Antud pealkiri oli mu ühel kolleegil MSN-s Sõbrapäeval pealkirjaks. Sellest saadik see kummitab ja on pannud igat sorti mõtteid heietama. Sõbrapäev on küll oodatud ja armas komme oma sõpru meeles pidada, kuid ometi mulle tundub, et Sõbrad on ikka olemas ja südames iga päev.
Sõbrapäeval on lihtsalt antud võimalus ka neile, kes muidu kiires elutempos unustavad oma Sõpradele meelde tuletada oma olemasolust või pigem öelda midagi südant soojendavat.
Nagu näiteks midagi sellist klassikutelt:
„Puhh?” sosistas Notsu. „Mis on?” küsis Puhh, „Ei midagi,” vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni, „lihtsalt kontrollisin,et oled olemas”
Aga tegelikult ongi IGA PÄEV SÕBRAPÄEV. Kuigi elutempo on tänapäeval nii nii nii kiire, siis oleme ühenduses oma sõpradega ju praktiliselt iga päev. Mõnega harvem, mõnega rohkem.... Aga ometi on olemas teadmine, et nad on Su jaoks alati olemas ja missiis kui jääb vahel pikem aeg vahele. See teadmine annabki just jõudu... Ilma sõpradeta ei kujuta vist keegi oma elu ette.
Ka kõige kallim abikaasa on Su Sõber eelkõige, muidu ei saagi koos vundamenti tulevikuks luua. Armumised lähevad ühel hetkel ikka üle...Siis alles selgub, kas suhtel on potentsiaali või mitte ehk kas Sõpradeks saadakse või mitte. Kuna issanda loomaaed on kirju, siis arvamusi ses suhtes erinevaid. Vastavalt inimese elukogemusele ja maailmavaadetele. Minu arvates parim paariline siiski kooseluks on see, kui Paar tunnetab lisaks mööduvale armumisele ka tugevat Sõbratunnet. Vahel juhtub ka nii, et ollaksegi kõige pealt Sõbrad ja siis lahvatab ka Naist ja Meest ühendav veel sügavam ühtsuse ja terviklikkuse tunne. Armastus? Eks defineerimine igaühe enda teha. Aga mida ma öelda tahan, et Sõprus on paarisuhte kindel osa. Armastust ma defineerida ei tahaks... sõnadesse ka mitte panna... Iga kord on see erinev ja las olla..sest igal hetkel oleme me ise erinevad ja ajas muutuvad. Sõpradega on meil palju ühist, alates võib-olla huvidest, äridest, mõtlemisest, maailmavaatest jne jne. Paarissuhtes loeb kindlasti sarnane maailmavaade ja pilk ühes suunas.
Ka su Laps on sulle Sõber, sest ka Temaga on hea olla, mis siis et vahele tulevad argirutiin ja vanema kohustused ja hool. Eelkõige on eesmärk ju oma Lapsega Sõbraks saamine, et Lapsel täiskasvanuna oleks endal hea: tugi vanematelt ja oskus ise Sõbrasuhteid luua ja hoida. Oma lapsega oleme küll parimad Sõbrad.... veidi sentimeetreid veel ja võime koos juba night clubi minna... kui isu... Reisidest ja ühisüritustest rääkimata. Aga lapsega sõbraks saada on pikk ja aeganõudev protsess.
Tulin just praegu, Iseseisvuspäeval, oma sõbra lapsepõlve kodust.... Idee sinna minna sai sekundeid kestnud telefonikõnest.... Ja nii meläksime, koos lapsega ja koeraga. Õhtu oli võrratu: alustades kartulikotlettide ja sardellidega,rabas vaatertornis binokliga Tallinna tulesid ja reidil puhkvaid kruise vaadatud, koeraga lumes möllatud, ära jäänud Vastlaliusidd tagant järgi tehes, rammestunult jeebis lemmikut Vanessa Paradise’ Joe La Taxi’t kaifitud, väsinult nn pingviinide paraadi vaadatud ning lõpetades jäätise maiustamisega toormoosiga. Lahe oli... ja see oli vaid killuke meie Sõprusest. Nagu ka eile.... Olin olnud kodukontoris kehva enesetunde tõttu ja kodus kestvate ehitustööde tõttu, siis õhtuks oli veelgi kehvem tunne... nn Kass oli külas.... ja siis oli kõne... jällegi väike Baileys Sõbraga oli parim ravim nädala stressist välja tulemiseks. Ja üleeile.... Sõbral oli kehv olla ja endal ka väsimus kallal, siis selle asemel , et õhtul koolitusele minna, võtsime komöödia laenutusest, saavutasime sauna temperatuuriga rekordi ja mõnulesime kodus, kuni unekas peale tuli, ja see tuli ruttu.
Vastlaõhtul ei jõudnudki liugu laskma... vaid veetsin prantsuse keele lugemistundi võttes ja nn kodu-uuendus projektile elektrilahendust mõeldes.... Tean, et üksi oleksin Rubiku kuubikuna lõpetanud.... Sõber oli sama Rubiku kuubik kui mina, aga ...,. mitu pead on mitu pead.
Jah, rasked on olnud viimased nädalad.... seetõttu Sõbrapäev oli kena vahepala ....Päev enne pidasime oma „kojaga” Sõbrapäeva... seekord siis Kannu Kõrtsis. Kõige pealt valasime geelküünlaid, need tulid imearmsad.... Siis esines meile rahvatantsugrupp Savijalakesed. Eh, ja oleks siis keegi arvanud, et me kõik seal 4-5 rahvatantsu ära õpime, alustades NadiNunnadist, Gorubushkast, Twostepist ja muudest polka ja valsi ja kepitantsu seguste elementidega... Väga värskendav oli... Eh, ja siis tegime klaretti vana eesti retsepti järgi..... seegi tuli päris maitsekas.... ka muusika quiz laulude äraarvamisega (igas laulus sõna FRIEND) oli paras fun ja pähkel. Sõbrapäeva hommikul üllatasime kalleid meeskolleege pannkookidega (Hansapanga catering teeb ikka häid pannikaid jätkuvalt). Kutsele lisasime hommikuse tujutõstva laulukese Holly Dollyga ja oma Sõbrakesed tõime siis käekõrval kööki....eh nagu lastelaia lõpu peol või siis esimesse klassi juntsudega jalutades. Aga fun oli... eriti kui pärast ootasid laual kulleriga saadetud lillekimbud ja meilides-SMSdes mitmeid lahedaid üllatusi.
Eh ükspäev käisime kinos vaatamas the Last Kiss . Kohe ei saa, peab panema kommentaari... arvatavasti oli see taotluslik näidata kõikide tegelaste äärmuslikke „shit-happens” olukordi suhetes. Koomiliselt-masendav-mõnes-mõttes- film.... Eriti kui ise loodad sealt positiivset energiat saada, siis seda pole mõtet sellelt otsida... Aga ju see nii oligi mõeldud, et igaüks vaataks oma suhtele või olukorrale nii, et me oskaks hinnata ja väärtustada seda, mis meil hetkel elus on...ja tõdeda, et marjamaa on ikka täpselt sama punane sinu ümber ka, mitte ainult seal, kus sind pole. Aga selge see, et me mõistaksime kõike hinnata, visatakse meile ette kiusatusi või ahvatlusi või komistuskivisid. Kes kukub ja ikka tõuseb ja pühib tolmu maha ning uhkelt pea kuklasse lükates, saab vast filmist just nii aru. Tegelikult nüüd juba tagant järgi seedides, arvan et sõnum oli filmis selgelt välja joonistatud. Algne filmiidee pärit Itaalia filmist L’Ultimo Bacio ja selle tegija Lucchesi kommenteerib nii: "I also loved the message," continues Lucchesi. "Temptation is all around us; it's how we deal with it and what lessons we've learned in the past that's important. Quite often, we have to learn those lessons on our own. We can get advice from other people, but the advice they offer they've learned from the experiences that they have had."
Mitmed korrad rõhutati järgmist tarkusetera, mis on minu arust pärias hea... „What you feel matters only to you... it’s what you do to the people you say you love......” Seega tegelikult on film väärt vaatamist küll.... Igatahes ei ole see läila ja roosamanna lõpuga tüüpiline romantikute Hollika komöödia. Ja Sõbranädalale omaselt joonistus sealt kenasti välja ka Sõprade liin, nn 5 meessoost sõpra, kelle suhetesse sisse olid visatud kiusatused või takistused või mis-tahes jamad.... Seega mitte ainult film suhetest, vaid ka Sõprusest.
Ja see film, mida kodus vaatasime koos saunaga: the Perfect Catch.... seegi oli üsna omapärane.... Karjäärinaine ja kooliõpetaja.... Tuttav teema... Kutt oli 30selt veel vaba...kuskil pidi ju konks olema... See polnud filmis probleem, et kehvema sissetulekuga õpetaja ja edukas tööhoolik tibi... Konks oli selles, et kutt oli 7selt juba baseball teami Red Sox tulihingeline austaja, kellele onu oli pärandnud kõikide hooaegade piletid elulõpuni.... ehehhe. See oli alles pirukas tibile....sest konkureerida obsessiooniga või armastusega Red Soxi suhtes, käib igal normaalsel naisel vist üle jõu. Aga ometi just üks õpilane ütles kutile väga tabavalt, kui esimesed jamad suhtesse sisse lõid....” You love the red sox, but have they ever loved you back????” Sellega on ju kõik öeldud.... See film lõppes igatahes õnnelikult ja mõlemale osapoolele sobivalt: ei loobutud Red Soxist ja ei loobutud Elu armastusest. Kompromissid, kompromissid.... aga kindlasti väärt teha, kui leitakse, et just see on see Õige.
Lõppu sobib hästi üks kild ühelt kaardilt ja Cindy Lauperi lauluke sinna juurde: GO ON A NO-NUTS DIET!!!! Lahtiseletatult siis hoia eemale inimestest, kes sind lihtsalt hulluks ajavad või sind nakatavad negatiivsuse pisikuga või su eluenergiat tarbivad vastu andmata... Soe soovitus: Suhtle ikka nendega, kellega tunned rõõmu, õnne ja positiivset energialaengut ja muidugi, ise sama vastu pakkudes.
Nagu kaartki ütleb: „ It’s like playing tennis. If you play with people who are as good as you or better, your game will improve. The same goes for the game we call LIFE.”
Sunday, February 25, 2007
Tuesday, February 13, 2007
Mull, mull, mull, mull... väiksed KALAD....
.... kus on teie väiksed jalad......
