Mon beau sapin
Roi des forêts
Que j’aime ta verdure!
Quand, par l’hiver
Bois et guerets
Sont dépouillés
De leurs attraits.....
Seda laulu, eesti keeles tuntud kui Oh Kuusepuu, laulsin eile selle aasta viimasel jõulupeokesel, tagant järgi küll, kuid see pole oluline, et hiljem....Oluline on inimesed, kellega seda veedad. Võiks neid lausa nimetada Perekonnaks, missiis et mitte päris, aga vahel on mõni teine rohkem su Pere, kui oma bioloogiline pere. Sellepärast, et selles ruumis või ringis, kui me koos oleme, on nii palju soojust, südamlikkust ja armastust, et jagub kõigile....
Kuusepuu, nagu üks õige metsade kuningas nagu ka laulus (Roi des forêts), ulatus lakke, elektriküünalaid ei olnud, vaid ikka need õiged elavad küünlad.... kogu Kodu seal kaugel linnast väljas Kuusalu kandis, Lahemaa rahvuspargis ja Andineeme lähedal oli väga kaunis, sest uuenduskuur oli valmis: uus mööbel ja uued tapeedid ja põrandad andsid kogu talule uue hingamise.
Kui kaminas oli tuli ja köögis praksus pliidi all tuli, oli võrratu tunne.... aga tegelikult teevad sellise tunde ikka inimesed, kes sellise kodu loonud. Paljudes kodudes on väga raske hingata ja väsimus tuleb peale ning energeetilises mõttes vahel lausa ahistav ja põgenema ajav....lihtsalt osad inimesed ongi sellised võltsid, hirmunud või kahtlevad või halavad või lihtsalt eluraskuste all kibestunud ja kalestunud. Ja selliste inimeste kodudki on rõsked, sünged ja külmad... Kurb... aga seda on nii lihtne tajuda, kus on hea ja kus pole. Seal oli hea....
Tegime süüa, mõnusat kodust toitu, glögitasime, nautisime Narnia filmi ja siis kõige tagatipuks pärast 10 otsustasime (see oli tegelikult ka alguses plaanis), et lähme jalutama mere äärde, missiis et õues tormas ja mega tuul oli ja elekter vilkus. Jah, selle asemel, et lebada teleka ees ja mõmiseda, me võtsime njuufa, kes oli õnnest nõrkemas, ja jalutasime kottpimedas randa, et hingata selle aasta viimast ehtsa mere õhku, imetleda looduse stiihiat, saata vahustesse lainetesse oma uue aasta soovid ja tunda end hästi.... Üks meist oli lausa liiva peal pikali silmad tähetede poole....
Ahjaa, päkapikk käis meil ka külas, sest kuuse alla oli mõned kingid end peitnud...Mina see aasta lunastasin oma pakid prantsuskeelse laulu Kuusepuuga (Mon beau sapin) ja salmiga... ise olin rahul, sest sügisesest eraõpetajaga õppimisest on ikka kasu ka olnud. Naljakas on see, kui palusin õpetajalt salme otsida, siis tuli välja, et Prantsusmaal või Belgias lapsed ei peagi luuletusi lugema, pakid on lihtsalt kuuse all... Seega minu õpetaja õpetaja luuletas talle ise jõulusalmid kokku, et mulle õpetada..... Kusjuures melanhoolsed, keerulised ja mitteriimuvad, on need prantslaste luuleread.
Seda enam oli hea, et õhtu käigus sai ka suusareis paika pandud. Sellise gängiga nagu meil, võib igale poole minna.
Aasta lõpuni on jäänud loetud tunnid... ning veidi on veel aega tagasi vaadata.... jätta sinna aastasse midagi /kedagi maha ja kedagi/ midagi olulist kaasa võtta... Et nautida olemasolevaid hetki täna. Näiteks kõhutantsu trennis või kinos My Blueberry Nights’il, kus Norah Jones, mu lemmik, mängimas.
