi," vastas väike prints. "Mis see "taltsutama" tähendab?"
"Inimestel on püssid," ütles rebane, "ja nad peavad jahti. See on väga tülikas! Nad kasvatavad ka kanu. See on ainus, mille poolest nad huvitavad on. Kas sa otsid kanu?"
"Ei," vastas väike prints. "Otsin sõpru. Mis see "taltsutama" tähendab?"
"See asi on liiga unustuse hõlma vajunud," kostis rebane. "See tähendab "suhteid looma"".
"Suhteid looma?"
"Muidugi," ütles rebane. "Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..."
"Nüüd ma hakkan aru saama," ütles väike prints. "On üks lill.... ta on mu vist taltsutanud..."
"Võimalik," ütles rebane. "Maa peal võib igasuguseid asju näha..."
"Oh, see polegi maa peal!" ütles väike prints.
Rebane paistis olevat väga põnevil.
"Kas see on teisel planeedil?"
"Jah."
"Kas sellel planeedil ka jahimehi on?"
Ei ole."
"Vaat see on alles huvitav! Aga kanu?"
"Ei ole."
"Miski ei ole täiuslik," ohkas rebane. Siis aga tuli ta oma mõtte juurde tagasi:
"Minu elu on üksluine. Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks nagu igavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö! Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas..."
Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.
"Palun taltsuta mind," ütles ta siis.
"Kangesti tahaksin," vastas väike prints, "ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida."
"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"
"Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints.
"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."
Järgmisel päeval tuli väike prints uuesti.
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane. "Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni pidada traditsioonidest."
" Mis asi see "traditsioon" on?" küsis väike prints.
"Ka see on liiga unustuse hõlma vajunud," vastas rebane. "Traditsioon on see, mis teeb, et üks päev teisest erineks, et üks tund oleks teistmoodi kui kõik teised. Minu jahimeestel näiteks on oma traditsioon. Neljapäeviti tantsivad nad külatüdrukutega. Nii saabki neljapäevast üks imeline päev! Ma võin jalutada kuni viinamarjaistanduseni. Kui jahimehed tantsiksid ükskõik millal, oleksid kõik päevad üksteise sarnased ja mul polekski pühi."
Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:
"Ah, küll ma nüüd nutan!"
"See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin ..."
"Aga muidugi," ütles rebane.
"Kuid sa hakkad ju nutma!" sõnas väike prints.
"Kindlasti," vastas rebane.
"Siis pole sul sellest mingit kasu."
"Kasu on selles," lausus rebane, "et ma armastan nüüd vilja värvi."
Ja ta lisas:
"Mine vaata veel kord neid roose. Siis mõistad, et sinu oma on ainukene maailmas. Pärast tule minuga hüvasti jätma ja ma kingin sulle ühe saladuse."
Väike prints läks uuesti roose vaatama.
"Teie pole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi," ütles ta neile. "Keegi pole teid taltsutanud ja teiegi pole kedagi taltsutanud. Teie olete samasugused, kui oli minu rebane. Ta oli nagu sada tuhat teist rebast. Mina aga tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainukene maailmas."
Roosidel oli väga paha olla.
"Te olete ilusad, kuid te olete tühjad," ütles ta neile veel. "Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kaebeid või uhkeldamist või mõnikord ka tema vaikimist, sest et ta on minu roos."
Ja ta läks tagasi rebase juurde.
Hüvasti," ütles ta.
"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada.
"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks."
"Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin... " kordas väike prints, et meeles pidada.
"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..."
"Ma vastutan oma roosi eest..." kordas väike prints, et meeles pidada.
Aga nüüd jooksuga kinno, sest on HEA AASTA eellinastus.... Nurrr....
Eto snajuu vse vokrug.
mõ druzjaa navsegda.
eto tvordjo snaju ja".
Sellise luuletus kirjutas mulle oma laps täna MSN-is.... Nii armas... ja pole vahet, et seda koolis vene keele tunnis vaja.... Armas ikkagi. Viimasel ajal üldse on see sõpruse teema kuidagi hingelähedane. Oma lapse näitel eriti.... Ta ei ole mitte ainult laps, vaid ka minu Kõige Suurem ja Kallim Sõber. Et aga usaldus ja sõpruseni lapsega jõuda, on vaja pikk tee maha käia, nagu ikka lihtsate asjade puhul. Eelkõige rääkida, rääkida, rääkida, arvestada, kompromisse teha, mõista, toetada, aidata.... ja samas talle arusaadavaks teha, et ka emal ehk siis minul on oma Elu elada. Aga selle nn pika tee vilju sain maitsta just reisil Berliini, kui käisime lihtsalt toredat viikendi pidamas, ehk siis sõitsime Berliini loomaaeda, kohvikusse, linnaga tutvuma ja muidugi ka shoppama. Shopata talle meeldib.... Ahjaa, ja üks tore uudis veel, minu laps sai endale väikese venna... 12 aastat noorema... kaks Koera. Vennake sündis Mardipäeval ja mega ilus kingitus Isadepäevaks. Läheme uut ilmakodanikku varsti uudistama ja värsket emmet ja papat õnnitlema. Nii tore, kui üksteist leiavad just need, kes on teineteisele just need ÕIGED. Selle pisipoja vanemad seda on ja selle üle saab vaid head meelt tunda.
Ahjaa, ükspäev tuli telekast film Raskelt armunud (Shallow Hal) ... eile oma kosmeetikuga diskuteerisime päris pikalt, mida siis ikka hinnatakse.....välist ilu või sisemist ilu. Film muidugi oli ses mõttes veidi äärmuslik: väike hüpnoos ja säuhti, nägi vaid sisemist ilu. Aga see selleks, eks filmi eesmärk oli panna mõtlema meid, mida siis meie hindame. Kuigi öeldakse, et "Asjad ei ole kunagi nii, nagu nad paistavad."