Hommikul, kui tööle sõitsin ja autoraadiost vastavat uudist kuulsin, ei saanud ma naeru pidama... No see oli ülisheff, kuidas "Eesti Kalaliidu korraldatud „rahvusKALA leidmise konkursi võitis tugeva lõpuspurdiga haug, kes möödus viimasel päeval räimest.”
Esmaspäeva hommikuks oli see minu arust parim algus....turtsusin ikka tükk aega ja vaimusilmas kõik finaalis olevad kalakesed ujumas vapralt finishijoone poole.... ehhehe.
„Kolmandale kohale jäi lest, keda soosis 19,3 protsenti vastanutest. Kilu poolt andis hääle 6,4 protsenti vastanutest, hääli kogus ta 3235. Viimaseks jäi ahven, kelle poolt hääletas kaks protsenti vastanutest.” Vaene ahven..... Aga sellegipoolest tänuväärne algatus Eesti Kalaliidult. Rohkem infi üleval www.kalateebhead.ee
Mina armastan väga KALA..
Ei pane pahaks, kui mehed KALA püüdmas käivad, nii mõnus rahulik mõtlemist soodustav, pingeid maandav ajaviide....Usun, et ükski naine ei ole pahane oma mehe peale, kui mõnele viimastest just kalapüük lemmiktegevuseks on niigi kiire karussellitamise juures.
Eriti meeldivad roosad kalad, nagu lõhe või forell, eriti foolumis küpsetatud...ja tervislikud ka. Ka lõhesai värske või ja sidrunipipraga on nämm. Ka räimed meeldivad, eriti ema tehtud... paneeritud jahu ja piimasegus... maal käies iga kord võin neid lõpmatuseni pista.... Mingi periood jumaldasin tallinna kilu, sibula ja keedetud munaga. Ja silgusült oli ka mu vaieldamatu lemmik. Lest tuletab meelde saarte pidusid koduõlle, ja vahel ka vähkidega. Tore on olla mererahvas...
Minu emapoolsed sugulased on kõik rannarahvas Pärnumaalt, kes kalapüügiga end on elatanud kunagi.
Eh... veel armastan KALA , seda bändi......iga kord, kui kuskil peol KALA mängimas, siis võin endi segi tantsida, karata, rokkida, laulda....
Kui oma eelmisest töökohast lahkumise lõpupidu tegin, siis kutsusin kõiki toredaid ekskolleege KALALE...KALA saab püüda ju mitmeti: meres ja järves, jõel ja tiigil, mina sedapuhku küll KALA fännama või KALAKESI lantima, vastavalt oma maitse eelistustele ühte Tallinna suuremasse pubisse. Lahe oli....
Meeldisid ka need akvaariumiKALAD, mis sinna eelmisesse teami maha jäid. Ise soetasime, ise hoolitsesime, ise naersime, ise tegime projekti KALA 666. JA üldse oli seal viimases töökohas kõik nagu KALAdega seotud. Kauem olnut või staazikat sai kutsutud VANAks KALAks. Eh, pärast poolt aastat, väljudes noore SÄGA staatusest tundsin end kui KALA vees ja võrdlesin end juba TURSKADEGA (loe: eriti kogenud kolleegid). Võib-olla seetõttu ka tuli kiire arusaamine enne kahe aasta täitumist, et too koht oli oma ülesande täitnud ja kõik väljakutsed olid realiseeritud. Vahel tunnen oma KALAdest puudust.... Aga eks see ole loomulik.... aga mitte haiglaselt, vaid mõnuga ja muigega, sest oli palju meeldejäävat.
Meeldis ka see VANADE KALADE kamp, kuhu ma sügisel korraks sattusin.... see vibulaskmine ja õhtul Termikaga rokkimine suurimas õllekas Eestis ehk Pärnus. Lahe kui koolis kunagi koos käinud ja lõpetanud suudavad koos käia ja pidutseda ka 40selt.
Hispaaniast saadik olen lootuselt armunud DELFIINIDESSE. Nad meeldisid mulle juba lasteaias läbi ühe laheda lasteraamatu. Külastades Delfinaariumi tundsin sõnulseletamatut hingeminevat tunnet, kui keset 45 kraadist kuumust delfiinid oma oskusi näitasid. Pärast pisikeste DELFIINI lastega palli mängides, oli raske sealt lahkuda, sest midagi jäi maha.
Diane Cooper on kirjutanud, et DELFIINID on tulnud Siiriuselt Maale õpetama inimesi. DELFIINID on NEED TARGAD, kes on säilitanud Ookeanide vibratsiooni. Atlantise ajal need imetajad telepaatiliselt andsid edasi juhiseid, tehnoloogilist teadmist ja tarkust, kui nad koos Inimestega ujusid. Nad tegelikult siiamaani teevad seda, ravides ja rõõmustades ja aidates Inimesi kontakti saama oma Hinge sügavustega.
Üks teine kihvt raamat Väeloomadest kirjutab, et DELFIINID õpetavad tundma TINGIMUSTETA ARMASTUST, aitavad elada täisväärtuslikku elu ja muudavad lõbusamaks ja mänguhimulisemaks. DELFIINinimesed omavad telepaatilisi võimeid ja tohutuid energiavarusid, hindavad mängulisust ja väljakutseid, armastavad lõputult naerda....Nad väljendavad end vabalt ja sobiksid nõustajaks või terapeudiks (EHEHEHHE). Nad on ülimalt sotsiaalsed ja nädala lõpul on lohutajateks naer ja mäng.....
Nii ilutseb mu DOLPHIN GREY värvi auto armatuuril 2 delfiinikest, töö laual 2 delfiinikest, kaelas kuldne delfiinike, hispaaniast toodud 2 delfiiniga kaelaketti, millest üks vaid alles, ohtralt meilis olevad pildikesi delfiinikestest, Doreen Virtue välja antud delfiinidega kaardipakk....
Tegelikult oli tore päev.... Oli lahe, learning by doing, lõbus, mänguline, mõnusa koolitajaga AJA AUSTAMISE koolitus Laulasmaal (loe: koosolekute efektiivsest juhtimisest)... Ilm oli super, päike tungis kõvasti silma ja põue, lumi oli mõnusalt valge, Tabasalu rannikult nähtud meri oli sinisemast sinisem, nagu vahel mu silmadki, kui osata vaadata.
Hommikul, kui tööle sõitsin ja autoraadiost vastavat uudist kuulsin, ei saanud ma naeru pidama... No see oli ülisheff, kuidas "Eesti Kalaliidu korraldatud „rahvusKALA leidmise konkursi võitis tugeva lõpuspurdiga haug, kes möödus viimasel päeval räimest.”
Esmaspäeva hommikuks oli see minu arust parim algus....turtsusin ikka tükk aega ja vaimusilmas kõik finaalis olevad kalakesed ujumas vapralt finishijoone poole.... ehhehe.
„Kolmandale kohale jäi lest, keda soosis 19,3 protsenti vastanutest. Kilu poolt andis hääle 6,4 protsenti vastanutest, hääli kogus ta 3235. Viimaseks jäi ahven, kelle poolt hääletas kaks protsenti vastanutest.” Vaene ahven..... Aga sellegipoolest tänuväärne algatus Eesti Kalaliidult. Rohkem infi üleval www.kalateebhead.ee
Mina armastan väga KALA..
Ei pane pahaks, kui mehed KALA püüdmas käivad, nii mõnus rahulik mõtlemist soodustav, pingeid maandav ajaviide....Usun, et ükski naine ei ole pahane oma mehe peale, kui mõnele viimastest just kalapüük lemmiktegevuseks on niigi kiire karussellitamise juures.
Eriti meeldivad roosad kalad, nagu lõhe või forell, eriti foolumis küpsetatud...ja tervislikud ka. Ka lõhesai värske või ja sidrunipipraga on nämm. Ka räimed meeldivad, eriti ema tehtud... paneeritud jahu ja piimasegus... maal käies iga kord võin neid lõpmatuseni pista.... Mingi periood jumaldasin tallinna kilu, sibula ja keedetud munaga. Ja silgusült oli ka mu vaieldamatu lemmik. Lest tuletab meelde saarte pidusid koduõlle, ja vahel ka vähkidega. Tore on olla mererahvas...
Minu emapoolsed sugulased on kõik rannarahvas Pärnumaalt, kes kalapüügiga end on elatanud kunagi.
Eh... veel armastan KALA , seda bändi......iga kord, kui kuskil peol KALA mängimas, siis võin endi segi tantsida, karata, rokkida, laulda....
Kui oma eelmisest töökohast lahkumise lõpupidu tegin, siis kutsusin kõiki toredaid ekskolleege KALALE...KALA saab püüda ju mitmeti: meres ja järves, jõel ja tiigil, mina sedapuhku küll KALA fännama või KALAKESI lantima, vastavalt oma maitse eelistustele ühte Tallinna suuremasse pubisse. Lahe oli....
Meeldisid ka need akvaariumiKALAD, mis sinna eelmisesse teami maha jäid. Ise soetasime, ise hoolitsesime, ise naersime, ise tegime projekti KALA 666. JA üldse oli seal viimases töökohas kõik nagu KALAdega seotud. Kauem olnut või staazikat sai kutsutud VANAks KALAks. Eh, pärast poolt aastat, väljudes noore SÄGA staatusest tundsin end kui KALA vees ja võrdlesin end juba TURSKADEGA (loe: eriti kogenud kolleegid). Võib-olla seetõttu ka tuli kiire arusaamine enne kahe aasta täitumist, et too koht oli oma ülesande täitnud ja kõik väljakutsed olid realiseeritud. Vahel tunnen oma KALAdest puudust.... Aga eks see ole loomulik.... aga mitte haiglaselt, vaid mõnuga ja muigega, sest oli palju meeldejäävat.
Meeldis ka see VANADE KALADE kamp, kuhu ma sügisel korraks sattusin.... see vibulaskmine ja õhtul Termikaga rokkimine suurimas õllekas Eestis ehk Pärnus. Lahe kui koolis kunagi koos käinud ja lõpetanud suudavad koos käia ja pidutseda ka 40selt.
Hispaaniast saadik olen lootuselt armunud DELFIINIDESSE. Nad meeldisid mulle juba lasteaias läbi ühe laheda lasteraamatu. Külastades Delfinaariumi tundsin sõnulseletamatut hingeminevat tunnet, kui keset 45 kraadist kuumust delfiinid oma oskusi näitasid. Pärast pisikeste DELFIINI lastega palli mängides, oli raske sealt lahkuda, sest midagi jäi maha.
