s Dnjom Rozhdenija!!!! R. .......
Ljubimaja, ves mir tõ ozarjaesh krasatoi,
v meltshaishih blikah - otblesk tvoi,
kruzhenja i sijanija svet,
tebja prekrasnei v mire net!!!!!
Just selline kena venekeelne luuletus suurel alusel koos õnnesooviga, kindlasti kenale naisterahvale, oma tulihingeliselt austajalt, on pandud tee äärde, plakat on oma 2x 3 meetrit ja seisab auto raamil, noh nii nagu need suured reklaamid igal pool seisavad, kanalis jne. Lisaks luuletusele kaunistab seda 2 rida roosasid roose. Ja kõige tipuks on kinnitatud suured gaasiga täidetud punased südamekujulised õhupallid. Need lendlevad ülilahedalt. Tõenäosus on, et see neiu või naine töötab minu lähedal, kogu meie office'i naispere õhkas terve hommiku ja tõdesime, et see juhtub kas filmis või unenäos, kui mõni mees oma kallimale selliselt õnnitluse teeb... ja ei koonerda.....Aga näe....imesid juhtub meie ümber iga päev, oska vaid näha neid..... Nagu öeldakse, et igas päevas on killekene imet.....
No ma pidin selle üles tähendama, sest see oli selle päeva super armas kild..... vaatan seda aknast ja kujutan ette, kuidas see neiu on maailma kõige õnnelikum sünnipäevalaps täna!!!!!
Wednesday, September 27, 2006
Saturday, September 23, 2006
Romeo ja Julia või Tutti del Amore?
Nii hea muusikal nagu Romeo ja Julia Terminaatori muusika kastmes kohe andis inspiratsiooni...... mis teha, vahel juhtub...... Aga see oli nädala parim energizer ikkagi. Seda enam, et lisaetendusele mais on veel 2 piletit võetud, sest see versioon maailma ilusamast ja kurvemast armastusloost Shakespeare' ainetel sobib ideaalselt ka nooremale generatsioonile. Mõtlen siinkohal mitte tüdrukuid, kes sinna niisamagi tulevad, aga just noored mehepojad. Sisu oli mõnusasti eesti noorte slängi ja kildudega vürtsitatud. Näiteks hakkas mulle meeldima sõna "nummik"....ehk sama nunnu kui Romeo alias Kristjan Kasearu. Ahjaa, vanasõna "julge hundi rind ei ole rasvane, vaid KÕRGE ja auke täis". Jaagup ja Elmar Liitmaa tegid ikkagi super töö sõnade ja muusika loomisel... Eesti versioonis Cappuletti'dest said Kapp'id, mega rikkad kõrgklassi esindajad, ja Montecchi'dest said Tekk'id, Koplis elavad maksuameti töötajad. Julia käis kesklinna koolis ja Romeo kusagil Koplis kutsekas...... Armumine esimesest silmapilgust.......tean ise, mis see tähendab ...Tutti del Amore??? või muud itaaliakeelsete laulude fraasid, mida pikiti sisse ohtralt... see ei vaja lisasõnu ega kommentaare... sest see on parim, mis elus juhtuda saab... Kreutzwald on öelnud, et Kuni me armastame, me elame. Nii ongi, armastusel ei ole piire, millest ka terve laul oli......
Tegelikult esimesed ülestähendused sarnase story kohta läheb juba 2 sajandisse AD ehk üle 2000 aasta tagasi Vana-Kreekasse ja Vana-Rooma. Ja Shakespeare kirjutas selle loo 1590datel, siis kui 5 kirjanikku olid juba sama loo väikeste variatsioonidega kirja pannud. Aga tegelikult on ajaloos siiani õhus, et Shakespeare'i kui sellist, ei olndki olemas, vaid see oli varjunimi kellegile, kes selle aja olustikku ja poliitikat ja võõrkeeli teadis...Ja üks teooritest oli, et see oli kuninganna Elizabeth I ise. Shakespeare aga teadupärast oli pärit kitsastest oludest ja ei saanud omada selliseid teadmisi.... Aga see polegi oluline, oluline on see, et meil on sellelt poeedilt 30 näidendit ja üle 154 soneti.... Sellega meenub, kuidas pedas 5 aasta jooksul deklameerisin Shakespeare'i Hamletit ja Romeot ja Juliat kõige karmimale õppejõule....keda kartsime kui tuld, kes andis meile inglise kirjandust, hiljem ka ameerika omi.... Pähe õppida terve A4 või poolteist masintrükituid lehti selliselt, et ka läbi saada, ei olnud sugugi lihtne.... Life is a theatre and we are merely players.... Meil kõigil on omad rollid, igaühel on oma osa selles näitemängus. Tulekud ja minekud....selliste sõnadega Romeo ja Julia läksid sinna, kus ootasid need, kes juba läksid Varjude maale.
Kõik kokku oli ilus tervik, akustika oleks võinud veidi parem olla, sest osad sõnad läksid kaotsi.... Aga eriline kummardus Kaire Vilgatsile, see oli super.....
Ahjaa, üle pika aja elasin läbi nii selge ja ärksa deja vu kogemuse..... teadsin ühel hetkel täpselt, mis tuleb, kui Juliale lähenes Mõmmi kostüümis, maskis mees ning ümises unelaulu ning vandus igavest paksu armastust, et ka tema on väärt tundma ja kogema seda jumalikku tunnet. Teadsin täpselt, et Mõmmi võtab maski maha ja sealt vaatab välja miljärdar Paris ehk meie Tõnu Kilgas.... nägin seda üks ühele unes kusagil veebruaris, vahe oli vaid selles, et Julia rollis olin mina...... Nii kirgast äratundmisrõõmu pole küll mu elus olnud.... Kas vihjab see sellele, et minu Mõmmi (või hoopis Romeo?) on kuskil lähedal või hoopis pigem sellele, et mu mask on maha võetud ja olen jõudnud lähemale oma sisemisele Minale või oma Kaevule, mis on niiiiiii sügav.... Eks vastus peitub ajas ja olen kannatlik... sest tean, et juhuseid meie elus ei ole ja Maailm jagab Märke, et me saaksime aru Tema keelest ja teeksime sellest järeldusi, eriti läbi unenägude. Igatahes oli see väärt rohkem kui nädala sündmused kokku.
Oli hea nädal.....tegin suurpuhastust..... nii kodus kui ka hinges.... põletasin ära päevikud, kokku oma 3, ja kustutasin ära kõik meilid ja failid, mis hoidsid mind kinni mind minevikus..... viskasin ära hunniku riideid ja jalanõusid.... et teha ruumi kodus ja hinges uuele.... tegelikult ju lihtne, et uus saaks tulla, tuleb ruumi teha ja mitte klammerduda minevikku....Ütlemata hea tunne on.......Homme jätkan suurpuhastust, sest jagub, mida välja visata....Olen ju Rott hiina kalendri järgi, kes aega mööda palju kollektsioneerinud nii enda sisse kui ka kapi nurka..... Seega täna ei alanud mitte ilus ja kirju Sügis nii soojalt ja päikseliselt, vaid hoopis Kevad minu hinges....kus on ruumi kõigele uuele ja palju paremale tärkamiseks.....
Tegelikult oli ju täna veel tähtsaid sündmusi.... saime uue presidendi..... ja valik meeldis mulle.... kuigi ei olnud üldse süvenenud sellesse karusselli, mis siin viimased kuud olid pöörlenud Rüütli ja Ilvese ümber...
Tegelikult esimesed ülestähendused sarnase story kohta läheb juba 2 sajandisse AD ehk üle 2000 aasta tagasi Vana-Kreekasse ja Vana-Rooma. Ja Shakespeare kirjutas selle loo 1590datel, siis kui 5 kirjanikku olid juba sama loo väikeste variatsioonidega kirja pannud. Aga tegelikult on ajaloos siiani õhus, et Shakespeare'i kui sellist, ei olndki olemas, vaid see oli varjunimi kellegile, kes selle aja olustikku ja poliitikat ja võõrkeeli teadis...Ja üks teooritest oli, et see oli kuninganna Elizabeth I ise. Shakespeare aga teadupärast oli pärit kitsastest oludest ja ei saanud omada selliseid teadmisi.... Aga see polegi oluline, oluline on see, et meil on sellelt poeedilt 30 näidendit ja üle 154 soneti.... Sellega meenub, kuidas pedas 5 aasta jooksul deklameerisin Shakespeare'i Hamletit ja Romeot ja Juliat kõige karmimale õppejõule....keda kartsime kui tuld, kes andis meile inglise kirjandust, hiljem ka ameerika omi.... Pähe õppida terve A4 või poolteist masintrükituid lehti selliselt, et ka läbi saada, ei olnud sugugi lihtne.... Life is a theatre and we are merely players.... Meil kõigil on omad rollid, igaühel on oma osa selles näitemängus. Tulekud ja minekud....selliste sõnadega Romeo ja Julia läksid sinna, kus ootasid need, kes juba läksid Varjude maale.
