Sõitsin koju, makk põhjas ja kuulasin Sandra "Mirrored in your eyes" ja nii hea tunne oli.... järjekordne dejavu ürituselt, kust tulin (olin seda seika jällegi unes näinud) ja mõnus surisev ja pulbitsev Eluarmastus sees... Silmad ongi sinu hinge peegel.... vaata teise silmadesse ja saad väga hästi aru....kes, miks, milleks, mida....
Kutsa vaatab oma mulle otsa, teeb kahtlast häält nagu küsides, et Mis sa istud seal Chick, nägu särab nagu täiskuu.... Kõrvad on nagu lokaatorid ja ma ei saa tast aru.... Täna ei saa... söönud on? On. Kasse kiusanud on? On... no mis siis veel? Ega ometi jälle selle hullu koerailmaga õue? Eh, nüüd lakub veel mu jalgu.... ja keeras solvunult selja..... Koerapidajana olen vist oma koera ära hellitanud, enamasti lasen tal toas olla, kui õhtul koju tulen.... Lahe on see, et ka kassid, oleneb kes hommikul õue jäänud on, jooksevad mulle vastu, nagu koerad, postkastideni, kus oma autoga peatan, et kõigepealt lehed võtta... Armas ju? Kass jookseb sulle vastu väljaspool maja territooriumit..... Mnjaa, aga see ei olnud see, millest täna rääkida tahtsin...
Tegelikult on nii palju päevi juba kripeldanud, et tahaks kribada....., Aga töökohustused või muud üritused on aja ära võtnud.... Kuna hetkel tööd teha ei suuda, sest just tulin Halloween’i ürituselt, olen joonud veini, ausside oma, mingi spets sort, millele kõva jutt juurde räägitud ning lisaks ka vesipiipu ohtralt tõmmanud.....hea oli, tunnen et olen meeldivalt joogine, õnneks on nii vähe vaja ja tööd küll enam teha ei taha...
Halloweeni siis kõigele... Ilm naa koerane, et ei näinud küla vahel küll ühtegi last ringi jooksmas, see eest olin ise tõeline Ghost või tont..... peas kena Halloweeni torbik ja seljas ürp tondiga... tegelikult alustasime juba tööl ühe kolleegi ära saatmisega...nimelt astus ta sügisel kunstiakadeemiasse, armas piiga, kellel mega riietusstiil ja nüüd sain teada, et ta ka modellindusega tegelev... Teda saatsime ära täna mõnusa mütsipeo ja catwalk’i saatel..... Mütside valik oli super....Seega kui isu stiilika järgi, lihtne valik, tehke Mütsipidu või Lipsupidu või Prillipidu..... ja te ei kahetse, sest üldjuhul inimestel fantaasiat jagub ja hea tuju garanteeritud....
Aga sealt ärasaatmiselt jõudsin siis õigele Amchami Halloweeni peole, on see ju just Ameerikalik püha... Kõigepealt bowlasime oma tunnikese ja põhirebimine käis AMCHAMi ja BECC’i vahel... Aga päris lahe oli...olin ühe advokaadibürooga segatiimis... ja kunagi pole olnud nii, et esimesena Strike ja siis vahepeal mõned nullid ja siis jälle Strike’id. Ja nii lõpuni, ei saaks nagu öeldagi et Luck of a Beginnner... Tegelikult oli kõik Tasakaalus.... All or nothing.... Täistabamus või null, kokku kena keskmine...
Nii on viimasel ajal mu elus ka olnud, et on tasakaal, leidub Strike ja siis jälle Crashe.... Aga see ongi ju Elu....., Mulle meeldib....Viimase aastaga olen õppinud hindama Elu kui selle olemust ja selle Mõtet ja paradokse... Elu on lühike, seega Carpe Diem, and so i do..... Nagu täna, kuigi väsimus oli sees, ikka läksin sinna üritusele ja ei kahetse.... Kes seda teab, millele just see üritus alguse pani.... Olime ühes Casinos lõpuks, olid kõhutantsijad, ruletimängijad, vein, vesipiip ja ohtralt toredaid inimesi... Lõpuks ma seal vesipiibu nurgas vaid olingi, olen ju mittesuitsetaja, ja miks siis nendel harvatel võimalustel mitte nautida vesipiipu.... Seekord minu kostüüm just auhinda ei saanud, samas mingid suvalised peolised ütlesid just mulle, et minu kostüüm oli kõige Halloweenilikum ja väärinuks auhinda... Aga see oligi auhind....et keegi julges sulle seda öelda, so sweet.... nurr....
Aga seekord siis, liikudes ajas tagasi, siis eile käisin oma vanal ülikooliaegsel ühika toanaabril külas... patsutasin ta kõhtu, sest nüüd siis saab tema emaks, hirnusime koos selle üle, kuidas mina 4dal kursusel lapse ootele jäin, olles 21. Meelde tuli mõnusaid momente ühikast ja titeootamisest ja ka elamisest seal käed-jalad koos ning kuidas loengu vaheaegadel sai rinda antud... Ja olen omast arust hakkama saanud, seega usun, et saab temagi, missiis et vanusega tuleb hirme ja ülemuretsemist järjest juurde..... Noorena lapsevanemaks saades, on ikka omad plussid ja sekka ka miinused.... kokku Tasakaal, nagu ikka.... Igatahes arutasime, kuidas oma kodusid värskendada, muuta, mõnusamaks teha.... Meestest ka, nagu ikka... Ei tea naisi, kes neist ei räägiks.... Polnud ju nii ammu näinud.... Elu meie ümber...
Pühapäeval olin tubli ja riisusin õues, missiis et õues oli tuul ja peaaegu miinuskraadid.... Ja koera miiniväli sai ka üle käidud mõneks ajaks, niitma enam ei hakanud, sest öine lubatud miinus 7 pani mind arvama, et ei tohiks enam....Talv ju ees....
Aga põhiline oli nädalavahetusel see, et lõpuks ometi sain läbi Coelho „Viies mägi” Seostub hästi nende Strike'de ja Crashide või All or Nothing temaatikaga....... Laupäeval hilja alustasin ja pühapäeva hommikul ärgates, sain läbi.... Siiralt soovitan....eriti neile, kes on elus kogenud lüüasaamisi, kaotusi, katastroofe, pauke....Hea küsimus, kas on kedagi, kes pole? Mina arvan, et see ei ole võimalik, et mõnedel inimestel puudub selline kogemus...Kui on selliseid, siis on selge, et ühel hetkel pöördub kõik.... sest elus toimib Tasakaal.... Aga point nagu ikka tuli alles lõpus välja....
Coelho kirjeldas väga mõnusalt, kuidas Eelija, kunagine puusepp, siis end prohvetiks pidav noor mees, end läbi Akbaris toimuvate sündmuste nii rahu ajal kui ka sõja keerises, iseenda Loo juurde tagasi jõuab.... See tee iseendani ja arusaamisteni oli pikk (nt tee Naise armastamiseni, Armastuseni üldse) nagu ikka....Oleks meil oma Eludes kõigil nii lihtne aru saada, et millal oleme oma Loost kõrvale kaldunud ja et uuesti tagasi Õigele rajale jõuda.... Aga jah, Coelho tahab öelda, et meie kõigi Eludes on möödapääsmatud ja paratamatud olukorrad, need enamasti tulevad siis, kui arvame, et kõik on super-puper. Ja pääsu pole.... Ma usun, et nii Sina kui mina, oleme kogenud neid hetki, kui me ei suuda mõista, miks üks või teine asi meie elus juhtub, sest me arvame, et me ei ole ju seda ära teeninud.... Mina ei usu religioosses mõttes Jumalasse, küll aga usun arvatavasti mingisse oma Jumalasse, Loojasse, Algallikasse, mis nimi tal iganes on, vahet pole.... Ja tegelikult võib-olla on see usk hoopiski Iseendasse????? Pigem niipidi....Tean, et usaldan oma sisetunnet ja mul poogen, kust see sisekaemus tuleb, Jumalast või oma enese tarkusest või veel kellegi poolt sealt nähtamatust maailmast....nendelt, keda me ei näe, vaid tunneme ja tajume.... Peaasi, et olen oma valikutega õnnelik.... sest selle õnnetundega jagan ka positiivsust ja armastust kogu meie Maakerale või kogu Inimkonnale.... Mõelgem positiivselt.... muud polegi vaja.... Easy....
Coelho juurde veelkord.... paralleele tõmmates meie Eludega, tuleb aru saada, miks nn Jumal meile selliseid „pauke” saadab..... kas selleks, et õigele teele tagasi juhatada?, või et seda, mida oleme õppinud, nüüd kasutada?, või hoopis selleks, et praktikaga saadud vilumust kellegile edasi anda ehk ise olla Õpetaja?????
Ja jällegi, autor toob välja sama paradoksi, et minevik tuleb lahti lasta... siit väike tsitaat.
„Kui sul on minevik, mis rahu ei anna, siis unusta see, „mõtle endale uus (elu)lugu välja ja usu seda. Keskendu ainult nendele hetkedele, mil suutsid teha, mida soovisid – ja see jõud aitab sul saada, mida tahad”.
Mõelgem... näiteks ka selle lause üle:
„ Kõik, mis oleks võinud juhtuda – aga ei juhtunud-, puhub tuul minema, ja sellest ei jää mingeid jälge...”
"Oleks" on nagu ikka paha poiss ja nende üle ei tasu targutada, ei ette ega taha.... Loevad vaid teod.....
Eriti meeldis soovitus maailma laste silmadega vaadata ja tajuda..... „ Sest kunagi olin ma poisike ja tean,m et lastel pole minevikku... Laps võib täiskasvanule õpetada 3 asja: olla ikka igasuguse põhjuseta õnnelik, olla kogu aeg mingi asjaga ametis ja osata – kõigestjõust – nõuda seda, mida tahad. „
Olen tihti seda endale meelde tuletanud ja ka sõpradele soovitanud..... Lapsed..... meie lapsed..,. Laps meie sees.... Laps meie tulevik.... Proovi vaadata lapse silmadega maailma ja Sa ei kahetse....
Ja miks tuleb Jumalaga võitlusse asuda, ma siin kommenteerima ei hakka, loe seda sealt raamatust ise.... Aga seda sõnumit, et iga karistust tuleb võtta Väljakutsena, seda tean juba aastaid oma kogemustest.....
Ja kui veel sündmustega tagasi minna, siis pühitsesingi sel sinatsesel tormisel reedel Viru rabas sisse oma ilusad sinised rohelise ääre ja jalgpalli kujutisega kummikud... Rappa minek toimus, aga rappaminek see ei olnud.... Oli fun (sest seltskond oli hea), oli ilus (Eestimaa loodus sügisel ja rabas on ju võrratu), oli kunstiline (sest maha jäi 200 pilti ja eriti pärast eelmisel päeval läbi viidud profifotograafi koolitust loodusfotode osas), oli maitsev (sest Kolga mõisa seljanka, põdralihaga pannkoogid, munamantlis jäätis olid mega head), oli hariv (sest giid rääkis nii mõndagi huvitavat, nt et Eestis on 2 pärlijõge, üks Lahemaal, teine lõunas, kust leiab valepärleid,mis säilivad 20 a ja kohad on salastatud, või et Eestimaa pikim puu on siiski kuusk 54 m.. jne jne), oli vihmane ja tuuline (sest oodata oli tormi, aga see meid ei heidutanud), oli relax (sest koju jõudsime hea tuju ja mõnusalt väsinuna), oli teamile ühendav (sest väljaspool office’t on ikka lahedam suhelda), oli moodne (sest kõik kandsime oma firma helkuritega ja tibukollaste kapuutsidega jopesid.... nagu ühest lastekodust), oli soe ka külmaga (sest Jägermeister andis ikka abi)... Aitab... omadussõnu jagub.....
Ja nii pikka blogi mul pole olnudki, aga see on seepärast, et Elu meie ümber on kirev ja põnev, kui oskad ise seda selliseks teha..... Valikud valikud..... Ja üks kuu kohe jälle läbi....
Tuesday, October 31, 2006
Friday, October 27, 2006
Elu pole ootamiseks ehk kas Saatan kannab Pradat?
Viimasel ajal olen tabanud end mitmeid kordi enda sõpradele ütlemas, et ELU POLE OOTAMISEKS, vaid elamiseks ja nautimiseks. Veelgi enam, tsiteerides klassikuid Pärnust, hr R., kes kunagi suvel ütles, et elu ei ole peaproov, ei saa lõputult harjutada, et tuleks ikka võimalikult perfecto välja, vaid tuleb kohe sekkuda, risk võtta ja elada, missiis kui vahel sitasti, saab ju uuesti.....
Neid peaproove tehes saabki elu otsa ja lõpus avastame, et oh kurat, oleks tahtnud seda teha ja seda proovida ja tegelikult oleks tahtnud hoopis nii otsustada.... Ja mis on üldse pistmist ootamisega? On nii palju, et tihtipeale oleme me nõus lükkama otsuste tegemise ikka HOMSELE, vaevumata enda sisse vaatamisest, iseendaga ausalt dialoogi pidamisest ja need vastused üles otsida.... Sest aega on ju nii palju, terve igavik....(Ehehehe, alles ma kirjutasin, et aega napib...Elu paradoks, kord on palju, kord vähe).
On jah terve igavik, kui vaadata sellest mättast, et sinu hing on läbi eksistentsi üks, aga siin nüüd ja praegu talletuvad just Sinu tegemised selle Elu jooksul ja Sa ei tea palju sul selleks aega on antud.... Life is too short, pigem.....ütlen ma ikka ja jälle endale, mis aga ei tähenda seda, et jooksen pea laiali otsas ringi ja olen aktivistist või maksimalistist või perfektsionistist kontrollifriik.... Ammugi mitte.... Pigem tean, et kui sisetunne ütleb, et enam põgeneda pole kuhugi, kõik excuse’id on otsa saanud (alguses püüame ikka neid ju otsida), siis tuleb otsus ära teha.... Ja isegi kui see on järgmisel hetkel Sinu jaoks vale, mis siis, sel hetkel, kui otsustasid, oli see sinu jaoks just see õige.... mõelda minuteid, tunde, päevi (äkki ka aastaid) probleemide üle enda sees ja mitte otsuseid teha.....see on ju kahe heinakuhja vahele kinni jäämine....Olemine ei Maal ega Taevas..... Ei teagi kus.... Kõige hullem kui keegi on võtnud nõuks kellegi järgi oodata, kuni see teine teeb mingid lubadused (mis ei pruugi üldse tõsiselt võetavad olla) teoks..... Lubadused ei maksa enne midagi, kui need sooritatud on. Õhulosse on tore ehitada, aga ...... kas see on see, mis on Eluks vaja? Unistustes, sõnades elamine – sellest jääb väheks. Think and act, but do not only Think!!!! Elu on kummaline, ja oleme ju nii lihast ja luust, ikka oma nõrkuste ja inimlike puudustega, aga sest pole midagi..... Tegelikult on lihtne tunnistada endale, aktsepteerida neid, veel parem kui suudad neid muuta, olenevalt loomusest.... Aga enda kogemustest ütlen, et ütlus KES KANNATAB, SEE KAUA ELAB... see ei kihti... Ei ole vaja kannatada.... on vaja tegutseda...Elu ei ole kannatuseks, vaid ikka nautimiseks....
Nagu igalpool nüüd kirjutatakse et Elu on Lill, mõned õied närbuvad, mõned tulevad juurde (nagu tõusud ja mõõnad), ning lille eest tuleb hellalt hoolt kanda: väetada, kasta, ümber istutada, kui vaja ja muidugi imetleda Lille ilu ja nautida seda ilu... Aga miks ometigi oma elud nii keeruliseks elame? Mina ka.... Aga usun, et ühe sammu olen edasi astunud, ses mõttes, et ma vähemalt mõtlen nende teemade peale, räägin sellest iseenda ja sõpradega, vahel ka lapsega.... Sest järelkasvul võiks olla pilt selgem, kui minul lapsepõlves.... Ahjaa, laps pani täna hea killu... niisama viskasin Lootuse kohta, et Lootus on lollide lohutus.. Ta vaatas otsa ja küsis, et kuule, kes seda on öelnud, et kas mõni loll vää..et see ei ole ju nii, et ikka kui loodad ja usud, siis nii lähebki.... Ehehehehhe, lapsed, suured täiskasvanud....
Aga selle pika lõigu moraal on lihtne... Ei ole mõtet oodata, ei enda ega teiste järgi, vaid tegutseda.....kuulata sisetunnet ja tegutseda, et süda oleks rahul..... Et tagasi vaadates ei jääks midagi kripeldama....
Ahjaa, eile käisin kinos esimest korda eellinastusel vaatamas Saatan kannab Pradat (the Devil wears Prada). Seltskond, kellega läksime, oli kah kirju ja lõbus, sekka ka üks meesterahvas....Ta muidugi ei teadnud, et tegu on väga väga naistekaga....