Diane Cooper on kirjutanud, et DELFIINID on tulnud Siiriuselt Maale õpetama inimesi. DELFIINID on NEED TARGAD, kes on säilitanud Ookeanide vibratsiooni. Atlantise ajal need imetajad telepaatiliselt andsid edasi juhiseid, tehnoloogilist teadmist ja tarkust, kui nad koos Inimestega ujusid. Nad tegelikult siiamaani teevad seda, ravides ja rõõmustades ja aidates Inimesi kontakti saama oma Hinge sügavustega.
Üks teine kihvt raamat Väeloomadest kirjutab, et DELFIINID õpetavad tundma TINGIMUSTETA ARMASTUST, aitavad elada täisväärtuslikku elu ja muudavad lõbusamaks ja mänguhimulisemaks. DELFIINinimesed omavad telepaatilisi võimeid ja tohutuid energiavarusid, hindavad mängulisust ja väljakutseid, armastavad lõputult naerda....Nad väljendavad end vabalt ja sobiksid nõustajaks või terapeudiks (EHEHEHHE). Nad on ülimalt sotsiaalsed ja nädala lõpul on lohutajateks naer ja mäng.....
Nii ilutseb mu DOLPHIN GREY värvi auto armatuuril 2 delfiinikest, töö laual 2 delfiinikest, kaelas kuldne delfiinike, hispaaniast toodud 2 delfiiniga kaelaketti, millest üks vaid alles, ohtralt meilis olevad pildikesi delfiinikestest, Doreen Virtue välja antud delfiinidega kaardipakk....
Tegelikult oli tore päev.... Oli lahe, learning by doing, lõbus, mänguline, mõnusa koolitajaga AJA AUSTAMISE koolitus Laulasmaal (loe: koosolekute efektiivsest juhtimisest)... Ilm oli super, päike tungis kõvasti silma ja põue, lumi oli mõnusalt valge, Tabasalu rannikult nähtud meri oli sinisemast sinisem, nagu vahel mu silmadki, kui osata vaadata.
Saturday, February 10, 2007
Sa ära jahtu... Vol 2
Eh, ma ei ole veel ikka jahtunud... Ikka veel Sinku-Vinku lummuses. Vähe sellest, taustaks vaatan nende 20 aasta Live dvd-d suvel 2006 tehtud Lauluväljakul. Eriti lahe on muidugi Volkonski etteloetud ENSV Kultuuriministri, Johannes Loti antud käskkiri 1985.a., kus Turist keelati ära, kuna ” selle kollektiivi madalal ideelis-kunstilisel tasemel olev repertuaar on ühekülgne ja valdavalt omaloominguline. Ansambli stiil on sobimatu propageerimiseks noorte hulgas.” Nii lihtne see oligi, kuid Päratrustist välja kasvanud Turist ei loobunud oma „unistusest” ning nad muutsid lihtsalt nime ja neist sai Singer-Vinger.
(R: Jumalaga puberteet
Jää jumalaga puberteet
Elu esimene pidu on peet
Jää jumalaga puberteet
Meri põlvini, habe põlvini
tuju tõuseb taevavõlvini
Pool on purunend, kool on ununend
ilmavaade välja kujunend
Naerdes nügime, selg on prügine
suurde ellu sisse trügime
Mõnda matetud pruute petetud
padjapüüre nätskeks nutetud )
Just see lugu toob mulle meelde oma revolutsioonilise käitumise pubekana nõuka-eestis. Kuigi ega ei osanud ju sel ajal ette kujutada neid võimalusi, mis on täna pubekatel olemas: internet, blogitamine, mobsid, MSN, rate, skype, kaabeltelevisioon, mp3, dvd, videod jne jne jne... Ometi sai selgi ajal üksteisega suheldud, näiteks EÕMis suviti oli ülicool olla, eemal kodust ja tavapärasest keskkonnast.... Kui tagasi mõelda, siis malevad olid need, kus ma väljusin oma tavapärasest kookonist või pigem koorisin maha mitmed kaitsekihid ja olin mina ISE. Kuigi 16 aastane.... ja räägib MINA ISEST..... ehehheh. Aga siiski, põhiloomus on ju sünnist saati sama, ajaga vaid toimub küpsemine ja iseenda pidev otsimine või siis enda leidmine ja kaotamine....ja nii ikka spiraali mööda toimub üks ja sama, aga tasandid on erinevad.
(raha hääle laulu laulab Sinku-Vinkuga Silvi Vrait... hea üllatus näha jazzu või prantsuse shassoonide lauljat, raudset leedit rokkimas Raha Häälest ja näppu viskamas ja hääl on tal hea... kahju et ise suvel seal lauluväljakul ei rokkinud... Silviga seob meid vähemalt 2 ühist omadust: oleme ühel päeval sündinud ja meie esimene kõrgharidus on üks ja sama... naljakas...SV kontserdiga kogus ta veelgi plusspunkte minu silmis).
Aga hetkel on mul tunne, et aeg on minu jaoks tagurpidi käimas ja ikka iga aastaga hinges nooremaks (loe: pubeka aja poole tagasi) minemas, seega puberteedile ütleksin pigem TERE TULEMAST.... sest siis on just kõik valikud alles ees... Kestasid ei ole veel palju kasvanud. Pubekas on hea olla, saab olla kreatiivne (eh omaloominguline, nagu Turistile pahaks pandi) ja öelda seda, mis mõtled, käituda liigse pushi puhul vastupidiselt, kasvõi niisama, et näidata oma trotsi maailma suhtes.... Teha seda, mida üldiselt mass halvustas.... Massid versus indiviid...
Olin koolis oivik, see lihtsalt kukkus nii välja. Ja aktivist olin ka, lisaks koolile lõpetasin muusikakooli, käisin rahvatantsus ja laulukooris, näite- ja kunstiringis ja kõikvõimalikel olümpiaadidel, agitkavades, pioneeri- või komsomoliüritustel. Ja meelest ei lähe, kui õppealajuhataja ütles mulle, kui olin tahtnud loobuda mingist aktsioonist, et noh, KES PALJU TEEB, SEE PALJU JÕUAB.... (miskipärast on see küll nii tänaseni). Aga aeg oli selline keset Eestit, ses maakolkas. Arvatavasti peeti mind labasemalt öeldes ka pugejaks, sest üldjuhul head hinded korreleerusid ju õpetajatele pugemisega. Ühe klassikaaslase vanemad arvasid, et ega ma ju tegelikult ei olnud neid hindeid teadmiste eest saanud, vaid kuidagi sahker-mahker suhtega õpetajatega.... ehehhehe... Võib-olla just sellepärast oli mul päris hea meel kui alles füüsika lõpueksamil libastusin ning 11 aasta kõikide 5-ga tunnistused andsid hõbemedali ja mitte kulla, mida kõik ootasid ja lootsid... Ja õpetaja jaoks olin juba enne põlu all, kuna ei tahtnud matemaatikat õppima minna, vaid pigem humanitaaraineid. Aga mul oli sest suht poogen. Ja läksin ikka seda rada, mis mulle meeldis ja ega kuldmedalist ilma jäämine ei võtnud ära mult neid teadmisi või kogemusi või mõtteid, mis mu peas juba sel ajal olid.... Nii et EI JAHTU ikka veel Sinku-Vinkust, kes mu nostalgia kellad helisema pannud...
(Päris kahju, et ise sel Live SV kontserdil polnud. Nagu sünnipäevadel kombeks, tehakse kingitusi ja sel plaadil on need teiste staaride esitatud SV laulud.... Eriti kui veel SA ÄRA JAHTU laulab Aarne Saluveeri lastekoor või MINA PEAN SAMBAT TANTSIMA SAAMA tuleb Tanel Padarilt ja Sun’ilt. Vürsti õhtujuhtimine on ka väga stiilipuhas... SingerVingerdajate lugu MASSIKOMMUNIKATSIOONi esitab nn Rahva Hääl ehk Erkki-Sven Tüür ja PrimiFutuSürpraisBänd.... ..)
Nii hea oli ikka eile SinkuVinku järgi pubeka kombel rokkida, higi tilkudes, kaelas mingi vilkuv värve vahetav vidin ja must pidulik seelik koos kostüümijakiga ja kõrge kontsaga saabas...eheheh, oli täitsa suva ja missiis et suht kutu-piilu tervest nädalast, peaasi et sai välja elada ja mõned „kestad” maha visatud...
Olen Hardile nii tänulik sellise impulsi eest, no ei saa ükskõikseks jääda tema graatsiliste õhusuudluste, kätevibreerimiste, hardilike lainetamiste hardilikes riietes (läikiv halatt, pidzhaama püksid) või lihtsalt laulusõnade mapi peale, kust sõnu vaadati (ps minu arust ta polegi peast kunagi laulnud)
EI MIDAGI ERILIST.... Hardi laulud (nt Born to be mild, Massikommunikatsioon) on alati täis „keskpärasust” või sellist „konventsiaalsust”, kuid ometi ridade vahelt sai lugeda alati vastupidist...
(Mingisugust suhet meie vahel polnud olnud
seltsimehelikku või ehk hoopis mingit muud
Ainult paljas õhk me vahel, mida palju polnud
raske seisev õhk ja me maigutavad suud
Ilus oli olla, sest et kole oli möödas
kahju ainult et ei juhtund miskit erilist
Võimalusi oli olnud nüüd on kõik nad möödas
kuskil nagu mühises, ma arvan meri vist
EI MIDAGI ERILIST....)
Vaatasin täna lühifilmi Tühirand. Filmid tühjusest meie sees ja ümber on raske ettevõtmine... Veiko Õunpuu ja Rain Tolk on minu arust hea "asja" klassiku ehk Mati Undi samanimelise novelli järgi kokku keeranud. Eht eestlaslik lähenemine, omamoodi, väheke depressiivne, sordiiniga, lakooniline, otsekohene, maaliline, kauge, tühi... sellised märksõnad tulid mõttesse praegu. Jah, ühtegi suurt plaani filmis polnud...Muusika valik oli väga hea. Rain Tolk ja Taavi Eelmaa oma vuntside ja nõuka aegsete liibukate särkide või ülikondadega.... eh ja need zhigullid ja mossed.... Intellektuaal Mati üritamas tagasi võita oma seaduslikku naist Helenat armukese-viiuldaja Eduardi käest. Ehe, brutaalne, aus maamajas toimuv kolmnurk.... tegelased esitamas küsimust Mis on armastus? Kas saabki sellesse üldse uskuda? Igavikuline temaatika... Aga ajastu jällegi haakub SinkuVinku teemaga... Kusjuures just Hardi Volmer, kui lugupeetud filmide rezhissöör, on seda filmi kommenteerinud järgmiselt: „Eesti kino kontekstis on tegemist suhteliselt stiilipuhta seisundifilmiga. Kui tahta midagi kõrvutada, siis natuke aimub Jarmuschit, mis on mulle äärmiselt sümpaatne – selline vaoshoitud, pehme sordineeritud huumor.” Üks kriitik on öelnud, et film räägib väga täpselt „kuidas eestlase kombel tunda armastust”.... Ahjaa, Rain ühe peategelasena, jõi end täis, kui oli vaja filmida joobnud oleku stseene.... Ja nii mitu päeva järjest, kuid ometigi tegijate eesmärk teha low budgetiga head filmi klassikute sulest ja inspiratsiooni saades erinevatelt filmitegijatelt siit ja sealt.
