Mon beau sapin ehk selle aasta parim Jõulukas

Mon beau sapin
Roi des forêts
Que j’aime ta verdure!
Quand, par l’hiver
Bois et guerets
Sont dépouillés
De leurs attraits.....

Seda laulu, eesti keeles tuntud kui Oh Kuusepuu, laulsin eile selle aasta viimasel jõulupeokesel, tagant järgi küll, kuid see pole oluline, et hiljem....Oluline on inimesed, kellega seda veedad. Võiks neid lausa nimetada Perekonnaks, missiis et mitte päris, aga vahel on mõni teine rohkem su Pere, kui oma bioloogiline pere. Sellepärast, et selles ruumis või ringis, kui me koos oleme, on nii palju soojust, südamlikkust ja armastust, et jagub kõigile....

Kuusepuu, nagu üks õige metsade kuningas nagu ka laulus (Roi des forêts), ulatus lakke, elektriküünalaid ei olnud, vaid ikka need õiged elavad küünlad.... kogu Kodu seal kaugel linnast väljas Kuusalu kandis, Lahemaa rahvuspargis ja Andineeme lähedal oli väga kaunis, sest uuenduskuur oli valmis: uus mööbel ja uued tapeedid ja põrandad andsid kogu talule uue hingamise.

Kui kaminas oli tuli ja köögis praksus pliidi all tuli, oli võrratu tunne.... aga tegelikult teevad sellise tunde ikka inimesed, kes sellise kodu loonud. Paljudes kodudes on väga raske hingata ja väsimus tuleb peale ning energeetilises mõttes vahel lausa ahistav ja põgenema ajav....lihtsalt osad inimesed ongi sellised võltsid, hirmunud või kahtlevad või halavad või lihtsalt eluraskuste all kibestunud ja kalestunud. Ja selliste inimeste kodudki on rõsked, sünged ja külmad... Kurb... aga seda on nii lihtne tajuda, kus on hea ja kus pole. Seal oli hea....
Tegime süüa, mõnusat kodust toitu, glögitasime, nautisime Narnia filmi ja siis kõige tagatipuks pärast 10 otsustasime (see oli tegelikult ka alguses plaanis), et lähme jalutama mere äärde, missiis et õues tormas ja mega tuul oli ja elekter vilkus. Jah, selle asemel, et lebada teleka ees ja mõmiseda, me võtsime njuufa, kes oli õnnest nõrkemas, ja jalutasime kottpimedas randa, et hingata selle aasta viimast ehtsa mere õhku, imetleda looduse stiihiat, saata vahustesse lainetesse oma uue aasta soovid ja tunda end hästi.... Üks meist oli lausa liiva peal pikali silmad tähetede poole....

Ahjaa, päkapikk käis meil ka külas, sest kuuse alla oli mõned kingid end peitnud...Mina see aasta lunastasin oma pakid prantsuskeelse laulu Kuusepuuga (Mon beau sapin) ja salmiga... ise olin rahul, sest sügisesest eraõpetajaga õppimisest on ikka kasu ka olnud. Naljakas on see, kui palusin õpetajalt salme otsida, siis tuli välja, et Prantsusmaal või Belgias lapsed ei peagi luuletusi lugema, pakid on lihtsalt kuuse all... Seega minu õpetaja õpetaja luuletas talle ise jõulusalmid kokku, et mulle õpetada..... Kusjuures melanhoolsed, keerulised ja mitteriimuvad, on need prantslaste luuleread.
Seda enam oli hea, et õhtu käigus sai ka suusareis paika pandud. Sellise gängiga nagu meil, võib igale poole minna.

Aasta lõpuni on jäänud loetud tunnid... ning veidi on veel aega tagasi vaadata.... jätta sinna aastasse midagi /kedagi maha ja kedagi/ midagi olulist kaasa võtta... Et nautida olemasolevaid hetki täna. Näiteks kõhutantsu trennis või kinos My Blueberry Nights’il, kus Norah Jones, mu lemmik, mängimas.