Kõik kokku oli ilus tervik, akustika oleks võinud veidi parem olla, sest osad sõnad läksid kaotsi.... Aga eriline kummardus Kaire Vilgatsile, see oli super.....
Ahjaa, üle pika aja elasin läbi nii selge ja ärksa deja vu kogemuse..... teadsin ühel hetkel täpselt, mis tuleb, kui Juliale lähenes Mõmmi kostüümis, maskis mees ning ümises unelaulu ning vandus igavest paksu armastust, et ka tema on väärt tundma ja kogema seda jumalikku tunnet. Teadsin täpselt, et Mõmmi võtab maski maha ja sealt vaatab välja miljärdar Paris ehk meie Tõnu Kilgas.... nägin seda üks ühele unes kusagil veebruaris, vahe oli vaid selles, et Julia rollis olin mina...... Nii kirgast äratundmisrõõmu pole küll mu elus olnud.... Kas vihjab see sellele, et minu Mõmmi (või hoopis Romeo?) on kuskil lähedal või hoopis pigem sellele, et mu mask on maha võetud ja olen jõudnud lähemale oma sisemisele Minale või oma Kaevule, mis on niiiiiii sügav.... Eks vastus peitub ajas ja olen kannatlik... sest tean, et juhuseid meie elus ei ole ja Maailm jagab Märke, et me saaksime aru Tema keelest ja teeksime sellest järeldusi, eriti läbi unenägude. Igatahes oli see väärt rohkem kui nädala sündmused kokku.
Oli hea nädal.....tegin suurpuhastust..... nii kodus kui ka hinges.... põletasin ära päevikud, kokku oma 3, ja kustutasin ära kõik meilid ja failid, mis hoidsid mind kinni mind minevikus..... viskasin ära hunniku riideid ja jalanõusid.... et teha ruumi kodus ja hinges uuele.... tegelikult ju lihtne, et uus saaks tulla, tuleb ruumi teha ja mitte klammerduda minevikku....Ütlemata hea tunne on.......Homme jätkan suurpuhastust, sest jagub, mida välja visata....Olen ju Rott hiina kalendri järgi, kes aega mööda palju kollektsioneerinud nii enda sisse kui ka kapi nurka..... Seega täna ei alanud mitte ilus ja kirju Sügis nii soojalt ja päikseliselt, vaid hoopis Kevad minu hinges....kus on ruumi kõigele uuele ja palju paremale tärkamiseks.....
Tegelikult oli ju täna veel tähtsaid sündmusi.... saime uue presidendi..... ja valik meeldis mulle.... kuigi ei olnud üldse süvenenud sellesse karusselli, mis siin viimased kuud olid pöörlenud Rüütli ja Ilvese ümber...
Sunday, September 17, 2006
Ghost or ghostbuster?
Just selline teema oli aktuaalne nädalavahetusel..... Toimus järjekordne aasta konverents meie pisikese kommuuniga... Tahtsin jõuda küll reedel juba esimesele koolitusele, mida Vain tegi, aga paraku tööl läks kauem ja linnast välja saamine ei olnud sugugi lihtne... Seda enam, et enne sõitu linnast ÄRA, oli võimalus oma nn Ghosti või Majavaimuga vaielda. Sel hetkel tundsin, et olen mitte Ghost, vaid Ghostbuster...... Ja seekord sugugi, ei tundund, et oleks jäänud kaotajaks.,.,. Näis, kas sain hakkama ja see Ghost on igaveseks läinud oma teed, kuigi Ta lubas külas sellegi poolest veel edaspidi ringi jalutada.... Aga mõtlen siis pigem niipidi, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.....ja ehk Keegi sealt Ülevalt siiski jälgib, mida Keegi teeb ja toimetab.... Ehk ikka kehtib vana ütelus, et kuidas Sina külale, nii küla sulle.... ja kõik halb, mis teisele teed või soovid, tuleb igal juhul sulle ühel hetkel ja võib-olla hoopis teisest kohast tagasi... Lihtne....ju? Aga elu paradoks - ühel hetkel oled ise Ghost ja teisel hetkel Ghostbuster.
Aga ühest Ghostist võitu saanud, jõudsin siiski sinna kohale, kus räägitakse päris kummitustest ehk Haapsalu linnusesse. Ja kui palju oli Kummitusi, Langenuid Ingleid, Deemoneid, Kuradeid, Vaimukesi minu ümber...... Kui linnuses konverents sai lahti kummitatud, läksime edasi uude vast-avatavasse kluppi Impulse.... Head show'd tegi meile 3 showtantsu kutti....Kummitused said naerda nii, et vähe polnud.... Plaate keerutas Kuut ja Co....paraku meie Ghostidele see nii hästi peale ei läinud, kuigi ise ta kaifis küll ja seda oli hea näha, et inimene teeb oma tööd südamega ja seda enam, et sellises vanuses. Igatahes sai palju teisi kummitusi üle vaadatud, ära räägitud, kokku löödud ja tantsu keerutatud....
Järgmine päev läks Ghosti teema mingil moel edasi ja läksime koolitusele Igor Volket kuulama... kuigi rahvas oli veidike uimane nagu ikka... aga see-eest ta jutt oli nii hea....Ufoloog nagu ta on...kuigi ta ise ufodesse ei usu...pole ammu midagi nii juicy kuulnud....tegelikult ta rääkis erinevatest tõdedest, elu mõttest, anomaaliatest, tasakaalust, ajaloost, filosoofiast..... see oli tõeliselt lahe käsitlus eht volkelikus kastmes kogu maailmast meie ümber ja meist, kes on üheks universumi osaks, üks lüli toitumisahelast kellegi jaoks... "nii nagu siga ei tea, et temast varsti viinerit tehakse, oleme meie ka kellegi jaoks vajalikud". Teda tahaks veel kuulata ja väheke selgema peaga.... see oli päeva parim osa koolitustest.... Aga UFOd ja Ghosti teooria haakusid hästi... Ahjaa, Volke küsis rahvalt, palju näeb värvilisi unenägusid, palju "lendab" ja kui tihti....see viimane on teatud gruppide jaoks eriti oluline sihtgrupp... Aga see "lendamine" tundus päris põnev.....ma arvan, et aeg-ajalt me kõik lendame..... unes või ilmsi või......üksi või kaksi....
Ühelt esinejalt saime teada eesti naiste ja meeste erinevustest, mis baseerus ühel statistilisel uuringul meie riigis. Karmid faktid, mis räägivad iseenda eest... näiteks, et eesti meestest 30% on tugevas depressioonis. 30% eesti meestest mõtlevad tihti enesetapust, mõtetust elust jne. Lisaks ei ole meestel sõpru kellega rääkida..... Aga eks me teame neid fakte niikuinii...ja et eesti tüdrukud on euroopas kõige agressiivsemad..... esimesel kohal, ehk et juba algklassides panevad tüdrukud poisid nii paika, et on pandud..... ärgem siis imestagem, miks meie tulevased mehed nii tuimad ja nõrgad meie kõrval näivad... seega, naised, hoidkem oma mehi, kiitkem ja tunnustagem neid...aga see teema on ammendamatu....
Toomkirikus oli nii armas kontsert...kuigi kiriku akustika jättis soovida, sai pidulik tseremoonia TOYP auhindade üleandmisega ka kenasti tehtud.... Galal said mehed smokkidega hiilata ja naised oma kenade tualettidega.... viini valssi ja fokstrotti, rumbat ja sambat ja chaivi ja rock'n rolli....kõike..... shampust ojadena.... pilte seeriate kaupa, juttu igatsugu uute ja vanade tuttavatega.... kõike, mis tuju superheaks tegi...üllatavaid momente oli kilode kaupa...muidugi ka enda uus roheline pidulik kostüüm tegi tuju rõõmsaks.....
Ahjaa, reedel nägin üht vana tuttavat Londonist, Robertit, kes eestis aeg-ajalt resideerub ja siin puhkab ja ka autode äri äri teeb... Tüüpiliste brittidega pole vaja teda võrrelda... Eriti lihtsa ja armsa olemisega londonlane, kellega alati on palju sharida ja muljetada....Mitte Eesti pole küla, vaid maailm on juba varsti küla.... kõik tunnevad kõiki....siin ja seal.... ja vahet pole, kust sa tuled ja kes sa oled.... sest inimloomus on igal pool ühesugune...