Veebilehel on intervjuu sissejuhatuses nii: „Endine produtsent Veiko Õunpuu ja endine Esto-TV skandalist Rain Tolk räägivad ausalt sellest, kuidas “Diletandid lähevad Kirjandusklassiku kallale” – tuleb välja, et nad on lasknud end mõjutada Vincent Gallo ja Woody Alleni sugustel filmihariduseta amatööridel, stsenaariumi kirjutamise asemel päästetakse puu otsast alla kukkunud kakupoega, peaosatäitja joob ennast purjus inimese mängimiseks maani täis, võtete käigus režissöör mõrvab assistendi. Puhas diletantide värk...”
Vaadates SV laulu VÕIDUMEES, mida esitab J.M.K.E, siis paratamatult tuleb meelde Hulja-88 EÕM suvi, kus põhiliseks tuumikuks oli Kohta-Järve punkarid...vägagi ehedad. Nii oli meil oma punk-bänd, kes ise luuletasid punk-luulet... lisaks pidasime peaaegu-pungi pulmi....igatahes nii mõnigi malevakaaslane on tänaseks võib-olla harjased maha ajanud ja sünnipärase juuksevärviga, kuid ometi olen kindel südames tuksub neil siiani „revolutsionääri” veri. Ma isegi olin sel ajal Ramones ja Sex Pistols fänn, lisaks oli mul endal valge pirakas roosade silmade ja pika sabaga laborirott Nupsik kodus, keda oli mõnus õla peal kanda, viimane oli küll inspireeritud pigem Gunnar Grapsist, aga seegi fanatism algas Rakverest pärast ÕMi suve ja GGG klubiga liitumisest.
Ahjaa üks õhtu, kui juhtmed olid töötegemisest koos ja uduheeringa sündroom täielikult peal, siis parim unerohi oli minna kinno vaatama uut ajaloolist kostüümidraamat „Marie Antoinette”. Mulle, kes ma just olen prantsuse keele õpingutega alustanud, oli see hea meelelahutuslik film... Mitte just üdini lõbus aga tragikoomiline....eriti kui 14 aastane Austria soost Marie sai Prantsusmaa kuningannaks Louis xvi kõrvale. Ja tema ainus eesmärk Austriale ja uuele kodumaale oli poliitilistel kaalutlustel muidugi, sünnitada kiiresti uus dofään (troonipärija). Paraku noor teenager kuningas ei osanud olla kohe piisavalt Mees-armuke, sekski jättis teda külmaks alguses. Tegelaskuju oli ka valitud selline uje, häbelik, lühike, kongusninaline, pruunisilmne jässakas francois. Õukonna reeglid olid naeruväärsed ka noorele kuningannale, nii ta peitis enda frustratsiooni ja üksindustunde pillavates pidudes, tolle aja moeröögatustes (kingakesed, korsetid, üks uhkem kangas kui teine), kõmu pakkuvates intriigides-skandaalides ja armuafäärides. Laste sünniga küpses temaski ka Naine, nii leidis ta tee jälle iseendani ja jäi oma abikaasa kõrvale lõpuni. Tänapäeva moekunstnikel on sealt filmist päris palju shnitti võtta. Muusika on vastupidiselt ajastule hoopiski modernne, mis annab omamoodi vürtsi. Õnneks seda ei näidata, kuidas kuninganna pea 37 aastaselt giljotiinile läheb Prantsuse revolutsiooni ajal, mõnda aega hiljem kui tema abikaasa hukati. Aga Versailles’ loss oma aedade ja kuninganna maakodu olid silmale ja prantsuse keel kõrvale tõeline puhkus.
Tagasi jälle olevikus, siis täna sai läheneva sõbrapäeva puhul õnnitleda eksi peret ja just täna 3 kuuseks saavat pisipõnni ning veel üht olulist inimest minu elus, tänu kellele olen palju õppinud ja arenenud hingeharimise seisukohalt. Ja oma kallitele vanematele tellisin läbi Interflora lilled ja pudeli oma lemmikut Baileys’t, jätkates üllatusterada endale ja neile ning olles tänulik selle eest, et olen siin ja praegu, nii nagu ma olen.
Lõppu sobib hästi SinkuVinku laul IGAÜHES MIDAGI ON
(Küll tuleb aeg ja ravib haavad
peaga saab puruks pekstud müür
Peagi must paljud aru saavad
ma ise ka - on elu avantüür
Emajõel pole õiget kallast
isal on lõdvaks lastud rihm
Tartus ei ole enam "Pallast"
teeklaasis torm ja möllab magnetvihm
R: On igas mehes veidi naist ja naises meest
Mind pole iial petnud vaist, kuid mille eest
on minu neiul siilipea? Et ma ei tea
kumb ta on - kas Leo või Lea
Põrgusse naiste roosamanna
läila on mulle kõik see kraam
Enam sa pole mu sõbranna
kus on mu VEF ja mootorratta raam
Kõigil on nõelad, naelad, paelad
Sipsik ja Graps ja Pilleriin
Miks teil on neetimata kaelad
kui moes on nahk ja kummi dermatiin
Viskame näppu mitte villast
levib vaid heavy Eestimaal
Pole ma poisikeste killast
küll ükskord kangeks keevitajaks saan
Oli see tõsi nüüd või nali
või olen lihtsalt lobamokk
Silm hoia lahti ise vali
kus poole käändub lõpuks Eesti rock)
(R: Jumalaga puberteet
Jää jumalaga puberteet
Elu esimene pidu on peet
Jää jumalaga puberteet
Meri põlvini, habe põlvini
tuju tõuseb taevavõlvini
Pool on purunend, kool on ununend
ilmavaade välja kujunend
Naerdes nügime, selg on prügine
suurde ellu sisse trügime
Mõnda matetud pruute petetud
padjapüüre nätskeks nutetud )
Just see lugu toob mulle meelde oma revolutsioonilise käitumise pubekana nõuka-eestis. Kuigi ega ei osanud ju sel ajal ette kujutada neid võimalusi, mis on täna pubekatel olemas: internet, blogitamine, mobsid, MSN, rate, skype, kaabeltelevisioon, mp3, dvd, videod jne jne jne... Ometi sai selgi ajal üksteisega suheldud, näiteks EÕMis suviti oli ülicool olla, eemal kodust ja tavapärasest keskkonnast.... Kui tagasi mõelda, siis malevad olid need, kus ma väljusin oma tavapärasest kookonist või pigem koorisin maha mitmed kaitsekihid ja olin mina ISE. Kuigi 16 aastane.... ja räägib MINA ISEST..... ehehheh. Aga siiski, põhiloomus on ju sünnist saati sama, ajaga vaid toimub küpsemine ja iseenda pidev otsimine või siis enda leidmine ja kaotamine....ja nii ikka spiraali mööda toimub üks ja sama, aga tasandid on erinevad.
(raha hääle laulu laulab Sinku-Vinkuga Silvi Vrait... hea üllatus näha jazzu või prantsuse shassoonide lauljat, raudset leedit rokkimas Raha Häälest ja näppu viskamas ja hääl on tal hea... kahju et ise suvel seal lauluväljakul ei rokkinud... Silviga seob meid vähemalt 2 ühist omadust: oleme ühel päeval sündinud ja meie esimene kõrgharidus on üks ja sama... naljakas...SV kontserdiga kogus ta veelgi plusspunkte minu silmis).
Aga hetkel on mul tunne, et aeg on minu jaoks tagurpidi käimas ja ikka iga aastaga hinges nooremaks (loe: pubeka aja poole tagasi) minemas, seega puberteedile ütleksin pigem TERE TULEMAST.... sest siis on just kõik valikud alles ees... Kestasid ei ole veel palju kasvanud. Pubekas on hea olla, saab olla kreatiivne (eh omaloominguline, nagu Turistile pahaks pandi) ja öelda seda, mis mõtled, käituda liigse pushi puhul vastupidiselt, kasvõi niisama, et näidata oma trotsi maailma suhtes.... Teha seda, mida üldiselt mass halvustas.... Massid versus indiviid...
Olin koolis oivik, see lihtsalt kukkus nii välja. Ja aktivist olin ka, lisaks koolile lõpetasin muusikakooli, käisin rahvatantsus ja laulukooris, näite- ja kunstiringis ja kõikvõimalikel olümpiaadidel, agitkavades, pioneeri- või komsomoliüritustel. Ja meelest ei lähe, kui õppealajuhataja ütles mulle, kui olin tahtnud loobuda mingist aktsioonist, et noh, KES PALJU TEEB, SEE PALJU JÕUAB.... (miskipärast on see küll nii tänaseni). Aga aeg oli selline keset Eestit, ses maakolkas. Arvatavasti peeti mind labasemalt öeldes ka pugejaks, sest üldjuhul head hinded korreleerusid ju õpetajatele pugemisega. Ühe klassikaaslase vanemad arvasid, et ega ma ju tegelikult ei olnud neid hindeid teadmiste eest saanud, vaid kuidagi sahker-mahker suhtega õpetajatega.... ehehhehe... Võib-olla just sellepärast oli mul päris hea meel kui alles füüsika lõpueksamil libastusin ning 11 aasta kõikide 5-ga tunnistused andsid hõbemedali ja mitte kulla, mida kõik ootasid ja lootsid... Ja õpetaja jaoks olin juba enne põlu all, kuna ei tahtnud matemaatikat õppima minna, vaid pigem humanitaaraineid. Aga mul oli sest suht poogen. Ja läksin ikka seda rada, mis mulle meeldis ja ega kuldmedalist ilma jäämine ei võtnud ära mult neid teadmisi või kogemusi või mõtteid, mis mu peas juba sel ajal olid.... Nii et EI JAHTU ikka veel Sinku-Vinkust, kes mu nostalgia kellad helisema pannud...