Täna avades Osho suvalisel kohal, vupsas miskipärast ette tema mõttetera sõprusest, mis mulle eriti meeldis.
„ Kõigepealt mediteeri. Ole õnnelik. Siis tuleb palju armastust iseenesest sinu juurde. Siis on ilus teistega koos olla ja ilus olla ka üksinda. Siis on su elu palju lihtsam. Sa ei sõltu enam teistest ja ei tee teist endast sõltuvaks. Siis on sõprus ja sõbralikkus ilma, et oleks „sidemeid”.
Sa armastad teisi, aga enam ei abiellu. Inimesed ei abiellu armastusest, vaid hirmust.
Sul on sõpru ja niikaua kui teie suhe on ilus, jagad sa seda nendega. Kuid kui sa tunned, et on aeg jumalaga jätta, kuna teie mõlema teed lähevad nüüd edasi erinevas suunas, ütled sa teisele „ela hästi” ja oled tänulik kõige selle eest, mida teine sulle andnud on, kogu rõõmu ja ilusate hetkede eest, mida te koos jaganud olete ja lahkud ilma mure ja valuta”

Mon beau sapin
Roi des forêts
Tu gardes ta parure.
Toi que Noël
Planta chez nous
Au saint anniversaire!

Remember, be happy! (by Chapman, in Garfield)

Lahe Jõul see aasta... teen teleka lahti, tuleb Garfield, teen järgmine päev teleka lahti, tuleb jälle Garfield, vaatan telekava, no ei ole..... Praegu ka. No aga on hea.... Väike äratundmisrõõm oma loomikutega.
Garfield nagu minu kollane kass, samasugune paksuke, kuid mitte nii ülbe... Minu Siiam nagu filmis Nermal, paraku tema on meie pere ülemus ja siis kutsa Odie nagu minu Pontsik (välimuselt vastupidine)... minu Bonso küll ei tantsi, pigem maiuse peale vaid sitsib.

Aga ikkagi loomafiilmid on rõõmsad ja südamlikud. Sobivad hästi Jõuluaega. Ja kui vaid saaks aru, mida nad mõtlevad.... Garfieldi-sugune võiks kodus olla küll, oleks alati lõbus. Ka meil käib võitlus diivanikoha eest, aga üldjuhul suured hundid seda privileegi minu juuresolekul ei saa, kuigi Bonso kogu aeg üritab sülle ja diivanile pugeda kasside kõrvale. Kuigi tuleb tunnistada, vahel kui silm peal ei ole, öösiti, siis Bonso tahab tunda ka end samal tasandil kui kassid, volksab diivanilt maha, silmad alandilikult maas ja kõrvad lontis süüdlaslikult. Pidev olelusvõitlus ja ometi koer jääb kassidele alla. Kassid lihtsalt on nutikamad, intelligentsemad ja muidugi ülbemad. Koerad aga truud, lojaalsed ja lihtsameelsed ühe tüki vorsti pärast. Kokku tuleb paras kooslus. Eks see naiste ja meeste vahel samamoodi, kui vaid mõlemad üksteist mõistaksid. Lõputu teema ja seetõttu alati intrigeeriv. Oleks see nii, et kassid ja koerad koos tantsiksid.

See loomavihkaja Chapman ütles filmis, küll silmakirjalikult, et olge ÕNNELIKUD, aga....ise oli kalk ja külm....nii ta on meie elus....pealt näha on kõik ilus ja särav, seest mädaneb.... Kui meilt vahel keegi julgeb küsida, kas oled ÕNNELIK, kui palju meist julgeb vastata päris ausalt. Enamus kukub keerutama, et nojah, oleneb mis valdkonnas jne.... Aga see pole ju üldse oluline, loeb vaid kas JAH või EI, ja nii lihtne see ongi. Kui vastus on EI, siis saab ju edasi analüüsida, miks ja mida ma ise saan teha, et see oleks JAA. ÕNN on ju ikka meie kätes ja meie endi teha ja ka suhtumise küsimus.