Ei ole jah.... Aga sel hetkel, kui kõik juhtub, on just see mulje, mis ma saan, minu jaoks see tõeline või tegelik. Sel esimesel hetkel ei saa ma ju näha kõike ega kõiki aspekte inimeses. Aga ometi suhtlus läheb edasi siis, kui sa otsustad esmapilgu järgi, kas sa soovid seda või mitte. Ja siin tulebki mängu see, et Issanda loomaaed on kirju. Ehk igal inimesel on oma mätas, kuidas ja mille järgi otsuseid teha. Kes teeb aura, kes silmade, kes huulte, kes jutu, kes rahakoti, kes auto .... valikuid tuhandeid.... ja tegemata valikuid ka tuhandeid.
Film muidugi lõppes õnnelikult, et Hal siiski nähes ka reaalselt naistegelase paksust, sai oma õppetunni ning lõpuks heastas selle, millega ta oli haiget teinud Rosemaryle ning läksid koos edasi, sest Hal hindas siiski sisu väärtuslikumaks kui seda kesta. Ja tegelikult probleem oli hoopis Hali sõbral, kes pidevalt halvustas, et Hal vaatab naisi väärastunult. Filmi alguses Hal kuulas oma isa nõuannet surivoodil, kes soovitas ikka naisi vaadata rinnapartii või pepu ehk siis perfektse välimuse järgi. Nii ta ka tegi, kuid naised pidasid teda tühiseks ja pinnapealseks... Kuid kohtumine psühholoogiga, kes teda hüpnotiseeris, muutis ta elu päevapealt ja igaveseks. Ilus muinasjutt... Aga tegelikkuses on meil ikka igal ühel omad kriteeriumid ja lõppude lõpuks südant ei saa ju käskida.
Mulle meeldib küll armuda kasvõi lambist, see tunne on ju mega hea, aga samas aja möödudes võib see suhe suht kiiresti ammenduda, sest järkjärgult tundma õppides ehk siis sõbraks saades (kui üldse saadakse), siis pilt võib osutuda teiseks. Pigem mulle meeldibki selline suhe, kus alguses on sõprus, sest sellega luuakse ühine vundament ja kui siis südames midagi lahvatab, siis on ka see püsiv. Aga see vaid minu isiklik arvamus.
Mitu päeva on mind kummitanud Väike Prints, Antoine de Saint-Exupery , minu vana vana lemmik... eriti see koht, kus rebane palub end taltsutada....
Ma lihtsalt pean selle rebase ja printsi teksti siia panema, hea endal lugeda....
Kes sa oled?" küsis väike prints. "Sa oled väga ilus..."
"Mina olen rebane," vastas rebane.
"Tule minuga mängima," tegi väike prints ettepaneku, "Ma olen nii väga õnnetu..."
"Ma ei saa sinuga mängida," vastas rebane. "Ma ei ole taltsutatud."
"Ah, palun vabandust," lausus väike prints. Kuid pärast hetkelist mõtlemist ta lisas:
"Mis see "taltsutama" tähendab?"
"Sa polegi siitkandist," sõnas rebane. "Mis sa siit otsid?"
"Otsin inimesi," vastas väike prints. "Mis see "taltsutama" tähendab?"
"Inimestel on püssid," ütles rebane, "ja nad peavad jahti. See on väga tülikas! Nad kasvatavad ka kanu. See on ainus, mille poolest nad huvitavad on. Kas sa otsid kanu?"
"Ei," vastas väike prints. "Otsin sõpru. Mis see "taltsutama" tähendab?"
"See asi on liiga unustuse hõlma vajunud," kostis rebane. "See tähendab "suhteid looma"".
"Suhteid looma?"
"Muidugi," ütles rebane. "Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..."
"Nüüd ma hakkan aru saama," ütles väike prints. "On üks lill.... ta on mu vist taltsutanud..."
"Võimalik," ütles rebane. "Maa peal võib igasuguseid asju näha..."
"Oh, see polegi maa peal!" ütles väike prints.
Rebane paistis olevat väga põnevil.
"Kas see on teisel planeedil?"
"Jah."
"Kas sellel planeedil ka jahimehi on?"
Ei ole."
"Vaat see on alles huvitav! Aga kanu?"
"Ei ole."
"Miski ei ole täiuslik," ohkas rebane. Siis aga tuli ta oma mõtte juurde tagasi:
"Minu elu on üksluine. Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks nagu igavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö! Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas..."
Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.
"Palun taltsuta mind," ütles ta siis.
"Kangesti tahaksin," vastas väike prints, "ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida."
"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"
"Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints.
"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."
Järgmisel päeval tuli väike prints uuesti.
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane. "Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni pidada traditsioonidest."
" Mis asi see "traditsioon" on?" küsis väike prints.
"Ka see on liiga unustuse hõlma vajunud," vastas rebane. "Traditsioon on see, mis teeb, et üks päev teisest erineks, et üks tund oleks teistmoodi kui kõik teised. Minu jahimeestel näiteks on oma traditsioon. Neljapäeviti tantsivad nad külatüdrukutega. Nii saabki neljapäevast üks imeline päev! Ma võin jalutada kuni viinamarjaistanduseni. Kui jahimehed tantsiksid ükskõik millal, oleksid kõik päevad üksteise sarnased ja mul polekski pühi."
Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:
"Ah, küll ma nüüd nutan!"
"See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin ..."
"Aga muidugi," ütles rebane.
"Kuid sa hakkad ju nutma!" sõnas väike prints.