Ja imed juhtuvad meie ümber ja lähedal, teisisõnu eelmine nädal sõbranna võitis endale maja.... Siiski Jumal on olemas, sest see läks nii Õigesse kohta.....
Aga ühest Ghostist võitu saanud, jõudsin siiski sinna kohale, kus räägitakse päris kummitustest ehk Haapsalu linnusesse. Ja kui palju oli Kummitusi, Langenuid Ingleid, Deemoneid, Kuradeid, Vaimukesi minu ümber...... Kui linnuses konverents sai lahti kummitatud, läksime edasi uude vast-avatavasse kluppi Impulse.... Head show'd tegi meile 3 showtantsu kutti....Kummitused said naerda nii, et vähe polnud.... Plaate keerutas Kuut ja Co....paraku meie Ghostidele see nii hästi peale ei läinud, kuigi ise ta kaifis küll ja seda oli hea näha, et inimene teeb oma tööd südamega ja seda enam, et sellises vanuses. Igatahes sai palju teisi kummitusi üle vaadatud, ära räägitud, kokku löödud ja tantsu keerutatud....
Järgmine päev läks Ghosti teema mingil moel edasi ja läksime koolitusele Igor Volket kuulama... kuigi rahvas oli veidike uimane nagu ikka... aga see-eest ta jutt oli nii hea....Ufoloog nagu ta on...kuigi ta ise ufodesse ei usu...pole ammu midagi nii juicy kuulnud....tegelikult ta rääkis erinevatest tõdedest, elu mõttest, anomaaliatest, tasakaalust, ajaloost, filosoofiast..... see oli tõeliselt lahe käsitlus eht volkelikus kastmes kogu maailmast meie ümber ja meist, kes on üheks universumi osaks, üks lüli toitumisahelast kellegi jaoks... "nii nagu siga ei tea, et temast varsti viinerit tehakse, oleme meie ka kellegi jaoks vajalikud". Teda tahaks veel kuulata ja väheke selgema peaga.... see oli päeva parim osa koolitustest.... Aga UFOd ja Ghosti teooria haakusid hästi... Ahjaa, Volke küsis rahvalt, palju näeb värvilisi unenägusid, palju "lendab" ja kui tihti....see viimane on teatud gruppide jaoks eriti oluline sihtgrupp... Aga see "lendamine" tundus päris põnev.....ma arvan, et aeg-ajalt me kõik lendame..... unes või ilmsi või......üksi või kaksi....
Ühelt esinejalt saime teada eesti naiste ja meeste erinevustest, mis baseerus ühel statistilisel uuringul meie riigis. Karmid faktid, mis räägivad iseenda eest... näiteks, et eesti meestest 30% on tugevas depressioonis. 30% eesti meestest mõtlevad tihti enesetapust, mõtetust elust jne. Lisaks ei ole meestel sõpru kellega rääkida..... Aga eks me teame neid fakte niikuinii...ja et eesti tüdrukud on euroopas kõige agressiivsemad..... esimesel kohal, ehk et juba algklassides panevad tüdrukud poisid nii paika, et on pandud..... ärgem siis imestagem, miks meie tulevased mehed nii tuimad ja nõrgad meie kõrval näivad... seega, naised, hoidkem oma mehi, kiitkem ja tunnustagem neid...aga see teema on ammendamatu....
Toomkirikus oli nii armas kontsert...kuigi kiriku akustika jättis soovida, sai pidulik tseremoonia TOYP auhindade üleandmisega ka kenasti tehtud.... Galal said mehed smokkidega hiilata ja naised oma kenade tualettidega.... viini valssi ja fokstrotti, rumbat ja sambat ja chaivi ja rock'n rolli....kõike..... shampust ojadena.... pilte seeriate kaupa, juttu igatsugu uute ja vanade tuttavatega.... kõike, mis tuju superheaks tegi...üllatavaid momente oli kilode kaupa...muidugi ka enda uus roheline pidulik kostüüm tegi tuju rõõmsaks.....
Ahjaa, reedel nägin üht vana tuttavat Londonist, Robertit, kes eestis aeg-ajalt resideerub ja siin puhkab ja ka autode äri äri teeb... Tüüpiliste brittidega pole vaja teda võrrelda... Eriti lihtsa ja armsa olemisega londonlane, kellega alati on palju sharida ja muljetada....Mitte Eesti pole küla, vaid maailm on juba varsti küla.... kõik tunnevad kõiki....siin ja seal.... ja vahet pole, kust sa tuled ja kes sa oled.... sest inimloomus on igal pool ühesugune...
Ja imed juhtuvad meie ümber ja lähedal, teisisõnu eelmine nädal sõbranna võitis endale maja.... Siiski Jumal on olemas, sest see läks nii Õigesse kohta.....
Wednesday, September 13, 2006
Septembrikuus...kõik on uus....
Viimasel ajal on eriti huvitav olnud.... septembrikuus.... kõik on uus....ja ma mitte ei mõtle materiaalseid asju minu ümber, vaid hoopiski oma suhtumisi, hoiakuid või eluvaadet. Inimene õpib kogu elu...
Siinkohal jällegi sobib Osho mõttetarkus minu õppimisi ja arusaamisi kirjeldama:
"Kui sinu sisemine tee avaneb, juhatab see kõigepealt kahes suunas: kõrgusse ja sügavusse. Kui sa sellega juba harjunud oled, hakkad pikkamööda ise ennast nägema ja ka ülejäänud kaheksas suunas liikuma.
Kui jõuad punkti, kus sinu sügavus ja kõrgus kokku saavad, võid sa üle universumi piiride pilku heita. Siis avardub su teadvus kõigis kümnes suunas- aga tee jääb ikka samaks."
Ehk väike selgitus juurde:
Nüüd on sul võimalus näha elu kõikides tema mõõtmetes, sügavustest kõrgusteni välja. Need mõõtmed eksisteerivad kõrvuti ja kui kogemus on meile õpetanud tumedat ja rasket sama tähtsaks pidama, kui heledat ja kerget, näeme me elu teiste silmadega. Kui me kõik elu värvid endasse võtame, tugevdame sellega oma tasakaalu.
Lisaks uutele mõttemallidele võtsin veel ette midagi uut: ei ole ma vist kunagi septembrikuus seltskonnatantsu kursustel käinud. Eile oli esimene tund. Fokstroti tund. Õpetaja ütles, et see tants sobib enamasti igatsugu rütmidega ja kõige rohkem tantsitav. Nn siksaki tants... Tundub, et pidudel olen seda kogu aeg tantsinud, aga ei mäletanud vaid tantsu nime....ja nii mõnus oli ....see muusika ja emotsioon ja tantsimine..... jällegi nii vähe on vaja, et meel oleks rõõmus ja energiajook omast käest. Olen kunagi ammu ammu ülikooli esimesel kursusel tantsinud Mutsode ja Taela Tantsukoolis, aga kõik ju meelest läinud. Mäletan, et tango oli lemmik. Aga homme on valsiõhtu. Seda enam, et laupäva õhtul on pidulik gala, kus kindlasti nii valssi kui fokstrotti tantsida saab.....
Täna oli nii ilus ilm, et ei saanud kohe järve äärde minemata jätta, päike oli soe ja suvetunne tuli peale.... Kui juba jooksuriideid selga või pulsimõõturit peale panen, saab juba koer aru, et saabunud on pidupäev ehk jooksuõhtu.... Enamasti läheb ta kohe rõõmust segi ja esimesed meetrid veetakse mind nööri otsas nii et pulssi ei näe, sest see on üle 200 ehk kell läheb lolliks.
Kuigi, kui 10 km oled ära jooksnud, võib vahel juhtuda, et mina vean koera taga, seda muidugi seepärast, et teeäärsed hunnikud ja augud on ju palju huvitavamad või siis paarkümmend meetrit tagapool jooksev sell on ju ka huvitavam.....uudishimul ei piire, nagu ka inimestel.... Ja luiged pladistasid ikka veel ringi, partidest rääkimata.... Suvi minu põues kestab....
Siinkohal jällegi sobib Osho mõttetarkus minu õppimisi ja arusaamisi kirjeldama:
"Kui sinu sisemine tee avaneb, juhatab see kõigepealt kahes suunas: kõrgusse ja sügavusse. Kui sa sellega juba harjunud oled, hakkad pikkamööda ise ennast nägema ja ka ülejäänud kaheksas suunas liikuma.