Tegelikult on jõulud selline huvitav aeg.... on piisavalt palju aega oleskleda, vedeleda, raamatuid lugeda, telekat vahtida, jalutamas käia Päkapiku müts peas ja punased-valged riided seljas, loodust nautida (isegi vihmaga), Päkapikku mängida ja kingitusi teha ja toredaid soove sõpradele ja lähedastele saata, kasvõi virtuaalsel teel. Pole kunagi nii palju aega olnud mõelda, lugeda, võtta aega iseendale...lihtsalt olla ja aru saada, kui ÕNNELIK ma kõige selle juures siiski olen. Lihtne on ju leida arvutuid ettekäändeid, et see pole hea, too pole sobilik, kolmas ei meeldi jne jne...väga eestlaslik lähenemine...Kunagi miski pole piisavalt hea....

Jõul on ka vahel selline tõe välja ütlemise aeg, et OLLA ÕNNELIKUM edaspidi.... Vahel juhtub nii, isegi kui pole plaanis. Aga uueks aastaks tuleb ju toad koristada - nii seest kui väljast... hinges muidugi. Vahel tuleb tõde (meie arvates muidugi, absoluutset tõde ei tea me keegi) välja öelda ka väga lähedastele ja see ei ole kerge, see võtab mega energia, et end kokku võtta, ette valmistada, piisavalt tugevaks saada ja midagi, mis ammustest aegadest, võib-olla ka aastakümneid võib piinata, välja öelda....Mina tegin seda ja raske on ette kujutada, milline energia selle alt vabaneb.... Tegelikult nii ongi, et kõik mis südamel, tuleb välja öelda...

Tõde võib valus olla, kuid ikka parem on avada silmi teisel (vähemalt püüda, see ei pruugi õnnestuda, vabal tahtel vaid tehakse ikka silmad lahti) ja vabastada end tohutust koormast, teeb kasu mõlemale. Kahju, et tihti ei suuda me rääkida kohe või pole me selleks valmis piisavalt. Aga kunagi pole hilja. Olen jätkuvalt veendunud, et kõik, mis hinges pakitseb, tuleb ühel hetkel välja lasta, sest see koorem võib aastatega väga suureks ja raskeks kasvada ja omanikule palju takistusi teele visata. Ja ega siis Tõde ainult valus pole.

Tõel nagu mündilgi on alati kaks külge, pluss ja miinus, nagu elus ikka. Ka see Pluss tuleb välja öelda, ka seda me tihti ei tee, lihtsalt ei julge, põeme teis(t)e arvamuste pärast. Tegelikult on veel olulisem see hea sõna, tunnustus, tänu välja öelda. Ma tegin ka seda....ma lihtsalt olen aus...nii heas kui halvas, vähemalt iseenda suhtes. Ja see on kõige olulisem.

See komöödia, mida näidati Jõululaupäeval, oli vist "Armastus on see", kus kõlama jäi sama mõte, et kasvõi Jõulude ajal on just hea öelda välja südamelt kõik....Eriti just armastavad ja positiivsed tunded.
Uus aasta ja uus leht.... loodan, et mitte igavesti ei ole uus aasta ja uus leht. Järgmine aasta on minu aasta, ka zodiaagi märgi järgi. Ja sinnani saab vaid veelgi rohkem puhtust luua neis kohtades, kus vaja, et olla sõiduvees omal aastal.

(Õnnis Chapman tegi praegu hea salto elektrilise kaelarihmaga ja Jon ei teagi, et Garfield oli Odie päästmisoperatsiooni taga.)

" I feel good, so good, so good.... i got you", laulab Garfield... Täpp i-le on pandud.

Ahjaa, kõik kelle nimed on Stenid (incl mu laps), neile palju õnne nimepäevaks...

ITikate hipipidu...

Igatahes on mul kaasas terve kotitäis atribuute ja riideid täna õhtuseks jõulupeoks. Seekord siis "Aasta siis oli 65" või "ITimeeste hipipidu". Usun, et ma kvaliftseeruks "Totaalse muutumise" sarja.... vaevalt et keegi mind ära tunneb. Pikapruunilokiline peapaelaga parukas, oranzh lilleline lohva tuunika, beezhikad laia säärelised püksid ja muidugi " peaaegu meetrised" platvormsaapad.... Nalja saab... ja muidugi hunnik türkiissiniseid kulinaid.

Kell 17.30 ootab meid buss, mis viib iti hipikad kõik ühte toredasse kohta linnast väljas... Usun, et on väga lahe ja lõbus....