"Kindlasti," vastas rebane.
"Siis pole sul sellest mingit kasu."
"Kasu on selles," lausus rebane, "et ma armastan nüüd vilja värvi."
Ja ta lisas:
"Mine vaata veel kord neid roose. Siis mõistad, et sinu oma on ainukene maailmas. Pärast tule minuga hüvasti jätma ja ma kingin sulle ühe saladuse."
Väike prints läks uuesti roose vaatama.
"Teie pole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi," ütles ta neile. "Keegi pole teid taltsutanud ja teiegi pole kedagi taltsutanud. Teie olete samasugused, kui oli minu rebane. Ta oli nagu sada tuhat teist rebast. Mina aga tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainukene maailmas."
Roosidel oli väga paha olla.
"Te olete ilusad, kuid te olete tühjad," ütles ta neile veel. "Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kaebeid või uhkeldamist või mõnikord ka tema vaikimist, sest et ta on minu roos."
Ja ta läks tagasi rebase juurde.
Hüvasti," ütles ta.
"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada.
"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks."
"Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin... " kordas väike prints, et meeles pidada.
"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..."
"Ma vastutan oma roosi eest..." kordas väike prints, et meeles pidada.
Aga nüüd jooksuga kinno, sest on HEA AASTA eellinastus.... Nurrr....
Sunday, November 5, 2006
Parim vahend armumise vastu on.....
....MATEMAATIKA. Just nii kõlas reedel hr Molotovi, matemaatika õpetaja nõuanne Linnateatri etenduses Tõde ja Õigus, 2 osa. Ausalt öeldes Nügase versioon Tammsaare teosest oli üsna erinev ja üllatav. Aga ega ma ausalt öeldes seda Tammsaare saagat ei mäleta ka enam nii täpselt, aga tundus, et mitte päris Tammsaare.
Teine osa kirjeldas, kuidas Andres Paasi poeg Indrek 18-aastasena linna kooli läks ehk siis hr Mauruse kuningriiki, kus viimane väitis end Jumala asemikuks maa peal olevat. Läbi Mauruse kooli tegelikult kirjeldatakse Hugo Trefneri gümnaasiumi Tartus.... Aga Indrek, läbilõhki maapoiss, leebe oleku ja lapse näoga kõhnavõitu romantik.... täis indu saada tarkust. Koolikatsumus....võiks seda tema jaoks nimetada just nii... linnapoisid said kohe aru, et poiss on lihtsameelne ja igasuguse kogemuseta... nii teda lüpsti küll poiste, küll Mauruse poolt...rahast tühjaks ja kutsuti teda Suureks Lolliks.
Kui enne kooli oli Indrek ainult aus, siis aja möödudes õppis ta enamasti küll mitte otse valetama, aga keerutama või vähemalt vait olema. Hr Maurusele Indreku usinus ja ausus meeldisid, aga siiski seda väga omakasupüüdlikult ära kasutades....Just valetama õpetas Indrekut just hr Maurus ise.
Ramilda, Rimalda, Ramilla, Rimalla etc etc...nii pomises tihti Indrek Mauruse tütre nime, esimene naisolevus, kellesse ta armunud oli.... Ramilda oli emotsionaalne, isepäine, vallatu, kenakene romantik. Neid kahte katkist tassikõrva kandis Indrek igavesti oma taskus, meenutades talle armastust selle naise vastu, kes paraku suri kaugel Saksamaal kõige ilusamas nooruses.
Matemaatika õpetaja Molotov väitis tabavalt, olles ise ühte linalakka armunud, et just matemaatika on ravim armumise vastu ning Armastus on null või lõpmatus. Indrek ühel hetkel sai vaid matemaatikas ainult nulle, millest Maurus mõhkugi aru ei saanud ja mille tähendust vaid Indrek teadis. Ühel päeval mataõps tuli, võttis palga välja ja põgenes koos selle Linalakaga minema...et mitte lasta oma Eluarmastusel üksi minna.
Mingil hetkel ilmusid välja kooliga sama tänava rahva seast pere, kus oli Tiina, teismelise eas jalgadest halvatud piiga, tolle ema, ning õde Molli... Ema oli süstinud Tiinasse usku, et ühel päeval Jumal ja inglid tulevad ja teevad ta jalad korda. Indrek, kaotades usu Jumalasse, äärepealt võttis usu tüdrukult, öeldes, et Jumalat pole olemas, sest ta oli nii pettunud kogu maailmas...aga siis ainult tüdruku pärast muutis oma arvamust ja lubas veel Tiina terveks saamisel ehehehe.... naiseks võtta... Etenduse lõpuks Tiina jalad terveks saidki... Ausalt öeldes, peaks Tammsaare Tõde ja Õiguse teise osa ette võtma.... ja lugema uuesti... Keskkooli aegsest lugemisest küll midagi ei mäleta. Vahel siiani mõtlen, et kui palju koolis sai lugeda, omamata mingitki elukogemust..... Tegelikult võiks kõiki neid toredaid klassikaid lugeda nüüd, kui ise midagi Elust aru saama olen hakanud...
Laupäeval käisime FAME vaatamas... Mul puudub suur kogemus Eesti muusikalidest, see alles üks vähestest, mida näinud. Siiski ütlen, et lahe oli. Anne Veesaar ütles, et see etendus on just õige jõulueelset kaamost peletama, rääkides New Yorgi 1984 aasta etendamiskunstide kooli lõpetavast noortekambast, kes on hukas nii või teisiti, kuid ikka ihaledes kuulsuse järele..... Räägib see vahet-ei-ole mis ajastu noortest näitlejatest, sellest karmist tööst, mida nad teevad, et lüüa läbi selles karjääris. Räägib see ränkadest koolitustest, enesepiitsutustest, loobumistest normaalsest elust. Räägib ka sellest, kuidas ainult KUULSUS ei tohi olla eesmärk omaette. Räägib see unistustest ja nende täitumisest, aga ainult juhul, kui kogu energia on pandud oma eesmärgile.
