L’unione fa la forza ehk ühenduses peitub jõud.Bezzist hakkasime siis liikuma järgmise sihtmärgi suunas, ilm tundus veidi kahtlane, aga alustasime teed. Vihma hakkaski sadama ja mida kõrgemale, seda rohkem tuli ja näpud hakkasid külmetama. Muidugi ei olnud ma ettevalmistanud ja seetõttu said ka kõik kuivad riided kotis märjaks. Üldiselt olid meesterahvad abivalmid, alati keegi ulatas veepudeli seljakotist ilma, et kott seljast võtta ja tagasi panna. Sporditeipi samuti laenati lahkelt, kui oli vaja. Ning külmaga üleval pakuti ka oma kindaid. Vihm ja lumi ja rahe... ja tuul... kõike oli, lõpuks jäime vihmavarju suure kivi alla, päris kurnav oli edasi minna vihmas ja külmas. Nagu ma aru sain, olime 2/3 kurust võtnud, kui Jaan tegi otsuse hütti tagasi pöörduda, et riideid kuivatada ja veidi oodata ilma paranemist. Kurb oli tagasi minna sama teed, aga teha ei olnud miskit. See-eest kohalik lasagne oli väga hea. Ilm paraneski veidi ja läksime uuele katsele. Ega kerge ei olnud alustada samast kohast pool märgade riiete ja ikka veits väsinuna ka. Aga eesmärk oli ju jõuda õhtuks uude refugiosse nimega Benevolo. Igatahes sel päeval kulus nn mantrate mõttes ümisemist rohkem kui muidu. Aga lõpuks jõudsime planeeritud tippu umbes 3100 m peal. Oh seda eufooriat! Liustikud olid lähedal, aga meie nn EE ehk expert hikers rajad neid ei puudutanud. Saime teada, et need rajad ei olnud pühapäevamatkajatele või tavaliselt jõutakse päevaga üks kuru võtta, mitte nii nagu meie, kaks kuru päevas. Meie seas oli üks nn „antiloop“ nimega Pärtel. Keppe tassis niisama, kogu aeg lühkarites, ka kõrgel ja näos ei väljendanud tal küll kunagi väsimuse ilmingut, pigem alatii rõõsa ja rõõmus. Enamasti jäi ta kõige viimaseks, uitas veel omasoodu offroadi klapid peas telefoniga muusikat kuulates. Ta oli meie grupi imemees, minu arust.
Enne päris tippu vajasin mina igatahes shokolaadi pausi, õnneks olin ostnud ühe kaasa hommikul, seda sai siis teistega jagatud. Meelde tuleb üks väga ohtlik kalju, kus kõik pidime ühe jalapikkuse ruumiga turnima edasi, all aga oli liustik ja kõrge kukkumine. Õnneks said kõik kenasti üle, eks see oli see koht, kus tuli lihtsalt end kokku võtta, rahulikuks jääda ja hirmule head-aega öelda. Muud valikut polnud. Kui tipud käes, siis neis kohtades oli hapnikku vaja rohkem ahmida ja tihti lihtsalt ahmisid nii, et lasid suust välja sellised ohked, nagu Oh ja Ah matkal.... Samas oli hea kõik emotsioonid välja lasta. Aga laskumine oli ka päris „huvitav“, mitte just kergete killast. Lõpuks saapad olid rohkem suuskade eest, sest lumenõlv jagus. Tagumiku peal sai ka alla veereda, aga õnneks hullu ei juhtunud midagi. Teise päeva laskumine uude kohta oli minu arust üks imeilusamaid. Eriti kui jalutad vikerkaare sees. Mägijärved ja kärestikud jätsid ka kustumatu mulje. Eks me kõik klõpsutasime