Kui jõuad punkti, kus sinu sügavus ja kõrgus kokku saavad, võid sa üle universumi piiride pilku heita. Siis avardub su teadvus kõigis kümnes suunas- aga tee jääb ikka samaks."
Ehk väike selgitus juurde:
Nüüd on sul võimalus näha elu kõikides tema mõõtmetes, sügavustest kõrgusteni välja. Need mõõtmed eksisteerivad kõrvuti ja kui kogemus on meile õpetanud tumedat ja rasket sama tähtsaks pidama, kui heledat ja kerget, näeme me elu teiste silmadega. Kui me kõik elu värvid endasse võtame, tugevdame sellega oma tasakaalu.
Lisaks uutele mõttemallidele võtsin veel ette midagi uut: ei ole ma vist kunagi septembrikuus seltskonnatantsu kursustel käinud. Eile oli esimene tund. Fokstroti tund. Õpetaja ütles, et see tants sobib enamasti igatsugu rütmidega ja kõige rohkem tantsitav. Nn siksaki tants... Tundub, et pidudel olen seda kogu aeg tantsinud, aga ei mäletanud vaid tantsu nime....ja nii mõnus oli ....see muusika ja emotsioon ja tantsimine..... jällegi nii vähe on vaja, et meel oleks rõõmus ja energiajook omast käest. Olen kunagi ammu ammu ülikooli esimesel kursusel tantsinud Mutsode ja Taela Tantsukoolis, aga kõik ju meelest läinud. Mäletan, et tango oli lemmik. Aga homme on valsiõhtu. Seda enam, et laupäva õhtul on pidulik gala, kus kindlasti nii valssi kui fokstrotti tantsida saab.....
Täna oli nii ilus ilm, et ei saanud kohe järve äärde minemata jätta, päike oli soe ja suvetunne tuli peale.... Kui juba jooksuriideid selga või pulsimõõturit peale panen, saab juba koer aru, et saabunud on pidupäev ehk jooksuõhtu.... Enamasti läheb ta kohe rõõmust segi ja esimesed meetrid veetakse mind nööri otsas nii et pulssi ei näe, sest see on üle 200 ehk kell läheb lolliks.
Kuigi, kui 10 km oled ära jooksnud, võib vahel juhtuda, et mina vean koera taga, seda muidugi seepärast, et teeäärsed hunnikud ja augud on ju palju huvitavamad või siis paarkümmend meetrit tagapool jooksev sell on ju ka huvitavam.....uudishimul ei piire, nagu ka inimestel.... Ja luiged pladistasid ikka veel ringi, partidest rääkimata.... Suvi minu põues kestab....
Sunday, September 10, 2006
Pilvekunni soovitus Osholt....
"Talitsetud inimene on alati närviline, kuna sügaval tema sisemuses keeb ja mässab. Kui sa oled talitsematu, voolav, elav, siis ei ole sa närviline. Sul pole vajadust seda olla - mis juhtuma peab, see juhtub niikuinii. Sa ei oota saatuselt midagi, sa ei taha midagi saavutada. Miks siis närvitseda?
Et oma närvilist intellekti talitseda, peab inimene nii külmaks muutuma, et eluenergia tema kehas ja jäsemetes liikuda ei saaks. Kui energia liigub, tuleb allasurutus päevavalgele.Sellepärast on inimesed õppinud külmaks jääma, vallutama teisi ilma end liigutada laskmata, nägema teisi ilma neid tõsiselt võtmata. Inimesed elavad stampides: "Tere, kuidas käsi käib?" Keegi ei võta seda küsimust tõsiselt. Teie ainus eesmärk on vältida tõelisi kohtumisi. Inimesed ei vaata teineteisele silma, nad ei hoia teineteist käest, nad ei püüa teise energiat tajuda, nad ei luba teineteisel teineteisesse voolata. Neil on hirm, nemad peavad ainult hakkama saama, nad on surnud, nad on kui hullusärgis."
Tegelikult Osho soovitus meile on kõvasti hinge tõmmata, lips lõdvale lasta ja võtta asju kergelt. Vigu teha on normaalne. Võibolla on päris hea, kui vahel mõni asi untsu läheb. Elus on nii palju muud, kui "kõik asjad kontrolli all hoida".
Osho on mulle olnud hea Õpetaja juba mõnda aega. Täna külastasin ka oma Õpetajat, täiesti elusat, luust ja lihast..... täiesti maiste muredega, nagu minagi, nagu kõik inimesed. Aga koos räägitud teemad, tundusid pärast hoopis teisemad.... sain need lahti räägitud ja vastused olid oma jutu sees...teadsin kõike juba enne... aga hea oli, sest sain ka Teda aidata, seega oli kohtumine mõlemale vajalik.... Kui Õpilane suudab juba Õpetajat aidata, siis on õppimine asja ette läinud.....
Nägin täna esimest ära lendavat linnuparve.... sügis.... aga siiski ilus.....
Et oma närvilist intellekti talitseda, peab inimene nii külmaks muutuma, et eluenergia tema kehas ja jäsemetes liikuda ei saaks. Kui energia liigub, tuleb allasurutus päevavalgele.Sellepärast on inimesed õppinud külmaks jääma, vallutama teisi ilma end liigutada laskmata, nägema teisi ilma neid tõsiselt võtmata. Inimesed elavad stampides: "Tere, kuidas käsi käib?" Keegi ei võta seda küsimust tõsiselt. Teie ainus eesmärk on vältida tõelisi kohtumisi. Inimesed ei vaata teineteisele silma, nad ei hoia teineteist käest, nad ei püüa teise energiat tajuda, nad ei luba teineteisel teineteisesse voolata. Neil on hirm, nemad peavad ainult hakkama saama, nad on surnud, nad on kui hullusärgis."
Tegelikult Osho soovitus meile on kõvasti hinge tõmmata, lips lõdvale lasta ja võtta asju kergelt. Vigu teha on normaalne. Võibolla on päris hea, kui vahel mõni asi untsu läheb. Elus on nii palju muud, kui "kõik asjad kontrolli all hoida".
Osho on mulle olnud hea Õpetaja juba mõnda aega. Täna külastasin ka oma Õpetajat, täiesti elusat, luust ja lihast..... täiesti maiste muredega, nagu minagi, nagu kõik inimesed. Aga koos räägitud teemad, tundusid pärast hoopis teisemad.... sain need lahti räägitud ja vastused olid oma jutu sees...teadsin kõike juba enne... aga hea oli, sest sain ka Teda aidata, seega oli kohtumine mõlemale vajalik.... Kui Õpilane suudab juba Õpetajat aidata, siis on õppimine asja ette läinud.....
Nägin täna esimest ära lendavat linnuparve.... sügis.... aga siiski ilus.....
Thursday, September 7, 2006
Jack Daniel's ehk vötame mönuga.....
Sattusin õhtul ühele lahedale üritusele, Tabasallu BABYBACKI.... Jack Daniel'si Birthday Partyle... elusuuruses Jackiga ja muidugi ka likviidsel kujul erinevates kogustes Jackiga. Lisaks Babybacki enda ameerikalikult mõnusad ribid, oad, sibulad, jms snäkid .... Tabasalu on üldse armas... Babybacki tegelikult avastasin ka alles hiljuti, igati mõnus teenindus.... Usun, et ega teine kord ei jää kolmandata... Toidusoovituse juba sain järgmiseks korraks.
Eriti hea pilt oli see, kui nahkades kogukad harley vennad vingetel riistadel kohale vurasid........ Airi Ojamets ja country stiilis musa võttis igatahes puusi nõksutama, nii et üks ameerika härra arvas, et äkki mul on isu minna texasest pärit mingit folktantsu keerutama... why not? aga põhiline, kus ma oma aja veetsin, oli hoopistükkis Black Jacki laud, kus sai mängida.... ohtralt dollareid (paraku fake'id) maha, kaotasin lõpuks kõik... nojah, kui seal ei vea, siis veab ... teadagi kus... Aga krupjee õpetas hästi ja lõbus oli ..... Ja jälle kogemuse võrra rikkam, kui peaks isu päris lauda minna.....