Mõnus moment oli enne etendust, kui need noored valmistusid nn lavaka sisseastumiskatseteks, tehes soojendusharjutusi üleval fuajees ja ärgitades publikut kaasa elama mõnele breiktantsuharjutusele või niisama-heale spagaadile... Ja etenduse alguses siis kuulutati välja need õnnelikud, kes kooli sisse said. Lõppes etendus sellega, kuidas lendu mindi, iga üks omas suunas, omale erialale... Hea karakter oli mustanahaline balletitantsija, tegelikkuses Rootsist pärit Danne Dahlin, Rootsi Kuningliku Ballettikooli lõpetanu ja ka ülikõva hip-hop tantsija... kes lugeda ei osanud. Carmen, kes tuli kooli kuulsaks saamise eesmärgil, kuid lõpetas narkotsi üledoosi tõttu surmaga. Muusikali lõpulaulu sõnad oli kirjutatud Carmeni poolt ja lõpetajad pühendasid selle laulu (FAME) talle... Üliarmas laul... Carmen Diaz’it mängis muideks JZ Belle.
Ahjaa, hea kild oli seal naistele, Carmeni ja Mabeli suhtlusest, nn hoidmise dieet: HOIDUN DIEEDIST JA ASUN SÖÖMA.... Kuigi just Mabelil oli kogu aeg häda, et kaal ainult tõuseb.... ja oli tantsija.... Ja eriti hulluks ajas teda see, kui teine tantsija tuli koos vaniljepudinguga, pani selle enda ette maha, nuusutas ja kui asi eriti ohtlikuks läks, viskas selle prügikasti. Selle peale Mabel otsustas, et tema läheb tantsijate grupist näitlejate gruppi.
Muusikal on mulle kõige meeldivam zhanr, sest seal on kõike: laulu, tantsu, sõna.... ja samas esitajatele just kõige raskem... Pidid ju need noored nii rääkima, tantsima balletti või breiki, laulma...kõike... Super.... Kaire Vilgats, jällegi mu üks lemmikuid, tegi jälle hea töö... Ahjaa, innukat balletitantsijat kehastas Irina Kikkas, Eesti 35-kordne meister iluvõimlemises. Ja linnateatri näitleja Andero Ermel, samuti väga hea esitus Schlomona....Üllatajaid jagus....
Aga täna, arvasin et käisin peaaegu Paradiisis... no igatahes naistele pole palju vaja... käisin ühes uues esindussalongis juuksuris.....3-tunnine treatment oli jumalik...peapesuks massaazhiga tool, nii kael kui ka selg sai mõnuleda, samal ajal kui pähe igatsugu asju määriti, pesti, masseeriti, kuivatati jne. Super personaalne teenindus, koos värskete ajakirjade ja spetsiaalselt ühe tassi kannu kohviga.... see valguslahendus ja lahe sisekujundus... mnjaa..... see salong nii värske, et alles eile alles teda ka reklaamiti telekas.... tänu mu sõbrannale, kes seal juhatajaks, sattusin sinna hoopis tema pärast, see on ikka nii, et heal juuksuril või massööril või küünetehnikul käiakse ikka mööda salonge järel. Nii ma sinna sattusin oma ilusate uute tumepunaste küünte tõttu. Täna tulin sealt ära hoopis targemana, kasutasin nn juuksur-stilisti teenust... mulle meeldis see otsekohesus ja sirgjoonelisus, olen ise sama konkreetne oma töös ja niisama mulli ei salli... see stilist oli tasemel ja südamega asja juures... Igatahes juuksed said TOITU, uudset ja mõnusat lähenemist ning ravi, ning ka uue värvi ja soengu.... ehheee, hetkel see BLOND, kes sinna läks, ma enam igatahes pole, õige värv tuleb alles pinnale 48 tunni pärast..... Üllatusi veel ees... Aga super lõpp pühapäevale, et oma naiselikku MINA upitada ja end jälle NIIIIIIIIIIIIII hästi tunda....
Aga mõelge enne, kui plaanite armuda..... ehehehhe... kahjuks asjalood on küll nii, et ega SÜDA ei küsi, kui see kellegile sisse poeb... seega MATEMAATIKA EI PRUUGIGI AIDATA....või on see ajutine aspiriin. Siin räägib vist Vana Kala või noor Tursk või mataõps Molotov, after all??? .... ehehhehehe
Teine osa kirjeldas, kuidas Andres Paasi poeg Indrek 18-aastasena linna kooli läks ehk siis hr Mauruse kuningriiki, kus viimane väitis end Jumala asemikuks maa peal olevat. Läbi Mauruse kooli tegelikult kirjeldatakse Hugo Trefneri gümnaasiumi Tartus.... Aga Indrek, läbilõhki maapoiss, leebe oleku ja lapse näoga kõhnavõitu romantik.... täis indu saada tarkust. Koolikatsumus....võiks seda tema jaoks nimetada just nii... linnapoisid said kohe aru, et poiss on lihtsameelne ja igasuguse kogemuseta... nii teda lüpsti küll poiste, küll Mauruse poolt...rahast tühjaks ja kutsuti teda Suureks Lolliks.
