Iga lõpp on millegi algus....

Vaatasin läbi akna õue, kuidas noor kass, nagu esimest korda lund nähes, langevaid lumeräitsakaid taga ajas.... Lõbus oli teda vaadata: kassi silmis säras lust, uudishimu, nooruslik uljus, jahimehe instinktid... Ühesõnaga Elurõõm.... Aga mis siis saab, kui Elu lahkub su kehast? Täna, hingedepäeval, kummitasid mind kummalised mõtted Surmast.... Seda enam, et täna olid ka matused.... Juurdlesin üle pika aja, kas minna või mitte... Tegelikult mõtlesin Surmast juba eelmised päevadki....

Püüdsin endas arusaamisele jõuda, miks ei taha või ei suuda ma matustel käia.... Esimesed mõtted olid sellised, et minu jaoks Surm ei ole midagi lõplikku. Tegelikult ei ole ka.... See on lihtsalt hinge lahkumine füüsilisest kehast, kui Aeg saab mingitel Põhjustel ümber.... Aja vastu võidelda ei saa.... Kui on aeg, tuleb minna... Seda tunnet, kui on mindud, vist ükski Elav paraku meile kirjeldada ei saa... Eks me kõik seda kunagi, kui on õige Aeg, tunneme ja kogeme..... Surm on Universumis loomulik arengu protsess ning ühel hingel sai lihtsalt aeg otsa..... Kui sai kõik tehtud, siis järgmisesse kehasse väga palju Karmavõlga kaasa ei tule, kui mitte, kordub jälle kõik otsast peale...Maa peale tullakse ikka midagi ära tegema, õppima... Aga üks keha saab vaid seda tajuda ühes elus, kuigi tihti räägitakse nägemustest ja kogemustest, mis meenutavad ka eelmisi elusid... Tihti räägitakse ka Hingesugulastest. Kes on Hingesugulane? Kas see, kellega seob mingi nähtamatu niit ja tunne, et oleme koos olnud? Või lihtsalt sarnase mõttemaailma ja väärtushinnangutega kaaslane? Ei tea.... Eks iga inimese sisetunne tegelikult teab vastust....

Ja ikkagi, miks ei suuda ma siis matustele minna, kui ma Surma ei pea Lõpuks? Ja ei karda seda pimedust ja külma?..... Jõudsin eile arusaamisele siis, kui rääksin sõbrannale, kelle ema maeti täna, miks ma ei suuda tulla. .... Arutledes iseenda ja temaga, miks ma ei suuda minna, jõudsin palju lihtsamatele järeldustele kokkuvõttes... Väga inimlikud põhjused.... Olen lihtsalt nii NÕRK ja ei talu neid meie matuseid, kus palju nutetakse....Küsisin, kas minu olemasolu annaks seal midagi, et kas sõbrannal on kergem, kui olen seal olemas ja toeks? Inimesed on erinevad... Tema on ise tugev ja seal käe hoidmine teeks asja veel raskemaks. Pigem olen sõbrana hiljem olemas, kui reaalsus alles kohale tuleb...

TEGELIKULT: Ühest küljest, saades aru, et see ei ole Lõpp ja pole ju nutta vaja, löristaksin ikka koos teistega..... Leidsin, et minu jaoks ei ole vahet, kas surnud on kass, koer, suvaline inimene oma külast või keegi lähedane.... võtaksin ikka seda Hinge ühtemoodi sügavale ja raskelt... ja see on paratamatus..... Sest midagi ju lõppes.....Millegile pandi ju punkt...Midagi kadus jäädavalt meie eludest.
Ja teine oluline põhjus on see, et ma ei suuda neid elutuid kehi näha oma silmis viimasena. Teades oma elavat kujutlusvõimet, tean, et mulle sobib Ärasaatmine minu enda sees, virtuaalselt, mõttemaailma kaudu...Mõttejõud on väga tugev energia ja sellest piisab.... Ma ei taha silme ees näha elutut keha, vaid eelistan omada pilti elavast inimesest...