Aga head peategelased olid, Meryl Streep Miranda, ehk ühe väga trendika moeajakirja peatoimetaja ja Anne Hathaway, zhurnalistika edukalt lõpetanud tudeng Andrea, kes tahtis saada Miranda assistendiks. Kes kandideeris kohale, mille nimel miljonid tüdrukud teeksid mida iganes..... kasvõi tapma... Ja saigi ja just selle suhtumisega, et ta küll moest ei tea midagi, aga on võimeline õppima ja sealt töölt ehk avaneks nii mõnedki uksed edasi...sinna kuhu tegelik kutsumus viib. See lugu on muidugi naljakas, nagu üks komöödia ongi, aga ikka on selle sisse ka elutruu sõnum peidetud... aga selle sõnumi saab kindlasti iga vaataja täpselt endale ja oma kokku klposida....
Mulle meeldis see, et jällegi tüdruk tuli otseses mõttes „maalt ja hobusega” , maavillase kampsiku ja laia seelikuga....Tuli, nägi ja võitis, mitte küll kohe, ikka vaeva nähes ja ohvreidki tuues... Ja et selles mängus karmi Tädiga, keda Meryl mängis, pannes assistendi kannatuse igas mõttes proovile, Andrea kasvas, sai hea kogemuse, läbi äärmuse ja valu, üle piiri minemisega.... Tööst sai abielu ja suhe oma poisiga läks lörri, sest 7X24 oli vaja olla olemas Meryli jaoks... Aga karjäär oli ju tähtis, ja et üldse ellu jääda, selleks kasutas Andrea moetööstue enda relvi, kasutades Chaneli, Dolce&Gabbanat, Valentinot jne jne jne....et läbi mängida muutumismäng ja olla ise sama trendikas kui teised toimetuses, kes iga päev kontsi kandsid ja viimase hetke moeröögatusi... Trendikaid kaubamärke oli iga nurga peal... Aga leidis ta igale probleemile lahenduse...näituseks nõudis ühel päeval proua peatoimetaja Harry Potteri järgmist raamatut (käsikirjas) 4 tunni jooksul, lisaks oma tavapärast steiki lõunaks ja kuuma kohvi kell 3 selle 4 tunni sees. Aga Mission Impossible ei ole kunagi Impossible, sest Eveything is Possible.... Potteri ta sai, mitmes eksemplaris köidetuna, kuna need läksid toimetaja kaksikutele ja enne kui Meryl sai vinguda, et kus on teine koopia, siis Andrea möönas, et see on kolmas koopia ja tema tütred juba loevad seda teel maale rongis..... Aga rohkem sisust ei räägi....
Ja, kas Saatan kannab Pradat??? Intrigeeriv pealkiri.... Meryl Streep aka Saatan???? No way... inimhinged on palju huvitavamad ja keerulisemad kui kohe kedagi Saatanaks tembeldada... Tegelikult mulle ta meeldis ja lõpuks ka Anne'ile, assistendile, sest selline frukt on ju ainult jumala kingitus (kui suudad seda sellest nurgast vaadata) ehk kui sellise katsumuse üle elad, saad igal pool hakkama....
Ikkagi oli tal sees selline Naine, nagu mina või kõik teised naised meie ümber oma naiselike nõrkuste ja tugevustega.... Teda eristas vaid hea naiselik institutsioon ehk ärivaist, kuidas sellises maailmas läbi lüüa....ja ülihea moetunnetus....
Igatahes, kui tahate natuke moemaailma ilu, Meryl Streepi, Anna Hathaway’d, obsessioone, pühendumust, hakkamasaamist, valu, pettumust, kaasaminemist, usaldust, egoisimi, intriige, romantikat.... etc etc seda kõike saab...... Hea tuju peale kauba.....
Kui homme väga tormiks ei lähe, lähen oma uute kummikutega Viru raba matkale ja pärast Kolga mõisa seljankat ja põdralihaga pannkooke sööma....Ja kui ei lähe, saan uute kummikutega kunagi muru niita nii, et rohi lendab....
Neid peaproove tehes saabki elu otsa ja lõpus avastame, et oh kurat, oleks tahtnud seda teha ja seda proovida ja tegelikult oleks tahtnud hoopis nii otsustada.... Ja mis on üldse pistmist ootamisega? On nii palju, et tihtipeale oleme me nõus lükkama otsuste tegemise ikka HOMSELE, vaevumata enda sisse vaatamisest, iseendaga ausalt dialoogi pidamisest ja need vastused üles otsida.... Sest aega on ju nii palju, terve igavik....(Ehehehe, alles ma kirjutasin, et aega napib...Elu paradoks, kord on palju, kord vähe).
On jah terve igavik, kui vaadata sellest mättast, et sinu hing on läbi eksistentsi üks, aga siin nüüd ja praegu talletuvad just Sinu tegemised selle Elu jooksul ja Sa ei tea palju sul selleks aega on antud.... Life is too short, pigem.....ütlen ma ikka ja jälle endale, mis aga ei tähenda seda, et jooksen pea laiali otsas ringi ja olen aktivistist või maksimalistist või perfektsionistist kontrollifriik.... Ammugi mitte.... Pigem tean, et kui sisetunne ütleb, et enam põgeneda pole kuhugi, kõik excuse’id on otsa saanud (alguses püüame ikka neid ju otsida), siis tuleb otsus ära teha.... Ja isegi kui see on järgmisel hetkel Sinu jaoks vale, mis siis, sel hetkel, kui otsustasid, oli see sinu jaoks just see õige.... mõelda minuteid, tunde, päevi (äkki ka aastaid) probleemide üle enda sees ja mitte otsuseid teha.....see on ju kahe heinakuhja vahele kinni jäämine....Olemine ei Maal ega Taevas..... Ei teagi kus.... Kõige hullem kui keegi on võtnud nõuks kellegi järgi oodata, kuni see teine teeb mingid lubadused (mis ei pruugi üldse tõsiselt võetavad olla) teoks..... Lubadused ei maksa enne midagi, kui need sooritatud on. Õhulosse on tore ehitada, aga ...... kas see on see, mis on Eluks vaja? Unistustes, sõnades elamine – sellest jääb väheks. Think and act, but do not only Think!!!! Elu on kummaline, ja oleme ju nii lihast ja luust, ikka oma nõrkuste ja inimlike puudustega, aga sest pole midagi..... Tegelikult on lihtne tunnistada endale, aktsepteerida neid, veel parem kui suudad neid muuta, olenevalt loomusest.... Aga enda kogemustest ütlen, et ütlus KES KANNATAB, SEE KAUA ELAB... see ei kihti... Ei ole vaja kannatada.... on vaja tegutseda...Elu ei ole kannatuseks, vaid ikka nautimiseks....
Nagu igalpool nüüd kirjutatakse et Elu on Lill, mõned õied närbuvad, mõned tulevad juurde (nagu tõusud ja mõõnad), ning lille eest tuleb hellalt hoolt kanda: väetada, kasta, ümber istutada, kui vaja ja muidugi imetleda Lille ilu ja nautida seda ilu... Aga miks ometigi oma elud nii keeruliseks elame? Mina ka.... Aga usun, et ühe sammu olen edasi astunud, ses mõttes, et ma vähemalt mõtlen nende teemade peale, räägin sellest iseenda ja sõpradega, vahel ka lapsega.... Sest järelkasvul võiks olla pilt selgem, kui minul lapsepõlves.... Ahjaa, laps pani täna hea killu... niisama viskasin Lootuse kohta, et Lootus on lollide lohutus.. Ta vaatas otsa ja küsis, et kuule, kes seda on öelnud, et kas mõni loll vää..et see ei ole ju nii, et ikka kui loodad ja usud, siis nii lähebki.... Ehehehehhe, lapsed, suured täiskasvanud....
Aga selle pika lõigu moraal on lihtne... Ei ole mõtet oodata, ei enda ega teiste järgi, vaid tegutseda.....kuulata sisetunnet ja tegutseda, et süda oleks rahul..... Et tagasi vaadates ei jääks midagi kripeldama....
Ahjaa, eile käisin kinos esimest korda eellinastusel vaatamas Saatan kannab Pradat (the Devil wears Prada). Seltskond, kellega läksime, oli kah kirju ja lõbus, sekka ka üks meesterahvas....Ta muidugi ei teadnud, et tegu on väga väga naistekaga....
Aga head peategelased olid, Meryl Streep Miranda, ehk ühe väga trendika moeajakirja peatoimetaja ja Anne Hathaway, zhurnalistika edukalt lõpetanud tudeng Andrea, kes tahtis saada Miranda assistendiks. Kes kandideeris kohale, mille nimel miljonid tüdrukud teeksid mida iganes..... kasvõi tapma... Ja saigi ja just selle suhtumisega, et ta küll moest ei tea midagi, aga on võimeline õppima ja sealt töölt ehk avaneks nii mõnedki uksed edasi...sinna kuhu tegelik kutsumus viib. See lugu on muidugi naljakas, nagu üks komöödia ongi, aga ikka on selle sisse ka elutruu sõnum peidetud... aga selle sõnumi saab kindlasti iga vaataja täpselt endale ja oma kokku klposida....
Mulle meeldis see, et jällegi tüdruk tuli otseses mõttes „maalt ja hobusega” , maavillase kampsiku ja laia seelikuga....Tuli, nägi ja võitis, mitte küll kohe, ikka vaeva nähes ja ohvreidki tuues... Ja et selles mängus karmi Tädiga, keda Meryl mängis, pannes assistendi kannatuse igas mõttes proovile, Andrea kasvas, sai hea kogemuse, läbi äärmuse ja valu, üle piiri minemisega.... Tööst sai abielu ja suhe oma poisiga läks lörri, sest 7X24 oli vaja olla olemas Meryli jaoks... Aga karjäär oli ju tähtis, ja et üldse ellu jääda, selleks kasutas Andrea moetööstue enda relvi, kasutades Chaneli, Dolce&Gabbanat, Valentinot jne jne jne....et läbi mängida muutumismäng ja olla ise sama trendikas kui teised toimetuses, kes iga päev kontsi kandsid ja viimase hetke moeröögatusi... Trendikaid kaubamärke oli iga nurga peal... Aga leidis ta igale probleemile lahenduse...näituseks nõudis ühel päeval proua peatoimetaja Harry Potteri järgmist raamatut (käsikirjas) 4 tunni jooksul, lisaks oma tavapärast steiki lõunaks ja kuuma kohvi kell 3 selle 4 tunni sees. Aga Mission Impossible ei ole kunagi Impossible, sest Eveything is Possible.... Potteri ta sai, mitmes eksemplaris köidetuna, kuna need läksid toimetaja kaksikutele ja enne kui Meryl sai vinguda, et kus on teine koopia, siis Andrea möönas, et see on kolmas koopia ja tema tütred juba loevad seda teel maale rongis..... Aga rohkem sisust ei räägi....
Ja, kas Saatan kannab Pradat??? Intrigeeriv pealkiri.... Meryl Streep aka Saatan???? No way... inimhinged on palju huvitavamad ja keerulisemad kui kohe kedagi Saatanaks tembeldada... Tegelikult mulle ta meeldis ja lõpuks ka Anne'ile, assistendile, sest selline frukt on ju ainult jumala kingitus (kui suudad seda sellest nurgast vaadata) ehk kui sellise katsumuse üle elad, saad igal pool hakkama....
Ikkagi oli tal sees selline Naine, nagu mina või kõik teised naised meie ümber oma naiselike nõrkuste ja tugevustega.... Teda eristas vaid hea naiselik institutsioon ehk ärivaist, kuidas sellises maailmas läbi lüüa....ja ülihea moetunnetus....
Igatahes, kui tahate natuke moemaailma ilu, Meryl Streepi, Anna Hathaway’d, obsessioone, pühendumust, hakkamasaamist, valu, pettumust, kaasaminemist, usaldust, egoisimi, intriige, romantikat.... etc etc seda kõike saab...... Hea tuju peale kauba.....
Kui homme väga tormiks ei lähe, lähen oma uute kummikutega Viru raba matkale ja pärast Kolga mõisa seljankat ja põdralihaga pannkooke sööma....Ja kui ei lähe, saan uute kummikutega kunagi muru niita nii, et rohi lendab....
Wednesday, October 25, 2006
Go to the Mattresses!!!!!
Just nii kõlas eileõhtuses filmis You've Got Mail Tom Hanksi, kui suure äriguru, õpetussõnad Meg Ryanile, kui viimane palus anonüümselt netisõbralt abi, et mida teha, kui äris läheb allamäge ja pood kinni tuleb panna konkurendi pärast. Ja ise Tom tsiteeris muidugi ka klassikuid ehk „Godfather” filmi.
Ehk mida see siis tähendab? Lihtne ju? Et ära anna alla kergelt ja võitle oma idee või projekti või hoopis elu pärast!!!! Igatahes see kena üleskutse jäi kõrvu kõlama ja ärgitas tänagi veel mõtteid keerutama selle ütluse üle.... Kui palju siis me viitsime oma aadete või eesmärkide nimel võidelda? Millal tajume ära piiri, kui enam ei jõua, ei saa, ei suuda ja tuleb alla anda....
Filmis Meg Ryan oli sunnitud vastu võtma otsuse, et ema poolt alustatud lasteraamatute poeke tuleb kinni panna, kuna Hanksi püsti pandud suur raamatumarket Ümber Nurga võttis kogu klientuuri oma odavate hindade tõttu. Aga tihtipeale me ei suuda ise ka tajuda, millal võitleme tuuleveskitega, millal mitte? Aga loomulikult, endast tuleb anda kõik, kuni lõpuni välja, et ei jääks kripeldama tulevikus, et kas ikka tegin endast kõik oleneva..... Minu enda moto on alati olnud, et ära kahetse tehtuid tegusid, vaid tegemata jätmisi.... Easy? Ja kui tagasi mõelda, kas kahetsen midagi, siis jah, ainult ühte asja, see on oma hea ja vana, 1980 a-l ostetud Riga, pianiino maha müümine, aastaid tagasi.... kuna elu alustamiseks oli raha vaja ja ettekäändena tõin siis selle, et vaat kui tore, muusikaakadeemia tudeng sai sellega sel hetkel rohkem õnnelikuks.... Aga tegelikult täidetakse ju kõik tellimused (loe Unistused) meie Eludes.... seega täna 10 a hiljem, usun, et seegi on vaid delo tehniki ja küllap ühel hetkel leian ikka sobiva klaveri oma kodusse meeldivaid emotsioone tekitama.,.,..
Mulle nii meeldib see slogan... damn how motivating..... olen tegelikult selle järgi vist kogu oma teadliku elu elanud ja jonnakas ja kangekaelne oma ettevõtmistes olnud.... aga ma poleks muidu täna see, kes ma olen..... Sõnn, 100%... kes visa sihikindlusega, mitte ainult atra ei sea, vaid ka künnab ja saaki lõikab... Seetõttu pean ikka oma tähemärki vägagi armsaks ja tunnen äratundmisrõõme ka teiste Sõnni preilide või härradega. Ja isegi kui punast rätti lehvitatakse, siis sellegipoolest emotsioonid lahtuvad kiiresti ja ega neid endast väljaminemisi väga palju ei juhtu... Aga kui viimane piisk karikas, siis muidugi korralik purskamine... aga vähemalt välja ja loodan, et kõik teised sellest aru saavad, et see kiirelt mööduv nähtus Sõnnide puhul....
Aga jah, kaotust tuleb vastu võtta väärilisena ja kindlasti leiab sealt üles plussi, sest ükski kaotus, olgu see äri sulgemine, või suhte äkk lõpp etc etc.... ei ole ainult halb. Esiteks ei juhtu sündmused meie elus niisama ja enamasti, näiteks mulle, sellised rasked „paugud” on pigem pikemas perspektiivis rohkem kasutoovamad kui plussid, mis lühiajalist rõõmu pakuvad. Jällegi meenub Elu paradoks, et loobud kõigest, saad kõik.... Raske järgida? Tean... Meg loobus oma poest rivaali kasuks teda vihates, samas teadmata, et see ongi ta Elu armastus, anonüümne netikallim.... ja loo alguses nad lausa jalutasid tänaval üksteisest mööda.... Seega, ei tea me keegi, kui palju kordi me jalutame või jalutasime oma just sellest Õigest mööda, aga üldjuhul....Elu või Saatus, kuidas keegi arvab, viib ühel või teisel juhul ikka kokku, kui on õige aeg ja õiged inimesed ja õiged tingimused selleks loodud, tuleb vaid uskuda ja mitte loobuda unistamast.