Kui enne kooli oli Indrek ainult aus, siis aja möödudes õppis ta enamasti küll mitte otse valetama, aga keerutama või vähemalt vait olema. Hr Maurusele Indreku usinus ja ausus meeldisid, aga siiski seda väga omakasupüüdlikult ära kasutades....Just valetama õpetas Indrekut just hr Maurus ise.
Ramilda, Rimalda, Ramilla, Rimalla etc etc...nii pomises tihti Indrek Mauruse tütre nime, esimene naisolevus, kellesse ta armunud oli.... Ramilda oli emotsionaalne, isepäine, vallatu, kenakene romantik. Neid kahte katkist tassikõrva kandis Indrek igavesti oma taskus, meenutades talle armastust selle naise vastu, kes paraku suri kaugel Saksamaal kõige ilusamas nooruses.
Matemaatika õpetaja Molotov väitis tabavalt, olles ise ühte linalakka armunud, et just matemaatika on ravim armumise vastu ning Armastus on null või lõpmatus. Indrek ühel hetkel sai vaid matemaatikas ainult nulle, millest Maurus mõhkugi aru ei saanud ja mille tähendust vaid Indrek teadis. Ühel päeval mataõps tuli, võttis palga välja ja põgenes koos selle Linalakaga minema...et mitte lasta oma Eluarmastusel üksi minna.
Mingil hetkel ilmusid välja kooliga sama tänava rahva seast pere, kus oli Tiina, teismelise eas jalgadest halvatud piiga, tolle ema, ning õde Molli... Ema oli süstinud Tiinasse usku, et ühel päeval Jumal ja inglid tulevad ja teevad ta jalad korda. Indrek, kaotades usu Jumalasse, äärepealt võttis usu tüdrukult, öeldes, et Jumalat pole olemas, sest ta oli nii pettunud kogu maailmas...aga siis ainult tüdruku pärast muutis oma arvamust ja lubas veel Tiina terveks saamisel ehehehe.... naiseks võtta... Etenduse lõpuks Tiina jalad terveks saidki... Ausalt öeldes, peaks Tammsaare Tõde ja Õiguse teise osa ette võtma.... ja lugema uuesti... Keskkooli aegsest lugemisest küll midagi ei mäleta. Vahel siiani mõtlen, et kui palju koolis sai lugeda, omamata mingitki elukogemust..... Tegelikult võiks kõiki neid toredaid klassikaid lugeda nüüd, kui ise midagi Elust aru saama olen hakanud...
Laupäeval käisime FAME vaatamas... Mul puudub suur kogemus Eesti muusikalidest, see alles üks vähestest, mida näinud. Siiski ütlen, et lahe oli. Anne Veesaar ütles, et see etendus on just õige jõulueelset kaamost peletama, rääkides New Yorgi 1984 aasta etendamiskunstide kooli lõpetavast noortekambast, kes on hukas nii või teisiti, kuid ikka ihaledes kuulsuse järele..... Räägib see vahet-ei-ole mis ajastu noortest näitlejatest, sellest karmist tööst, mida nad teevad, et lüüa läbi selles karjääris. Räägib see ränkadest koolitustest, enesepiitsutustest, loobumistest normaalsest elust. Räägib ka sellest, kuidas ainult KUULSUS ei tohi olla eesmärk omaette. Räägib see unistustest ja nende täitumisest, aga ainult juhul, kui kogu energia on pandud oma eesmärgile.
Mõnus moment oli enne etendust, kui need noored valmistusid nn lavaka sisseastumiskatseteks, tehes soojendusharjutusi üleval fuajees ja ärgitades publikut kaasa elama mõnele breiktantsuharjutusele või niisama-heale spagaadile... Ja etenduse alguses siis kuulutati välja need õnnelikud, kes kooli sisse said. Lõppes etendus sellega, kuidas lendu mindi, iga üks omas suunas, omale erialale... Hea karakter oli mustanahaline balletitantsija, tegelikkuses Rootsist pärit Danne Dahlin, Rootsi Kuningliku Ballettikooli lõpetanu ja ka ülikõva hip-hop tantsija... kes lugeda ei osanud. Carmen, kes tuli kooli kuulsaks saamise eesmärgil, kuid lõpetas narkotsi üledoosi tõttu surmaga. Muusikali lõpulaulu sõnad oli kirjutatud Carmeni poolt ja lõpetajad pühendasid selle laulu (FAME) talle... Üliarmas laul... Carmen Diaz’it mängis muideks JZ Belle.
Ahjaa, hea kild oli seal naistele, Carmeni ja Mabeli suhtlusest, nn hoidmise dieet: HOIDUN DIEEDIST JA ASUN SÖÖMA.... Kuigi just Mabelil oli kogu aeg häda, et kaal ainult tõuseb.... ja oli tantsija.... Ja eriti hulluks ajas teda see, kui teine tantsija tuli koos vaniljepudinguga, pani selle enda ette maha, nuusutas ja kui asi eriti ohtlikuks läks, viskas selle prügikasti. Selle peale Mabel otsustas, et tema läheb tantsijate grupist näitlejate gruppi.
Muusikal on mulle kõige meeldivam zhanr, sest seal on kõike: laulu, tantsu, sõna.... ja samas esitajatele just kõige raskem... Pidid ju need noored nii rääkima, tantsima balletti või breiki, laulma...kõike... Super.... Kaire Vilgats, jällegi mu üks lemmikuid, tegi jälle hea töö... Ahjaa, innukat balletitantsijat kehastas Irina Kikkas, Eesti 35-kordne meister iluvõimlemises. Ja linnateatri näitleja Andero Ermel, samuti väga hea esitus Schlomona....Üllatajaid jagus....