pilte, aga fotod on fotod. Võimatu on seda ilu edasi anda, seda peab ikka ise nägema. Mäed on üldse väga võimsa energeetikaga kohad. Sina inimesena oled täiesti pisike ja mannetu, kui eksid loodusseaduste vastu. Selline ühtesulamine loodusega ja kaif sellest mägede ilust andis igatahes mulle topelt koguse energia. Nii et allatulek oli mulle juba kuidagi mõnus ja nauditav. Vahetult enne kohale jõudmist suutis ilm uuesti vihmale seada. Alla vaadates hütt tundus nii lähedal, kuid ometi nii ajaliselt oli vihmas ja äikeses lõpuponnistus päris raske. Seekord nägime kitsi graatsiliselt tõusi võtmas ja hulgaliselt ka marmotte ehk ümisejaid. Esimesel päeval kohe esimesel tõusul nägin ka ühte marmotti, aga siis ma veel ei teadnud mis elukas see on, pigem meenutas hambapasta reklaamist kopraonu. Aga sellised armsad pontsakad olevused sibasid orgude juures päris tihedalt ringi. Ega suurt florat ja faunat eriti kõrgel nagu polnudki. Alpi kirevad lillekesed muidugi olid küll kenad, alates rododendronist kuni alpikannikesteni välja. Minu jaoks olid vbl kõige raskemad ja hirmutavad just kärestike ületused, kui meestel jalgade pikkus palju päästis. Õigete kivide toetuspinnaks leidmine ei olnudki nii lihtne. Aga teise päeva lõpetasin esimeste seas, seda enam et äike ja vihm kannustas tagant. Kott oli märgi riideid täis ja väsimus oli peal. Nii et teise õhtu lõpetasime ka 7 paiku, nagu ka esimese. Igal päeval alustasime 9 -10 vahel, sõltuvalt ilmast. Hütis juba meid oodati. See Benevolo hütt oli nüüd tüüpiline, ilma sooja veeta ja narid lausa 3-kordsed. Pinda kasutati nii säästlikult kui võimalik. Maja oli seekord täiesti täis: prantslasi, inglasi, belglasi, kohalikke ja meie. Enamasti väljas asuvad tualetid olid ka ühtemoodi, auk ja 2 jalakohta. Nii oli kõigis hüttides. Kuigi esimene öö järelikult veetsime eksklusiivsemas hütis, kus tualetid majas ja pestagi sai ühel korrusel sooja veega jao pärast. Õnneks plätud sai kohapeal valida, kel kaasas polnud. Riideid sai ka kuivama panna mujale kui tuppa. Kord oli selline, et elekter lülitatakse pärast 10 välja, tegelikult ma ei tea, kas seda tehti osaliselt või tervikuna, aga pärast 10 läksime alati magama. Nn kükloopi ehk öölampi vaja ei läinud mul, ükski öö lihtsalt uitamas ei käinud. Õhtul avastasime endi jaoks ühe uue kohaliku kangema joogi, Genepy, tehtud mingist kummelilaadsest taimest. Nightcapiks oli see väga hea, mitte nii kange kui grappa ja nagu Jaan ütles, hea taimne kõhurohi. Noh, see oli hea vabandus seda igal järgneval õhtul ka juua lisaks ohtrale veega segatud majaveinile. Mõnikord lobisesime niisama, teinekord mängisime kabet-malet, kaarte ja täringuid. Igav just ei hakanud. Lõbus oli. Tol öösel oli mu magamiseks mõeldud tekikott ka märg ja nii ma siis magasin niisketes oludes, teadmisega et hommikuks keha kuivatab selle ära.