Filmist jäi meelde Megi vihjed Jane Austini Uhkusele ja Eelarvamusele.... Hea raamat, mida võiks uuesti kätte võtta ja meenutada...nagu Meg, et 200 korda lugeda ja isu täis ei saa... Eelmine aasta kinodeski jooksis, ja oli hea ..... Tahaks veel näha....
Tänasest päevast hea kild, et mina, kes ma ikka olen autot pidanud ajasäästvaks vahendiks, siis hommikul, üritades ummikuid vältida, sattusin veelgi suurematesse ummikutesse ja lapse kooli viimine läks kokku poolteist tundi.... Vahepeal hakkas küll kannatus katkema, aga siis mõtlesin, et ok, kasutagem seda siis lihtsalt positiivsete mõtete mõlgutamiseks... ja ses mõttes jällegi pean sellele ringtee jam’le ka aitäh ütlema, sest palju häid ideid ja mõtteid tuli kimades ümber Tallinna, et koju jõuda....sest tegin tööd kodust täna.... Ja veelgi enam, suutsin need ideed ka päeva jooksul ellu viia... Nii et otsin miinuses plussi edasi .... ja panen tänaseks vähemalt poe kinni :-) Et siis homme jälle Go to the Mattresses!!!
Ehk mida see siis tähendab? Lihtne ju? Et ära anna alla kergelt ja võitle oma idee või projekti või hoopis elu pärast!!!! Igatahes see kena üleskutse jäi kõrvu kõlama ja ärgitas tänagi veel mõtteid keerutama selle ütluse üle.... Kui palju siis me viitsime oma aadete või eesmärkide nimel võidelda? Millal tajume ära piiri, kui enam ei jõua, ei saa, ei suuda ja tuleb alla anda....
Filmis Meg Ryan oli sunnitud vastu võtma otsuse, et ema poolt alustatud lasteraamatute poeke tuleb kinni panna, kuna Hanksi püsti pandud suur raamatumarket Ümber Nurga võttis kogu klientuuri oma odavate hindade tõttu. Aga tihtipeale me ei suuda ise ka tajuda, millal võitleme tuuleveskitega, millal mitte? Aga loomulikult, endast tuleb anda kõik, kuni lõpuni välja, et ei jääks kripeldama tulevikus, et kas ikka tegin endast kõik oleneva..... Minu enda moto on alati olnud, et ära kahetse tehtuid tegusid, vaid tegemata jätmisi.... Easy? Ja kui tagasi mõelda, kas kahetsen midagi, siis jah, ainult ühte asja, see on oma hea ja vana, 1980 a-l ostetud Riga, pianiino maha müümine, aastaid tagasi.... kuna elu alustamiseks oli raha vaja ja ettekäändena tõin siis selle, et vaat kui tore, muusikaakadeemia tudeng sai sellega sel hetkel rohkem õnnelikuks.... Aga tegelikult täidetakse ju kõik tellimused (loe Unistused) meie Eludes.... seega täna 10 a hiljem, usun, et seegi on vaid delo tehniki ja küllap ühel hetkel leian ikka sobiva klaveri oma kodusse meeldivaid emotsioone tekitama.,.,..
Mulle nii meeldib see slogan... damn how motivating..... olen tegelikult selle järgi vist kogu oma teadliku elu elanud ja jonnakas ja kangekaelne oma ettevõtmistes olnud.... aga ma poleks muidu täna see, kes ma olen..... Sõnn, 100%... kes visa sihikindlusega, mitte ainult atra ei sea, vaid ka künnab ja saaki lõikab... Seetõttu pean ikka oma tähemärki vägagi armsaks ja tunnen äratundmisrõõme ka teiste Sõnni preilide või härradega. Ja isegi kui punast rätti lehvitatakse, siis sellegipoolest emotsioonid lahtuvad kiiresti ja ega neid endast väljaminemisi väga palju ei juhtu... Aga kui viimane piisk karikas, siis muidugi korralik purskamine... aga vähemalt välja ja loodan, et kõik teised sellest aru saavad, et see kiirelt mööduv nähtus Sõnnide puhul....
Aga jah, kaotust tuleb vastu võtta väärilisena ja kindlasti leiab sealt üles plussi, sest ükski kaotus, olgu see äri sulgemine, või suhte äkk lõpp etc etc.... ei ole ainult halb. Esiteks ei juhtu sündmused meie elus niisama ja enamasti, näiteks mulle, sellised rasked „paugud” on pigem pikemas perspektiivis rohkem kasutoovamad kui plussid, mis lühiajalist rõõmu pakuvad. Jällegi meenub Elu paradoks, et loobud kõigest, saad kõik.... Raske järgida? Tean... Meg loobus oma poest rivaali kasuks teda vihates, samas teadmata, et see ongi ta Elu armastus, anonüümne netikallim.... ja loo alguses nad lausa jalutasid tänaval üksteisest mööda.... Seega, ei tea me keegi, kui palju kordi me jalutame või jalutasime oma just sellest Õigest mööda, aga üldjuhul....Elu või Saatus, kuidas keegi arvab, viib ühel või teisel juhul ikka kokku, kui on õige aeg ja õiged inimesed ja õiged tingimused selleks loodud, tuleb vaid uskuda ja mitte loobuda unistamast.
Filmist jäi meelde Megi vihjed Jane Austini Uhkusele ja Eelarvamusele.... Hea raamat, mida võiks uuesti kätte võtta ja meenutada...nagu Meg, et 200 korda lugeda ja isu täis ei saa... Eelmine aasta kinodeski jooksis, ja oli hea ..... Tahaks veel näha....
Tänasest päevast hea kild, et mina, kes ma ikka olen autot pidanud ajasäästvaks vahendiks, siis hommikul, üritades ummikuid vältida, sattusin veelgi suurematesse ummikutesse ja lapse kooli viimine läks kokku poolteist tundi.... Vahepeal hakkas küll kannatus katkema, aga siis mõtlesin, et ok, kasutagem seda siis lihtsalt positiivsete mõtete mõlgutamiseks... ja ses mõttes jällegi pean sellele ringtee jam’le ka aitäh ütlema, sest palju häid ideid ja mõtteid tuli kimades ümber Tallinna, et koju jõuda....sest tegin tööd kodust täna.... Ja veelgi enam, suutsin need ideed ka päeva jooksul ellu viia... Nii et otsin miinuses plussi edasi .... ja panen tänaseks vähemalt poe kinni :-) Et siis homme jälle Go to the Mattresses!!!
Sunday, October 22, 2006
"Nagu esimene kord" ehk armastan pühapäeva....
Oi, kuidas ma armastan pühapäeva hommikuid.... Seda rohkem olen õppinud hindama neid, kuna olen pühapäevadel tihti kodust eemal. Seda enam hindan tänast Pühapäeva, sest komandeering Münchenisse sel nädalal on võtnud mu suhteliselt rihmaks ja toss on väljas... Tööle mõelda ei taha.... Mõelda üldse ei taha, tahan ainult OLLA iseendas....
Aga selleks ju nädalavahetus ongi... et OLLA ISEENDAS....
Pühapäeva moto on alati üks: TEEN MIS TAHAN ehk SEDA, MIDA HING IHKAB. Magan kaua tahan, kohe üles ei ärka, vaid mõnulen veel oma mõtetes ja siis teen endale kohvi ja lähen vanni mõnulema. Kohv, head mõtted ja kuum vesi koos vannivahuga, mida kutsa limpsib alati hea meelega.... no paremat sel hetkel ei olegi.
Südant ei või sundida
Hinge ei tohi keelata
Ja tagasiteed ei ole siit
("Nagu esimene kord")
Selle nädala vaieldamatu lemmik on ikka jätkuvalt Termika Nagu esimene kord.... Isu selle plaadi järgi tuli juba Romeo ja Julia muusikalil ja Pärnu Kuursaali rokiõhtu järjel... Käisin mingis suvalises poes ja ostsin kõik Termika plaadid....just like that. Ja kõik need plaadid on head. Eriti viimane: Nagu Esimene Kord. Sellel on ka mõned muusikali laulud, aga siiski minu tänane lemmik nr 1 on Armastuse ABC.
Armastuse ABC sai ammu käbi käidud
Südametemurdmis-klubi presidendiks said
Ütle miks nüüd nukralt plaadimasinale toetud
Mündi eest sa ostad teiste kalleid unelmaid
Iseenda eest ei põgeneda eales saa
Saatus leiab sind üles.Alati!
Plaadimasinasse lased mündi kolksuga
Ootad aga tantsule keegi sind ei vii
("Armastuse ABC")
Tegelikult on kõik laulud ühtemoodi armsad ja väga true-to-life sõnumitega..... "Nagu esimene kord" võtab kokku SELLE tunde, mida on nii raske sõnadesse panna, ja seega Jaagupil on jumala õigus, et kui sõnadesse keeruline, siis lauludesse saab ikka kõik tunded sisse keevitada..... Igatahes Termika looming jääb mind lummama kes-teab-kui kauaks. Inspireerib ka mind kirjutama....seega jumala asja ette läinud plaat....
Pühapäeval on alati aega võtta kätte just selleks hetkeks sobiv raamat. Praegu on pooleli mitmeid häid teoseid. Coelho "Viies mägi", mis on mõnus allegooriline jutt sellest, kui saatuse vastu ei saa ja aeg-ajalt ikka tuleb kaotusi vastu võtta ning nendest õppida... Aga siin sellest rohkem ei räägi, kuna veel pooleli....
Pühapäev on hea päev, sest siis on aega mõelda tagasi ja edasi, mis ei tähenda seda, et ilgelt tahaks minevikku tagasi või juba planeerid hoogsalt tulevikku. Minevikust võtad kaasa selle kogemuse või mälestuse, mis vaja, enamasti selle, mis teeb rõõmu. Negatiivsest kogemusest astud jällegi sammukese edasi, sest need on kõige paremad Õpetajad. Ja kui ei õpi, teed samu vigu, kuni saad selgeks. Nagu ikka...koolis, sedapuhku siis Elukoolis. Tulevikule mõtlemine, ka see on omaette teooria..... Juba ammu ei mõtle ma sellele, kui tüüpilisel tööintervjuul küsitakse, kes sa tahad olla 10 a pärast või mis sa teed 5 a pärast. Mõttetu küsimus kohati.... Mina võtan ikka challenge'eid challenge'ite kaupa.....Ja ei viitsi täna mõelda, mis võiks olla järgmine 5 a. Elu on täis nii põnevaid pakkumisi ja need tulevad niivõi teisiti.....Enamasti annab Aeg sulle märku, kui miski on elus ammendunud, on see siis suhe, töö või mingi hobi või .....Ja see ongi Areng.... Loomulikult ei oska ka mina sõnadesse panna päris hästi seda piiri paraja visionaliseerimise ja liigselt tulevikust mõtlemise vahele. Tean vaid seda, et kõige olulisem on SIIN JA PRAEGU. Olemine siin ja selles hetkes.... see on kõige mõnusam....Aga piir tasakaalu ja äärmuste vahel on üliõhuke ja eks iga inimene saab ise aru, kui ületab selle piiri...kui saab... Äärmused --- see on klammerdumine või liigne kiindumine millessegi või kellessegi. Aga kui juba tajud, et oled äärmuses, siis on see samm edasi....
Las plaadimasin loobib hitte taevasse
Las rahvas tardub nõrkemiseni
On paljudele elus antud käia see tee
Mis tegelikult kuhugi ei vii
Sina arvad et sa oled ainus maailmas
Südametemurdmis-klubi laiali on ammu läinud
Äraleierdatud singel plaadimasinas
Tunneb sind sest tema palju hullemat veel näinud.
("Armastuse ABC")
Nojah, läheb juba liiga filosoofiliseks... aga Elu ju selline ongi ja veel parem, kui on Keegi, kellega sellistel teemadel heietada.... Sest mitu pead on mitu pead ja ainult nii tekib Sünergia või selline nn Jumalik energia, mida ei saa sõnadesse panna ja kirjeldada, küll aga tunda....
Jah, pühapäevad on mulle kallid, päev iseendaga olemiseks, päev kallite inimeste jaoks, päev kõige selle jaoks, mis hingele palsam..... Ja selle nädala Pühapäev on alles ees..... Vaatan kuidas kujuneb.....plaane ei tee ja otsustan nii nagu sisetunne või kuues meel ütleb...
Ahjaa, leidsin ühe laheda saidi numeroloogia vallast, sealt leidsin ka, et minu sünniandmete järgi on just pühapäev kõige parem päev.... Nii ongi....Tshekkige.....Uskuda või mitte, aga minevik on suht täppi läinud, kui lugeda seda, mida Mart Nomad proge suudab kokku kirjutada.....
Aga selleks ju nädalavahetus ongi... et OLLA ISEENDAS....
Pühapäeva moto on alati üks: TEEN MIS TAHAN ehk SEDA, MIDA HING IHKAB. Magan kaua tahan, kohe üles ei ärka, vaid mõnulen veel oma mõtetes ja siis teen endale kohvi ja lähen vanni mõnulema. Kohv, head mõtted ja kuum vesi koos vannivahuga, mida kutsa limpsib alati hea meelega.... no paremat sel hetkel ei olegi.
Südant ei või sundida
Hinge ei tohi keelata
Ja tagasiteed ei ole siit
("Nagu esimene kord")
Selle nädala vaieldamatu lemmik on ikka jätkuvalt Termika Nagu esimene kord.... Isu selle plaadi järgi tuli juba Romeo ja Julia muusikalil ja Pärnu Kuursaali rokiõhtu järjel... Käisin mingis suvalises poes ja ostsin kõik Termika plaadid....just like that. Ja kõik need plaadid on head. Eriti viimane: Nagu Esimene Kord. Sellel on ka mõned muusikali laulud, aga siiski minu tänane lemmik nr 1 on Armastuse ABC.
Armastuse ABC sai ammu käbi käidud
Südametemurdmis-klubi presidendiks said
Ütle miks nüüd nukralt plaadimasinale toetud
Mündi eest sa ostad teiste kalleid unelmaid
Iseenda eest ei põgeneda eales saa
Saatus leiab sind üles.Alati!
Plaadimasinasse lased mündi kolksuga
Ootad aga tantsule keegi sind ei vii
("Armastuse ABC")
Tegelikult on kõik laulud ühtemoodi armsad ja väga true-to-life sõnumitega..... "Nagu esimene kord" võtab kokku SELLE tunde, mida on nii raske sõnadesse panna, ja seega Jaagupil on jumala õigus, et kui sõnadesse keeruline, siis lauludesse saab ikka kõik tunded sisse keevitada..... Igatahes Termika looming jääb mind lummama kes-teab-kui kauaks. Inspireerib ka mind kirjutama....seega jumala asja ette läinud plaat....
Pühapäeval on alati aega võtta kätte just selleks hetkeks sobiv raamat. Praegu on pooleli mitmeid häid teoseid. Coelho "Viies mägi", mis on mõnus allegooriline jutt sellest, kui saatuse vastu ei saa ja aeg-ajalt ikka tuleb kaotusi vastu võtta ning nendest õppida... Aga siin sellest rohkem ei räägi, kuna veel pooleli....
Pühapäev on hea päev, sest siis on aega mõelda tagasi ja edasi, mis ei tähenda seda, et ilgelt tahaks minevikku tagasi või juba planeerid hoogsalt tulevikku. Minevikust võtad kaasa selle kogemuse või mälestuse, mis vaja, enamasti selle, mis teeb rõõmu. Negatiivsest kogemusest astud jällegi sammukese edasi, sest need on kõige paremad Õpetajad. Ja kui ei õpi, teed samu vigu, kuni saad selgeks. Nagu ikka...koolis, sedapuhku siis Elukoolis. Tulevikule mõtlemine, ka see on omaette teooria..... Juba ammu ei mõtle ma sellele, kui tüüpilisel tööintervjuul küsitakse, kes sa tahad olla 10 a pärast või mis sa teed 5 a pärast. Mõttetu küsimus kohati.... Mina võtan ikka challenge'eid challenge'ite kaupa.....Ja ei viitsi täna mõelda, mis võiks olla järgmine 5 a. Elu on täis nii põnevaid pakkumisi ja need tulevad niivõi teisiti.....Enamasti annab Aeg sulle märku, kui miski on elus ammendunud, on see siis suhe, töö või mingi hobi või .....Ja see ongi Areng.... Loomulikult ei oska ka mina sõnadesse panna päris hästi seda piiri paraja visionaliseerimise ja liigselt tulevikust mõtlemise vahele. Tean vaid seda, et kõige olulisem on SIIN JA PRAEGU. Olemine siin ja selles hetkes.... see on kõige mõnusam....Aga piir tasakaalu ja äärmuste vahel on üliõhuke ja eks iga inimene saab ise aru, kui ületab selle piiri...kui saab... Äärmused --- see on klammerdumine või liigne kiindumine millessegi või kellessegi. Aga kui juba tajud, et oled äärmuses, siis on see samm edasi....