Ja algas see KIIKS minu sees siis pihta, kui ülikooli ajal, olin siis vist 21, sai surma klassivenna vend koos last ootava pruudiga.... see oli kohutav, pärast seda ei ole ma suutnud enam matustel käia...õigemini olen võimalusel viilinud.... Olen pidanud siiski mõnikord käima, aga tulemus on ikka üks, võõras või mitte, töinan ikka ja hinge läheb ka....Inimlik nõrkus.... ja missiis...

Aga võib-olla mulle ei meeldi need eesti tüüpi matused, kus tullakse kokku ja halatakse ja räägitakse kõnesid, kõige hullem on siis, kui inimese eluajal nagu inimest ei kiidetud ja teodki polnud kiita... Võib-olla silmakirjalikkus peielauas häirib? Aga samas on ju kõik inimesed loomult Head...Samas sisi võiks ju juba Elu ajal südamest südamesse rääkida, mitte matustel alles öelda välja asju, mis tegelikult mõeldakse. Võib-olla peaks just peiedel pidutsema ja meenutama lõbusaid ja õpetlikke seiku... Loodus ju tühja kohta ei salli, igale Surmale järgneb Sünd ehk millegi algus.... Iga lõpp on millegi algus.....

Loomulikult olen veel ehk ise hingelt Noor kõike mõistma ja usun, et kui elan läbi kellegi väga lähedase kaotuse, võib-olla siis ma räägiksin teist juttu.... Tean, et oma lähedastele kirjutan kindlasti juhtnöörid kaasa, kuidas mind ära saata ja see pea olema nutuüritus.... Aga tean, et kui Saatus viib kellegi väga lähedase, siis kontakt ei kao, kanalid muutuvad vaid.... Side maailmade vahel jääb, sõltudes vaimsest arengust hingede vahel....Ja ühel päeval saame ju kokku Maailma lõpus kohvikus niikuinii, nagu täna ühes lehes Ada Lundver Hingedepäeva kohta ütles...Aga enne, erimaailmades suheldakse, kui on seda vaja, unenägude ja nägemuste kaudu... Küsimus on selles, kas on vaja suhelda pärast? Seda näitab Aeg.... Oluline on, et lahkunud hingel lastakse rahulikult minna.... Vahel inimesed kipuvad oma mõtetega neid kinni hoidma ja siis võib juhtuda nii, et nad jäävadki kolistama uste ja akende ja tuultekelladega..... Aga oleme ju Inimesed, luust ja lihast, omame tundeid ja emotsioone, ja kui väga kallis inimene ära võetakse, ei pruugi me seda ju mõista ja siis me ei saagi aru, miks Tema seal Taevas, nii ülekohtune on..... Aga enda sees on need vastused igal juhul olemas, tuleb vaid deep down minna, kuni aru saadakse....

Sellegipoolest olen õnnelik, et mul on antud see Elu, ükskõik kui kauaks seda on ja see on Nauding, mitte Kannatus.... Ja püüan teha nii, et midagi tegemata ei jääks, sest tehtuid tegusid ei kahetse ma kunagi, vaid ikka tegemata jätmisi... Ja kui Kõike ei jõua, siis teen valikuliselt, oma sisehääle kaudu....

Nagu filmis Meet Joe Black (üks mu suurimaid lemmikuid), Billile saadeti Surm (kena Brad Pitt ehk Joe Black) järgi ja tal oli õnneks Aega, et oma lähedastega (nt tütre Susaniga, kes armus Surma) hüvasti jätta... Aga sellist pidu tahaksin Äraminemisel mina ka, kus saaks öelda endale ja teistele HAVE A NICE TRIP.... Ehk kena Teekonda läbi oma Elu! Ja siis võib minna, kui vähemalt kordki elus oled tundnud Seda tunnet, et tahaks õnnest ja suurest armastustest Taevasse tõusta....