Kolmanda päeva hommikul otsustas grupijuht, et me nii kehva sajuse ilmaga suurt kuru ei ületa ning valime teise raja ja tuleme õhtuks tagasi. Loodus on loodus, ilma kahjuks ise kataoogist ei vali. Aga ka see rada oli huvitav ja paras väljakutse. Meie teine piiga otsustas mitte lõpuni tulla ja ühe poisi põlved olid ka läbi.. nii Jaan ja 2 inimest jäid mingil hetkel maha ja meie 6esi läksime seekord siis Pärtli ehk meie antiloobi järgi ülespoole. Järgmine üle 3000 m tipp ootas. Läksin targu Pärtli järgi, et ise teistele tempot teha, sest Pärtel oli päris kiire ja kui kõik poisid oleks tema järgi uhanud, siis mul oleks viimasena päris raske olnud. Aga samas igaüks sai oma rütmi kätte ja nii oligi lihtsam väheste peatustega, aga järjekindlalt ühes rütmis tõusta. Lõpp oli päris raske ja tugev tuul hakkas paljastele näppudele liiga tegema- 4 usinat otsustasid veel kõrvalpaistva tipu ka vallutada. Mulle piisas ühest, sest laskumine oli veel ees ja mitte kõige lihtsam ning põhitipp oli vallutatud. Tagant järgi mõeldes, et jube raske tõus, ju siis on ju veel hullem alla tulla, aga ometi oli laskumine siiski kergem, vbl sellepärast, et pulss normaliseerus. Teekond tagasi oli kõigile teada ja seetõttu grupp lagunes ja igaüks tuli tagasi nii nagu jõudis. Mina tulin koos Joeliga ja paaris on parem, kuna siis saab üksteist aidata, on see siis vett võtta või pilti teha või et koos rada jälgida, ka offroadi sattuda on suht lihtne, naistel eriti on vaja julgestust kärestike ületamisel.
Igatahes oli hea jälle tagasi olla, sel päeval piirdusime ühe rajaga ja päev lõppes 4 paiku, siis sai veel hilist lõunatki süüa, niisama õues leboda, riideid tuulutada ja suhelda. Tagant järgi oleks ilm soosinud ka lõpuks üle kuru minemist järgmisse hütti, aga kahjuks olid kohad juba ära antud. Naljakas oli see, et üleval mägedes nägin unes selliseid action-filme, mida tavaliselt siin ei mäleta. Ühel ööl ajasid mind taga kommunistidest hiinlased, teisel ööl olin autoga kuskil tupikus, kus tee enam edasi ei läinud ja kolmandal ööl sai autoga rallitud mingi seina sisse.... rohkem ei mäleta. Voodinaaber nägi unes, kuidas 2 lennukit kokku põrkusid ja Ülemiste järve kukkusid. Selle hüti juures elas ka rebane, keda kohalikud pidevalt söötsid. Too loomik oli nii julge, et öösiti istus ukse taga ja vbl lasi ka silitada.
L’appetito vien mangiando ehk süües kasvab isu. Neljas päev oli meie viimane päev nn üleval. Eesmärgiks oli jõuda õhtul staaphotelli. Hommikul seekord sadas lund. Juulikuus on lumi maas, täiesti tavaline. Seega viivitasime hommikul minekuga. Lõpuks ilm paranes ja off we went. See tipp oli seekord päris palju rahvast täis. Päris kõrgel liikus meile vastu grupp prantslasi, ilma keppideta ja peaaegu et lühkarites.Samas meie ....jumala külm oli tuul ja kõik seljas mis selga andis panna. Lumi oli maas ja seetõttu rada libe ja ohtlikum. Tundus, et matkajate keskmine vanus oli 65 ja meie hämminguks tundusid kõik vastutulijad suht käbedad liikujad olema. Üldse arvatavasti lapsed on kaasas sealkandis üsna noorelt ja neid radu, kus meie hängisime, võtavadki põhiliselt vanem generatsioon....meie suguseid noori gruppe ma ei näinud, ju need siis tegelevad ronimise ja alpinismiga veelgi vingematel radadel. Käisime ära nii kõrgel kui saime ja siis hakkasime tasapisi oru suunas liikuma. Tee hotelli kilomeetritelt pikem, aga samas väga maaliline. Kuna viimane päev, siis laskumine oli nagu chill-grill. Tegelikult oli meil tubli grupp algajate mõistes, saime kõigega hakkama ja läbisime pikki päevi EE radadel. Seltskond oli hea, virisejaid-negativiste ei täheldanud. Ega viimastel mägedesse vist asja poleks ka. Eks igaüks ise tuli oma enesekindlust tõstma ja iseendaga rinda pistma, nagu spordis ikka.