Aga täna, arvasin et käisin peaaegu Paradiisis... no igatahes naistele pole palju vaja... käisin ühes uues esindussalongis juuksuris.....3-tunnine treatment oli jumalik...peapesuks massaazhiga tool, nii kael kui ka selg sai mõnuleda, samal ajal kui pähe igatsugu asju määriti, pesti, masseeriti, kuivatati jne. Super personaalne teenindus, koos värskete ajakirjade ja spetsiaalselt ühe tassi kannu kohviga.... see valguslahendus ja lahe sisekujundus... mnjaa..... see salong nii värske, et alles eile alles teda ka reklaamiti telekas.... tänu mu sõbrannale, kes seal juhatajaks, sattusin sinna hoopis tema pärast, see on ikka nii, et heal juuksuril või massööril või küünetehnikul käiakse ikka mööda salonge järel. Nii ma sinna sattusin oma ilusate uute tumepunaste küünte tõttu. Täna tulin sealt ära hoopis targemana, kasutasin nn juuksur-stilisti teenust... mulle meeldis see otsekohesus ja sirgjoonelisus, olen ise sama konkreetne oma töös ja niisama mulli ei salli... see stilist oli tasemel ja südamega asja juures... Igatahes juuksed said TOITU, uudset ja mõnusat lähenemist ning ravi, ning ka uue värvi ja soengu.... ehheee, hetkel see BLOND, kes sinna läks, ma enam igatahes pole, õige värv tuleb alles pinnale 48 tunni pärast..... Üllatusi veel ees... Aga super lõpp pühapäevale, et oma naiselikku MINA upitada ja end jälle NIIIIIIIIIIIIII hästi tunda....
Aga mõelge enne, kui plaanite armuda..... ehehehhe... kahjuks asjalood on küll nii, et ega SÜDA ei küsi, kui see kellegile sisse poeb... seega MATEMAATIKA EI PRUUGIGI AIDATA....või on see ajutine aspiriin. Siin räägib vist Vana Kala või noor Tursk või mataõps Molotov, after all??? .... ehehhehehe
Friday, November 3, 2006
Iga lõpp on millegi algus....
Vaatasin läbi akna õue, kuidas noor kass, nagu esimest korda lund nähes, langevaid lumeräitsakaid taga ajas.... Lõbus oli teda vaadata: kassi silmis säras lust, uudishimu, nooruslik uljus, jahimehe instinktid... Ühesõnaga Elurõõm.... Aga mis siis saab, kui Elu lahkub su kehast? Täna, hingedepäeval, kummitasid mind kummalised mõtted Surmast.... Seda enam, et täna olid ka matused.... Juurdlesin üle pika aja, kas minna või mitte... Tegelikult mõtlesin Surmast juba eelmised päevadki....
Püüdsin endas arusaamisele jõuda, miks ei taha või ei suuda ma matustel käia.... Esimesed mõtted olid sellised, et minu jaoks Surm ei ole midagi lõplikku. Tegelikult ei ole ka.... See on lihtsalt hinge lahkumine füüsilisest kehast, kui Aeg saab mingitel Põhjustel ümber.... Aja vastu võidelda ei saa.... Kui on aeg, tuleb minna... Seda tunnet, kui on mindud, vist ükski Elav paraku meile kirjeldada ei saa... Eks me kõik seda kunagi, kui on õige Aeg, tunneme ja kogeme..... Surm on Universumis loomulik arengu protsess ning ühel hingel sai lihtsalt aeg otsa..... Kui sai kõik tehtud, siis järgmisesse kehasse väga palju Karmavõlga kaasa ei tule, kui mitte, kordub jälle kõik otsast peale...Maa peale tullakse ikka midagi ära tegema, õppima... Aga üks keha saab vaid seda tajuda ühes elus, kuigi tihti räägitakse nägemustest ja kogemustest, mis meenutavad ka eelmisi elusid... Tihti räägitakse ka Hingesugulastest. Kes on Hingesugulane? Kas see, kellega seob mingi nähtamatu niit ja tunne, et oleme koos olnud? Või lihtsalt sarnase mõttemaailma ja väärtushinnangutega kaaslane? Ei tea.... Eks iga inimese sisetunne tegelikult teab vastust....
Ja ikkagi, miks ei suuda ma siis matustele minna, kui ma Surma ei pea Lõpuks? Ja ei karda seda pimedust ja külma?..... Jõudsin eile arusaamisele siis, kui rääksin sõbrannale, kelle ema maeti täna, miks ma ei suuda tulla. .... Arutledes iseenda ja temaga, miks ma ei suuda minna, jõudsin palju lihtsamatele järeldustele kokkuvõttes... Väga inimlikud põhjused.... Olen lihtsalt nii NÕRK ja ei talu neid meie matuseid, kus palju nutetakse....Küsisin, kas minu olemasolu annaks seal midagi, et kas sõbrannal on kergem, kui olen seal olemas ja toeks? Inimesed on erinevad... Tema on ise tugev ja seal käe hoidmine teeks asja veel raskemaks. Pigem olen sõbrana hiljem olemas, kui reaalsus alles kohale tuleb...
TEGELIKULT: Ühest küljest, saades aru, et see ei ole Lõpp ja pole ju nutta vaja, löristaksin ikka koos teistega..... Leidsin, et minu jaoks ei ole vahet, kas surnud on kass, koer, suvaline inimene oma külast või keegi lähedane.... võtaksin ikka seda Hinge ühtemoodi sügavale ja raskelt... ja see on paratamatus..... Sest midagi ju lõppes.....Millegile pandi ju punkt...Midagi kadus jäädavalt meie eludest.