Täna avades Osho suvalisel kohal, vupsas miskipärast ette tema mõttetera sõprusest, mis mulle eriti meeldis.
„ Kõigepealt mediteeri. Ole õnnelik. Siis tuleb palju armastust iseenesest sinu juurde. Siis on ilus teistega koos olla ja ilus olla ka üksinda. Siis on su elu palju lihtsam. Sa ei sõltu enam teistest ja ei tee teist endast sõltuvaks. Siis on sõprus ja sõbralikkus ilma, et oleks „sidemeid”.
Sa armastad teisi, aga enam ei abiellu. Inimesed ei abiellu armastusest, vaid hirmust.
Sul on sõpru ja niikaua kui teie suhe on ilus, jagad sa seda nendega. Kuid kui sa tunned, et on aeg jumalaga jätta, kuna teie mõlema teed lähevad nüüd edasi erinevas suunas, ütled sa teisele „ela hästi” ja oled tänulik kõige selle eest, mida teine sulle andnud on, kogu rõõmu ja ilusate hetkede eest, mida te koos jaganud olete ja lahkud ilma mure ja valuta”
Mon beau sapin
Roi des forêts
Tu gardes ta parure.
Toi que Noël
Planta chez nous
Au saint anniversaire!
Sunday, December 30, 2007
Wednesday, December 26, 2007
Remember, be happy! (by Chapman, in Garfield)
Lahe Jõul see aasta... teen teleka lahti, tuleb Garfield, teen järgmine päev teleka lahti, tuleb jälle Garfield, vaatan telekava, no ei ole..... Praegu ka. No aga on hea.... Väike äratundmisrõõm oma loomikutega.
Garfield nagu minu kollane kass, samasugune paksuke, kuid mitte nii ülbe... Minu Siiam nagu filmis Nermal, paraku tema on meie pere ülemus ja siis kutsa Odie nagu minu Pontsik (välimuselt vastupidine)... minu Bonso küll ei tantsi, pigem maiuse peale vaid sitsib.
Aga ikkagi loomafiilmid on rõõmsad ja südamlikud. Sobivad hästi Jõuluaega. Ja kui vaid saaks aru, mida nad mõtlevad.... Garfieldi-sugune võiks kodus olla küll, oleks alati lõbus. Ka meil käib võitlus diivanikoha eest, aga üldjuhul suured hundid seda privileegi minu juuresolekul ei saa, kuigi Bonso kogu aeg üritab sülle ja diivanile pugeda kasside kõrvale. Kuigi tuleb tunnistada, vahel kui silm peal ei ole, öösiti, siis Bonso tahab tunda ka end samal tasandil kui kassid, volksab diivanilt maha, silmad alandilikult maas ja kõrvad lontis süüdlaslikult. Pidev olelusvõitlus ja ometi koer jääb kassidele alla. Kassid lihtsalt on nutikamad, intelligentsemad ja muidugi ülbemad. Koerad aga truud, lojaalsed ja lihtsameelsed ühe tüki vorsti pärast. Kokku tuleb paras kooslus. Eks see naiste ja meeste vahel samamoodi, kui vaid mõlemad üksteist mõistaksid. Lõputu teema ja seetõttu alati intrigeeriv. Oleks see nii, et kassid ja koerad koos tantsiksid.
See loomavihkaja Chapman ütles filmis, küll silmakirjalikult, et olge ÕNNELIKUD, aga....ise oli kalk ja külm....nii ta on meie elus....pealt näha on kõik ilus ja särav, seest mädaneb.... Kui meilt vahel keegi julgeb küsida, kas oled ÕNNELIK, kui palju meist julgeb vastata päris ausalt. Enamus kukub keerutama, et nojah, oleneb mis valdkonnas jne.... Aga see pole ju üldse oluline, loeb vaid kas JAH või EI, ja nii lihtne see ongi. Kui vastus on EI, siis saab ju edasi analüüsida, miks ja mida ma ise saan teha, et see oleks JAA. ÕNN on ju ikka meie kätes ja meie endi teha ja ka suhtumise küsimus.