Alla tulles oli loodus viljakam, loomi rohkem, mägikitsede karju oli rohkem, marmotte sibas rohkem, lindusidki oli rohkem. Täielik paradiis, nagu nimi ka ütles, Gran Paradiso rahvuspark. Gran Paradiso tipu oma 4000m –ga võiks muidugi tulla ka millalgi võtma. Ühe mägijõe ääres jäime Jurit ootama, ja see oli paradiis.... liblikad kõhu peal, varbad jahutuseks vees, sai veidi ka päikest võtta. All oli juba oma tüüpiline 30 kraadi. Teel peatusime veel ühes söögikohas, mehed tegid õlled ja naised veini. See vein oli ka ilma lahjendamata hea. Igatahes tunne oli eufooriline, sest ma saingi hakkama...missiis et olin jumala räpane, pea 3 päeva pesemata, riided higised ja jalad automaatpiloodil, villid sisse teibitud. Teel hotelli tõmbas pilgu endale Mont Blanc oma suures hiilguses. See ei olnud üldse väga kaugel meist. Aga lõpp oli lõbus, sest hotellis ootas õhtusöök ja dushsh. Eks tihti me ei oska hinnata neid asju, mis on meie jaoks nii enesest mõistetavad, nagu soe vesi ja korralik WC. Kohalikust suveniiri poest sai kaasa toodud häälitsev ümiseja, kohalikku veini ja Genepy’d. Itaalia köök meeldib mulle nüüd veel rohkem kui enne. Küllap kõigil tekkis isu jälle mägedesse tulla... see on nakkav...
Järgmine päev enne kimamist lennujaama, tegime peatuse Aostas. Armas vana linnake orus. Seal sain oma elu parima pitsa mereandidest. Ostmata ei saanud jätta ka limoncello, värvilist pastat ja kuivatatud puravikke, kohalik delikatess. Viimased ootavad eriõhtut sõpradele. Tagasiteel oli üks sild nii kitsas, et me algul ei julenud oma Fiati bussiga läbi sõita. Aga siiski tagasiteed polnud, peatasime liikluse ja Andres reguleeris väljast. Nibin-nabin saime siiski üle, karm.... ei tea kuidas veidi laiemad autod sealt läbi pääsevad. Kolm meie reisikaaslast otsustasid 3 sõidutunni jooksul nädalaks koha peale jääda pärast ohtraid kõnesid sõpradele, kes lennupileteid ajasid, et edasi chillida Firenze suunas, Toskaana päikese all.... Aga sellised impulsiivsed otsused on parimad....
Aga kodus on ka hea olla ehk lõpetuseks.Kodu oli ka hea jõuda... muru oli küll mega pikaks kasvanud suurte sajude tõttu. Ühel laupäeval oligi meil nn heinategu, üks kõrgemalt reguleeritud masin ees, teise niidukiga mina, kaks rehitsejat järgi. Nii palju heina pole veel minu aiast saadudki. Samal nädalal kaifisime veel Mamma –Mia muusikalfilmi, kusjuures lõuna veetsime pizzat süües Attimos ja kino järel maiustasime Vapianos itaalia desertide ja prosecco vahuveiniga. Film oli muideks mega hea, eriti kui head näitlejad ka ise laulavad. Muusika oli nii hea, et see pani kaasa laulma ja liigutama... siit mõte, et seda filmi peaks vaatama püsti ja tantsides. Reisijärgne eufooria vältas terve nädala kuni lapse sünnipäevani välja, mil alustasime hommikul sünnipäevalapse äratust küünaldes pannkoogitordi ja shampusega. 14 on juba täitsa suur iga, seetõttu lasteshampused unustasime ja otsustasime last veidi koolitada alkoholi osas. Iseseisvalt siis tarkust rohkem. Aga päris tore oli keset lõunat aias tantsu panna ja shampust juua.