Lisaks sain jälle targemaks, ürituse tegi Altia (endine Ofelia), kes impordib meile igatsorti alkohole... põnev, tuli välja, et lisaks Jackile on neil ka muid MÕNUGA VÕTMISE jooke, nagu St Brendan's Superior Irish Cream Liquer...ja muidugist ,Saaremaa viin.... Oksjoni ajaks olin muidugi kõik dollarid juba kaotanud, aga polnud hullu.... kaasa sain pisi-Jacki ja Jacki-vihmavarju (kulub marjaks ära meie kaootiliste vihmasabinatega, viimati istusin telefoniputkas, kui vihmahoog oli) ning laheda fotosüüdistuse.... koos Jackiga....eheheheheeee....
Tore päev oli üldse.... sest jälle on eesti iive paranemas... ühel sõbrannal pisike ilmakodanik kasvamas.... saime kokku, sõime seenesuppi, kallistasime ja silitasime kõhtu...vaffa.... eriti tore on see, kui see pisike inimene on oodatud armastavate inimeste poolt... see sära ja armastuse aura ümber tulevase ema oli nii jõudu ja lootust andev... Keegi kommenteeris et Elu on LiLL, ehk seega Elu on ilus nagu lill....
Ahjaa, ja juuksurisse jõudsin ka, see tegi veelgi tuju optimistlikumaks... nii vähe on ikka naistele (või siiski mulle) vaja, et tunda end hästi..... Aga mul on ka super-puper juuksur... tema ballisoenguid on kiidetud võhivõõraste poolt mitmetuhandelistel suurtel galadel.... au ja kiitus ning tore on tunda selliseid inimesi, kes oma tööd nii nii nii südamega teevad... ja oi kui palju on sinna mu tuttavaid juba läinud....
Ja jälle see suur pannkoogi moodi suur täiskuu, kui koju sõitsin...aga praegu on kuuvarjutus.... istun ja vaatan seda aknast.... ning homme on juba REEDE.....mis annab ka jõudu juurde, sest siis saab jälle puhata ja mängida...
Eriti hea pilt oli see, kui nahkades kogukad harley vennad vingetel riistadel kohale vurasid........ Airi Ojamets ja country stiilis musa võttis igatahes puusi nõksutama, nii et üks ameerika härra arvas, et äkki mul on isu minna texasest pärit mingit folktantsu keerutama... why not? aga põhiline, kus ma oma aja veetsin, oli hoopistükkis Black Jacki laud, kus sai mängida.... ohtralt dollareid (paraku fake'id) maha, kaotasin lõpuks kõik... nojah, kui seal ei vea, siis veab ... teadagi kus... Aga krupjee õpetas hästi ja lõbus oli ..... Ja jälle kogemuse võrra rikkam, kui peaks isu päris lauda minna.....
Lisaks sain jälle targemaks, ürituse tegi Altia (endine Ofelia), kes impordib meile igatsorti alkohole... põnev, tuli välja, et lisaks Jackile on neil ka muid MÕNUGA VÕTMISE jooke, nagu St Brendan's Superior Irish Cream Liquer...ja muidugist ,Saaremaa viin.... Oksjoni ajaks olin muidugi kõik dollarid juba kaotanud, aga polnud hullu.... kaasa sain pisi-Jacki ja Jacki-vihmavarju (kulub marjaks ära meie kaootiliste vihmasabinatega, viimati istusin telefoniputkas, kui vihmahoog oli) ning laheda fotosüüdistuse.... koos Jackiga....eheheheheeee....
Tore päev oli üldse.... sest jälle on eesti iive paranemas... ühel sõbrannal pisike ilmakodanik kasvamas.... saime kokku, sõime seenesuppi, kallistasime ja silitasime kõhtu...vaffa.... eriti tore on see, kui see pisike inimene on oodatud armastavate inimeste poolt... see sära ja armastuse aura ümber tulevase ema oli nii jõudu ja lootust andev... Keegi kommenteeris et Elu on LiLL, ehk seega Elu on ilus nagu lill....
Ahjaa, ja juuksurisse jõudsin ka, see tegi veelgi tuju optimistlikumaks... nii vähe on ikka naistele (või siiski mulle) vaja, et tunda end hästi..... Aga mul on ka super-puper juuksur... tema ballisoenguid on kiidetud võhivõõraste poolt mitmetuhandelistel suurtel galadel.... au ja kiitus ning tore on tunda selliseid inimesi, kes oma tööd nii nii nii südamega teevad... ja oi kui palju on sinna mu tuttavaid juba läinud....
Ja jälle see suur pannkoogi moodi suur täiskuu, kui koju sõitsin...aga praegu on kuuvarjutus.... istun ja vaatan seda aknast.... ning homme on juba REEDE.....mis annab ka jõudu juurde, sest siis saab jälle puhata ja mängida...
Win-win ehk projektijuhtimisest...
Kätte sattus üks roosa raamat ja suvalises kohas lahti tehes, jäi ette selline tekst....
"Kujutle kahte inimest tähtsa projekti kallal töötamas. Kuni projekt kulgeb edukalt, ei ole vahet, kas üks osapool on teisest rohkem pühendunud. Aga mis juhtub siis, kui projekti prioriteediks on, et meeskonnaliikmed peavad üksteist austama? Kui üks inimene püüab siin rohkem kui teine, toob see kaasa pahameele. SUHE ONGI SELLINE PROJEKT. Suhe mõraneb kui tasakaal puudub. Kumbki isik ei saa olla tähtsam. Kumbki ei saa üksinda teha kõiki otsuseid ega tuua kõiki ohvreid. Kumbki ei saa olla teisest parem, sest ilma kahe võrdse osapooleta EI OLE SUHET."
Ehk siis siit väga lihtne moraal: SUHE VAJAB KAHTE VõRDSET OSAPOOLT......
Ja ometi, vaadakem ringi, kui palju selliseid näiteid meie ümber on?
Aga varem või hiljem, suhe lõpeb kui ollakse tasakaalust väljas, sest ühel hetkel on üks pool tühi ja teine ei saa mitte millestki aru, sest elu on nii mugav ja lihtne. Ja muudatused on ju valusad ja tülikad ja tekitavad ebastabiilsust ja murravad rutiine...... aga ometi areng algab just sealt. Sest negatiivsest raputusest õpime ju kõige rohkem....
Nii targutab siin üks pikaajalise kogemusega projektijuht. Hetkel küll suhete teemal ja mitte mõnest äriprojektist. Aga suhete või isikliku elu puhul üldse.... olen viimasel ajal õppinud, et planeerimisfaas (projekti õnnestumiseks üks tähtsamaid) sellisel kujul (vähemalt täna) tuleks vahele jätta..... enamasti olen õnnelik selliste momentide üle, mis on spontaansed, impulsiivsed ehk "õunte pealt" tehtud otsuste järgi.... Lasen Elujõel voolata omasoodu ja kõike enam oma taktikepi alla saada ei taha... kontroll kõigi ja kõige üle ei ole enam oluline....
Loomulikult UNISTAMINE on ikka tähtsamast tähtsam, mida võiks ju ka projektijuhtimise mõttes veidi võrrelda eesmärkide püstitamisega. Aga see ei ole see... aga astun karussellilt maha siis kui tahan, lähen peale, siis kui tahan ja keerutan kaua tahan...... ja enam sekundeid, minuteid, tunde, päevi, nädalaid ja aastaid senditäpsusega ei planeeri.....
Ah, olen nii väsinud esimesest nn koolinädalast, aga on ju jälle täiskuu aeg.... ilus ja suur ja kollane... ja ma ei maga.... Ja raadiost tuleb Urmas Alendri HETKE VAID MÕNI MÄLESTUS KESTAB, KUID ON NEID, MIDA MINNA EI LASTA ... KÜLLAP SIIS ME VAJAME NEID, SEST NAD TULEVAD TAAS, KAS OOTAD VÕI EI... Üks mu kunagine lemmik keska päevilt, kui sai klaverit klimberdatud ja ohtralt lauldud LAULGE KAASA nootide järgi.
Sellest johtuvalt juba mõnda aega kummitab mind üks mõte: tahan jälle endale tagasi klaverit... pianiinot, autentset... mitte moodsat süntesaatorit... klassika on nii relax, something to my Soul....
"Kujutle kahte inimest tähtsa projekti kallal töötamas. Kuni projekt kulgeb edukalt, ei ole vahet, kas üks osapool on teisest rohkem pühendunud. Aga mis juhtub siis, kui projekti prioriteediks on, et meeskonnaliikmed peavad üksteist austama? Kui üks inimene püüab siin rohkem kui teine, toob see kaasa pahameele. SUHE ONGI SELLINE PROJEKT. Suhe mõraneb kui tasakaal puudub. Kumbki isik ei saa olla tähtsam. Kumbki ei saa üksinda teha kõiki otsuseid ega tuua kõiki ohvreid. Kumbki ei saa olla teisest parem, sest ilma kahe võrdse osapooleta EI OLE SUHET."