Tegelikult on jõulud selline huvitav aeg.... on piisavalt palju aega oleskleda, vedeleda, raamatuid lugeda, telekat vahtida, jalutamas käia Päkapiku müts peas ja punased-valged riided seljas, loodust nautida (isegi vihmaga), Päkapikku mängida ja kingitusi teha ja toredaid soove sõpradele ja lähedastele saata, kasvõi virtuaalsel teel. Pole kunagi nii palju aega olnud mõelda, lugeda, võtta aega iseendale...lihtsalt olla ja aru saada, kui ÕNNELIK ma kõige selle juures siiski olen. Lihtne on ju leida arvutuid ettekäändeid, et see pole hea, too pole sobilik, kolmas ei meeldi jne jne...väga eestlaslik lähenemine...Kunagi miski pole piisavalt hea....
Jõul on ka vahel selline tõe välja ütlemise aeg, et OLLA ÕNNELIKUM edaspidi.... Vahel juhtub nii, isegi kui pole plaanis. Aga uueks aastaks tuleb ju toad koristada - nii seest kui väljast... hinges muidugi. Vahel tuleb tõde (meie arvates muidugi, absoluutset tõde ei tea me keegi) välja öelda ka väga lähedastele ja see ei ole kerge, see võtab mega energia, et end kokku võtta, ette valmistada, piisavalt tugevaks saada ja midagi, mis ammustest aegadest, võib-olla ka aastakümneid võib piinata, välja öelda....Mina tegin seda ja raske on ette kujutada, milline energia selle alt vabaneb.... Tegelikult nii ongi, et kõik mis südamel, tuleb välja öelda...
Tõde võib valus olla, kuid ikka parem on avada silmi teisel (vähemalt püüda, see ei pruugi õnnestuda, vabal tahtel vaid tehakse ikka silmad lahti) ja vabastada end tohutust koormast, teeb kasu mõlemale. Kahju, et tihti ei suuda me rääkida kohe või pole me selleks valmis piisavalt. Aga kunagi pole hilja. Olen jätkuvalt veendunud, et kõik, mis hinges pakitseb, tuleb ühel hetkel välja lasta, sest see koorem võib aastatega väga suureks ja raskeks kasvada ja omanikule palju takistusi teele visata. Ja ega siis Tõde ainult valus pole.
Tõel nagu mündilgi on alati kaks külge, pluss ja miinus, nagu elus ikka. Ka see Pluss tuleb välja öelda, ka seda me tihti ei tee, lihtsalt ei julge, põeme teis(t)e arvamuste pärast. Tegelikult on veel olulisem see hea sõna, tunnustus, tänu välja öelda. Ma tegin ka seda....ma lihtsalt olen aus...nii heas kui halvas, vähemalt iseenda suhtes. Ja see on kõige olulisem.
See komöödia, mida näidati Jõululaupäeval, oli vist "Armastus on see", kus kõlama jäi sama mõte, et kasvõi Jõulude ajal on just hea öelda välja südamelt kõik....Eriti just armastavad ja positiivsed tunded.
Uus aasta ja uus leht.... loodan, et mitte igavesti ei ole uus aasta ja uus leht. Järgmine aasta on minu aasta, ka zodiaagi märgi järgi. Ja sinnani saab vaid veelgi rohkem puhtust luua neis kohtades, kus vaja, et olla sõiduvees omal aastal.
(Õnnis Chapman tegi praegu hea salto elektrilise kaelarihmaga ja Jon ei teagi, et Garfield oli Odie päästmisoperatsiooni taga.)
" I feel good, so good, so good.... i got you", laulab Garfield... Täpp i-le on pandud.
Ahjaa, kõik kelle nimed on Stenid (incl mu laps), neile palju õnne nimepäevaks...