(Päris kahju, et ise sel Live SV kontserdil polnud. Nagu sünnipäevadel kombeks, tehakse kingitusi ja sel plaadil on need teiste staaride esitatud SV laulud.... Eriti kui veel SA ÄRA JAHTU laulab Aarne Saluveeri lastekoor või MINA PEAN SAMBAT TANTSIMA SAAMA tuleb Tanel Padarilt ja Sun’ilt. Vürsti õhtujuhtimine on ka väga stiilipuhas... SingerVingerdajate lugu MASSIKOMMUNIKATSIOONi esitab nn Rahva Hääl ehk Erkki-Sven Tüür ja PrimiFutuSürpraisBänd.... ..)
Nii hea oli ikka eile SinkuVinku järgi pubeka kombel rokkida, higi tilkudes, kaelas mingi vilkuv värve vahetav vidin ja must pidulik seelik koos kostüümijakiga ja kõrge kontsaga saabas...eheheh, oli täitsa suva ja missiis et suht kutu-piilu tervest nädalast, peaasi et sai välja elada ja mõned „kestad” maha visatud...
Olen Hardile nii tänulik sellise impulsi eest, no ei saa ükskõikseks jääda tema graatsiliste õhusuudluste, kätevibreerimiste, hardilike lainetamiste hardilikes riietes (läikiv halatt, pidzhaama püksid) või lihtsalt laulusõnade mapi peale, kust sõnu vaadati (ps minu arust ta polegi peast kunagi laulnud)
EI MIDAGI ERILIST.... Hardi laulud (nt Born to be mild, Massikommunikatsioon) on alati täis „keskpärasust” või sellist „konventsiaalsust”, kuid ometi ridade vahelt sai lugeda alati vastupidist...
(Mingisugust suhet meie vahel polnud olnud
seltsimehelikku või ehk hoopis mingit muud
Ainult paljas õhk me vahel, mida palju polnud
raske seisev õhk ja me maigutavad suud
Ilus oli olla, sest et kole oli möödas
kahju ainult et ei juhtund miskit erilist
Võimalusi oli olnud nüüd on kõik nad möödas
kuskil nagu mühises, ma arvan meri vist
EI MIDAGI ERILIST....)
Vaatasin täna lühifilmi Tühirand. Filmid tühjusest meie sees ja ümber on raske ettevõtmine... Veiko Õunpuu ja Rain Tolk on minu arust hea "asja" klassiku ehk Mati Undi samanimelise novelli järgi kokku keeranud. Eht eestlaslik lähenemine, omamoodi, väheke depressiivne, sordiiniga, lakooniline, otsekohene, maaliline, kauge, tühi... sellised märksõnad tulid mõttesse praegu. Jah, ühtegi suurt plaani filmis polnud...Muusika valik oli väga hea. Rain Tolk ja Taavi Eelmaa oma vuntside ja nõuka aegsete liibukate särkide või ülikondadega.... eh ja need zhigullid ja mossed.... Intellektuaal Mati üritamas tagasi võita oma seaduslikku naist Helenat armukese-viiuldaja Eduardi käest. Ehe, brutaalne, aus maamajas toimuv kolmnurk.... tegelased esitamas küsimust Mis on armastus? Kas saabki sellesse üldse uskuda? Igavikuline temaatika... Aga ajastu jällegi haakub SinkuVinku teemaga... Kusjuures just Hardi Volmer, kui lugupeetud filmide rezhissöör, on seda filmi kommenteerinud järgmiselt: „Eesti kino kontekstis on tegemist suhteliselt stiilipuhta seisundifilmiga. Kui tahta midagi kõrvutada, siis natuke aimub Jarmuschit, mis on mulle äärmiselt sümpaatne – selline vaoshoitud, pehme sordineeritud huumor.” Üks kriitik on öelnud, et film räägib väga täpselt „kuidas eestlase kombel tunda armastust”.... Ahjaa, Rain ühe peategelasena, jõi end täis, kui oli vaja filmida joobnud oleku stseene.... Ja nii mitu päeva järjest, kuid ometigi tegijate eesmärk teha low budgetiga head filmi klassikute sulest ja inspiratsiooni saades erinevatelt filmitegijatelt siit ja sealt.
Veebilehel on intervjuu sissejuhatuses nii: „Endine produtsent Veiko Õunpuu ja endine Esto-TV skandalist Rain Tolk räägivad ausalt sellest, kuidas “Diletandid lähevad Kirjandusklassiku kallale” – tuleb välja, et nad on lasknud end mõjutada Vincent Gallo ja Woody Alleni sugustel filmihariduseta amatööridel, stsenaariumi kirjutamise asemel päästetakse puu otsast alla kukkunud kakupoega, peaosatäitja joob ennast purjus inimese mängimiseks maani täis, võtete käigus režissöör mõrvab assistendi. Puhas diletantide värk...”
Vaadates SV laulu VÕIDUMEES, mida esitab J.M.K.E, siis paratamatult tuleb meelde Hulja-88 EÕM suvi, kus põhiliseks tuumikuks oli Kohta-Järve punkarid...vägagi ehedad. Nii oli meil oma punk-bänd, kes ise luuletasid punk-luulet... lisaks pidasime peaaegu-pungi pulmi....igatahes nii mõnigi malevakaaslane on tänaseks võib-olla harjased maha ajanud ja sünnipärase juuksevärviga, kuid ometi olen kindel südames tuksub neil siiani „revolutsionääri” veri. Ma isegi olin sel ajal Ramones ja Sex Pistols fänn, lisaks oli mul endal valge pirakas roosade silmade ja pika sabaga laborirott Nupsik kodus, keda oli mõnus õla peal kanda, viimane oli küll inspireeritud pigem Gunnar Grapsist, aga seegi fanatism algas Rakverest pärast ÕMi suve ja GGG klubiga liitumisest.
Ahjaa üks õhtu, kui juhtmed olid töötegemisest koos ja uduheeringa sündroom täielikult peal, siis parim unerohi oli minna kinno vaatama uut ajaloolist kostüümidraamat „Marie Antoinette”. Mulle, kes ma just olen prantsuse keele õpingutega alustanud, oli see hea meelelahutuslik film... Mitte just üdini lõbus aga tragikoomiline....eriti kui 14 aastane Austria soost Marie sai Prantsusmaa kuningannaks Louis xvi kõrvale. Ja tema ainus eesmärk Austriale ja uuele kodumaale oli poliitilistel kaalutlustel muidugi, sünnitada kiiresti uus dofään (troonipärija). Paraku noor teenager kuningas ei osanud olla kohe piisavalt Mees-armuke, sekski jättis teda külmaks alguses. Tegelaskuju oli ka valitud selline uje, häbelik, lühike, kongusninaline, pruunisilmne jässakas francois. Õukonna reeglid olid naeruväärsed ka noorele kuningannale, nii ta peitis enda frustratsiooni ja üksindustunde pillavates pidudes, tolle aja moeröögatustes (kingakesed, korsetid, üks uhkem kangas kui teine), kõmu pakkuvates intriigides-skandaalides ja armuafäärides. Laste sünniga küpses temaski ka Naine, nii leidis ta tee jälle iseendani ja jäi oma abikaasa kõrvale lõpuni. Tänapäeva moekunstnikel on sealt filmist päris palju shnitti võtta. Muusika on vastupidiselt ajastule hoopiski modernne, mis annab omamoodi vürtsi. Õnneks seda ei näidata, kuidas kuninganna pea 37 aastaselt giljotiinile läheb Prantsuse revolutsiooni ajal, mõnda aega hiljem kui tema abikaasa hukati. Aga Versailles’ loss oma aedade ja kuninganna maakodu olid silmale ja prantsuse keel kõrvale tõeline puhkus.
Tagasi jälle olevikus, siis täna sai läheneva sõbrapäeva puhul õnnitleda eksi peret ja just täna 3 kuuseks saavat pisipõnni ning veel üht olulist inimest minu elus, tänu kellele olen palju õppinud ja arenenud hingeharimise seisukohalt. Ja oma kallitele vanematele tellisin läbi Interflora lilled ja pudeli oma lemmikut Baileys’t, jätkates üllatusterada endale ja neile ning olles tänulik selle eest, et olen siin ja praegu, nii nagu ma olen.
Lõppu sobib hästi SinkuVinku laul IGAÜHES MIDAGI ON
(Küll tuleb aeg ja ravib haavad
peaga saab puruks pekstud müür
Peagi must paljud aru saavad
ma ise ka - on elu avantüür
Emajõel pole õiget kallast
isal on lõdvaks lastud rihm
Tartus ei ole enam "Pallast"
teeklaasis torm ja möllab magnetvihm
R: On igas mehes veidi naist ja naises meest
Mind pole iial petnud vaist, kuid mille eest
on minu neiul siilipea? Et ma ei tea
kumb ta on - kas Leo või Lea
Põrgusse naiste roosamanna
läila on mulle kõik see kraam
Enam sa pole mu sõbranna
kus on mu VEF ja mootorratta raam
Kõigil on nõelad, naelad, paelad
Sipsik ja Graps ja Pilleriin
Miks teil on neetimata kaelad
kui moes on nahk ja kummi dermatiin
Viskame näppu mitte villast
levib vaid heavy Eestimaal
Pole ma poisikeste killast
küll ükskord kangeks keevitajaks saan
Oli see tõsi nüüd või nali
või olen lihtsalt lobamokk
Silm hoia lahti ise vali
kus poole käändub lõpuks Eesti rock)
Sa ära jahtu.....Vol 1
ON NAHAST KINDAD SUL, SU KÄSI MU KÄES,
MIS KAUNIS KARVAMÜTS JA SALL SINU SÜLES-
SEE ON SEE ARMASTUS, LAS IGAÜKS NÄEB.
EI ÕRNUS MEELEST LÄE, KUI KIRJUTAD ÜLES.
PEA SINU DEODORANDIST RINGI MUL KÄIB,
EI SUUDA PEITUDA SU PILKUDE EEST.
SEE ON SEE ARMASTUS, VÕI SULLE KUIS NÄIB?