Ja teine oluline põhjus on see, et ma ei suuda neid elutuid kehi näha oma silmis viimasena. Teades oma elavat kujutlusvõimet, tean, et mulle sobib Ärasaatmine minu enda sees, virtuaalselt, mõttemaailma kaudu...Mõttejõud on väga tugev energia ja sellest piisab.... Ma ei taha silme ees näha elutut keha, vaid eelistan omada pilti elavast inimesest...
Ja algas see KIIKS minu sees siis pihta, kui ülikooli ajal, olin siis vist 21, sai surma klassivenna vend koos last ootava pruudiga.... see oli kohutav, pärast seda ei ole ma suutnud enam matustel käia...õigemini olen võimalusel viilinud.... Olen pidanud siiski mõnikord käima, aga tulemus on ikka üks, võõras või mitte, töinan ikka ja hinge läheb ka....Inimlik nõrkus.... ja missiis...
Aga võib-olla mulle ei meeldi need eesti tüüpi matused, kus tullakse kokku ja halatakse ja räägitakse kõnesid, kõige hullem on siis, kui inimese eluajal nagu inimest ei kiidetud ja teodki polnud kiita... Võib-olla silmakirjalikkus peielauas häirib? Aga samas on ju kõik inimesed loomult Head...Samas sisi võiks ju juba Elu ajal südamest südamesse rääkida, mitte matustel alles öelda välja asju, mis tegelikult mõeldakse. Võib-olla peaks just peiedel pidutsema ja meenutama lõbusaid ja õpetlikke seiku... Loodus ju tühja kohta ei salli, igale Surmale järgneb Sünd ehk millegi algus.... Iga lõpp on millegi algus.....
Loomulikult olen veel ehk ise hingelt Noor kõike mõistma ja usun, et kui elan läbi kellegi väga lähedase kaotuse, võib-olla siis ma räägiksin teist juttu.... Tean, et oma lähedastele kirjutan kindlasti juhtnöörid kaasa, kuidas mind ära saata ja see pea olema nutuüritus.... Aga tean, et kui Saatus viib kellegi väga lähedase, siis kontakt ei kao, kanalid muutuvad vaid.... Side maailmade vahel jääb, sõltudes vaimsest arengust hingede vahel....Ja ühel päeval saame ju kokku Maailma lõpus kohvikus niikuinii, nagu täna ühes lehes Ada Lundver Hingedepäeva kohta ütles...Aga enne, erimaailmades suheldakse, kui on seda vaja, unenägude ja nägemuste kaudu... Küsimus on selles, kas on vaja suhelda pärast? Seda näitab Aeg.... Oluline on, et lahkunud hingel lastakse rahulikult minna.... Vahel inimesed kipuvad oma mõtetega neid kinni hoidma ja siis võib juhtuda nii, et nad jäävadki kolistama uste ja akende ja tuultekelladega..... Aga oleme ju Inimesed, luust ja lihast, omame tundeid ja emotsioone, ja kui väga kallis inimene ära võetakse, ei pruugi me seda ju mõista ja siis me ei saagi aru, miks Tema seal Taevas, nii ülekohtune on..... Aga enda sees on need vastused igal juhul olemas, tuleb vaid deep down minna, kuni aru saadakse....
Sellegipoolest olen õnnelik, et mul on antud see Elu, ükskõik kui kauaks seda on ja see on Nauding, mitte Kannatus.... Ja püüan teha nii, et midagi tegemata ei jääks, sest tehtuid tegusid ei kahetse ma kunagi, vaid ikka tegemata jätmisi... Ja kui Kõike ei jõua, siis teen valikuliselt, oma sisehääle kaudu....
Nagu filmis Meet Joe Black (üks mu suurimaid lemmikuid), Billile saadeti Surm (kena Brad Pitt ehk Joe Black) järgi ja tal oli õnneks Aega, et oma lähedastega (nt tütre Susaniga, kes armus Surma) hüvasti jätta... Aga sellist pidu tahaksin Äraminemisel mina ka, kus saaks öelda endale ja teistele HAVE A NICE TRIP.... Ehk kena Teekonda läbi oma Elu! Ja siis võib minna, kui vähemalt kordki elus oled tundnud Seda tunnet, et tahaks õnnest ja suurest armastustest Taevasse tõusta....
Püüdsin endas arusaamisele jõuda, miks ei taha või ei suuda ma matustel käia.... Esimesed mõtted olid sellised, et minu jaoks Surm ei ole midagi lõplikku. Tegelikult ei ole ka.... See on lihtsalt hinge lahkumine füüsilisest kehast, kui Aeg saab mingitel Põhjustel ümber.... Aja vastu võidelda ei saa.... Kui on aeg, tuleb minna... Seda tunnet, kui on mindud, vist ükski Elav paraku meile kirjeldada ei saa... Eks me kõik seda kunagi, kui on õige Aeg, tunneme ja kogeme..... Surm on Universumis loomulik arengu protsess ning ühel hingel sai lihtsalt aeg otsa..... Kui sai kõik tehtud, siis järgmisesse kehasse väga palju Karmavõlga kaasa ei tule, kui mitte, kordub jälle kõik otsast peale...Maa peale tullakse ikka midagi ära tegema, õppima... Aga üks keha saab vaid seda tajuda ühes elus, kuigi tihti räägitakse nägemustest ja kogemustest, mis meenutavad ka eelmisi elusid... Tihti räägitakse ka Hingesugulastest. Kes on Hingesugulane? Kas see, kellega seob mingi nähtamatu niit ja tunne, et oleme koos olnud? Või lihtsalt sarnase mõttemaailma ja väärtushinnangutega kaaslane? Ei tea.... Eks iga inimese sisetunne tegelikult teab vastust....