Garfield nagu minu kollane kass, samasugune paksuke, kuid mitte nii ülbe... Minu Siiam nagu filmis Nermal, paraku tema on meie pere ülemus ja siis kutsa Odie nagu minu Pontsik (välimuselt vastupidine)... minu Bonso küll ei tantsi, pigem maiuse peale vaid sitsib.
Aga ikkagi loomafiilmid on rõõmsad ja südamlikud. Sobivad hästi Jõuluaega. Ja kui vaid saaks aru, mida nad mõtlevad.... Garfieldi-sugune võiks kodus olla küll, oleks alati lõbus. Ka meil käib võitlus diivanikoha eest, aga üldjuhul suured hundid seda privileegi minu juuresolekul ei saa, kuigi Bonso kogu aeg üritab sülle ja diivanile pugeda kasside kõrvale. Kuigi tuleb tunnistada, vahel kui silm peal ei ole, öösiti, siis Bonso tahab tunda ka end samal tasandil kui kassid, volksab diivanilt maha, silmad alandilikult maas ja kõrvad lontis süüdlaslikult. Pidev olelusvõitlus ja ometi koer jääb kassidele alla. Kassid lihtsalt on nutikamad, intelligentsemad ja muidugi ülbemad. Koerad aga truud, lojaalsed ja lihtsameelsed ühe tüki vorsti pärast. Kokku tuleb paras kooslus. Eks see naiste ja meeste vahel samamoodi, kui vaid mõlemad üksteist mõistaksid. Lõputu teema ja seetõttu alati intrigeeriv. Oleks see nii, et kassid ja koerad koos tantsiksid.
See loomavihkaja Chapman ütles filmis, küll silmakirjalikult, et olge ÕNNELIKUD, aga....ise oli kalk ja külm....nii ta on meie elus....pealt näha on kõik ilus ja särav, seest mädaneb.... Kui meilt vahel keegi julgeb küsida, kas oled ÕNNELIK, kui palju meist julgeb vastata päris ausalt. Enamus kukub keerutama, et nojah, oleneb mis valdkonnas jne.... Aga see pole ju üldse oluline, loeb vaid kas JAH või EI, ja nii lihtne see ongi. Kui vastus on EI, siis saab ju edasi analüüsida, miks ja mida ma ise saan teha, et see oleks JAA. ÕNN on ju ikka meie kätes ja meie endi teha ja ka suhtumise küsimus.
Tegelikult on jõulud selline huvitav aeg.... on piisavalt palju aega oleskleda, vedeleda, raamatuid lugeda, telekat vahtida, jalutamas käia Päkapiku müts peas ja punased-valged riided seljas, loodust nautida (isegi vihmaga), Päkapikku mängida ja kingitusi teha ja toredaid soove sõpradele ja lähedastele saata, kasvõi virtuaalsel teel. Pole kunagi nii palju aega olnud mõelda, lugeda, võtta aega iseendale...lihtsalt olla ja aru saada, kui ÕNNELIK ma kõige selle juures siiski olen. Lihtne on ju leida arvutuid ettekäändeid, et see pole hea, too pole sobilik, kolmas ei meeldi jne jne...väga eestlaslik lähenemine...Kunagi miski pole piisavalt hea....
Jõul on ka vahel selline tõe välja ütlemise aeg, et OLLA ÕNNELIKUM edaspidi.... Vahel juhtub nii, isegi kui pole plaanis. Aga uueks aastaks tuleb ju toad koristada - nii seest kui väljast... hinges muidugi. Vahel tuleb tõde (meie arvates muidugi, absoluutset tõde ei tea me keegi) välja öelda ka väga lähedastele ja see ei ole kerge, see võtab mega energia, et end kokku võtta, ette valmistada, piisavalt tugevaks saada ja midagi, mis ammustest aegadest, võib-olla ka aastakümneid võib piinata, välja öelda....Mina tegin seda ja raske on ette kujutada, milline energia selle alt vabaneb.... Tegelikult nii ongi, et kõik mis südamel, tuleb välja öelda...