KUI VAJAD TUGEVAT JA TÕUPUHAST MEEST
Ref:
SA ÄRA, ÄRA JAHTU, KUNI MA SÖÖN,
SA ÄRA, ÄRA JAHTU, KUNI MA TULEN,
SA ÄRA, ÄRA JAHTU, KUNI TEEN TÖÖD,
SA MINU AHI, MILLE KÜTE MA OLEN
Eh, ei olegi jahtunud...Olen ikka veel mõtetes Singer-Vingeriga ... Ja mitte ainult mõtetes, ka B&C-s, kus mõned tunnid tagasi Singer Vinger mängis... Siis lendasin juba juba hoopis 20 aastat tagasi Linnahalli rokkima ja näppu viskama, olgugi et siis oli bänd Turist ja ma ise täiesti puberteet. Jumalaga puberteet, täiesti popp teema ka siis.....SV mängis ühe itifirma foorumi aftekal... ja ma rokkisin nagu 16 aastane- täiesti unustades kõik enda ümber, sukeldudes vaid SV lugudesse, hüpates, rokkides nn klassika järgi...Nii ka Hardi oma lood sisse juhatas--- klassikaline lugu nr 2 jne... No ja mis arvate, rokkis muidugi minu generatsioon, sest ega tänased noored ei tea ega tunne seda, mida SV meie eludesse tõi... Täitsa tavaline nõuka-eesti ja iseseisvunud-eesti inimeste mured ja rõõmud läbi huumori ja peidetud iroonia. Üliarmas ja megavõimas ja südantsoojendav ja powerful energy boost ja nostalgiline ja kuulamapanev ja südamesselõikav....no mida veel, muudkui tuleb adjektiive...nagu Vändrast saelaudu. Aga seda tunnet ja enegeetilist laengut, mida täna kell 20.00 sain B&C-s sellelt noorusaja lemmikult ei anna võrrelda muuga, kui muusikalise orgasmiga.... Igatahes SA ÄRA JAHTU toimis, enam rohkem kuumem ja elavam ja märjem olla ei saa. Selle nädala vaieldamatult hea lõppjaam enne viikendi. Tegelikult oli seal veel palju lahedat: foorumi temaatikaga seotud tantsukava, nn seltskonnamängud, ohtralt sööki ja jooki....
MU HING JÄÄB KINNI, KUI SIND TULEMAS NÄEN,
SU PLUUSI KAELUSEST ÜKS NÄGEMUS KOIDAB.
MU KUUMAD SOSINAD, SU JÄÄKÜMAD KÄED-
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS UNELMAID TOIDAB.
ME ÕNN ON PUHVETIS JA MAGAMISTOAS,
ME ÕNN ON HAIGUS, MIDA ÜHESKOOS PÕETUD,
ME ÕNN ON PIIMASAALI JAHTUNUD ROAS-
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS KINODES NÄHTUD.
Aga samas olin sellise väljaelamise ja chilli täiega välja teeninud, sest SunnyBunnyst oli saanud viimaste nädalatega BusyBunny. Always busy.... Jah, oli raske päev ja raske nädal alates eelmisest viikendist, kuigi iseenesest huvitav ja põnev ja arendav ja proovilepanev. Täna näiteks sellel itikate foorumil (seda küll, et PC tootjate ja edasimüüjate, distide suunal) oli vaja esineda ja paraku teema, millest oli minu ettekanne, oli mulle veel 3 päeva tagasi suhteliselt ähmane ja avastamata maailm. Vahel tekkis isegi trots, et milleks ja miks mina jne jne. Aga kokkuvõttes olen nii rahul, sest sain jälle targemaks, juurde esinemiskogemust, suhtlust „toitumisahela” ühe lüliga, uusi tuttavaid, enesekindlust... Õppimise vaev tasub end alati ära. Kuhjaga, kui mitte kohe, siis mõne aja pärast....
Ühel õhtul ei saanudki prantsuse keelde, vaid olin Domina Ilmarises ühel „very important” üldkoosolekul. Sellest hetkest olin end sidunud ühe organisatsiooni juhatusega ja nagu ma oma „valimisloosungist” lugesin, lubasin kogu organisatsioonile pakkuda ohtralt uusi inspireerivaid ideid ja positiivset energia lisa ja muidugi „värsket” pilku.
Õnneks jõudsin isegi korra trenni, seekord easy-spin...olgu, nädalalõpp tegi omad korrektuurid, aga loomulikult mõjuvatel põhjustel. Viikendi aga olin hoopis Sakal, Ida-Virumaal...Saka Cliff Hotellis tegime oma teamiga meeskonntöökoolitust. Alustasime DiSC mudeli õppimisest...ehehhe olin seda juba peaaegu 10 a tagasi teinud ja he aoli võrrelda, kas isikuprofiil oli samaks jäänud. Mnjah, loomus ei muutu üldiselt, aga 8 aasta tagune tulemus oli kõikides tähtedes identne (DiSC – 6711) ... kes teab, mis on DiSC metoodika, siis need saavad aru... Seega olen läbilõhki ID inimene ehk siis INSPIREERIJA, kellel nii tugev sotsiaalne suhtlus ja elurõõmsus ning kui ka tulemustele orienteeritus. Armastan väljakutseid... Eh rohkem ei jaksa praegu ja homme kirjutan edasi.....Nüüd lähen ja kukun oma unenägude maailma, et homme tervitada järjekordset ilusat päeva....
MA USUN KÕIKE, MIS ON PÄRIT SU SUUST,
NII TIHTI VAATAN SIND JA SALAJA NUTAN.
SA RÄÄGID PÄIKESEST NII SIIRALT JA KUUST-
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS VIIMASE VÕTAB.
KUIS KESET TÄNAVAT END SUUDLEMA SEAD-
EKS OLE HULLEMATKI TEINEKORD TEHTUD-
JUST SELLES POOSIS SA MU MÄLUSSE JÄÄD:
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS KINODES NÄHTUD.
Head ööd! ja varsti Vol 2. Be patient....
MIS KAUNIS KARVAMÜTS JA SALL SINU SÜLES-
SEE ON SEE ARMASTUS, LAS IGAÜKS NÄEB.
EI ÕRNUS MEELEST LÄE, KUI KIRJUTAD ÜLES.
PEA SINU DEODORANDIST RINGI MUL KÄIB,
EI SUUDA PEITUDA SU PILKUDE EEST.
SEE ON SEE ARMASTUS, VÕI SULLE KUIS NÄIB?
KUI VAJAD TUGEVAT JA TÕUPUHAST MEEST
Ref:
SA ÄRA, ÄRA JAHTU, KUNI MA SÖÖN,
SA ÄRA, ÄRA JAHTU, KUNI MA TULEN,
SA ÄRA, ÄRA JAHTU, KUNI TEEN TÖÖD,
SA MINU AHI, MILLE KÜTE MA OLEN
Eh, ei olegi jahtunud...Olen ikka veel mõtetes Singer-Vingeriga ... Ja mitte ainult mõtetes, ka B&C-s, kus mõned tunnid tagasi Singer Vinger mängis... Siis lendasin juba juba hoopis 20 aastat tagasi Linnahalli rokkima ja näppu viskama, olgugi et siis oli bänd Turist ja ma ise täiesti puberteet. Jumalaga puberteet, täiesti popp teema ka siis.....SV mängis ühe itifirma foorumi aftekal... ja ma rokkisin nagu 16 aastane- täiesti unustades kõik enda ümber, sukeldudes vaid SV lugudesse, hüpates, rokkides nn klassika järgi...Nii ka Hardi oma lood sisse juhatas--- klassikaline lugu nr 2 jne... No ja mis arvate, rokkis muidugi minu generatsioon, sest ega tänased noored ei tea ega tunne seda, mida SV meie eludesse tõi... Täitsa tavaline nõuka-eesti ja iseseisvunud-eesti inimeste mured ja rõõmud läbi huumori ja peidetud iroonia. Üliarmas ja megavõimas ja südantsoojendav ja powerful energy boost ja nostalgiline ja kuulamapanev ja südamesselõikav....no mida veel, muudkui tuleb adjektiive...nagu Vändrast saelaudu. Aga seda tunnet ja enegeetilist laengut, mida täna kell 20.00 sain B&C-s sellelt noorusaja lemmikult ei anna võrrelda muuga, kui muusikalise orgasmiga.... Igatahes SA ÄRA JAHTU toimis, enam rohkem kuumem ja elavam ja märjem olla ei saa. Selle nädala vaieldamatult hea lõppjaam enne viikendi. Tegelikult oli seal veel palju lahedat: foorumi temaatikaga seotud tantsukava, nn seltskonnamängud, ohtralt sööki ja jooki....
MU HING JÄÄB KINNI, KUI SIND TULEMAS NÄEN,
SU PLUUSI KAELUSEST ÜKS NÄGEMUS KOIDAB.
MU KUUMAD SOSINAD, SU JÄÄKÜMAD KÄED-
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS UNELMAID TOIDAB.
ME ÕNN ON PUHVETIS JA MAGAMISTOAS,
ME ÕNN ON HAIGUS, MIDA ÜHESKOOS PÕETUD,
ME ÕNN ON PIIMASAALI JAHTUNUD ROAS-
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS KINODES NÄHTUD.
Aga samas olin sellise väljaelamise ja chilli täiega välja teeninud, sest SunnyBunnyst oli saanud viimaste nädalatega BusyBunny. Always busy.... Jah, oli raske päev ja raske nädal alates eelmisest viikendist, kuigi iseenesest huvitav ja põnev ja arendav ja proovilepanev. Täna näiteks sellel itikate foorumil (seda küll, et PC tootjate ja edasimüüjate, distide suunal) oli vaja esineda ja paraku teema, millest oli minu ettekanne, oli mulle veel 3 päeva tagasi suhteliselt ähmane ja avastamata maailm. Vahel tekkis isegi trots, et milleks ja miks mina jne jne. Aga kokkuvõttes olen nii rahul, sest sain jälle targemaks, juurde esinemiskogemust, suhtlust „toitumisahela” ühe lüliga, uusi tuttavaid, enesekindlust... Õppimise vaev tasub end alati ära. Kuhjaga, kui mitte kohe, siis mõne aja pärast....
Ühel õhtul ei saanudki prantsuse keelde, vaid olin Domina Ilmarises ühel „very important” üldkoosolekul. Sellest hetkest olin end sidunud ühe organisatsiooni juhatusega ja nagu ma oma „valimisloosungist” lugesin, lubasin kogu organisatsioonile pakkuda ohtralt uusi inspireerivaid ideid ja positiivset energia lisa ja muidugi „värsket” pilku.