Edasi kruisisime õhtuks Haapsallu Dagöle. Pidu jätkus buumeris, ikka shampust.... lõbus oli. Haapsalu oli ka nii rahvast täis, et söögikohta oli suht raske leida... Aga siiski leidus ühes kohas meile lauake. Järjest lõbusamaks läks. Dagö oma lisade Chalice ja Lennaga oli mulle pettumus, aga ju ei läinud muusika korda, vaid seltskond oli super... Mittetüüpiliste eestlastena kargasime ja tantsisime sealgi....kuni hakkasime väsima meiegi. Aga lapsel on mida meenutada....
Tänaseks on suur eufooria mägedest möödunud. Võib-olla oligi hea veidi settida ja mitte kohe pilvedes kirjutada. Kokkuvõttes olen super-super rahul. Eelkõige seepärast, et sain uuesti kontakti kehaga, hing ja vaim olid valmis ju enivei. Füüsis ei olnudki nii nõrk kui arvasin, vana vorm koorus pinnale ja aastatetagune pikamaajooksu trenn aitas vastu pidada. Ka pidev positiivne sisendusjõud aitas kõvasti kogu protsessile kaasa. Ka hirmudega sai koostööd tehtud ja minema saadetud. Kõvaketta sain puhtaks. Üldse tundub, et mägedes käimine on parim puhastus hingele, vaimule ja kehale tervikuna. Inimene ei ole kõikvõimas, mõeldes nendele mägedele, vaid üks osa meie universumist. Loodus on kõikvõimas ja see mulle meeldibki. Inimene saab vaid sellega oskuslikult ja nauditavalt ringi käia. Sain kaks pisikut: mägede ja trenni.... Ehk toob elu veel võimalusi, et uusi tippe vallutada ja stabiilset trenni enam katki ei jäta, sest patt on praegust head vormi minetada, mille mägedest kaasa tõin boonusena. Itaalia köögi pisik oli juba ennem. Oshot jumaldan ka endiselt. Ja enesekindlam olen kordi rohkem.
Kingitud hobuse suhu ei tasu vaadata, sa ei tea millest võid ilma jääda. Olen ülimalt tänulik Siimule lahke pakkumise eest ning nii Siimule kui ka Pirxile matkatarvete ja riiete eest. Heateod tulevad alati topelt tagasi, nii on universumi seadus.
Ja nii pikka üllitist pole ammu kokku kirjutanud, vbl on fakte liialt vähe, see-eest püüdsin anda edasi emotsiooni, et seda enda mälusopis salvestada ja teinekord meenutada.
Osho selles samas Loovuse raamatus kirjeldab kunsti, missugune teos on loov ja mis ajab teda oksele. Need pildid, mis tulevad südamest ja end unustades, kus kunstnik on kanaliks, see on loov ja ehe ja loomulik. Ülejäänud on vaid kunstiline teraapia, nn kunstniku okse, nagu Osho otse väljendas. Tema nägemuse järgi enamus tänapäeva kunsti on lihtsalt teraapia, välja valatud higi, valu, viha ja vaev, et kellegile, nt tarbijatele kunsti teha..... aga lugege ja otsustage ise, mis on loovus ja mis mitte. Olen täiesti nõus, et mingil hetkel on vaim peal ja siis võid kasvõi lennata, ehk end unustades ja lõdvaks lastes võid imesid korda saata, olgu siis kas leiba küpsetades, tube koristades, joonistades või kasvõi lauluviisikest ümisedes. Ahjaa meenub Pealtnägijast väga hea loovuse näide, see nn Diskokunn, kes enamasti B&C-s südamest tantsu vihub. See mees on loov, teda ei kõiguta mitte miski, ta unustab enda ja elab lihtsalt end välja ja missiis et enamus teda naeravad ja püüavad jäljendada, tal poogen mis teised arvavad, tema naudib. Julgus olla loov ja vaba on suur samm edasi. Jõudu talle!