Tõde võib valus olla, kuid ikka parem on avada silmi teisel (vähemalt püüda, see ei pruugi õnnestuda, vabal tahtel vaid tehakse ikka silmad lahti) ja vabastada end tohutust koormast, teeb kasu mõlemale. Kahju, et tihti ei suuda me rääkida kohe või pole me selleks valmis piisavalt. Aga kunagi pole hilja. Olen jätkuvalt veendunud, et kõik, mis hinges pakitseb, tuleb ühel hetkel välja lasta, sest see koorem võib aastatega väga suureks ja raskeks kasvada ja omanikule palju takistusi teele visata. Ja ega siis Tõde ainult valus pole.
Tõel nagu mündilgi on alati kaks külge, pluss ja miinus, nagu elus ikka. Ka see Pluss tuleb välja öelda, ka seda me tihti ei tee, lihtsalt ei julge, põeme teis(t)e arvamuste pärast. Tegelikult on veel olulisem see hea sõna, tunnustus, tänu välja öelda. Ma tegin ka seda....ma lihtsalt olen aus...nii heas kui halvas, vähemalt iseenda suhtes. Ja see on kõige olulisem.
See komöödia, mida näidati Jõululaupäeval, oli vist "Armastus on see", kus kõlama jäi sama mõte, et kasvõi Jõulude ajal on just hea öelda välja südamelt kõik....Eriti just armastavad ja positiivsed tunded.
Uus aasta ja uus leht.... loodan, et mitte igavesti ei ole uus aasta ja uus leht. Järgmine aasta on minu aasta, ka zodiaagi märgi järgi. Ja sinnani saab vaid veelgi rohkem puhtust luua neis kohtades, kus vaja, et olla sõiduvees omal aastal.
(Õnnis Chapman tegi praegu hea salto elektrilise kaelarihmaga ja Jon ei teagi, et Garfield oli Odie päästmisoperatsiooni taga.)
" I feel good, so good, so good.... i got you", laulab Garfield... Täpp i-le on pandud.
Ahjaa, kõik kelle nimed on Stenid (incl mu laps), neile palju õnne nimepäevaks...
Wednesday, December 19, 2007
ITikate hipipidu...
Igatahes on mul kaasas terve kotitäis atribuute ja riideid täna õhtuseks jõulupeoks. Seekord siis "Aasta siis oli 65" või "ITimeeste hipipidu". Usun, et ma kvaliftseeruks "Totaalse muutumise" sarja.... vaevalt et keegi mind ära tunneb. Pikapruunilokiline peapaelaga parukas, oranzh lilleline lohva tuunika, beezhikad laia säärelised püksid ja muidugi " peaaegu meetrised" platvormsaapad.... Nalja saab... ja muidugi hunnik türkiissiniseid kulinaid.
Kell 17.30 ootab meid buss, mis viib iti hipikad kõik ühte toredasse kohta linnast väljas... Usun, et on väga lahe ja lõbus....
Paljud on kommenteerinud, et neile ei meeldi stiilikad. Aga minu arust on see lihtsalt fun. Võimalus tulla igapäeva rutiinist välja, jätta maha oma tavapärane mask ja kest, olla lihtsalt Sina ise või keegi kolmas Mina Sinu seest, keda Sa veel ei tunne..... Selleks ongi stiilikaid vaja. Et olla Ise aga teise nurga alt. Mul on alati stiilikatel lõbus olnud, on see siis soovahetuse, mereteemalise, eriajastute, erivärviliste või playboy või bollywoodi stiilikas. Vahet pole.... lahe on otsida neid riideid ja aksessuaare.... Paljud seda ei viitsi või ei pea oluliseks. Valikute küsimus. Keegi ju ei sunni... Free will....