Las plaadimasin loobib hitte taevasse
Las rahvas tardub nõrkemiseni
On paljudele elus antud käia see tee
Mis tegelikult kuhugi ei vii
Sina arvad et sa oled ainus maailmas
Südametemurdmis-klubi laiali on ammu läinud
Äraleierdatud singel plaadimasinas
Tunneb sind sest tema palju hullemat veel näinud.
("Armastuse ABC")
Nojah, läheb juba liiga filosoofiliseks... aga Elu ju selline ongi ja veel parem, kui on Keegi, kellega sellistel teemadel heietada.... Sest mitu pead on mitu pead ja ainult nii tekib Sünergia või selline nn Jumalik energia, mida ei saa sõnadesse panna ja kirjeldada, küll aga tunda....
Jah, pühapäevad on mulle kallid, päev iseendaga olemiseks, päev kallite inimeste jaoks, päev kõige selle jaoks, mis hingele palsam..... Ja selle nädala Pühapäev on alles ees..... Vaatan kuidas kujuneb.....plaane ei tee ja otsustan nii nagu sisetunne või kuues meel ütleb...
Ahjaa, leidsin ühe laheda saidi numeroloogia vallast, sealt leidsin ka, et minu sünniandmete järgi on just pühapäev kõige parem päev.... Nii ongi....Tshekkige.....Uskuda või mitte, aga minevik on suht täppi läinud, kui lugeda seda, mida Mart Nomad proge suudab kokku kirjutada.....
Sunday, October 15, 2006
Fööniksina tuhast Vanade Kalade keskel....
Saiavorm õuna ja banaaniga on ahjus ja selle küpsemise ajal on just hea muljetada lõppema hakkavast viikendist, mis oli niiiiiiiiiiiiiiiiii lahe. Iseasi, kui just hetkel kõik killud kohe meelde tulevad, sest hommik just kõige kergem ei olnud, peavalu nagu ikka pärast vähest magamist ja alkoholi liigsest nautimisest, aga see on piece of cake ja mööduv nähtus kõige selle laheda kõrval, millest osa sain.... Ja need 3 suurt ümmargust sinikat, nüüd juba küll lillakad, minu vasakul käel, nagu narkaril liigsest veeni süstimisest.
Laupäeva hommikul sai siis laps saadetud sisejalkaturniirile Raplasse, esindamaks tegelikult seda kommuuni, kuhu mina kuulun juba pea 10 aastat. Aga ise, läksin hoopis Pärnusse hoopis ühe teise kommuuniga tähistama 3 sünnipäeva, neist 1 oli lausa juubilar. Kahele sünnipäevalisele olin veel omalt poolt personaalsed kingitused kaasa toonud. Sõbrannale siis kapi peale pandava kassikese kuju, mille külge oli riputatud väike ehtemoodi tilulilu ja veidi karva, nunnukas ja sarnane sünnipäevalapsega, seepärast kass talle....Ta nagu minagi - Kass, kes kõnnib omapäi (kui vaja), aga armastab Koeri. Ja meessoost sünnipäevalapsele ehete nagi, mis oli nagu rinnaka naise kuju, kuid ilma pea ja jalgadeta....ehehehe, et saaks sinna oma "pikal eluteel" korjatud vidinaid riputada..... Pikal eluteel just sellepärast, et kõikidele külalistele oli vägagi teada minu kommentaar tema kohta: "Suhteliselt eakas", kui olin kunagi sõbranna perepilti vaadanud ( tegelikult sai 40 ja just paras aeg elust mõnu tunda). Resideerusime Pärnu kesklinnas ühes mõnusas villas, kus kõik mõnusaks äraolemiseks olemas: toad, kena aed, saun mullivanniga jne. Pidulikku ossa kuulus veel gängi uuele liikmele omanimelise särgi kinkimine, kus peal siis ilutses VANA KALA, nimi ja sünniaeg ja kena kalaskelett.... Pooltel olid need ka seljas, seda kergem oli mul nimesid õppida. Olin ju Vanade Kalade seas esimest korda.
Et üldse aru saada kes või mis on VANA KALA, pean seda sõnapaari siinkohal veidi avama...
Vanade Kalade gäng oli alguse saanud sellest, et esiteks on nad sündinud kõik ühel aastal, käinud samas lasteaias, koolis ja siis kooli lõpetamisel hakanud kokkutulekuid orgunnima, ja nii sai orgkomiteest VANADE KALADE gäng. Sinna sobivad ainult need, kes mõistavad nalja, ei solvu aasimise peale, ei virise, usaldavad ja toetavad üksteist, teevad vabal ajal üritusi, mis ei piirdu vaid peopanemisega, vaid ikka ka kultuuri nautimise ja uute kogemuste hankimisega mis-iganes vallas. Mina ei ole kuulnud oma tutvuskonnas, et kooliajast nii lahedaid elukestvaid sõpruskondi välja kujuneb... Seda enam oli mul siiralt hea meel, et mulle sinna üritusele pilet ulatati. Aga avatud ja suhtlemisaldis nagu ma olen, sujus jutt kõigiga.
Käisime koos poes toidu ja joogivarusid täiendamas, juba seal sai nalja, kuidas 10 ja rohkem inimest oma maitse järgi snäkke ja jooke valisid... Lõbusamaks aina läks, kui jõudsime Tammiste vibuväljakule, sest seal ootas meid selle ürituse sportlik osa, vibulaskmine. Mulle oli see esimene debüüt. Seega lahe võimalus midagi uut õppida. Õpetas seda meile kohalik vibuspets. Asja põnevamaks ajamiseks tegime ka võistluse. Olin proovinud enne meestevibuga ja võistlusel, kui kaugus muutus, panin ikka täiega puusse ehk nooled lendasid üle ja alla ja metsa. Tegime 2 vooru, üks voor koosnes siis "lehe" ehk traditsionaalse märklaua lehe ning "kitse" laskmisest, õnneks mitte elusa, vaid paberil oleva kitse sihtimisest. Aga polnud hullu, esimene leht läks küll aia taha, aga sellega sain ka õige vibu valitud ja tunde kätte, nii et järgmised seeriad läksid juba paremini. Huvitaval kombel teiste jaoks oli kitse tabamine keeruline, siis mulle sobis see just paremini. Oli ka neid virtuoose, kes suutsid kitsele silma ja sarvedesse tabada... Aga usun, et pigem oli "kitse panemine" suhteliselt psühholoogiliselt raske, kuna kuidas sa ikka kena metslooma tahad tabada....
Uskumatu, aga tõsi...minu kohta kehtis reegel, et algul ei saa minema, pärast ei saa pidama, või siis oli tegu algaja õnnega. Aga lõpuks, kui Grande Finale tuli, olin mina oma punktidega 6s ja finaali pidi 5 minema, kuid siis taheti ikka 6. Nii et ainsa naisena pidin veelkord vibutama hakkama. Ja ehehehehheee, läks jälle hästi, kuna alustasin esimesena ja samalt positsioonilt. Iga järgnev mees taganes meetri võrra ja enam nii hästi ei läinudki. Kui olin juba 6lt positsioonilt tõusnud 5daks, siis 4daks, rõõmuhõisked suurenesid... Igatahes oli õnn minu poolel, sest nagu Vanad Kalad ütlesid, tõusin fööniksina tuhast, miinusringist teisele kohale ja lahkusin võitja poolt välja pandud auhinnaga ehk mõnusa spordikotiga. Aga kuna mina Vanaks Kalaks vist kunagi ei saa, juba seetõttu, et vale sünnikoht. Siis naerdi, et näe nüüd saan uue kotiga Kaladele jooke tassida....ehehehhehehe. Igatahes see vibuvärk oli lahe, üks nool jäi loomuliku kaduna metsa... Mehed fännasid eriti, toppides veel igatsugu fancy'sid kaitsmeid ja kindaid endale külge. Mina, muidugi, võtsin jumala külmalt, palja kampsiku väel ja polnud vaja palju arvata, et siiski mitteprofessioonalina olin endale 3 suurt sinikat saanud, kuigi aru sain alles järgmisel hommikul, et käsi kummaliselt valus.
Pärast vibutamist, käisime saunas ja tiksusime järgmise ürituse ootel. Mullivannis mulistasime ja mullitasime niisama juttu....Aga siis ootas meid Kuursaalis Termikas. Olime varakult platsis, aga....Reserveeritud üritus ehk sadu matemaatika õpetajaid pidasid seal eelnevalt mingit üritust ja ei tahtnud sugugi lahkuda. Enne kui uksed avati, üks kohalik purupurjus sell tegi head teatrit ukse taga, pole ammu naernud nii, et pisarad silmis. Ma ei teadnudki, et Kuursaal on Eesti suurim kõrts...oli jah. Aga see õhtu oli tõeline rokiõhtu. Termikaks oli kohale tulnud ridamisi noori naisrokkareid ja fänne, kes ootasid iidoleid lava ees. Aga jah, meetrite kaupa tequilat (toodi ju need meetrisel tequila laual), vett ja tomatimahla, rasvaseid seakõrvu tegid tuju ikka väga ülemeelikuks. Rokkisime nende mata õpside, noorte vahel nagu 16 aastased, higi voolas ojadena.....Nagu oleks 80date punkkontserdil näppu viskamas ja hüppamas......Aga nii see lihtsalt kujunes... Ja oli hea end ribadeks rabeleda... Nojaa, ega laua taga ka ju saanud rahus istuda, vaja laulda kõike laule alates eesti keelsetest lembelauludest kuni Nirvanade ja Metallicateni oma lauakooriga kaasa kasutades kõigile arusaadavaid sõnu: RUIRA-RUIRA-RUIRA-RAA, samal ajal laineid tehes, vasakule ja paremale kõikudes....Mis teha, 40selt tõepoolest osatakse elust rõõmu tunda, ei tahaks öelda, et uus noorus "sellise eakusega" peal on, usun, et hingelt oleme noored ju kogu aeg.... Sõltub vaid väljaelamise oskusest ja soovist ja julgusest. Valgre pingil laulu ümisedes, soome keeles Pärnu linna giide mängides, jõudsimegi tagasi.... lõbus oli...Ja ega siis magama mindud, vaja veel ikka igatsugu maailmaasju arutada, näiteks, mida ühelt "noorelt Kalalt" eeldatakse, kui ta veel peaks tahtma gängi üritusele kutset. Mnjaa, ei tea veel, milliseks ristimine kujuneb...loodan siiralt, et olen selle üritusega selle testi juba läbinud.....
Aga pühapäeva hommik oli üks hullemaid....Õnneks aitasid kaasa laialt tuntud metoodikad sellisteks puhkudeks ja lõunaks olid minul kargud all, et minna koos teistega hommikusöögile, seda korda siis maabusime Villem Viies. Võtsime kõik kuidagi ühtemoodi seljankat ja vanaema pannkooke, mina sain veel oma päevapäästjad ehk kaks tassi lattet. Tegime veel villa trepil ühispildi ja panime Pärnust ajama.
Loodus oli ikka täitsa sügisene, väga kelmikalt kirju.....Eestimaa sügis on ilus, mitte midagi pole öelda. Ahjaa, heal lapsel mitu nime....Sel nädalavahetusel sai Mütsikesest Panamka (s.o. laia äärega kübar, nt Kuubast, mis mulle pähe suruti). Tunnistan, et nii lahedat pidu ja positiivset ja rõõmsameelset gängi pole ammu kohanud.... Müts maha, et nad on panustanud oma aega ja energiat sellise sideme loomiseks.
Laupäeva hommikul sai siis laps saadetud sisejalkaturniirile Raplasse, esindamaks tegelikult seda kommuuni, kuhu mina kuulun juba pea 10 aastat. Aga ise, läksin hoopis Pärnusse hoopis ühe teise kommuuniga tähistama 3 sünnipäeva, neist 1 oli lausa juubilar. Kahele sünnipäevalisele olin veel omalt poolt personaalsed kingitused kaasa toonud. Sõbrannale siis kapi peale pandava kassikese kuju, mille külge oli riputatud väike ehtemoodi tilulilu ja veidi karva, nunnukas ja sarnane sünnipäevalapsega, seepärast kass talle....Ta nagu minagi - Kass, kes kõnnib omapäi (kui vaja), aga armastab Koeri. Ja meessoost sünnipäevalapsele ehete nagi, mis oli nagu rinnaka naise kuju, kuid ilma pea ja jalgadeta....ehehehe, et saaks sinna oma "pikal eluteel" korjatud vidinaid riputada..... Pikal eluteel just sellepärast, et kõikidele külalistele oli vägagi teada minu kommentaar tema kohta: "Suhteliselt eakas", kui olin kunagi sõbranna perepilti vaadanud ( tegelikult sai 40 ja just paras aeg elust mõnu tunda). Resideerusime Pärnu kesklinnas ühes mõnusas villas, kus kõik mõnusaks äraolemiseks olemas: toad, kena aed, saun mullivanniga jne. Pidulikku ossa kuulus veel gängi uuele liikmele omanimelise särgi kinkimine, kus peal siis ilutses VANA KALA, nimi ja sünniaeg ja kena kalaskelett.... Pooltel olid need ka seljas, seda kergem oli mul nimesid õppida. Olin ju Vanade Kalade seas esimest korda.
Et üldse aru saada kes või mis on VANA KALA, pean seda sõnapaari siinkohal veidi avama...
Vanade Kalade gäng oli alguse saanud sellest, et esiteks on nad sündinud kõik ühel aastal, käinud samas lasteaias, koolis ja siis kooli lõpetamisel hakanud kokkutulekuid orgunnima, ja nii sai orgkomiteest VANADE KALADE gäng. Sinna sobivad ainult need, kes mõistavad nalja, ei solvu aasimise peale, ei virise, usaldavad ja toetavad üksteist, teevad vabal ajal üritusi, mis ei piirdu vaid peopanemisega, vaid ikka ka kultuuri nautimise ja uute kogemuste hankimisega mis-iganes vallas. Mina ei ole kuulnud oma tutvuskonnas, et kooliajast nii lahedaid elukestvaid sõpruskondi välja kujuneb... Seda enam oli mul siiralt hea meel, et mulle sinna üritusele pilet ulatati. Aga avatud ja suhtlemisaldis nagu ma olen, sujus jutt kõigiga.
Käisime koos poes toidu ja joogivarusid täiendamas, juba seal sai nalja, kuidas 10 ja rohkem inimest oma maitse järgi snäkke ja jooke valisid... Lõbusamaks aina läks, kui jõudsime Tammiste vibuväljakule, sest seal ootas meid selle ürituse sportlik osa, vibulaskmine. Mulle oli see esimene debüüt. Seega lahe võimalus midagi uut õppida. Õpetas seda meile kohalik vibuspets. Asja põnevamaks ajamiseks tegime ka võistluse. Olin proovinud enne meestevibuga ja võistlusel, kui kaugus muutus, panin ikka täiega puusse ehk nooled lendasid üle ja alla ja metsa. Tegime 2 vooru, üks voor koosnes siis "lehe" ehk traditsionaalse märklaua lehe ning "kitse" laskmisest, õnneks mitte elusa, vaid paberil oleva kitse sihtimisest. Aga polnud hullu, esimene leht läks küll aia taha, aga sellega sain ka õige vibu valitud ja tunde kätte, nii et järgmised seeriad läksid juba paremini. Huvitaval kombel teiste jaoks oli kitse tabamine keeruline, siis mulle sobis see just paremini. Oli ka neid virtuoose, kes suutsid kitsele silma ja sarvedesse tabada... Aga usun, et pigem oli "kitse panemine" suhteliselt psühholoogiliselt raske, kuna kuidas sa ikka kena metslooma tahad tabada....
Uskumatu, aga tõsi...minu kohta kehtis reegel, et algul ei saa minema, pärast ei saa pidama, või siis oli tegu algaja õnnega. Aga lõpuks, kui Grande Finale tuli, olin mina oma punktidega 6s ja finaali pidi 5 minema, kuid siis taheti ikka 6. Nii et ainsa naisena pidin veelkord vibutama hakkama. Ja ehehehehheee, läks jälle hästi, kuna alustasin esimesena ja samalt positsioonilt. Iga järgnev mees taganes meetri võrra ja enam nii hästi ei läinudki. Kui olin juba 6lt positsioonilt tõusnud 5daks, siis 4daks, rõõmuhõisked suurenesid... Igatahes oli õnn minu poolel, sest nagu Vanad Kalad ütlesid, tõusin fööniksina tuhast, miinusringist teisele kohale ja lahkusin võitja poolt välja pandud auhinnaga ehk mõnusa spordikotiga. Aga kuna mina Vanaks Kalaks vist kunagi ei saa, juba seetõttu, et vale sünnikoht. Siis naerdi, et näe nüüd saan uue kotiga Kaladele jooke tassida....ehehehhehehe. Igatahes see vibuvärk oli lahe, üks nool jäi loomuliku kaduna metsa... Mehed fännasid eriti, toppides veel igatsugu fancy'sid kaitsmeid ja kindaid endale külge. Mina, muidugi, võtsin jumala külmalt, palja kampsiku väel ja polnud vaja palju arvata, et siiski mitteprofessioonalina olin endale 3 suurt sinikat saanud, kuigi aru sain alles järgmisel hommikul, et käsi kummaliselt valus.