Ehk siis siit väga lihtne moraal: SUHE VAJAB KAHTE VõRDSET OSAPOOLT......
Ja ometi, vaadakem ringi, kui palju selliseid näiteid meie ümber on?
Aga varem või hiljem, suhe lõpeb kui ollakse tasakaalust väljas, sest ühel hetkel on üks pool tühi ja teine ei saa mitte millestki aru, sest elu on nii mugav ja lihtne. Ja muudatused on ju valusad ja tülikad ja tekitavad ebastabiilsust ja murravad rutiine...... aga ometi areng algab just sealt. Sest negatiivsest raputusest õpime ju kõige rohkem....
Nii targutab siin üks pikaajalise kogemusega projektijuht. Hetkel küll suhete teemal ja mitte mõnest äriprojektist. Aga suhete või isikliku elu puhul üldse.... olen viimasel ajal õppinud, et planeerimisfaas (projekti õnnestumiseks üks tähtsamaid) sellisel kujul (vähemalt täna) tuleks vahele jätta..... enamasti olen õnnelik selliste momentide üle, mis on spontaansed, impulsiivsed ehk "õunte pealt" tehtud otsuste järgi.... Lasen Elujõel voolata omasoodu ja kõike enam oma taktikepi alla saada ei taha... kontroll kõigi ja kõige üle ei ole enam oluline....
Loomulikult UNISTAMINE on ikka tähtsamast tähtsam, mida võiks ju ka projektijuhtimise mõttes veidi võrrelda eesmärkide püstitamisega. Aga see ei ole see... aga astun karussellilt maha siis kui tahan, lähen peale, siis kui tahan ja keerutan kaua tahan...... ja enam sekundeid, minuteid, tunde, päevi, nädalaid ja aastaid senditäpsusega ei planeeri.....
Ah, olen nii väsinud esimesest nn koolinädalast, aga on ju jälle täiskuu aeg.... ilus ja suur ja kollane... ja ma ei maga.... Ja raadiost tuleb Urmas Alendri HETKE VAID MÕNI MÄLESTUS KESTAB, KUID ON NEID, MIDA MINNA EI LASTA ... KÜLLAP SIIS ME VAJAME NEID, SEST NAD TULEVAD TAAS, KAS OOTAD VÕI EI... Üks mu kunagine lemmik keska päevilt, kui sai klaverit klimberdatud ja ohtralt lauldud LAULGE KAASA nootide järgi.
Sellest johtuvalt juba mõnda aega kummitab mind üks mõte: tahan jälle endale tagasi klaverit... pianiinot, autentset... mitte moodsat süntesaatorit... klassika on nii relax, something to my Soul....
Sunday, September 3, 2006
Mooo-tiful :)
Just sellise armsa sõna avastasin enda seljas olevalt pidzhaamalt.... Mingil õhtul poes kooliasju lapsele shopates, tuli meelde, et mul puudub üks korralik pidzhaama, millega hea olla ka siis, kui firma metsaüritustel või kusagil segasummasuvilates ja kus kindla peale poisterahvastel tekib isu tulla pasteerima või unelaulu laulma, siis on mega mõnsa omada seljas just sellist mõnusat, kodust, helesinist pidzhaamat (top ja lühikesed püksid, et liiga palav ka ei hakkaks), kus ees ja taga ja igal pool on joonistatud roosa lillega lehmakesed ja selle all sildike MOOO-TIFUL.... Armas, kas pole?
Nädalavahetus möödus linnulennul, ei saanud arugi... Eile käisin Sügisjooksul, pigem seekord panin end kirja kui pühapäeva jooksja, kui sedagi... või pigem lapse pärast, kes seekord oma aega parandada tahtis.... Aga mind ei saa see aasta isegi pühapäeva jooksjaks nimetada.... Hektilise või siis ebastabiilse viimase aasta tõttu (lisaks ka sporditrauma eelmisest suvest tundma andmas) ei ole olnud aega tegeleda sellega, mis kunagi mu lemmiktegevus oli alati pärast tööpäeva... Lubasin endale, et stardis spurtijatega kaasa ei torma (sest TARK EI TORMA) ning hoidsin targu ühtlast ja rahullikku tempot ja nii kuni võiduka lõpuni... Mõnus oli... seda ju sinna saama läksingi, seda MÕNUTUNNET... ja teadmist, et JOOSTA ON MÕNUS, sest siis saab rahulikult igatsugu huvitavaid mõtteid mõlgutada ning lisaks ka end veidi liigutada... Tavaliselt käin Koeraga Järve ääres jooksmas, siis vahin Loodust, Linde (enamasti luiki või parte) või siis loojuvat Päikest.... ka siis on olnud ütlemata hea tunne... aga tihti jääb puudu sellest esimesest sammust, et nüüd just kohe ja praegu lähen .... Aga nagu neljapäevasel koolitusel öeldi, kõige alus on MÕTE, siis tuleb SÕNA ja TEGU ja siis HARJUMUS... Usun, et mul on lihtsam, juba kooliajast saadik olen tervisejooksu harrastanud ja paar kuukest pausi ei ole just kõige suurem patt, et uuesti algust teha. Kuid sinna tasemele, et teha iga päev kuni 12 km ja koos fartlekkidega, ma enam kindlasti ei kaldu... Ikka oma ja tervise rõõmuks.....Enesepiinamisega ei tegele, ikka vaid Elu nautimisega.... Lisaks antakse lõpetajatele Soome edasi-tagasi piletid.... kui keegi tahab minuga Helsinkisse kondama minna, andku teada.....Et oleks aga lõbusam....
Eile avastasin ühe ütlemata vaffa blogi, puhtjuhuslikult... (kuigi kas meie elus juhuseid on, ei usu....sest niisama ei lenda ka vares teadupärast)., Ausalt öeldes, see siirus ja vahetus, kurbus ja rõõm, suhkur ja pipar, valgus ja pimedus, mida tema tekstides välja kumab eht noormehelikul moel, on nii elutruu ja kadestamist väärt positiivses mõttes. Ja igatahes andis see mulle küll lootust, et kõik mehed on ikka erinevad ja unikaalsed, ja tema blogist võiks nii mõnigi mehemürakas eeskuju võtta, kuidas naistega käituma peaks (80%, kui mitte sada). Lugesin kõik ta blogid läbi nagu lupsti, nagu romaani..., kuigi Kõik see, millest ta kirjutas, oli nii Eluline, mis kõigi meiega toimub tegelikult, rollid ja nimed teised, sündmused ja õppetunnid samad, ja veidi teises kastmes...... Aga nii tore, et Keegi julgeb selliseid üleskirjutusi teha ja ka teistele sharida...
Eilset ja tänast päeva iseloomustas kõige paremini ütelus: "Kes siis, kui mitte Sina, ja millal siis, kui mitte nüüd?" Nii ma siis asusin usinalt tegema neid asju, mis tegemata olid, näiteks krüsanteemide ostmine ja nende istutamine sügise kaunistamiseks või siis muru niitmine või siis tubade koristamine, või siis Mõnele selliste Sõnade välja ütlemine, mis ammu olid sees pakitsenud ja omasoodu väljapääsu teed otsinud.... Isegi kui need Sõnad kohale ei jõua kuhu sai saadetud, siis minu seest on need läinud ja igavesti.... et Uued ja Toredad Mõtted ja Sõnad ja Kogemused saaksid asemele tulla.... Pipar ja suhkur, as always.... ja mõlemat on vaja....et läheks AINA PAREMINI JA PAREMINI.... sest kui LÄHEB HÄSTI, siis see on ju seisak, nagu neljapäeval koolitaja ütles.
Star FM'st tuleb laul OBSESSION, kunagi 80date hitt, bändi nimi keelel, aga sinna ta jäi..... hea lugu Matile külla minekuks. Aga obsessiooni teemast ehk kunagi hiljem..... Ja muidugi mõnusat septembrikuud ja koolikuud ja sügiskuud....