Selle viimase sõnapaariga tuli meelde viimati kinos nähtud film Kuldne kompass. Oli väga hea muinasjutt eriliste võimetega tüdrukust Lyra ....pigem isegi rohkem täiskasvanutele, lastele kindlasti meeldivad need daemon-loomakesed ja jääkaru, kes oli päris armas. Huvitav oli see sümboolika, mis oli vastupidi keeratud. Nt igal inimesel oli oma daemon, kes oli hinge kehastus. Neid eraldada sai, kuid inimene kaotas oma vaba tahte. Põrm kui Algallikas, mida ei tohtinud korralik inime mainida. Jne jne. Ja muidugi Kiriku riukalikud plaanid anastada laste hinged, lõigates läbi sideme daemonite vahel. Kõik see tuleb ajaloost ja ka hetke maailmast tuttav ette, see nn kirikute mõju inimestele. Võib-olla see pärast meeldibki mulle olla ja jääda uskmatuks või paganaks või kuidas soovite... nn Oma-usku.....Ja muidugi minu jaoks rosin oli üks meestegelastest, viimane James Bond (Danile Craig ehk Lord Asriel), kes mängis Lyra isa. Kusjuures film jäi lõputa, mis paneb mind ootama järgmist osa.... Siiralt soovitan....
Aga minul on õhtuks vaim valmis, et minna aastasse 1965 ja olla üks väike lillelaps nagu hipisid tuntakse: vilistan mõttes juba Beatles'i Yellow Submarine'i.
Kell 17.30 ootab meid buss, mis viib iti hipikad kõik ühte toredasse kohta linnast väljas... Usun, et on väga lahe ja lõbus....
Paljud on kommenteerinud, et neile ei meeldi stiilikad. Aga minu arust on see lihtsalt fun. Võimalus tulla igapäeva rutiinist välja, jätta maha oma tavapärane mask ja kest, olla lihtsalt Sina ise või keegi kolmas Mina Sinu seest, keda Sa veel ei tunne..... Selleks ongi stiilikaid vaja. Et olla Ise aga teise nurga alt. Mul on alati stiilikatel lõbus olnud, on see siis soovahetuse, mereteemalise, eriajastute, erivärviliste või playboy või bollywoodi stiilikas. Vahet pole.... lahe on otsida neid riideid ja aksessuaare.... Paljud seda ei viitsi või ei pea oluliseks. Valikute küsimus. Keegi ju ei sunni... Free will....
Selle viimase sõnapaariga tuli meelde viimati kinos nähtud film Kuldne kompass. Oli väga hea muinasjutt eriliste võimetega tüdrukust Lyra ....pigem isegi rohkem täiskasvanutele, lastele kindlasti meeldivad need daemon-loomakesed ja jääkaru, kes oli päris armas. Huvitav oli see sümboolika, mis oli vastupidi keeratud. Nt igal inimesel oli oma daemon, kes oli hinge kehastus. Neid eraldada sai, kuid inimene kaotas oma vaba tahte. Põrm kui Algallikas, mida ei tohtinud korralik inime mainida. Jne jne. Ja muidugi Kiriku riukalikud plaanid anastada laste hinged, lõigates läbi sideme daemonite vahel. Kõik see tuleb ajaloost ja ka hetke maailmast tuttav ette, see nn kirikute mõju inimestele. Võib-olla see pärast meeldibki mulle olla ja jääda uskmatuks või paganaks või kuidas soovite... nn Oma-usku.....Ja muidugi minu jaoks rosin oli üks meestegelastest, viimane James Bond (Danile Craig ehk Lord Asriel), kes mängis Lyra isa. Kusjuures film jäi lõputa, mis paneb mind ootama järgmist osa.... Siiralt soovitan....
Aga minul on õhtuks vaim valmis, et minna aastasse 1965 ja olla üks väike lillelaps nagu hipisid tuntakse: vilistan mõttes juba Beatles'i Yellow Submarine'i.
Sunday, December 9, 2007
Sõltuvus....ehk welcome back....
Igal ühel on meil sõltuvusi, on see siis kes või mis....shokolaad, vein või jäätis või mõni kallis inimene või teatud tegevus.... Nii ka mul... nimekiri sõltuvustest saaks pikk. Praegu pean vaid tunnistama, et pärast otsust mitte enam kirjutada bloggerisse, olen siiski kirjutamisest sõltuvusest ja kusjuures ikkagi siia vanasse armsasse blogisse.