Pärast vibutamist, käisime saunas ja tiksusime järgmise ürituse ootel. Mullivannis mulistasime ja mullitasime niisama juttu....Aga siis ootas meid Kuursaalis Termikas. Olime varakult platsis, aga....Reserveeritud üritus ehk sadu matemaatika õpetajaid pidasid seal eelnevalt mingit üritust ja ei tahtnud sugugi lahkuda. Enne kui uksed avati, üks kohalik purupurjus sell tegi head teatrit ukse taga, pole ammu naernud nii, et pisarad silmis. Ma ei teadnudki, et Kuursaal on Eesti suurim kõrts...oli jah. Aga see õhtu oli tõeline rokiõhtu. Termikaks oli kohale tulnud ridamisi noori naisrokkareid ja fänne, kes ootasid iidoleid lava ees. Aga jah, meetrite kaupa tequilat (toodi ju need meetrisel tequila laual), vett ja tomatimahla, rasvaseid seakõrvu tegid tuju ikka väga ülemeelikuks. Rokkisime nende mata õpside, noorte vahel nagu 16 aastased, higi voolas ojadena.....Nagu oleks 80date punkkontserdil näppu viskamas ja hüppamas......Aga nii see lihtsalt kujunes... Ja oli hea end ribadeks rabeleda... Nojaa, ega laua taga ka ju saanud rahus istuda, vaja laulda kõike laule alates eesti keelsetest lembelauludest kuni Nirvanade ja Metallicateni oma lauakooriga kaasa kasutades kõigile arusaadavaid sõnu: RUIRA-RUIRA-RUIRA-RAA, samal ajal laineid tehes, vasakule ja paremale kõikudes....Mis teha, 40selt tõepoolest osatakse elust rõõmu tunda, ei tahaks öelda, et uus noorus "sellise eakusega" peal on, usun, et hingelt oleme noored ju kogu aeg.... Sõltub vaid väljaelamise oskusest ja soovist ja julgusest. Valgre pingil laulu ümisedes, soome keeles Pärnu linna giide mängides, jõudsimegi tagasi.... lõbus oli...Ja ega siis magama mindud, vaja veel ikka igatsugu maailmaasju arutada, näiteks, mida ühelt "noorelt Kalalt" eeldatakse, kui ta veel peaks tahtma gängi üritusele kutset. Mnjaa, ei tea veel, milliseks ristimine kujuneb...loodan siiralt, et olen selle üritusega selle testi juba läbinud.....
Aga pühapäeva hommik oli üks hullemaid....Õnneks aitasid kaasa laialt tuntud metoodikad sellisteks puhkudeks ja lõunaks olid minul kargud all, et minna koos teistega hommikusöögile, seda korda siis maabusime Villem Viies. Võtsime kõik kuidagi ühtemoodi seljankat ja vanaema pannkooke, mina sain veel oma päevapäästjad ehk kaks tassi lattet. Tegime veel villa trepil ühispildi ja panime Pärnust ajama.
Loodus oli ikka täitsa sügisene, väga kelmikalt kirju.....Eestimaa sügis on ilus, mitte midagi pole öelda. Ahjaa, heal lapsel mitu nime....Sel nädalavahetusel sai Mütsikesest Panamka (s.o. laia äärega kübar, nt Kuubast, mis mulle pähe suruti). Tunnistan, et nii lahedat pidu ja positiivset ja rõõmsameelset gängi pole ammu kohanud.... Müts maha, et nad on panustanud oma aega ja energiat sellise sideme loomiseks.
Friday, October 13, 2006
Hasta la VISTA ehk 13 ja REEDE
Kui kõik ausalt ära rääkida, hakkas juba kogu ettevalmistus tänaseks päevaks peale juba esmaspäeval, kus ma olin plaani võtnud arvuti kõvaketta tühjaks teha ja kopeerida mujale, seekord siis mälupulgale, kuna andmete maht ei olnud veel nii suureks läinud pärast 6 kuud uues töökohas..... Ja ainult ühe ülla eesmärgi nimel.... et saada osa Microsofti uutest toodetest nagu Vista ja Office 2007 ja missiis, et beetad. Uudishimulik nagu ma olen ja julge hundi rind ei ole rasvane, vaid ikka kõrge ja auke täis, nagu Romeo ja Julia muusikalis öeldi.... Nii ongi.... Siia sobib veel üks ütelus, et liigne agarus on ogarus....
Tegelikult Vista pealepanemise isu ja teostus pole mitte milleski süüdi, ja missiis et Läti keeles Vista kana tähendab.... ja missiis, et uute toodete sünnitusvalud ikka veidi piina tekitavad. Tegelikult on need üsna shefid võrreldes eelmiste versioonidega....
Aga ma pean lihtsalt tänase toreda reedese päeva puändi välja valama.... Andmete copimisel olin oma liigse agaruse tõttu siiski suutnud kaotada mõningaid kaustu (nn VIP kaustu), kosmose avaruse poole. Pärast poolt päeva nuputamist, kas? ja kuidas? ja kas ikka tõesti ei saa? leppisin sellega, et shit happens all the time . Missiis, et minu 6 kuu tähtsamad tööfailid ja ka mõningased viimased pildi seeriad nüüd oma teed läksid....
Kui oleksin veidigi aeglasem oma otsustamistes ja tegutsemistes ja mitte nii blond (kuigi mittenaturaalne), siis võib-olla oleksin kohe alguses teisiti teinud.... Aga kooliraha ikka tuleb maksta ja kui enne ei õpi, kuidas andmeid ja infot hoida, siis võib seda ka teha nii nagu mina.... korra neid kaotades, et järgmine kord targem olla.... Meenub üks tore elu paradoks, LOOBUD KÕIGEST, SAAD KÕIK..... Proovige.....
Tegelikult nüüd juba mõtlen, et jumala hea, saingi ka liigsest ballastist lahti ja kõige olulisemad failid saan ikka läbi teiste inimeste kätta... Pole probleemi, mida ei saa lahendada, kõike saab, kui vaid tahta ja pingutada. Siinkohal oli see lihtsalt hea õppetund ja selle eest tuleb ja tuli investeerida aega, mida ju meil tavaliselt pole.... Nii et valus küll, aga õpetlik. Aga ikka selleks, et hoiduda tulevastest vigadest.
Aga sellegipoolest, ma ei karju, ei emotsioonitse, ei närvitse, vaid naeran ja olen ikka rõõsa tujuga, olen ju Sunnybunny ehk Päiksejänku... sest on Reede ja 13s, mis tegelikult on ju väga hea päev....sest kohe algab ju kauaoodatud week-end.
Ees on mõnus sügisene week-end Pärnus.... ja eheee, Termikat saab ka kaifuitada...... Ja mis veel parem, palju toreid inimesi..... kellega väheke lips lõdvaks lasta ja elust mõnu tunda.....
Ja ma ei kavatsegi vähendada oma uudishimu kõige uue järgi ja arvan ikka, et kes ei riski, see shampust ei joo ja et magavale kassile siiski hiir suhu ise ei jookse....
Nii et HASTA LA VISTA ja 13 ja REEDE ja WEEKEND ootavad.... :-)
Tegelikult Vista pealepanemise isu ja teostus pole mitte milleski süüdi, ja missiis et Läti keeles Vista kana tähendab.... ja missiis, et uute toodete sünnitusvalud ikka veidi piina tekitavad. Tegelikult on need üsna shefid võrreldes eelmiste versioonidega....
Aga ma pean lihtsalt tänase toreda reedese päeva puändi välja valama.... Andmete copimisel olin oma liigse agaruse tõttu siiski suutnud kaotada mõningaid kaustu (nn VIP kaustu), kosmose avaruse poole. Pärast poolt päeva nuputamist, kas? ja kuidas? ja kas ikka tõesti ei saa? leppisin sellega, et shit happens all the time . Missiis, et minu 6 kuu tähtsamad tööfailid ja ka mõningased viimased pildi seeriad nüüd oma teed läksid....
Kui oleksin veidigi aeglasem oma otsustamistes ja tegutsemistes ja mitte nii blond (kuigi mittenaturaalne), siis võib-olla oleksin kohe alguses teisiti teinud.... Aga kooliraha ikka tuleb maksta ja kui enne ei õpi, kuidas andmeid ja infot hoida, siis võib seda ka teha nii nagu mina.... korra neid kaotades, et järgmine kord targem olla.... Meenub üks tore elu paradoks, LOOBUD KÕIGEST, SAAD KÕIK..... Proovige.....
Tegelikult nüüd juba mõtlen, et jumala hea, saingi ka liigsest ballastist lahti ja kõige olulisemad failid saan ikka läbi teiste inimeste kätta... Pole probleemi, mida ei saa lahendada, kõike saab, kui vaid tahta ja pingutada. Siinkohal oli see lihtsalt hea õppetund ja selle eest tuleb ja tuli investeerida aega, mida ju meil tavaliselt pole.... Nii et valus küll, aga õpetlik. Aga ikka selleks, et hoiduda tulevastest vigadest.
Aga sellegipoolest, ma ei karju, ei emotsioonitse, ei närvitse, vaid naeran ja olen ikka rõõsa tujuga, olen ju Sunnybunny ehk Päiksejänku... sest on Reede ja 13s, mis tegelikult on ju väga hea päev....sest kohe algab ju kauaoodatud week-end.
Ees on mõnus sügisene week-end Pärnus.... ja eheee, Termikat saab ka kaifuitada...... Ja mis veel parem, palju toreid inimesi..... kellega väheke lips lõdvaks lasta ja elust mõnu tunda.....
Ja ma ei kavatsegi vähendada oma uudishimu kõige uue järgi ja arvan ikka, et kes ei riski, see shampust ei joo ja et magavale kassile siiski hiir suhu ise ei jookse....
Nii et HASTA LA VISTA ja 13 ja REEDE ja WEEKEND ootavad.... :-)
Tuesday, October 10, 2006
MEELETU ehk roosiaias ringi kuninganna käib.....
Just selle lauluga algas Eesti uus film MEELETU....vähemalt mulle jäi see kõrvu kõlama veel tänaseni, kuigi kinos vaatasin seda juba eile õhtul. Läksin põnevusega, sest Linnateatri samanimeline etendus oli veel päris hästi meeles TÄTTEliku teema käsitlusega. Võin vist end täielikult Tätte fänniks pidada, sest kõik tema näidendid sisaldavad sõnumit Elust või selle mõttekusest sel maa munal....Nii Sild, Palju õnne argipäevaks, Kaev, Kaotajad.... Ja need lihtsad sõnakõlksud on tegelikult igas ühes esindatud: Armastus, Vabadus, Hingamine, Elu mõte, Klammerdumine, Nälg, Rutiin, Asjad, Igavik, Hetk, Õnn, Rõõm, Mure, Hirm, Haigus, jne jne jne
Sõprus oli huvitaval kombel sõdurpoisse täis, ju neidki siis lasti kinno filmi vaatama.... Saalist kostusid muudkui naeru turtsatused....Ja ma isegi, naersin kogu aeg.... Aga tegelikult??? See ei ole ju tükk, mille üle naerda.... Sõnum selles on ju ülimalt valus ja reaalne.... Mäletan nii selgelt, kui selle aasta 28. märtsi hommikul ärkasin ja peas vasardas vaid üks paradoksaalne mõte: ET MÕISTA LIHTSAID ASJU, TULEB MAHA KÄIA PIKK TEE.... Olin siis veel 33. On ju pikk tee... Ma ei saa küll öelda, et ei oleks kunagi enne mõelnud oma Elule või nendele Miksidele selle ümber.... Olen seda teinud pidevalt alates põhikooli ajast ja seda omal moel.... Aga terve viimase aasta, ma vist midagi muud teinud polegi, kui astunud karussellilt maha ja mõelnud ja lugenud ja arutanud ja olnud oma olemises, kordi lugematuid.... See aasta on olnud seda väärt.... Ja nüüd tunnen, et olen täiesti tühi ehk TABULA RASA.... Ja see on sõnulseletamatult hea tunne....olla vaba iseenda vangitornist, kuhu end olin peitnud. Kõige raskem oli sel aastal õppida lahti laskma ja lakata muretsemast, kartmast..... see nõuab aega ja sügavale sisseminemist ja ausust enda suhtes. Aga enne seda, elasin ju samamoodi nagu Toomas (peategelane).... Et ikka rabeled parema sissetuleku, eluaseme, riidehilbu ja asjade pärast..... Ühiskonna stereotüübid mõjutavad meid paratamatult kõiki.....
Tegelikult annab täiesti paralleele tõmmata Toomase metsamineku ja mu enda karussellilt maha astumisega. Mõte jääb samaks, vahet pole, kus sa oled iseendas ja iseendaga.... Iseenda ülesleidmine ja sõbraks saamine ei ole kerge ja lihtne, kui vahepeal on Oma Rajalt kõrvalekalle suur olnud ja oma Tegeliku Mina vajadused ära unustatud. Mida Toomas otsis? Hingerahu, tasakaalu, oma eksistentsi mõtte järgi elu... nagu me kõik (kahjuks mitte kõik, meie ümber on tuhandeid inimroboteid, kel aju on loputatud ja rabelevad nagu tööhoolikuid või muud hoolikud ja on pidevalt närvilised ja murest murtud)
Eks Toomase käitumine oli veidi ebareaalne, aga muinasjutus ja filmis ja raamatus on ju kõik lubatud, ja peabki olema veidi kangemalt, et see kohale jõuaks meile..... Ma ei hakka sisu siin ette kandma, lehed ja veeb on seda niikuinii täis, aga oluline on siin ju meie arusaamised ja tõlgendused. Seega, minu isiklik tagasihoidlik arvamus on see, et autor tahab öelda, et INIMESED, HAKAKE ELAMA....KUNAGI POLE HILJA ALUSTADA EHK OLGE AVATUD JA JULGED TEGEMA MUUTUSI JA VÕTMA RISKE. ELU EESMÄRK ON JU ELU ELADA RÕÕMUS JA NAUTIMISES, JUST NII NAGU IGAÜHELE MEELDIB. Ainult OMA LUGU peavad kõik ise endale teadvustama.
Ahjaa, algused ja lõpud olid ka erinevad...teater oli karmima ja lahtisema lõpuga... filmis tuli abikaasa poolt siiski soe noot sisse, pildike kohtusaalist vihmaga, Toomas mitte üksi enam, vaid koos naisega muigamas....
Ja algus.... tüüpiline 80date pulm...."Roosaias ringi kuninganna käib..." Anne Veskiga mängimas ja Toomas sooritab pruudiröövi, kellest saabki tema kallis Naine.... armas algus filmile...
Ahjaa, eriti meeldis see unenäo või reaalne tüdruk (ei teagi), lühikeses kleidis ja mustades kummikutes, Toomast ärritamas igas mõttes. Minu "õunte pealt vaatamine" ja selle järgi elamine on väga sarnane tema "vaatame-kuidas-kujuneb" killuga. Tüdruku flirt, naiselik õrritamine ja samas tema suust tulevad kuldmunad elu ja usu kohta oli hea kooslus. Algul tundus, et nii vähe ongi vaja, et inimestele süstida VALGUST ja ÕNNE..... aga tegelikult ongi vähe vaja....filmis muidugi näidati aga ka karmi tõde, et inimest, keda kuulatakse, on lugupeetud ja kuulatav vaid siis, kui ta on rikas väliselt....Masse meie ümber ei huvita, kas SISEMINE RIKKUS ka miskit väärt on. Mnjah, see vaesus ja rikkus..... Mina usun, et sisemine ja väline rikkus käivad käsikäes.... minu jaoks vaesus ja sisemine rikkus on loogika vastased, sest kui Maailmas on küllus, kui oskad soovida ja tahta ja elada. Väline rikkus ja sisemine vaesus sobivad aga ülihästi.... Arvan, et võiksin seda veel vaadata.... Aga varsti ootab mind Linnateatris Birdy ja Tõde ja Õigus.