Õnneks jõudsin isegi korra trenni, seekord easy-spin...olgu, nädalalõpp tegi omad korrektuurid, aga loomulikult mõjuvatel põhjustel. Viikendi aga olin hoopis Sakal, Ida-Virumaal...Saka Cliff Hotellis tegime oma teamiga meeskonntöökoolitust. Alustasime DiSC mudeli õppimisest...ehehhe olin seda juba peaaegu 10 a tagasi teinud ja he aoli võrrelda, kas isikuprofiil oli samaks jäänud. Mnjah, loomus ei muutu üldiselt, aga 8 aasta tagune tulemus oli kõikides tähtedes identne (DiSC – 6711) ... kes teab, mis on DiSC metoodika, siis need saavad aru... Seega olen läbilõhki ID inimene ehk siis INSPIREERIJA, kellel nii tugev sotsiaalne suhtlus ja elurõõmsus ning kui ka tulemustele orienteeritus. Armastan väljakutseid... Eh rohkem ei jaksa praegu ja homme kirjutan edasi.....Nüüd lähen ja kukun oma unenägude maailma, et homme tervitada järjekordset ilusat päeva....
MA USUN KÕIKE, MIS ON PÄRIT SU SUUST,
NII TIHTI VAATAN SIND JA SALAJA NUTAN.
SA RÄÄGID PÄIKESEST NII SIIRALT JA KUUST-
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS VIIMASE VÕTAB.
KUIS KESET TÄNAVAT END SUUDLEMA SEAD-
EKS OLE HULLEMATKI TEINEKORD TEHTUD-
JUST SELLES POOSIS SA MU MÄLUSSE JÄÄD:
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS KINODES NÄHTUD.
Head ööd! ja varsti Vol 2. Be patient....
Thursday, February 1, 2007
Bonjour! Çomment ca va?
Bonjour. Je m’appelle SunnyBunny. Je suis Caribbean Queen . Je suis estonienne. J’habite a Tallinn. Je parle anglais et francais. Eheheh, see oli üks pisike killuke minu kõige esimesest prantsuse keele tunnist, mis mõni tund tagasi lõppes.
Ma poleks elu sees arvanud, et esmaspäeva päeval pähe tulnud uitmõte juba kolmapäev on teoks saanud. Tegelikult algas kõik palju kaugemalt, esmalt sellest, et pidevalt sattusin nägema filme, kus Prantsusmaalt meeldejäävaid ja hingekraapivaid pildikesi ja lõpuks selleni, et Maailm on piisavalt väike, et mitte kohata päris elusaid prantslasi. Kuigi tuleb tunnistada, et mul oli tugev eelarvamus prantslaste suhtes, pidades neid kõigi Vahemere maade rahvaste sarnaseks (pealetükkivad, ülevoolavad, sõnaloopijad, moosijad jne jne nagu itaallased). Tegelikult ei ole ma kunagi prantslastega üldse suhelnud. Paar korda vaid Pariisis muianud nende ülbuse üle, et nad vaid prantsuse keelt peavad maailma keeleks ja üldse inglise keelt ei taha rääkida. Samas Pariis ja Vahemere-äärne Prantsusmaa mulle vägagi meeldivad. Kui ma nüüd Hea Aasta filmi ära nägin, siis tekkis veelgi huvi Prantsuse veinikultuuri, rahvuse ja kultuuri suhtes. Aga see keel on mulle õppimiseks täielik väljakutse, eriti hääldus, aga väljakutsed ju mulle meeldivad. Ja teha 100% ristipidi otsuseid ka, sest algselt tahtsin ju hoopis Hispaania keelt õppida, küll jõuab sedagi, õigel ajal. Aga tegu tehtud ja eile sai ühendust võetud Prantsuse Kultuurikeskusega ja nii ma sealt teada saingi, et on just alanud semestril veel mõni vaba koht algajate grupis olemas. Ehk siis kahe päeva tagusest mõttest sai täna reaalsus. Ja tagasiteed minu jaoks ei ole. Kuna liitusin grupiga teises tunnis, siis pool tänast tundi oli nagu hiina keel, kuid lõpuks hakkas kõrv harjuma täiesti tumedanahalise prantslase (Vt Caribbean Queeni videost, täpselt Billy Oceani koopia välimuselt, ehehhe) emakeelega ja tunni lõpuks ei olnudki nii hirmus ise suud lahti teha. Seda enam, et enne tundi oli tööl "väike" kontori avamispidu ning siis sai kurku mõnusa veiniga turgutatud ning PisiPehme bändi laiendatud koosseisus ühiselt kaanonit lauldud ühe kolleegi tehtud „Kontor”ilaulu - featuring Volkonski „ Punker”, mis küll kakofooniana kohati kõlas, aga nii see oligi mõeldud... Ei mingeid nõudeid viisipidamise osas. Flöödisoolo ja väike tantsuline kaera-jaan loo lõpuks oli hea punkt. Igatahes Kontor sai pidulikult sisse pühitsetud ning mis peamine--- oli lõbus kõigil. Eriti veel neil, kes X-Box rallil osalesid ja paaris üksteist muudkui üle trumbata püüdsid.
Aga algse teema juurde tagasi tulles, pean tunnistama, et Inimesed on igal pool siiski sarnased, kõikide oma igapäeva murede ja rõõmudega, vaid ajalooline taust on teine. Ja ega ka prantsased ei ole meist erinevad, võib-olla pisut temperamentsemad, emotsionaalsemad ja avatumad. Aga siiski kipun arvama, et kõik on inimeses kinni. Isegi tunnen, et olen suhteliselt nende sarnane, vähemalt aeg-ajalt lööb minulgi keevaline, liigtemperamentne loomus välja. Seega pole vahet, kus riigis sa oled sündinud ja mis keelt räägid. Piire pole ammu enam olemas, piirid on vaid meie endi loodud ja meie peas. Seega laskem need lahti..... ja olgem tolerantsed.
Viimasel ajal on tõeline ralli Ajaga toimuma hakanud, kes võitjaks tuleb... kahtlustki pole.... sündmusi on nii palju olnud, et isegi jäädvustada pole enam neid siia jõudnud. Kui siit hetkest siiski veidi tagasi minna, siis eelmine nädal oli nii pingeline, et lõpuks lõpetasin Haapsalus Fra Mares , mida soojalt soovitan neile, kes siiski on nõus endale aeg-ajalt Aega ostma või võtma. Mina võtsin ja missiis, et varahommikul, üks unine uduheeringas ( loe noor tööliskutt) mu auto külje ära rihtis, arvates et alla saab sõita ka sealt, kus teised tavaliselt üles viaduktile ühesuunaliselt teelt keeravad. Aga juhtub apsakaid kõigiga. Õnneks oli õnnelik mats, sest auto sõidab ja iluvead ei takista sihtpunktist A sihtpunkti B jõudmast. Igatahes, valisin paketi PÄEV ISEENDALE ja seda ma sain, eriti hea oli see detsembris avatud uus osa, Thalasso pool . ...uued toad, Thalasso Spa..... Massaaz oli super ja sellele järgnev Thalasso Spa mitme-tunnine mõnu 6 erisaunas (infrapuna, sanaarium, soolasaun jne), basseinides – sees ja väljas (kusjuures kuumas välibasseinis ja lumetormises tuules oli superkaif kontraste nautida).... jugade ja kõuekärgatuste all....oli just see, mida vaja. Eriti mõnus oli Lebola, kus ikka täielik Rahu saabus...seda siis rahustava lounge muusika saatel, mida sai klappidega kuulata ja lebotoolil, mis tehtud kivist ja mida sai soojaks reguleerida.... Õhtul pärast õhtusööki oli päris naljakas moment see, kui kõik eestlased vaatasid muigel näoga, kuidas soomlaste bändi esimese looga astus sisse hunnik soome penskareist paarikesi, kes kohe tantsima hakkasid ja ikka seda nn oma stiili, mida vist eestlased järgi väga ei tee.... Firmade seas pidi koht populaarne olema, nii seminaride jaoks kui kal lihtsalt boonuseks töötajatele. Usun, et suvel on seal võrratu, asub ju ta kohe Paralepa rannas. Ainus, mis seal soovida jätab on toitlustus.... naistele sobiv, kuna valik tervislik ja väike, meestele võib probleemne tunduda. Ja restorani teeninduses on ka veel kõvasti arenguruumi, aga õnneks korvab toidu kõik see super uus Thalasso osa oma võrratu Spa-ga.
Nädalavahetusel oli veel hea võimalus nautida uut balletti Sülfiid . Romantiline ballett, mis väga mõnusa kultuuriampsu pakkus... Rahvusooper Estonia maja, muusika, dekoratsioonid ja mitmekesine tantsijate grupp, shotimaale omased elemendid....ja see emotsioon.....miimika, et edasi anda sisu. Teema ise oli ka nagu ikka...armastustest...... Ikka meile omastest teemadest: inimese duaalsus (pluss ja miinus), hing ja mõistus, igavene armastus ja surm, tunded tunded tunded......
Ja kel veel jõudu mõttetegevusega tegeleda, siis soojalt soovitan kinos vaadata Allikat (Fountain ) või põhjanaabrite Äärelinna tuled . Esimene neist vägagi mõtlemapanev lugu ühest hingest eriaegadel, neist läbivast naispeategelasest ning muidugi Elupuust, mille ümber kogu triangel käib.... Teine seevastu andis mulle täiega mõista, et vaata ja naudi oma Elu, mis sul täna on, sest see mida Aki Kaurasmäki näitas, see oli masendav.... Seega kui tahad teada, kui hästi sa elad...mine kindlasti vaatama Äärelinna tulesid ja pärast seda ehk näed veidi värskema pilguga oma elu....at least you can try...Ahjaa, Aki filmi ees linastus lühike eestlaste tragikoomiline muinasjutt VÄGEV VÕLUR .... ka see oli päris sügav....”Oleks” on paha poiss...sellega paraku midagi elus ära ei tee..... Ja lisaks vaatasin kodus üht päris lahedat videot The Secrets meie mõistusest kui tugevast vahendist, millega on võimalik kõik unistused ellu viia, kui vaid piisavalt soovitakse ja viitsitakse endaga tööd teha. Everything is possible.... and miracles happen every day. Mulle ei olnud seal midagi uut, küll aga kordamine uue nurga alt on ikka vajalik.