Paljud on kommenteerinud, et neile ei meeldi stiilikad. Aga minu arust on see lihtsalt fun. Võimalus tulla igapäeva rutiinist välja, jätta maha oma tavapärane mask ja kest, olla lihtsalt Sina ise või keegi kolmas Mina Sinu seest, keda Sa veel ei tunne..... Selleks ongi stiilikaid vaja. Et olla Ise aga teise nurga alt. Mul on alati stiilikatel lõbus olnud, on see siis soovahetuse, mereteemalise, eriajastute, erivärviliste või playboy või bollywoodi stiilikas. Vahet pole.... lahe on otsida neid riideid ja aksessuaare.... Paljud seda ei viitsi või ei pea oluliseks. Valikute küsimus. Keegi ju ei sunni... Free will....

Selle viimase sõnapaariga tuli meelde viimati kinos nähtud film Kuldne kompass. Oli väga hea muinasjutt eriliste võimetega tüdrukust Lyra ....pigem isegi rohkem täiskasvanutele, lastele kindlasti meeldivad need daemon-loomakesed ja jääkaru, kes oli päris armas. Huvitav oli see sümboolika, mis oli vastupidi keeratud. Nt igal inimesel oli oma daemon, kes oli hinge kehastus. Neid eraldada sai, kuid inimene kaotas oma vaba tahte. Põrm kui Algallikas, mida ei tohtinud korralik inime mainida. Jne jne. Ja muidugi Kiriku riukalikud plaanid anastada laste hinged, lõigates läbi sideme daemonite vahel. Kõik see tuleb ajaloost ja ka hetke maailmast tuttav ette, see nn kirikute mõju inimestele. Võib-olla see pärast meeldibki mulle olla ja jääda uskmatuks või paganaks või kuidas soovite... nn Oma-usku.....Ja muidugi minu jaoks rosin oli üks meestegelastest, viimane James Bond (Danile Craig ehk Lord Asriel), kes mängis Lyra isa. Kusjuures film jäi lõputa, mis paneb mind ootama järgmist osa.... Siiralt soovitan....

Aga minul on õhtuks vaim valmis, et minna aastasse 1965 ja olla üks väike lillelaps nagu hipisid tuntakse: vilistan mõttes juba Beatles'i Yellow Submarine'i.

Sõltuvus....ehk welcome back....

Igal ühel on meil sõltuvusi, on see siis kes või mis....shokolaad, vein või jäätis või mõni kallis inimene või teatud tegevus.... Nii ka mul... nimekiri sõltuvustest saaks pikk. Praegu pean vaid tunnistama, et pärast otsust mitte enam kirjutada bloggerisse, olen siiski kirjutamisest sõltuvusest ja kusjuures ikkagi siia vanasse armsasse blogisse.

Jah, ma püüdsin teatud põhjustel end eemal hoida... aga "never say never" ja "here I am again". Ja miks just täna tegin blogi uuesti lahti? Vastust teab vaid tuul... põhjuseid ei tea ma tihti, vaid lihtsalt "out of blue" järgin oma sisehäält ja nii see toimubki...

Kui veidi filosofeerida, siis võib-olla sellepärast, et aega on edasi tiksunud ja mitte vähe. Iga hetkega me muutume ja areneme, nagu ikka. Seega hakkan jälle vahel siia oma mõtteid kirja panema, muidugi siis kui just see pegasus peale tuleb. Unistasin küll, et hakkan sahtlisse kirjutama.... aga see ei olnud see....Ju ma siis vahel vajan ka lugejaid ja kommentaare. Ja ega ma väga ei kirjutanudki vahepeal ja nüüd lihtsalt enam ei kannatanud välja..... Sõltuvus...

Tegelikult võib-olla on mingi mõju eilsel üritusel, mille peategelane tegelikult mind kunagi ammu see blogi juurde viis... omamoodi. Seega aitäh sulle, Tulesäde!!!!! Arvan, et saame jälle üksteise tegemistest rohkem aimu ja muidugi, eilse peo eest suured tänud. Sära aga edasi!!!

Aga nüüd hakkan prantsuse keelt õppima.....Ka see on sõltuvus. Arvan, et hea....nagu ka kirjutamine.