Pühapäeval käisin kunagise klassiõe sünnipäeval Laitse Lossi Tallides. Aastaga oli suur edasiminek. Peremehel on suured plaanid ehitada saun juurde, turismitalu tüüpi koht. Mõnus aura on seal, kui kunsti ja sellega kaasnevat ilu on nii palju su ümber. Laud oli kaetud nagu kunagi Reliikvia filmis, kus pikal laual läbi segi puuviljad, liha, pasteedid, küpsised... Aga põhipuänt oli see, et kõik külalised said kätt proovida Tauno Kangro käe all KUNSTI tegemises ja seda päris aktimodelli järgi. Väga väga ilus modell oli. Aga modelleerimine ja plastiliiniga inimkuju tegemine polegi nii lihtne, just see karkassi osa.... tahaks nii, aga traat paindub naa, nagu ise tahab. Seega minu NAINE tuli nagu ehtne tugev ÜRGNE EESTI NAINE, pika patsiga, laiade puusadega ja tugeva reiega.... silme ette tuleb, kuidas eesti naine tassib kahte ämbrit vett kooguga ja lõpuks suudab toita ja katta mehe ja kuus last. Igatahes minu EESTI NAINE kulla ja musta seguse värviga üle pritsitud, seisab mul kapi peal, pea elegnatselt taha kallutatud ja siiani ei tea, mis see poos küll tähendada võiks....
Ahjaa, joogilaual oli väga huvitav ja hea konjak KING DAVID...ja minu arust maailma parim SIIDER, kah mingi õige....pudelis ja prantsusmaalt... Mõnus oli.... pühapäeva nii lõpetada.
Täna sain endale siis uue VISTA ja Office 2007. Pool päeva paraku kulus jääknähtude (loe: installist tingitud probleemide) kõrvaldamisega... imelik oli olla ilma arvuti ja netita. Peast käis läbi, et huvitav kuidas küll ma 90date alguses töö sain tehtud, kui netti polnud veel ja arvuti kasutamine suht suur luksus. Istusin oma lattega ja kõlgutasin jalgu, lugesin lehti, segasin kaastöötajaid oma kõkutamise ja lobaga, käisin pesulas..natuekenegi kasulikku.... Mnjah, arvuti- või netihoolik?????? Kindlasti.... nagu me kõik...
Sõprus oli huvitaval kombel sõdurpoisse täis, ju neidki siis lasti kinno filmi vaatama.... Saalist kostusid muudkui naeru turtsatused....Ja ma isegi, naersin kogu aeg.... Aga tegelikult??? See ei ole ju tükk, mille üle naerda.... Sõnum selles on ju ülimalt valus ja reaalne.... Mäletan nii selgelt, kui selle aasta 28. märtsi hommikul ärkasin ja peas vasardas vaid üks paradoksaalne mõte: ET MÕISTA LIHTSAID ASJU, TULEB MAHA KÄIA PIKK TEE.... Olin siis veel 33. On ju pikk tee... Ma ei saa küll öelda, et ei oleks kunagi enne mõelnud oma Elule või nendele Miksidele selle ümber.... Olen seda teinud pidevalt alates põhikooli ajast ja seda omal moel.... Aga terve viimase aasta, ma vist midagi muud teinud polegi, kui astunud karussellilt maha ja mõelnud ja lugenud ja arutanud ja olnud oma olemises, kordi lugematuid.... See aasta on olnud seda väärt.... Ja nüüd tunnen, et olen täiesti tühi ehk TABULA RASA.... Ja see on sõnulseletamatult hea tunne....olla vaba iseenda vangitornist, kuhu end olin peitnud. Kõige raskem oli sel aastal õppida lahti laskma ja lakata muretsemast, kartmast..... see nõuab aega ja sügavale sisseminemist ja ausust enda suhtes. Aga enne seda, elasin ju samamoodi nagu Toomas (peategelane).... Et ikka rabeled parema sissetuleku, eluaseme, riidehilbu ja asjade pärast..... Ühiskonna stereotüübid mõjutavad meid paratamatult kõiki.....
Tegelikult annab täiesti paralleele tõmmata Toomase metsamineku ja mu enda karussellilt maha astumisega. Mõte jääb samaks, vahet pole, kus sa oled iseendas ja iseendaga.... Iseenda ülesleidmine ja sõbraks saamine ei ole kerge ja lihtne, kui vahepeal on Oma Rajalt kõrvalekalle suur olnud ja oma Tegeliku Mina vajadused ära unustatud. Mida Toomas otsis? Hingerahu, tasakaalu, oma eksistentsi mõtte järgi elu... nagu me kõik (kahjuks mitte kõik, meie ümber on tuhandeid inimroboteid, kel aju on loputatud ja rabelevad nagu tööhoolikuid või muud hoolikud ja on pidevalt närvilised ja murest murtud)
Eks Toomase käitumine oli veidi ebareaalne, aga muinasjutus ja filmis ja raamatus on ju kõik lubatud, ja peabki olema veidi kangemalt, et see kohale jõuaks meile..... Ma ei hakka sisu siin ette kandma, lehed ja veeb on seda niikuinii täis, aga oluline on siin ju meie arusaamised ja tõlgendused. Seega, minu isiklik tagasihoidlik arvamus on see, et autor tahab öelda, et INIMESED, HAKAKE ELAMA....KUNAGI POLE HILJA ALUSTADA EHK OLGE AVATUD JA JULGED TEGEMA MUUTUSI JA VÕTMA RISKE. ELU EESMÄRK ON JU ELU ELADA RÕÕMUS JA NAUTIMISES, JUST NII NAGU IGAÜHELE MEELDIB. Ainult OMA LUGU peavad kõik ise endale teadvustama.
Ahjaa, algused ja lõpud olid ka erinevad...teater oli karmima ja lahtisema lõpuga... filmis tuli abikaasa poolt siiski soe noot sisse, pildike kohtusaalist vihmaga, Toomas mitte üksi enam, vaid koos naisega muigamas....
Ja algus.... tüüpiline 80date pulm...."Roosaias ringi kuninganna käib..." Anne Veskiga mängimas ja Toomas sooritab pruudiröövi, kellest saabki tema kallis Naine.... armas algus filmile...
Ahjaa, eriti meeldis see unenäo või reaalne tüdruk (ei teagi), lühikeses kleidis ja mustades kummikutes, Toomast ärritamas igas mõttes. Minu "õunte pealt vaatamine" ja selle järgi elamine on väga sarnane tema "vaatame-kuidas-kujuneb" killuga. Tüdruku flirt, naiselik õrritamine ja samas tema suust tulevad kuldmunad elu ja usu kohta oli hea kooslus. Algul tundus, et nii vähe ongi vaja, et inimestele süstida VALGUST ja ÕNNE..... aga tegelikult ongi vähe vaja....filmis muidugi näidati aga ka karmi tõde, et inimest, keda kuulatakse, on lugupeetud ja kuulatav vaid siis, kui ta on rikas väliselt....Masse meie ümber ei huvita, kas SISEMINE RIKKUS ka miskit väärt on. Mnjah, see vaesus ja rikkus..... Mina usun, et sisemine ja väline rikkus käivad käsikäes.... minu jaoks vaesus ja sisemine rikkus on loogika vastased, sest kui Maailmas on küllus, kui oskad soovida ja tahta ja elada. Väline rikkus ja sisemine vaesus sobivad aga ülihästi.... Arvan, et võiksin seda veel vaadata.... Aga varsti ootab mind Linnateatris Birdy ja Tõde ja Õigus.
Pühapäeval käisin kunagise klassiõe sünnipäeval Laitse Lossi Tallides. Aastaga oli suur edasiminek. Peremehel on suured plaanid ehitada saun juurde, turismitalu tüüpi koht. Mõnus aura on seal, kui kunsti ja sellega kaasnevat ilu on nii palju su ümber. Laud oli kaetud nagu kunagi Reliikvia filmis, kus pikal laual läbi segi puuviljad, liha, pasteedid, küpsised... Aga põhipuänt oli see, et kõik külalised said kätt proovida Tauno Kangro käe all KUNSTI tegemises ja seda päris aktimodelli järgi. Väga väga ilus modell oli. Aga modelleerimine ja plastiliiniga inimkuju tegemine polegi nii lihtne, just see karkassi osa.... tahaks nii, aga traat paindub naa, nagu ise tahab. Seega minu NAINE tuli nagu ehtne tugev ÜRGNE EESTI NAINE, pika patsiga, laiade puusadega ja tugeva reiega.... silme ette tuleb, kuidas eesti naine tassib kahte ämbrit vett kooguga ja lõpuks suudab toita ja katta mehe ja kuus last. Igatahes minu EESTI NAINE kulla ja musta seguse värviga üle pritsitud, seisab mul kapi peal, pea elegnatselt taha kallutatud ja siiani ei tea, mis see poos küll tähendada võiks....
Ahjaa, joogilaual oli väga huvitav ja hea konjak KING DAVID...ja minu arust maailma parim SIIDER, kah mingi õige....pudelis ja prantsusmaalt... Mõnus oli.... pühapäeva nii lõpetada.
Täna sain endale siis uue VISTA ja Office 2007. Pool päeva paraku kulus jääknähtude (loe: installist tingitud probleemide) kõrvaldamisega... imelik oli olla ilma arvuti ja netita. Peast käis läbi, et huvitav kuidas küll ma 90date alguses töö sain tehtud, kui netti polnud veel ja arvuti kasutamine suht suur luksus. Istusin oma lattega ja kõlgutasin jalgu, lugesin lehti, segasin kaastöötajaid oma kõkutamise ja lobaga, käisin pesulas..natuekenegi kasulikku.... Mnjah, arvuti- või netihoolik?????? Kindlasti.... nagu me kõik...
Saturday, October 7, 2006
Sünnipäevale Trinidad&Tobagosse.....
Käisin täna Trinidad&Tobagos....Väljalend oli lennujaamas, kaasa paluti bikiinid, plätud ja vinged päikeseprillid.... Kõik oli olemas...Prillid olid kuldse raamiga ja südamekujulised.....ja bikiniide juurde kuulus ka mõnus kollane kleit....Vaeslastele paluti panused just kontodele kanda ning lilled ja kingitused olid tabu... Rohkem infot ei antud....
Aga tegelikult pidasid kaks toredat inimest oma sünnipäeva.... inimesi oli oma 130 ja kõik said kokku lennujaamas, et siis üheskoos minna punaste Hop-on Hop-Off bussidega edasi sünnipäeva pidama.... enne muidugi olid kohustuslikud tequila ringid.....
Enne "lennukile" minemist oli kohustuslik turvakontroll, mis seisnes korralikus läbikatsumises, kui hästi läks, sai ka paari musiga läbi....
Lennuk lendas kaua...aga kohale jõudsime... Lillepaviljoni. Oli soe, liivane ja joogine.... Musa mõnusalt latiinone... ja nii terve õhtu...Oli mõnus relax ehk palju tantsu, flirti, head ja paremat, nalja ja naeru, esinejaid, mänge, tantsuõpetajaid, märga jooki kleidile, kena lill dekoltee vahele, mida hoolsalt nuusutamas käidi ja mille eest hoolt kanti.... midagi paremat hing ei suuda ihatagi....Kuna põrand oli nii libe, siis kõige paremad tantsukeerud tulid just paljajalu, nagu ikka liival kombeks on..... Ahjaa, lennujaamas, kui ootasime veel viimaseid saabujaid bussidesse, siis mina, kes ma olin kaks viimast korda seltskonna tantsukursustelt poppi pannud teatud põhjustel, siis ühe kena noormehega lihtsalt astusime välja ja tegime kahe tantsutunni sammud selgeks ehk tuletasime meelde, chaivi ja cuba rumbat..... Mitu kärbest korraga....
Tegelikult pea on nii uimane ja joogine, seega eriti mõistuspärast teksti vist täna välja ei pigista.... aga õhtu oli tore .... nagu ka eile õhtu... kui oli üks vaffa üritus Tauno Kangro skulptuuristuudios, kus Tauno tutvustas oma töid ja kiirustas just Kalevipoja ideed kaitsma telekasse, õnneks on ta selle patenteerinud, kuigi konkurss on ju just tema idee peale ja kui tema ei võida, saab nalja....
Catering Bonapartelt oli super, kitarrimängija taustaks...,.Kohal minu super-puper lemmik profifotograaf, keda sai aeg-ajalt ahistatud..... ohtralt veini, ka seelikule..... juhtub ikka.... Ja modelleerimiskursus kiiretele..... Väga lahedad kunstitööd said valmis... Mul avaneb sama võimalus pühapäeval, kus ka päris modell Laitses kohale tuleb ja kus siis kätt proovida saab ühel sünnipäeval...Ootan põnevusega...
Aga pärast modelleerimist toimus veel konjakikoolitus....
Mul polnud õrna aimugi, kuidas ja kust konjak alguse sai... seda vast teavad kõik, et konjak ka viinamarjadest tehtud on, kuid just hollandlased olid need, kes esimest korda destilleerisid konjaki valmis.... Sain teada, et Champagne on prantsuse piirkond, kus kasvatatakse teatud sorte viinamarju ja väga kindlal pinnasel, mis on kriidine ja mure.....Konjakit destilleeritakse limusiin-tamme vaatides, kah eriline tamme sort, mida mujal pole.... Muud vaadid ei sobi. Üks vaadimeister teeb ühte vaati 2 päeva ja puidki kulub selleks palju...
Ja nii neid siis destilleeritakse....aastaid....Konjakisse segatakse kokku siis erinevate aastakäikude veinid, nagu ikka... Maitsesime Remy Martin'i --- VSOP (Very Superior Old Pale) on muidugi väha hea, konsistents viskoossem, värv tumedam, kui esimesel näidisel, oli vist VS ehk Very Special, kui õieti mäletan, maitsmata jäi XO ehk extra old või..... Kõige rohkem täna tarbivad konjakit, üllatus-üllatus, mustanahalised, kusjuures, koos sigariga.... Oli see vist Churchill, kes hakkas ahelsuitsetamise tagajärjel sigarit kastma konjakisse...ja seda justkui tervislikul kaalutlusel (suitsetamisest olla huuled paistes olnud)... aga seda hakkasid järgima ka teised, teadmata miks Churchill seda tegi....Tean ise ka, et lonks konni on parim ravim.... Aga ega mina konjakikultuurist suurt midagi ei tea.... Eks näis....
Eestis muidugi puhta konjaki tarbimine jääb alla brändile, 4 Brändit 1 konjaki kohta ostetakse.... Ahjaa, sellise koolitatud häälega poissi polegi kuulnud... tüdrukud võiksid armuda juba häälesse.... Aga vahva oli..... Jälle midagi selles sügises argipäevas teistmoodi....
See nädal on olnud väga tihe....Kliendiüritused, kolleegide sünnipäevad, partnerpäevad, sisukad töökoosolekud, kinoskäik, ühe organisatsiooni igakuine kogunemine ja hommegi on üritusi ja ülehomme on üritusi..... Kui vaid keha ja vaim vastu peaks..... Aga küll peab, sest andes energiat välja, tuleb see ju tagasi, kui suhtled lahedate inimestega ja saad juurde uusi kogemusi ja emotsioone....Ehk siis kehtib ikka see Osho tõde, et ELU POLE ETTEVÕTTE, MIDA ME JUHTIMA PEAME. ELU ON MÜSTEERIUM, MIDA MEIL TULEB ELADA. ON AEG OMA TÖÖKAART PURUKS TÕMMATA, VABRIKUST LAHKUDA JA VÕTTA ETTE VÄIKE REIS TUNDMATUSSE. KUI OLED LÕDEVSTUNUD, SIIS SAAD KA PAREMINI TÖÖTADA!!!!!
Aga tegelikult pidasid kaks toredat inimest oma sünnipäeva.... inimesi oli oma 130 ja kõik said kokku lennujaamas, et siis üheskoos minna punaste Hop-on Hop-Off bussidega edasi sünnipäeva pidama.... enne muidugi olid kohustuslikud tequila ringid.....
Enne "lennukile" minemist oli kohustuslik turvakontroll, mis seisnes korralikus läbikatsumises, kui hästi läks, sai ka paari musiga läbi....
Lennuk lendas kaua...aga kohale jõudsime... Lillepaviljoni. Oli soe, liivane ja joogine.... Musa mõnusalt latiinone... ja nii terve õhtu...Oli mõnus relax ehk palju tantsu, flirti, head ja paremat, nalja ja naeru, esinejaid, mänge, tantsuõpetajaid, märga jooki kleidile, kena lill dekoltee vahele, mida hoolsalt nuusutamas käidi ja mille eest hoolt kanti.... midagi paremat hing ei suuda ihatagi....Kuna põrand oli nii libe, siis kõige paremad tantsukeerud tulid just paljajalu, nagu ikka liival kombeks on..... Ahjaa, lennujaamas, kui ootasime veel viimaseid saabujaid bussidesse, siis mina, kes ma olin kaks viimast korda seltskonna tantsukursustelt poppi pannud teatud põhjustel, siis ühe kena noormehega lihtsalt astusime välja ja tegime kahe tantsutunni sammud selgeks ehk tuletasime meelde, chaivi ja cuba rumbat..... Mitu kärbest korraga....