Nädalavahetus möödus linnulennul, ei saanud arugi... Eile käisin Sügisjooksul, pigem seekord panin end kirja kui pühapäeva jooksja, kui sedagi... või pigem lapse pärast, kes seekord oma aega parandada tahtis.... Aga mind ei saa see aasta isegi pühapäeva jooksjaks nimetada.... Hektilise või siis ebastabiilse viimase aasta tõttu (lisaks ka sporditrauma eelmisest suvest tundma andmas) ei ole olnud aega tegeleda sellega, mis kunagi mu lemmiktegevus oli alati pärast tööpäeva... Lubasin endale, et stardis spurtijatega kaasa ei torma (sest TARK EI TORMA) ning hoidsin targu ühtlast ja rahullikku tempot ja nii kuni võiduka lõpuni... Mõnus oli... seda ju sinna saama läksingi, seda MÕNUTUNNET... ja teadmist, et JOOSTA ON MÕNUS, sest siis saab rahulikult igatsugu huvitavaid mõtteid mõlgutada ning lisaks ka end veidi liigutada... Tavaliselt käin Koeraga Järve ääres jooksmas, siis vahin Loodust, Linde (enamasti luiki või parte) või siis loojuvat Päikest.... ka siis on olnud ütlemata hea tunne... aga tihti jääb puudu sellest esimesest sammust, et nüüd just kohe ja praegu lähen .... Aga nagu neljapäevasel koolitusel öeldi, kõige alus on MÕTE, siis tuleb SÕNA ja TEGU ja siis HARJUMUS... Usun, et mul on lihtsam, juba kooliajast saadik olen tervisejooksu harrastanud ja paar kuukest pausi ei ole just kõige suurem patt, et uuesti algust teha. Kuid sinna tasemele, et teha iga päev kuni 12 km ja koos fartlekkidega, ma enam kindlasti ei kaldu... Ikka oma ja tervise rõõmuks.....Enesepiinamisega ei tegele, ikka vaid Elu nautimisega.... Lisaks antakse lõpetajatele Soome edasi-tagasi piletid.... kui keegi tahab minuga Helsinkisse kondama minna, andku teada.....Et oleks aga lõbusam....
Eile avastasin ühe ütlemata vaffa blogi, puhtjuhuslikult... (kuigi kas meie elus juhuseid on, ei usu....sest niisama ei lenda ka vares teadupärast)., Ausalt öeldes, see siirus ja vahetus, kurbus ja rõõm, suhkur ja pipar, valgus ja pimedus, mida tema tekstides välja kumab eht noormehelikul moel, on nii elutruu ja kadestamist väärt positiivses mõttes. Ja igatahes andis see mulle küll lootust, et kõik mehed on ikka erinevad ja unikaalsed, ja tema blogist võiks nii mõnigi mehemürakas eeskuju võtta, kuidas naistega käituma peaks (80%, kui mitte sada). Lugesin kõik ta blogid läbi nagu lupsti, nagu romaani..., kuigi Kõik see, millest ta kirjutas, oli nii Eluline, mis kõigi meiega toimub tegelikult, rollid ja nimed teised, sündmused ja õppetunnid samad, ja veidi teises kastmes...... Aga nii tore, et Keegi julgeb selliseid üleskirjutusi teha ja ka teistele sharida...
Eilset ja tänast päeva iseloomustas kõige paremini ütelus: "Kes siis, kui mitte Sina, ja millal siis, kui mitte nüüd?" Nii ma siis asusin usinalt tegema neid asju, mis tegemata olid, näiteks krüsanteemide ostmine ja nende istutamine sügise kaunistamiseks või siis muru niitmine või siis tubade koristamine, või siis Mõnele selliste Sõnade välja ütlemine, mis ammu olid sees pakitsenud ja omasoodu väljapääsu teed otsinud.... Isegi kui need Sõnad kohale ei jõua kuhu sai saadetud, siis minu seest on need läinud ja igavesti.... et Uued ja Toredad Mõtted ja Sõnad ja Kogemused saaksid asemele tulla.... Pipar ja suhkur, as always.... ja mõlemat on vaja....et läheks AINA PAREMINI JA PAREMINI.... sest kui LÄHEB HÄSTI, siis see on ju seisak, nagu neljapäeval koolitaja ütles.
Star FM'st tuleb laul OBSESSION, kunagi 80date hitt, bändi nimi keelel, aga sinna ta jäi..... hea lugu Matile külla minekuks. Aga obsessiooni teemast ehk kunagi hiljem..... Ja muidugi mõnusat septembrikuud ja koolikuud ja sügiskuud....
Saturday, September 2, 2006
Trump käises....
Tahaksin rõõmuga soovida head kooliaastat kõigile, kuid ootamatult on juba 1st septembrist saanud teine. Aga sellegipoolest usun, et seda tervitust kuulevad kõik.....kes kus... mina kui lapsevanem, mina kui eluaegne tudeng, täna küll elukoolis, kuid kes teab, millal jälle ülikooli pinki nühin..... Seetõttu september mulle meeldib, on veel meeldivalt soe, värvi tuleb loodusesse juurde ning mõtted ja teod lähevad asisemateks ja ideed kindlasti lennukamateks ja õnnestunumateks.... Aina PAREMAKS JA PAREMAKS....
Kevadelgi alles sai tähistatud 7 sünnipäeva, kes kohal käisid või koduse ülesande korralikult ära lahendasid, teavad, miks 7dat. Aga igatahes lasteaiast mind esimesse klassi saadeti, elukoolis küll... Seega oleme igavesti koolis ja see mulle meeldib... õppida, õppida, õppida - nende vahele ka nautida, nautida ja nautida, kui ei õpi, siis ei oskaks ka ju Elu nautida.....
Eile käisin koolitusel, teemal "Miks ja kuidas muuta mõtlemist, et tulla paremini toime probleemidega!". Koolitaja oli Silva meetodi propageerija Reigo Reimets, aga see pole üldse oluline, mis koolkonnast. Oluline oli sõnum: see oli üli üli lihtne.... nagu ikka... tuleme kohale, kuulame ja tõdeme, et teame ju kõike seda perfecto ja ometi oleme seal ja ikka ja jälle kuulame ühte ja sama.... (muidugi kuidas keegi, räägin endast)....aga olen siiski luust ja lihast, kõigest inimene koos oma miinuste ja plussidega, mis tähendab, et täiuslikkuseni on pikk maa, aga ma püüan sinna poole vähemalt sellega, et vaadata enda sisse ja oma elu muuta, et see läheks aina PAREMINI JA PAREMINI.
Reigo Reimets, kes end nimetas krooniliseks optimistiks (nagu minagi), ütles välja lihtsate sõnadega lihtsad tõed. Mida kõik me teame kinnisilmi....aga nende järgimine on juba töö iseendaga ja alles siis tuleb tulemus. Olen täiesti nõus, et MÕTE ON KÕIGE ALUS, sellele järgneb SÕNA, sellele TEGU, millest saavad HARJUMUSED, kujuneb ISELOOM, ja see ongi meie SAATUS. Ehk siiski ma ei usalda end Saatuse hoolde, vaid olen ise oma Õnne sepp. Kõik tujud ja tunded valin ma ise, paraku ka negatiivsed. Karm reaalsus....
Stress, mis see siis on? Positiivne stress on hea, kuid läheb ikka üle. Aga negatiivne? Sellega tuleb juba vaeva näha ja seegi algab MÕTLEMISEST. Lihtne ju- Stressi põhjus on mõtlemine, olgem täpsem, pigem madala kvaliteediga mõtete mõtlemine tekitab negatiivset stressi. Inimesed ei tea, kui võimas relv on neil endi peas, MÕTTEJÕUD (õigemini teavad, aga ei suuda kasutada). Mina tean, veidi ja usun.... olen mõned aastad katsetanud .... Ralph Emerson, Ameerika kirjanik ja filosoof, on öelnud, et Inimene on see, mida ta kogu päeva jooksul mõtleb. Seega vastus lihtne: jälgi oma mõtteid ja muuda need positiivseks!!! Õpi unistama, soovima, kuni pisidetailideni välja....ja kõik Su tellimused täidetakse.... aga oska vaid soovida... tean ka sedagi....aga ainult eluküpsusega tuleb juurde oskust SOOVIDA.....
Väga meeldis mulle Reigo ütlus TRUMP KÄISES.....et alati kui stress või paha tuju kimbutab, siis võta käisest trump ehk meenuta mõnda oma elus kogetud väga meeldivat emotsiooni ja kindlasti enesetunne paraneb..... Kirjutasime päeva jooksul mõelduid mõtteid ja oeh! kui negatiivsed need olid....hea soovitus, kui tabad end negatiivsetes mõtetes, proovi see tühistada, sõnastades selle ringi positiivseks. Ja veel parem, kui suudad seda teha iga päev ja alguses pidada ka päevikut, sest nagu eelpool öeldud, HARJUMUS tuleb vaid harjutamisest. Igatahes kulus see Harjutus Sabale ära,et meelde tuletada Lihtsaid Asju ja saada väikest Energia süsti.....Tegelikult nii ongi, et ega uut välja pakkuda polegi vaja, vaid on vaja Inimesi turgutada, neile meelde tuletada, et Elu on lühike ning väärib elamist nii hästi kui võimalik, ning kasutada oma POWERit selleks.