Ja ikkagi, miks ei suuda ma siis matustele minna, kui ma Surma ei pea Lõpuks? Ja ei karda seda pimedust ja külma?..... Jõudsin eile arusaamisele siis, kui rääksin sõbrannale, kelle ema maeti täna, miks ma ei suuda tulla. .... Arutledes iseenda ja temaga, miks ma ei suuda minna, jõudsin palju lihtsamatele järeldustele kokkuvõttes... Väga inimlikud põhjused.... Olen lihtsalt nii NÕRK ja ei talu neid meie matuseid, kus palju nutetakse....Küsisin, kas minu olemasolu annaks seal midagi, et kas sõbrannal on kergem, kui olen seal olemas ja toeks? Inimesed on erinevad... Tema on ise tugev ja seal käe hoidmine teeks asja veel raskemaks. Pigem olen sõbrana hiljem olemas, kui reaalsus alles kohale tuleb...
TEGELIKULT: Ühest küljest, saades aru, et see ei ole Lõpp ja pole ju nutta vaja, löristaksin ikka koos teistega..... Leidsin, et minu jaoks ei ole vahet, kas surnud on kass, koer, suvaline inimene oma külast või keegi lähedane.... võtaksin ikka seda Hinge ühtemoodi sügavale ja raskelt... ja see on paratamatus..... Sest midagi ju lõppes.....Millegile pandi ju punkt...Midagi kadus jäädavalt meie eludest.
Ja teine oluline põhjus on see, et ma ei suuda neid elutuid kehi näha oma silmis viimasena. Teades oma elavat kujutlusvõimet, tean, et mulle sobib Ärasaatmine minu enda sees, virtuaalselt, mõttemaailma kaudu...Mõttejõud on väga tugev energia ja sellest piisab.... Ma ei taha silme ees näha elutut keha, vaid eelistan omada pilti elavast inimesest...
Ja algas see KIIKS minu sees siis pihta, kui ülikooli ajal, olin siis vist 21, sai surma klassivenna vend koos last ootava pruudiga.... see oli kohutav, pärast seda ei ole ma suutnud enam matustel käia...õigemini olen võimalusel viilinud.... Olen pidanud siiski mõnikord käima, aga tulemus on ikka üks, võõras või mitte, töinan ikka ja hinge läheb ka....Inimlik nõrkus.... ja missiis...
Aga võib-olla mulle ei meeldi need eesti tüüpi matused, kus tullakse kokku ja halatakse ja räägitakse kõnesid, kõige hullem on siis, kui inimese eluajal nagu inimest ei kiidetud ja teodki polnud kiita... Võib-olla silmakirjalikkus peielauas häirib? Aga samas on ju kõik inimesed loomult Head...Samas sisi võiks ju juba Elu ajal südamest südamesse rääkida, mitte matustel alles öelda välja asju, mis tegelikult mõeldakse. Võib-olla peaks just peiedel pidutsema ja meenutama lõbusaid ja õpetlikke seiku... Loodus ju tühja kohta ei salli, igale Surmale järgneb Sünd ehk millegi algus.... Iga lõpp on millegi algus.....
Loomulikult olen veel ehk ise hingelt Noor kõike mõistma ja usun, et kui elan läbi kellegi väga lähedase kaotuse, võib-olla siis ma räägiksin teist juttu.... Tean, et oma lähedastele kirjutan kindlasti juhtnöörid kaasa, kuidas mind ära saata ja see pea olema nutuüritus.... Aga tean, et kui Saatus viib kellegi väga lähedase, siis kontakt ei kao, kanalid muutuvad vaid.... Side maailmade vahel jääb, sõltudes vaimsest arengust hingede vahel....Ja ühel päeval saame ju kokku Maailma lõpus kohvikus niikuinii, nagu täna ühes lehes Ada Lundver Hingedepäeva kohta ütles...Aga enne, erimaailmades suheldakse, kui on seda vaja, unenägude ja nägemuste kaudu... Küsimus on selles, kas on vaja suhelda pärast? Seda näitab Aeg.... Oluline on, et lahkunud hingel lastakse rahulikult minna.... Vahel inimesed kipuvad oma mõtetega neid kinni hoidma ja siis võib juhtuda nii, et nad jäävadki kolistama uste ja akende ja tuultekelladega..... Aga oleme ju Inimesed, luust ja lihast, omame tundeid ja emotsioone, ja kui väga kallis inimene ära võetakse, ei pruugi me seda ju mõista ja siis me ei saagi aru, miks Tema seal Taevas, nii ülekohtune on..... Aga enda sees on need vastused igal juhul olemas, tuleb vaid deep down minna, kuni aru saadakse....
Sellegipoolest olen õnnelik, et mul on antud see Elu, ükskõik kui kauaks seda on ja see on Nauding, mitte Kannatus.... Ja püüan teha nii, et midagi tegemata ei jääks, sest tehtuid tegusid ei kahetse ma kunagi, vaid ikka tegemata jätmisi... Ja kui Kõike ei jõua, siis teen valikuliselt, oma sisehääle kaudu....
Nagu filmis Meet Joe Black (üks mu suurimaid lemmikuid), Billile saadeti Surm (kena Brad Pitt ehk Joe Black) järgi ja tal oli õnneks Aega, et oma lähedastega (nt tütre Susaniga, kes armus Surma) hüvasti jätta... Aga sellist pidu tahaksin Äraminemisel mina ka, kus saaks öelda endale ja teistele HAVE A NICE TRIP.... Ehk kena Teekonda läbi oma Elu! Ja siis võib minna, kui vähemalt kordki elus oled tundnud Seda tunnet, et tahaks õnnest ja suurest armastustest Taevasse tõusta....
Subscribe to:
Comments (Atom)