Tegelikult pea on nii uimane ja joogine, seega eriti mõistuspärast teksti vist täna välja ei pigista.... aga õhtu oli tore .... nagu ka eile õhtu... kui oli üks vaffa üritus Tauno Kangro skulptuuristuudios, kus Tauno tutvustas oma töid ja kiirustas just Kalevipoja ideed kaitsma telekasse, õnneks on ta selle patenteerinud, kuigi konkurss on ju just tema idee peale ja kui tema ei võida, saab nalja....
Catering Bonapartelt oli super, kitarrimängija taustaks...,.Kohal minu super-puper lemmik profifotograaf, keda sai aeg-ajalt ahistatud..... ohtralt veini, ka seelikule..... juhtub ikka.... Ja modelleerimiskursus kiiretele..... Väga lahedad kunstitööd said valmis... Mul avaneb sama võimalus pühapäeval, kus ka päris modell Laitses kohale tuleb ja kus siis kätt proovida saab ühel sünnipäeval...Ootan põnevusega...
Aga pärast modelleerimist toimus veel konjakikoolitus....
Mul polnud õrna aimugi, kuidas ja kust konjak alguse sai... seda vast teavad kõik, et konjak ka viinamarjadest tehtud on, kuid just hollandlased olid need, kes esimest korda destilleerisid konjaki valmis.... Sain teada, et Champagne on prantsuse piirkond, kus kasvatatakse teatud sorte viinamarju ja väga kindlal pinnasel, mis on kriidine ja mure.....Konjakit destilleeritakse limusiin-tamme vaatides, kah eriline tamme sort, mida mujal pole.... Muud vaadid ei sobi. Üks vaadimeister teeb ühte vaati 2 päeva ja puidki kulub selleks palju...
Ja nii neid siis destilleeritakse....aastaid....Konjakisse segatakse kokku siis erinevate aastakäikude veinid, nagu ikka... Maitsesime Remy Martin'i --- VSOP (Very Superior Old Pale) on muidugi väha hea, konsistents viskoossem, värv tumedam, kui esimesel näidisel, oli vist VS ehk Very Special, kui õieti mäletan, maitsmata jäi XO ehk extra old või..... Kõige rohkem täna tarbivad konjakit, üllatus-üllatus, mustanahalised, kusjuures, koos sigariga.... Oli see vist Churchill, kes hakkas ahelsuitsetamise tagajärjel sigarit kastma konjakisse...ja seda justkui tervislikul kaalutlusel (suitsetamisest olla huuled paistes olnud)... aga seda hakkasid järgima ka teised, teadmata miks Churchill seda tegi....Tean ise ka, et lonks konni on parim ravim.... Aga ega mina konjakikultuurist suurt midagi ei tea.... Eks näis....
Eestis muidugi puhta konjaki tarbimine jääb alla brändile, 4 Brändit 1 konjaki kohta ostetakse.... Ahjaa, sellise koolitatud häälega poissi polegi kuulnud... tüdrukud võiksid armuda juba häälesse.... Aga vahva oli..... Jälle midagi selles sügises argipäevas teistmoodi....
See nädal on olnud väga tihe....Kliendiüritused, kolleegide sünnipäevad, partnerpäevad, sisukad töökoosolekud, kinoskäik, ühe organisatsiooni igakuine kogunemine ja hommegi on üritusi ja ülehomme on üritusi..... Kui vaid keha ja vaim vastu peaks..... Aga küll peab, sest andes energiat välja, tuleb see ju tagasi, kui suhtled lahedate inimestega ja saad juurde uusi kogemusi ja emotsioone....Ehk siis kehtib ikka see Osho tõde, et ELU POLE ETTEVÕTTE, MIDA ME JUHTIMA PEAME. ELU ON MÜSTEERIUM, MIDA MEIL TULEB ELADA. ON AEG OMA TÖÖKAART PURUKS TÕMMATA, VABRIKUST LAHKUDA JA VÕTTA ETTE VÄIKE REIS TUNDMATUSSE. KUI OLED LÕDEVSTUNUD, SIIS SAAD KA PAREMINI TÖÖTADA!!!!!
Tuesday, October 3, 2006
Crank... ehk palun Adrenaliini....
Täna oli imelik päev, algas sellest, et eile õhtu hakkas pea valutama ja hommikul sama nali ikka veel.....ehehehehe.... Noore pensionärina võiks öelda, et äkki ilma muutus.... ja hommikul sadaski vihma ja oli suht madal õhurõhk.... Tundub, et ka minu pea elab selle järgi... Tahaks nii teha Uninstalli peale, aga seda vaid siis kujutluses.... Rohi ju ei aita ja kuhugi VAIKUSESSE minna polnud enne õhtut aega.... Lisaks....täiskuu kohe varsti tulemas....naerukoht....Aga nii see päev läks ja ometi ravim oli ju vaja leida...
Ja kuna mingi kino-idee sai päeval idanema pandud, siis algsest sügavmõttelise filmi vaatamise plaanist kasvas välja hoopis vajadus adrenaliini järgi...... Ehk raviks hoopis peavalu siis väikese mõtetu action'iga. Kuigi enne kino jõudsin veel koeraga jooksma ka minna....
Ehk juba pärast trenni oli kehas väike tremor sees..... See'p'see on kui harva teed....
Kolm näljast jõudsid veel enne filmi kohvikus harjumatut junki sisse ajada ja siis jooksuga kohtadele....
Tavaliselt ma selliseid filme MITTE KUNAGI kinos ei vaata (aga ma ammu usun ütelusse et NEVER SAY NEVER) --- selliseid Hollywoodi märuleid või action'eid, mis on suht mõtetud ja pointless'id ja üle valatud suurtes kogustes vägivallaga. Aga kuna sõna Adrenaliin oli ammu läbi käinud meie jutu seest, siis tundus see eestikeelne filmi pealkiri nagu rusikas silma auku..... Kuigi originaali pealkiri oli Crank.
Inglise - eesti sõnaraamat ütleb crank kohta nii:
crank [kränk] 1 s vänt (ka tehn); põlv(hoob, toru); käänak; poeet lit veider väljend, sõnamäng; veider tuju, kapriis; veidrik, iseäralik tüüp; 2 v t väntama, vändaga käivitama (up); fam tõhustama, intensiivistama (up); fam halv rutiinselt valmistama (out); fam narkootikumi süstima; 3 a van kipakas, kergesti kummuliminev (paat); logisev, halvasti töötav (masin)
Kes filmi näinud, võivad ise tuletada.... kõik on õige....vastavalt mõtlemise rikutusele....
Aga laengu sain sellest non-stop actionist kätte küll, ja täiega....sest naerda sai nii palju, kuna kogu tegevus oli nii naljakalt absurdne ja kuigi lendas ohtralt verd ja jäsemeid (rohkem käsi), kuule ja roppuseid.....ei läinud see absoluutselt korda...
Lühidalt öeldes oli kogu sisu selles, et ühele palgamõrtsukale süstiti sisse mingit nn Hiina kokteili ehk mürki, mis peaks inimese tapma tunni jooksul....elusana suudab vaid hoida pidev adrenaliini juurdevool... Ehk Enjoy the ride kuni lõpuni välja....nagu kunagi see film, kus Sandra Bullock ja Keanu Reeves mingi bussi peal oma ENJOYABLE RIDE'i sooritasid..... ainult siin oli peategelene ise, kulm kortsus, duracellina ellujäämise ja pay-back'i nimel valmis tegema ebainimlikke manöövreid igatsugu riistadega (alates sõidu- ja lõpetades ......), mis kätte juhtusid.....et ikka adrenaliini juurde saada.... Eesmärk pühitses abinõu ja polnud vahet, et uute lahenduste elluviimiseks ka tervele linnale kino tehti (telekas kanti kõike üle, nagu USAs ikka, et tsirkust ja leiba ja muud pole vajagi) ning inimeste elusid lendas ning suuri kahjusid tekkis.
Siiski võiks öelda, et peategelane Chelios oli arenemisvõimeline ja nutikas, nagu inimene ikka, kui ta hädas on ja otsib väljapääsu MISSION IMPOSSIBLE'st.
Et süda pumpaks, ei pidanud hit man paljuks kokaiini põrandalt sisse tõmmata, tanklat röövida Red Bulli nimel, lihtsalt energiat kulutada nõgide gängi peal rusikavõitluses, põgenedes pollarite eest läbi shopping mall'i ja isegi auto kerega elevaatoriga üles sõita polnd palju nõutud, seksida looma moel keset China Town'i, haiglas endale eletrishokki teha lastes ning lõpuks käe vahvliküpsetajasse pannes.....
Ja ega see kulm kortsus ning haigla stseenis vaid öösärgiga ringi tõmblev, sel hetkel vist maailma kiireim sprinter, paljas tagumik välkumas ning pidevas erektsioonis, nii paha nüüd ka polnud......helgem noot tuli sisse läbi pruudi, kelle jaoks oli ta vaid lihtne videoprogrammeerija, kellele ta siiski ausalt oma tausta rääkis ja armastust vandus, seda muidugi kõige selle ühe tunni jooksul omal veidral moel....
Mobiiltelefon tundus olema ka nagu peategelane, selle helin oli meeldejääv, ning mis-iganes-ka ei juhtunud, oli see kogu ride'i ajal uskumatult olemas...soki sees kingas või enamasti käes, et olla ühenduses oma Doc Feelgood'iga.....kes talle pähe tagus, et If you stop moving, you die.....
Lõpp oli muidugi muinasjutuliselt ulmeline... peategelane sooritas ühe Pahaga (ise oli ka Paha, aga viimast tööd ta lõpule ei viinud ja kallimale ütles, et pani ameti maha) helikopteri küljes rippudes kahevõitlust, jätkates seda kahekesi õhus (ja ikka mitte alla sadades), õhus murdis siis Paha kaela, siis jõudis mobsi võtta ja taevast teha viimase kõne kallimale, et öelda, et viimane oli parim tema elus, aga paraku jälle veab teda alt.
Igatahes lihtne, ülesäratav, tujutõstev, isegi energiat andev (sest energiat selline film ei võta, ei vaja peaaegu ühtegi ajurakku), ühehingetõmbeline või ühe ampsuga neelatav IBUPROFEEN. Võiks võrrelda ka kunagise hiti PULP FICTIONiga, sest seda koomikat, musta huumorit, uskumatuid jaburdusi nii lihtsakoelise sisu jaoks jagus..... Koju sõiteski käis süda kiiremini ning Adrenaliini laeng oli kätte saadud.... at least, selleks õhtuks...
Ja kuna mingi kino-idee sai päeval idanema pandud, siis algsest sügavmõttelise filmi vaatamise plaanist kasvas välja hoopis vajadus adrenaliini järgi...... Ehk raviks hoopis peavalu siis väikese mõtetu action'iga. Kuigi enne kino jõudsin veel koeraga jooksma ka minna....
Ehk juba pärast trenni oli kehas väike tremor sees..... See'p'see on kui harva teed....
Kolm näljast jõudsid veel enne filmi kohvikus harjumatut junki sisse ajada ja siis jooksuga kohtadele....
Tavaliselt ma selliseid filme MITTE KUNAGI kinos ei vaata (aga ma ammu usun ütelusse et NEVER SAY NEVER) --- selliseid Hollywoodi märuleid või action'eid, mis on suht mõtetud ja pointless'id ja üle valatud suurtes kogustes vägivallaga. Aga kuna sõna Adrenaliin oli ammu läbi käinud meie jutu seest, siis tundus see eestikeelne filmi pealkiri nagu rusikas silma auku..... Kuigi originaali pealkiri oli Crank.
Inglise - eesti sõnaraamat ütleb crank kohta nii:
crank [kränk] 1 s vänt (ka tehn); põlv(hoob, toru); käänak; poeet lit veider väljend, sõnamäng; veider tuju, kapriis; veidrik, iseäralik tüüp; 2 v t väntama, vändaga käivitama (up); fam tõhustama, intensiivistama (up); fam halv rutiinselt valmistama (out); fam narkootikumi süstima; 3 a van kipakas, kergesti kummuliminev (paat); logisev, halvasti töötav (masin)
Kes filmi näinud, võivad ise tuletada.... kõik on õige....vastavalt mõtlemise rikutusele....
Aga laengu sain sellest non-stop actionist kätte küll, ja täiega....sest naerda sai nii palju, kuna kogu tegevus oli nii naljakalt absurdne ja kuigi lendas ohtralt verd ja jäsemeid (rohkem käsi), kuule ja roppuseid.....ei läinud see absoluutselt korda...
Lühidalt öeldes oli kogu sisu selles, et ühele palgamõrtsukale süstiti sisse mingit nn Hiina kokteili ehk mürki, mis peaks inimese tapma tunni jooksul....elusana suudab vaid hoida pidev adrenaliini juurdevool... Ehk Enjoy the ride kuni lõpuni välja....nagu kunagi see film, kus Sandra Bullock ja Keanu Reeves mingi bussi peal oma ENJOYABLE RIDE'i sooritasid..... ainult siin oli peategelene ise, kulm kortsus, duracellina ellujäämise ja pay-back'i nimel valmis tegema ebainimlikke manöövreid igatsugu riistadega (alates sõidu- ja lõpetades ......), mis kätte juhtusid.....et ikka adrenaliini juurde saada.... Eesmärk pühitses abinõu ja polnud vahet, et uute lahenduste elluviimiseks ka tervele linnale kino tehti (telekas kanti kõike üle, nagu USAs ikka, et tsirkust ja leiba ja muud pole vajagi) ning inimeste elusid lendas ning suuri kahjusid tekkis.
Siiski võiks öelda, et peategelane Chelios oli arenemisvõimeline ja nutikas, nagu inimene ikka, kui ta hädas on ja otsib väljapääsu MISSION IMPOSSIBLE'st.
Et süda pumpaks, ei pidanud hit man paljuks kokaiini põrandalt sisse tõmmata, tanklat röövida Red Bulli nimel, lihtsalt energiat kulutada nõgide gängi peal rusikavõitluses, põgenedes pollarite eest läbi shopping mall'i ja isegi auto kerega elevaatoriga üles sõita polnd palju nõutud, seksida looma moel keset China Town'i, haiglas endale eletrishokki teha lastes ning lõpuks käe vahvliküpsetajasse pannes.....
Ja ega see kulm kortsus ning haigla stseenis vaid öösärgiga ringi tõmblev, sel hetkel vist maailma kiireim sprinter, paljas tagumik välkumas ning pidevas erektsioonis, nii paha nüüd ka polnud......helgem noot tuli sisse läbi pruudi, kelle jaoks oli ta vaid lihtne videoprogrammeerija, kellele ta siiski ausalt oma tausta rääkis ja armastust vandus, seda muidugi kõige selle ühe tunni jooksul omal veidral moel....
Mobiiltelefon tundus olema ka nagu peategelane, selle helin oli meeldejääv, ning mis-iganes-ka ei juhtunud, oli see kogu ride'i ajal uskumatult olemas...soki sees kingas või enamasti käes, et olla ühenduses oma Doc Feelgood'iga.....kes talle pähe tagus, et If you stop moving, you die.....
Lõpp oli muidugi muinasjutuliselt ulmeline... peategelane sooritas ühe Pahaga (ise oli ka Paha, aga viimast tööd ta lõpule ei viinud ja kallimale ütles, et pani ameti maha) helikopteri küljes rippudes kahevõitlust, jätkates seda kahekesi õhus (ja ikka mitte alla sadades), õhus murdis siis Paha kaela, siis jõudis mobsi võtta ja taevast teha viimase kõne kallimale, et öelda, et viimane oli parim tema elus, aga paraku jälle veab teda alt.
Igatahes lihtne, ülesäratav, tujutõstev, isegi energiat andev (sest energiat selline film ei võta, ei vaja peaaegu ühtegi ajurakku), ühehingetõmbeline või ühe ampsuga neelatav IBUPROFEEN. Võiks võrrelda ka kunagise hiti PULP FICTIONiga, sest seda koomikat, musta huumorit, uskumatuid jaburdusi nii lihtsakoelise sisu jaoks jagus..... Koju sõiteski käis süda kiiremini ning Adrenaliini laeng oli kätte saadud.... at least, selleks õhtuks...
Sunday, October 1, 2006
Wir sind die Welt ehk
et seda metsa ees ei oleks......