Jah, esimene september.... kõik on uus, septembrikuus... ehehehe, tegin uued passipildid, sest 10 aastat on täis saamas, ja see, kes passist vastu vaatab ei ole mina...sest ka piiril tihti peale tehakse nägusid ja eesti piirivalve daamid on lausa märkusi teinud.... olen jah, hoopis teine..... aga see on ju loomulik.... mõnel inimesel on näha ka füüsiliselt muutusi, teistel vaid toimub see ajaga seespidiselt....
Täna oli tore päev, lisaks esimesele koolipäevale ja reedele, ostsin endale uue Coelho raamatu.... on jälle, millest ammutada...
Aga mõned hetked tagasi tulin kinost. Mulle meeldib käia kinos reedeti ja alati viimasel seansil. Vaatasin komöödiat BREAK-UP. Kuigi komöödiaks seda nimetada ei tahaks, pigem tragikomöödia. Oli valusaid momente ja äratundmisrõõmu, naiste maailma ja meeste maailma, nende kahe arusaamiste ja mõtlemiste erinevusi.. kõike, mida Elu iga päev meile pakub, seal vaid 2 tunni jooksul. Jah, valus oli..... Naer läbi pisarate... nagu ikka. Aga järjekordne film, mis näitab meie inimlikkust, mustalt ja valgelt, ja hoiab mõtted erksana veel mõnda aega....
Heakene küll, homme on Sügisjooks, lähen koos lapsega 10km jooksma, kahjuks see aasta minust enam erilist tema toetajat pole, võib-olla vaid mõned kilomeetrid suudan jänku olla, aga see polegi oluline. Oluline on see, et pärast pikka pausi sporditrauma tõttu ja eriliste treeninguteta, olen valmis jälle ilma, tuhandeid inimesi ja tervisesporti nautima... seekord ei püstita endale erilisi eesmärke ajalises dimensioonis nagu aastaid tagasi... vaid osavõtt ise on juba suur samm edasi enesetunde tõstmiseks....või hoopiski hea algus millegile? Näiteks stabiilsetele treeningutele..... We'll see....
Kevadelgi alles sai tähistatud 7 sünnipäeva, kes kohal käisid või koduse ülesande korralikult ära lahendasid, teavad, miks 7dat. Aga igatahes lasteaiast mind esimesse klassi saadeti, elukoolis küll... Seega oleme igavesti koolis ja see mulle meeldib... õppida, õppida, õppida - nende vahele ka nautida, nautida ja nautida, kui ei õpi, siis ei oskaks ka ju Elu nautida.....
Eile käisin koolitusel, teemal "Miks ja kuidas muuta mõtlemist, et tulla paremini toime probleemidega!". Koolitaja oli Silva meetodi propageerija Reigo Reimets, aga see pole üldse oluline, mis koolkonnast. Oluline oli sõnum: see oli üli üli lihtne.... nagu ikka... tuleme kohale, kuulame ja tõdeme, et teame ju kõike seda perfecto ja ometi oleme seal ja ikka ja jälle kuulame ühte ja sama.... (muidugi kuidas keegi, räägin endast)....aga olen siiski luust ja lihast, kõigest inimene koos oma miinuste ja plussidega, mis tähendab, et täiuslikkuseni on pikk maa, aga ma püüan sinna poole vähemalt sellega, et vaadata enda sisse ja oma elu muuta, et see läheks aina PAREMINI JA PAREMINI.
Reigo Reimets, kes end nimetas krooniliseks optimistiks (nagu minagi), ütles välja lihtsate sõnadega lihtsad tõed. Mida kõik me teame kinnisilmi....aga nende järgimine on juba töö iseendaga ja alles siis tuleb tulemus. Olen täiesti nõus, et MÕTE ON KÕIGE ALUS, sellele järgneb SÕNA, sellele TEGU, millest saavad HARJUMUSED, kujuneb ISELOOM, ja see ongi meie SAATUS. Ehk siiski ma ei usalda end Saatuse hoolde, vaid olen ise oma Õnne sepp. Kõik tujud ja tunded valin ma ise, paraku ka negatiivsed. Karm reaalsus....
Stress, mis see siis on? Positiivne stress on hea, kuid läheb ikka üle. Aga negatiivne? Sellega tuleb juba vaeva näha ja seegi algab MÕTLEMISEST. Lihtne ju- Stressi põhjus on mõtlemine, olgem täpsem, pigem madala kvaliteediga mõtete mõtlemine tekitab negatiivset stressi. Inimesed ei tea, kui võimas relv on neil endi peas, MÕTTEJÕUD (õigemini teavad, aga ei suuda kasutada). Mina tean, veidi ja usun.... olen mõned aastad katsetanud .... Ralph Emerson, Ameerika kirjanik ja filosoof, on öelnud, et Inimene on see, mida ta kogu päeva jooksul mõtleb. Seega vastus lihtne: jälgi oma mõtteid ja muuda need positiivseks!!! Õpi unistama, soovima, kuni pisidetailideni välja....ja kõik Su tellimused täidetakse.... aga oska vaid soovida... tean ka sedagi....aga ainult eluküpsusega tuleb juurde oskust SOOVIDA.....
Väga meeldis mulle Reigo ütlus TRUMP KÄISES.....et alati kui stress või paha tuju kimbutab, siis võta käisest trump ehk meenuta mõnda oma elus kogetud väga meeldivat emotsiooni ja kindlasti enesetunne paraneb..... Kirjutasime päeva jooksul mõelduid mõtteid ja oeh! kui negatiivsed need olid....hea soovitus, kui tabad end negatiivsetes mõtetes, proovi see tühistada, sõnastades selle ringi positiivseks. Ja veel parem, kui suudad seda teha iga päev ja alguses pidada ka päevikut, sest nagu eelpool öeldud, HARJUMUS tuleb vaid harjutamisest. Igatahes kulus see Harjutus Sabale ära,et meelde tuletada Lihtsaid Asju ja saada väikest Energia süsti.....Tegelikult nii ongi, et ega uut välja pakkuda polegi vaja, vaid on vaja Inimesi turgutada, neile meelde tuletada, et Elu on lühike ning väärib elamist nii hästi kui võimalik, ning kasutada oma POWERit selleks.
Jah, esimene september.... kõik on uus, septembrikuus... ehehehe, tegin uued passipildid, sest 10 aastat on täis saamas, ja see, kes passist vastu vaatab ei ole mina...sest ka piiril tihti peale tehakse nägusid ja eesti piirivalve daamid on lausa märkusi teinud.... olen jah, hoopis teine..... aga see on ju loomulik.... mõnel inimesel on näha ka füüsiliselt muutusi, teistel vaid toimub see ajaga seespidiselt....
Täna oli tore päev, lisaks esimesele koolipäevale ja reedele, ostsin endale uue Coelho raamatu.... on jälle, millest ammutada...
Aga mõned hetked tagasi tulin kinost. Mulle meeldib käia kinos reedeti ja alati viimasel seansil. Vaatasin komöödiat BREAK-UP. Kuigi komöödiaks seda nimetada ei tahaks, pigem tragikomöödia. Oli valusaid momente ja äratundmisrõõmu, naiste maailma ja meeste maailma, nende kahe arusaamiste ja mõtlemiste erinevusi.. kõike, mida Elu iga päev meile pakub, seal vaid 2 tunni jooksul. Jah, valus oli..... Naer läbi pisarate... nagu ikka. Aga järjekordne film, mis näitab meie inimlikkust, mustalt ja valgelt, ja hoiab mõtted erksana veel mõnda aega....
Heakene küll, homme on Sügisjooks, lähen koos lapsega 10km jooksma, kahjuks see aasta minust enam erilist tema toetajat pole, võib-olla vaid mõned kilomeetrid suudan jänku olla, aga see polegi oluline. Oluline on see, et pärast pikka pausi sporditrauma tõttu ja eriliste treeninguteta, olen valmis jälle ilma, tuhandeid inimesi ja tervisesporti nautima... seekord ei püstita endale erilisi eesmärke ajalises dimensioonis nagu aastaid tagasi... vaid osavõtt ise on juba suur samm edasi enesetunde tõstmiseks....või hoopiski hea algus millegile? Näiteks stabiilsetele treeningutele..... We'll see....
Subscribe to:
Comments (Atom)