Ja mainimata ei saa jätta ka viimast teatrielamust Sekstett a’la carte Vanemuise teatris. Neil Simon oli oma komöödias kenasti oma kolm abielu läbi huumoriprisma kokku võtnud. Oli eluline, naljakas, hoogne, mõtlemapanev, küsimusi tekitav, paralleele tõmbav....ja etenduse kava oli väärtus omaette: retseptide, testiga, hunniku tsitaatide ja väikeste nippidega, kuidas anda oma suhtele elujõudu juurde. Seega tükk täiesti elust endast.......Igatahes lugesin jälle välja seda, et suhtes inimesed ei räägi omavahel või siis liiga vähe ning sellest tekib edasi vale arusaam....lumepalli efektina, minnaksegi lõpuks lahku.... Nii et räägi inimesega, nagu ikka, kehtib igalpool.
Jah, see jada oleks veel pikem, mida kuulnud ja näinud.... ja pikem jada lahedate üritustega ees... Näituseks homme ameerika kultusfilmide avamisüritus koos kino vaatamisega Sõpruses, või Saka Cliff Hotell Spa-s nädalavahetusel koos team-buildinguga või hoopiski kuskil metsavahel suusarajal või miks ka mitte prantsuse keelt õppides koos prantsuse veiniga...
Au revoir. A bientôt.
Ma poleks elu sees arvanud, et esmaspäeva päeval pähe tulnud uitmõte juba kolmapäev on teoks saanud. Tegelikult algas kõik palju kaugemalt, esmalt sellest, et pidevalt sattusin nägema filme, kus Prantsusmaalt meeldejäävaid ja hingekraapivaid pildikesi ja lõpuks selleni, et Maailm on piisavalt väike, et mitte kohata päris elusaid prantslasi. Kuigi tuleb tunnistada, et mul oli tugev eelarvamus prantslaste suhtes, pidades neid kõigi Vahemere maade rahvaste sarnaseks (pealetükkivad, ülevoolavad, sõnaloopijad, moosijad jne jne nagu itaallased). Tegelikult ei ole ma kunagi prantslastega üldse suhelnud. Paar korda vaid Pariisis muianud nende ülbuse üle, et nad vaid prantsuse keelt peavad maailma keeleks ja üldse inglise keelt ei taha rääkida. Samas Pariis ja Vahemere-äärne Prantsusmaa mulle vägagi meeldivad. Kui ma nüüd Hea Aasta filmi ära nägin, siis tekkis veelgi huvi Prantsuse veinikultuuri, rahvuse ja kultuuri suhtes. Aga see keel on mulle õppimiseks täielik väljakutse, eriti hääldus, aga väljakutsed ju mulle meeldivad. Ja teha 100% ristipidi otsuseid ka, sest algselt tahtsin ju hoopis Hispaania keelt õppida, küll jõuab sedagi, õigel ajal. Aga tegu tehtud ja eile sai ühendust võetud Prantsuse Kultuurikeskusega ja nii ma sealt teada saingi, et on just alanud semestril veel mõni vaba koht algajate grupis olemas. Ehk siis kahe päeva tagusest mõttest sai täna reaalsus. Ja tagasiteed minu jaoks ei ole. Kuna liitusin grupiga teises tunnis, siis pool tänast tundi oli nagu hiina keel, kuid lõpuks hakkas kõrv harjuma täiesti tumedanahalise prantslase (Vt Caribbean Queeni videost, täpselt Billy Oceani koopia välimuselt, ehehhe) emakeelega ja tunni lõpuks ei olnudki nii hirmus ise suud lahti teha. Seda enam, et enne tundi oli tööl "väike" kontori avamispidu ning siis sai kurku mõnusa veiniga turgutatud ning PisiPehme bändi laiendatud koosseisus ühiselt kaanonit lauldud ühe kolleegi tehtud „Kontor”ilaulu - featuring Volkonski „ Punker”, mis küll kakofooniana kohati kõlas, aga nii see oligi mõeldud... Ei mingeid nõudeid viisipidamise osas. Flöödisoolo ja väike tantsuline kaera-jaan loo lõpuks oli hea punkt. Igatahes Kontor sai pidulikult sisse pühitsetud ning mis peamine--- oli lõbus kõigil. Eriti veel neil, kes X-Box rallil osalesid ja paaris üksteist muudkui üle trumbata püüdsid.
Aga algse teema juurde tagasi tulles, pean tunnistama, et Inimesed on igal pool siiski sarnased, kõikide oma igapäeva murede ja rõõmudega, vaid ajalooline taust on teine. Ja ega ka prantsased ei ole meist erinevad, võib-olla pisut temperamentsemad, emotsionaalsemad ja avatumad. Aga siiski kipun arvama, et kõik on inimeses kinni. Isegi tunnen, et olen suhteliselt nende sarnane, vähemalt aeg-ajalt lööb minulgi keevaline, liigtemperamentne loomus välja. Seega pole vahet, kus riigis sa oled sündinud ja mis keelt räägid. Piire pole ammu enam olemas, piirid on vaid meie endi loodud ja meie peas. Seega laskem need lahti..... ja olgem tolerantsed.
Viimasel ajal on tõeline ralli Ajaga toimuma hakanud, kes võitjaks tuleb... kahtlustki pole.... sündmusi on nii palju olnud, et isegi jäädvustada pole enam neid siia jõudnud. Kui siit hetkest siiski veidi tagasi minna, siis eelmine nädal oli nii pingeline, et lõpuks lõpetasin Haapsalus Fra Mares , mida soojalt soovitan neile, kes siiski on nõus endale aeg-ajalt Aega ostma või võtma. Mina võtsin ja missiis, et varahommikul, üks unine uduheeringas ( loe noor tööliskutt) mu auto külje ära rihtis, arvates et alla saab sõita ka sealt, kus teised tavaliselt üles viaduktile ühesuunaliselt teelt keeravad. Aga juhtub apsakaid kõigiga. Õnneks oli õnnelik mats, sest auto sõidab ja iluvead ei takista sihtpunktist A sihtpunkti B jõudmast. Igatahes, valisin paketi PÄEV ISEENDALE ja seda ma sain, eriti hea oli see detsembris avatud uus osa, Thalasso pool . ...uued toad, Thalasso Spa..... Massaaz oli super ja sellele järgnev Thalasso Spa mitme-tunnine mõnu 6 erisaunas (infrapuna, sanaarium, soolasaun jne), basseinides – sees ja väljas (kusjuures kuumas välibasseinis ja lumetormises tuules oli superkaif kontraste nautida).... jugade ja kõuekärgatuste all....oli just see, mida vaja. Eriti mõnus oli Lebola, kus ikka täielik Rahu saabus...seda siis rahustava lounge muusika saatel, mida sai klappidega kuulata ja lebotoolil, mis tehtud kivist ja mida sai soojaks reguleerida.... Õhtul pärast õhtusööki oli päris naljakas moment see, kui kõik eestlased vaatasid muigel näoga, kuidas soomlaste bändi esimese looga astus sisse hunnik soome penskareist paarikesi, kes kohe tantsima hakkasid ja ikka seda nn oma stiili, mida vist eestlased järgi väga ei tee.... Firmade seas pidi koht populaarne olema, nii seminaride jaoks kui kal lihtsalt boonuseks töötajatele. Usun, et suvel on seal võrratu, asub ju ta kohe Paralepa rannas. Ainus, mis seal soovida jätab on toitlustus.... naistele sobiv, kuna valik tervislik ja väike, meestele võib probleemne tunduda. Ja restorani teeninduses on ka veel kõvasti arenguruumi, aga õnneks korvab toidu kõik see super uus Thalasso osa oma võrratu Spa-ga.
Nädalavahetusel oli veel hea võimalus nautida uut balletti Sülfiid . Romantiline ballett, mis väga mõnusa kultuuriampsu pakkus... Rahvusooper Estonia maja, muusika, dekoratsioonid ja mitmekesine tantsijate grupp, shotimaale omased elemendid....ja see emotsioon.....miimika, et edasi anda sisu. Teema ise oli ka nagu ikka...armastustest...... Ikka meile omastest teemadest: inimese duaalsus (pluss ja miinus), hing ja mõistus, igavene armastus ja surm, tunded tunded tunded......
Ja kel veel jõudu mõttetegevusega tegeleda, siis soojalt soovitan kinos vaadata Allikat (Fountain ) või põhjanaabrite Äärelinna tuled . Esimene neist vägagi mõtlemapanev lugu ühest hingest eriaegadel, neist läbivast naispeategelasest ning muidugi Elupuust, mille ümber kogu triangel käib.... Teine seevastu andis mulle täiega mõista, et vaata ja naudi oma Elu, mis sul täna on, sest see mida Aki Kaurasmäki näitas, see oli masendav.... Seega kui tahad teada, kui hästi sa elad...mine kindlasti vaatama Äärelinna tulesid ja pärast seda ehk näed veidi värskema pilguga oma elu....at least you can try...Ahjaa, Aki filmi ees linastus lühike eestlaste tragikoomiline muinasjutt VÄGEV VÕLUR .... ka see oli päris sügav....”Oleks” on paha poiss...sellega paraku midagi elus ära ei tee..... Ja lisaks vaatasin kodus üht päris lahedat videot The Secrets meie mõistusest kui tugevast vahendist, millega on võimalik kõik unistused ellu viia, kui vaid piisavalt soovitakse ja viitsitakse endaga tööd teha. Everything is possible.... and miracles happen every day. Mulle ei olnud seal midagi uut, küll aga kordamine uue nurga alt on ikka vajalik.
Ja mainimata ei saa jätta ka viimast teatrielamust Sekstett a’la carte Vanemuise teatris. Neil Simon oli oma komöödias kenasti oma kolm abielu läbi huumoriprisma kokku võtnud. Oli eluline, naljakas, hoogne, mõtlemapanev, küsimusi tekitav, paralleele tõmbav....ja etenduse kava oli väärtus omaette: retseptide, testiga, hunniku tsitaatide ja väikeste nippidega, kuidas anda oma suhtele elujõudu juurde. Seega tükk täiesti elust endast.......Igatahes lugesin jälle välja seda, et suhtes inimesed ei räägi omavahel või siis liiga vähe ning sellest tekib edasi vale arusaam....lumepalli efektina, minnaksegi lõpuks lahku.... Nii et räägi inimesega, nagu ikka, kehtib igalpool.
Jah, see jada oleks veel pikem, mida kuulnud ja näinud.... ja pikem jada lahedate üritustega ees... Näituseks homme ameerika kultusfilmide avamisüritus koos kino vaatamisega Sõpruses, või Saka Cliff Hotell Spa-s nädalavahetusel koos team-buildinguga või hoopiski kuskil metsavahel suusarajal või miks ka mitte prantsuse keelt õppides koos prantsuse veiniga...
Au revoir. A bientôt.
Subscribe to:
Comments (Atom)