Mulle meeldib vaadata üle metsa, olgu see siis rabas vaatetornist, et näha kas metsa ja raba tagant merd või midagi muud ka silm haarab või siis hoopis oma elus näha veidike laiemalt, perspektiiviga tulevikku, püüdes hoomata detailide taga tervikut või millegi suurema laiemat tähendust.... Helikopteri vaade, nagu mõned armastavad öelda.... Aga ometi on see inimlik, et tihti meie ees on mets nii paks, et sellest läbi ei näe ja veelgi hullem, mõnikord näen vaid oma jalge ette.... Takerdun igapäeva rutiinidesse, lasen ringi karussellil nagu duracelli jänes. Ja nii päevast päeva....sest kiire on ju kogu aeg.... Pole ju aega enam iseend kuulata, veel vähem sellest aru saada, mida Elu pakub. Unustan ära, et elan vaid ükskord....
Ja loomulikult on mul oma Mätas, millelt kiigata metsast läbi või üle selle... nii on kõigil.... tahaks ju nii väga ka teistest Mätastest aru saada, aga ei saa nii selgelt kui sooviks.... küll aga püüan selle poole, vahel end teise Mätta otsa kujutades.... sedagi vast me kõik oskame teha, iseasi kui tihti....Vastuseid sajab nagu Vändrast saelaudu..... Aga ometi mulle tundub, et Mätta otsast kiikriga vahtimine ainult kuldmune ei pillu, vaid ikka ja jälle pooldan ainult ühte: RÄÄGI INIMESEGA!!!! Sest siis saad ju aru, kas said natukenegi teisest inimesest aru.... Ometi ei saa ma sellega hakkama iga kord, sest aega ei ole ju ja julgust ka ei ole... Aga olen ju siia ÕPPIMA tulnud ja kui juba mõnda nõrkust või hirmu tunnistan, küll siis see ühel hetkel kaob, kui trenni teha.... Practice makes perfect.....
Et korraks karussellilt maha hüpata ja üle paksu metsa kuskile mujale vaadata, selleks läksime lapsega koos kohvikusse ja loomaaeda....... aga mitte Tallinnasse, vaid Berliini.....Korraks ära käima ja lipsu lõdvaks laskma, kaugemale.....JA ütlemata mõnus oli.... Tahtsin jälle Maailma vaadata lapse silmadega ja paremat reisikaaslast kui su oma laps küll Maailmas ei ole. Reis iseendasse ja iseendale???? Kõlab hästi.... Sest reisida on vaffa.
Aga Berliini võimas loomaaed oma 15 000 looma-, linnuliigiga on seda külastust väärt.... Olime seal praktiliselt terve päeva ja nalja nabani, jälgides loomade käitumist, jagus lõpmatuseni.... Seal näed ju täpselt neid instinkte, mida inimesed nii kultuurselt ehk inimlikult jälgivad, elutruult läbi loomade.... söögi nimel vaeva nägemine, karjajuhtimine, paljunemine, lapsevanema rõõmud, vabaduseiha jne....Eluring aga loomaaias ja suletud territoorimil kõikide külastajate nähes, ses suhtes oli mul neist loomadest niiiiiiiiiiiiiiiiiiii kahju. Ei ole ju puur või väike aed nende jaoks loomulik keskkond, ise ka ei tahaks puuris olla....ära sureks ju....
Samal õhtul jõudsime veel Brandenburgi väravad läbida ning Reichtagi hoonet kaeda (Der Deutshem Volke). Berliin valmistus riigipühaks 3 oktoobril. Ida ja Lääne poole ühinemine 1989 ja pealinn kolis Bonnist Berliini täpselt 10 a hiljem. Aga võimas tunne oli seal väravate all.... tahtsin pilti teha ühe monumendiga nagu meie pronkssõdur, aga see oli hõbedast. Suure hurraaga pildistama minnes hakkas kuju liigutama...nojah haneks tõmbas..... ja raha tahtis ka.... Kapitalistid...
Tegelikult Berliin on tõesti lihtne ja ühistranspordiga saab kenasti hakkama..... kohalikud on väga sõbralikud ja muidugi korda armastavad.... Kohvikus sai käidud, tänaval vorste söödud, Hop-on ja Hop-off bussiga 2 tunnine tiir peale tehtud.... Unter der Lindenil jalutatud, Potzdamer Platzil võimsat Sony keskust imetletud, Kurzfürdammil shopatud, Muuseumi saarel ringi uidatud, Maailma suurimat õhupalli Die Welt vaadatud (sõita oleks ka saanud, ja mitte suure raha eest), Tiergartenist läbi tuisatud ja ikka jäi nii palju veel avastada...Aga kunagi pole ju hilja alustada.
Ahjaa, ega Ida ja Lääs nii erinevad polegi, aga üks tänav, kus olime, oli nagu piir, et vasakul nn DDR ja paremal West.....DDR poolel pärast ühinemist ei jagunud raha, et maha lammutada nn revolutsiooni käigus kahjustada saanud majad ja need hoopiski restaureeriti...Lääs samas lammutas kõik ja lõid püsti kõik uued ja uhked ultramodernsed keskused, nagu klaasist pilvelõhkujad hypermoodsa disainiga.... Tegelikult see ajalugu on põnev.... kui võimalus, lähen tagasi, et käia ära ka mõnes muuseumis sees (nt Pergamon) ja mitte neid väljast seirata.... Aga 2 päevaga rohkemat ei olekski jõudnud....
Aga Wir sind die Welt.... just nii ma tundsin....kümneid tuhandeid inimesi avastamas enda jaoks midagi uut, nagu ka mina ja mu laps.... ja et võtta sellest viimast....lõbutseda, tunda rõõmu ja lõpmatult palju naerda, sest siis naerab sulle vastu kogu Maailm....Elu ju selleks ongi, et rõõmu tunda, uut avastada, kogeda ja aru saada, kui palju ilusat on meie ümber, kus iganes sa ei ole....
Osho, see kuulus mõttetark ütleks nii selle peale, mis mina ära olles kogesin: " Kui mitu tuhat inimest üle kogu maailma ekstaatiliselt, jumalikkusest joobnuna pidutsevad, laulavad ja tantsivad, on globaalne enesetapp võimatu. Kes suudaks seda pidulikkust, naeru, tervist, loomulikkust ja spontaansust sõjaks puhuda? Elu on sulle kingitud selleks, et sellega loovalt ümber käia, sellega juubeldada ja pidutseda. Kui sa nutad ja muretsed, oled sa üksi. Kui sa pidutsed, peab sinuga koos pidu terve eksistents."
Ehk siis kui avastame inimkonna ühise allika- meie unistuste, püüdluse, meie lootuste ja hirmude ühise alglätte, mõistame me, et me kõik oleme eksistentsi suure imega ühendatud. Kui me oma võimsad sisemised kuningriigid ühendame, et jagada armastust ja tarkust, mis kõigi käsutuses on, seob meid kõiki igavese loomise imekaunis muster.
Tagasi tulles olin jälle saanud rikkamaks......positiivsete ja jõuduandvate emotsioonide võrra, üle 300 pildi võrra fotokas, uute infokillukeste võrra võrratust kirjust Maailmast, mõne mõnusa kontoriroti hilbu võrra uueks hooajaks, uue sinise ballikleidi võrra, Coelho viimasest raamatust loetud 50 lehekülje võrra, uute plaatide (Diana Krall, Madeleine Peyroux (veidi meenutab Norah'it) ja ühe hea soft-jazzi kogumiku) võrra ja armsa Halloweeni kõrvitsa, mis täis ehedat saksa shoksi, võrra (see läheb mu ühele heale sõbrannale, kes minu Loomaaeda toitis mu äraolekul) ja vähemalt 5 villi võrra varvaste vahel, kuid see ununeb ruttu....
Ahjaa, Berliini Tegeli lennujaamas tõdesin jälle, et Maailm minu peopesal.....jääb varsti väikseks, jälle nägin vanu tuttavaid ja tekkis uusi juurde, sest turvakontrollist läbi, oli probleemideta läbinutel lõbus vaadata neid, kes tulemas...... see oli nagu kino, kui prouade saapad tagasi tuuakse, et läbi eraldi lasta või mehed oma pükstel rihmasid aga maha võtavad... Tallinna turvas jätsin minagi oma kingad kasti.....mida enne pole teinud.
Kodus on ka hea olla, missiis et vaid 3 päeva ära olin...kena algus uuele sügiskuule. Sest siin on küll sügis, aga Berliinis oli lausa palav, oma üle 22 kuni 24 kraadi kuni eilse õhtuni, sest hommikul keeras ka seal veidi vihmaseks. 100% ajastus....
Mulle meeldib vaadata üle metsa, olgu see siis rabas vaatetornist, et näha kas metsa ja raba tagant merd või midagi muud ka silm haarab või siis hoopis oma elus näha veidike laiemalt, perspektiiviga tulevikku, püüdes hoomata detailide taga tervikut või millegi suurema laiemat tähendust.... Helikopteri vaade, nagu mõned armastavad öelda.... Aga ometi on see inimlik, et tihti meie ees on mets nii paks, et sellest läbi ei näe ja veelgi hullem, mõnikord näen vaid oma jalge ette.... Takerdun igapäeva rutiinidesse, lasen ringi karussellil nagu duracelli jänes. Ja nii päevast päeva....sest kiire on ju kogu aeg.... Pole ju aega enam iseend kuulata, veel vähem sellest aru saada, mida Elu pakub. Unustan ära, et elan vaid ükskord....
Ja loomulikult on mul oma Mätas, millelt kiigata metsast läbi või üle selle... nii on kõigil.... tahaks ju nii väga ka teistest Mätastest aru saada, aga ei saa nii selgelt kui sooviks.... küll aga püüan selle poole, vahel end teise Mätta otsa kujutades.... sedagi vast me kõik oskame teha, iseasi kui tihti....Vastuseid sajab nagu Vändrast saelaudu..... Aga ometi mulle tundub, et Mätta otsast kiikriga vahtimine ainult kuldmune ei pillu, vaid ikka ja jälle pooldan ainult ühte: RÄÄGI INIMESEGA!!!! Sest siis saad ju aru, kas said natukenegi teisest inimesest aru.... Ometi ei saa ma sellega hakkama iga kord, sest aega ei ole ju ja julgust ka ei ole... Aga olen ju siia ÕPPIMA tulnud ja kui juba mõnda nõrkust või hirmu tunnistan, küll siis see ühel hetkel kaob, kui trenni teha.... Practice makes perfect.....
Et korraks karussellilt maha hüpata ja üle paksu metsa kuskile mujale vaadata, selleks läksime lapsega koos kohvikusse ja loomaaeda....... aga mitte Tallinnasse, vaid Berliini.....Korraks ära käima ja lipsu lõdvaks laskma, kaugemale.....JA ütlemata mõnus oli.... Tahtsin jälle Maailma vaadata lapse silmadega ja paremat reisikaaslast kui su oma laps küll Maailmas ei ole. Reis iseendasse ja iseendale???? Kõlab hästi.... Sest reisida on vaffa.
Aga Berliini võimas loomaaed oma 15 000 looma-, linnuliigiga on seda külastust väärt.... Olime seal praktiliselt terve päeva ja nalja nabani, jälgides loomade käitumist, jagus lõpmatuseni.... Seal näed ju täpselt neid instinkte, mida inimesed nii kultuurselt ehk inimlikult jälgivad, elutruult läbi loomade.... söögi nimel vaeva nägemine, karjajuhtimine, paljunemine, lapsevanema rõõmud, vabaduseiha jne....Eluring aga loomaaias ja suletud territoorimil kõikide külastajate nähes, ses suhtes oli mul neist loomadest niiiiiiiiiiiiiiiiiiii kahju. Ei ole ju puur või väike aed nende jaoks loomulik keskkond, ise ka ei tahaks puuris olla....ära sureks ju....
Samal õhtul jõudsime veel Brandenburgi väravad läbida ning Reichtagi hoonet kaeda (Der Deutshem Volke). Berliin valmistus riigipühaks 3 oktoobril. Ida ja Lääne poole ühinemine 1989 ja pealinn kolis Bonnist Berliini täpselt 10 a hiljem. Aga võimas tunne oli seal väravate all.... tahtsin pilti teha ühe monumendiga nagu meie pronkssõdur, aga see oli hõbedast. Suure hurraaga pildistama minnes hakkas kuju liigutama...nojah haneks tõmbas..... ja raha tahtis ka.... Kapitalistid...
Tegelikult Berliin on tõesti lihtne ja ühistranspordiga saab kenasti hakkama..... kohalikud on väga sõbralikud ja muidugi korda armastavad.... Kohvikus sai käidud, tänaval vorste söödud, Hop-on ja Hop-off bussiga 2 tunnine tiir peale tehtud.... Unter der Lindenil jalutatud, Potzdamer Platzil võimsat Sony keskust imetletud, Kurzfürdammil shopatud, Muuseumi saarel ringi uidatud, Maailma suurimat õhupalli Die Welt vaadatud (sõita oleks ka saanud, ja mitte suure raha eest), Tiergartenist läbi tuisatud ja ikka jäi nii palju veel avastada...Aga kunagi pole ju hilja alustada.
Ahjaa, ega Ida ja Lääs nii erinevad polegi, aga üks tänav, kus olime, oli nagu piir, et vasakul nn DDR ja paremal West.....DDR poolel pärast ühinemist ei jagunud raha, et maha lammutada nn revolutsiooni käigus kahjustada saanud majad ja need hoopiski restaureeriti...Lääs samas lammutas kõik ja lõid püsti kõik uued ja uhked ultramodernsed keskused, nagu klaasist pilvelõhkujad hypermoodsa disainiga.... Tegelikult see ajalugu on põnev.... kui võimalus, lähen tagasi, et käia ära ka mõnes muuseumis sees (nt Pergamon) ja mitte neid väljast seirata.... Aga 2 päevaga rohkemat ei olekski jõudnud....
Aga Wir sind die Welt.... just nii ma tundsin....kümneid tuhandeid inimesi avastamas enda jaoks midagi uut, nagu ka mina ja mu laps.... ja et võtta sellest viimast....lõbutseda, tunda rõõmu ja lõpmatult palju naerda, sest siis naerab sulle vastu kogu Maailm....Elu ju selleks ongi, et rõõmu tunda, uut avastada, kogeda ja aru saada, kui palju ilusat on meie ümber, kus iganes sa ei ole....
Osho, see kuulus mõttetark ütleks nii selle peale, mis mina ära olles kogesin: " Kui mitu tuhat inimest üle kogu maailma ekstaatiliselt, jumalikkusest joobnuna pidutsevad, laulavad ja tantsivad, on globaalne enesetapp võimatu. Kes suudaks seda pidulikkust, naeru, tervist, loomulikkust ja spontaansust sõjaks puhuda? Elu on sulle kingitud selleks, et sellega loovalt ümber käia, sellega juubeldada ja pidutseda. Kui sa nutad ja muretsed, oled sa üksi. Kui sa pidutsed, peab sinuga koos pidu terve eksistents."
Ehk siis kui avastame inimkonna ühise allika- meie unistuste, püüdluse, meie lootuste ja hirmude ühise alglätte, mõistame me, et me kõik oleme eksistentsi suure imega ühendatud. Kui me oma võimsad sisemised kuningriigid ühendame, et jagada armastust ja tarkust, mis kõigi käsutuses on, seob meid kõiki igavese loomise imekaunis muster.
Tagasi tulles olin jälle saanud rikkamaks......positiivsete ja jõuduandvate emotsioonide võrra, üle 300 pildi võrra fotokas, uute infokillukeste võrra võrratust kirjust Maailmast, mõne mõnusa kontoriroti hilbu võrra uueks hooajaks, uue sinise ballikleidi võrra, Coelho viimasest raamatust loetud 50 lehekülje võrra, uute plaatide (Diana Krall, Madeleine Peyroux (veidi meenutab Norah'it) ja ühe hea soft-jazzi kogumiku) võrra ja armsa Halloweeni kõrvitsa, mis täis ehedat saksa shoksi, võrra (see läheb mu ühele heale sõbrannale, kes minu Loomaaeda toitis mu äraolekul) ja vähemalt 5 villi võrra varvaste vahel, kuid see ununeb ruttu....
Ahjaa, Berliini Tegeli lennujaamas tõdesin jälle, et Maailm minu peopesal.....jääb varsti väikseks, jälle nägin vanu tuttavaid ja tekkis uusi juurde, sest turvakontrollist läbi, oli probleemideta läbinutel lõbus vaadata neid, kes tulemas...... see oli nagu kino, kui prouade saapad tagasi tuuakse, et läbi eraldi lasta või mehed oma pükstel rihmasid aga maha võtavad... Tallinna turvas jätsin minagi oma kingad kasti.....mida enne pole teinud.
Kodus on ka hea olla, missiis et vaid 3 päeva ära olin...kena algus uuele sügiskuule. Sest siin on küll sügis, aga Berliinis oli lausa palav, oma üle 22 kuni 24 kraadi kuni eilse õhtuni, sest hommikul keeras ka seal veidi vihmaseks. 100% ajastus....
Subscribe to:
Comments (Atom)