Jah, ma püüdsin teatud põhjustel end eemal hoida... aga "never say never" ja "here I am again". Ja miks just täna tegin blogi uuesti lahti? Vastust teab vaid tuul... põhjuseid ei tea ma tihti, vaid lihtsalt "out of blue" järgin oma sisehäält ja nii see toimubki...
Kui veidi filosofeerida, siis võib-olla sellepärast, et aega on edasi tiksunud ja mitte vähe. Iga hetkega me muutume ja areneme, nagu ikka. Seega hakkan jälle vahel siia oma mõtteid kirja panema, muidugi siis kui just see pegasus peale tuleb. Unistasin küll, et hakkan sahtlisse kirjutama.... aga see ei olnud see....Ju ma siis vahel vajan ka lugejaid ja kommentaare. Ja ega ma väga ei kirjutanudki vahepeal ja nüüd lihtsalt enam ei kannatanud välja..... Sõltuvus...
Tegelikult võib-olla on mingi mõju eilsel üritusel, mille peategelane tegelikult mind kunagi ammu see blogi juurde viis... omamoodi. Seega aitäh sulle, Tulesäde!!!!! Arvan, et saame jälle üksteise tegemistest rohkem aimu ja muidugi, eilse peo eest suured tänud. Sära aga edasi!!!
Aga nüüd hakkan prantsuse keelt õppima.....Ka see on sõltuvus. Arvan, et hea....nagu ka kirjutamine.
Jah, ma püüdsin teatud põhjustel end eemal hoida... aga "never say never" ja "here I am again". Ja miks just täna tegin blogi uuesti lahti? Vastust teab vaid tuul... põhjuseid ei tea ma tihti, vaid lihtsalt "out of blue" järgin oma sisehäält ja nii see toimubki...
Kui veidi filosofeerida, siis võib-olla sellepärast, et aega on edasi tiksunud ja mitte vähe. Iga hetkega me muutume ja areneme, nagu ikka. Seega hakkan jälle vahel siia oma mõtteid kirja panema, muidugi siis kui just see pegasus peale tuleb. Unistasin küll, et hakkan sahtlisse kirjutama.... aga see ei olnud see....Ju ma siis vahel vajan ka lugejaid ja kommentaare. Ja ega ma väga ei kirjutanudki vahepeal ja nüüd lihtsalt enam ei kannatanud välja..... Sõltuvus...
Tegelikult võib-olla on mingi mõju eilsel üritusel, mille peategelane tegelikult mind kunagi ammu see blogi juurde viis... omamoodi. Seega aitäh sulle, Tulesäde!!!!! Arvan, et saame jälle üksteise tegemistest rohkem aimu ja muidugi, eilse peo eest suured tänud. Sära aga edasi!!!
Aga nüüd hakkan prantsuse keelt õppima.....Ka see on sõltuvus. Arvan, et hea....nagu ka kirjutamine.
Wednesday, May 16, 2007
TABULA RASA vol2
Neile, kes avastasid, et minu blogi on suletud....
Nagu pealkiri ütleb, siis TABULA RASA toimus ka selles suunas ja siia minu poolt sissekandeid ei tule. Vahel saab aeg otsa. Nii ka minu jaoks.... blogimise mõttes. Vahel lihtsalt tuleb lahti lasta vanal, et uus saaks tulla. Mis iganes see ka ei oleks. Kirjutan loomulikult edasi, aga eks aeg näitab kellele ja kuidas.....
Kokkuvõttes oli see hämmastavalt mõnus kogemus, et sai kenasti eestikeelseid sõnu ritta panna....sest eesti keel on imearmas keel.... Jah, mulle meeldib kirjutada.... eriti kui see tuleb kusagilt sügavalt sisimast. Loodan, et mõnele teist neist pisikestest killukestest midagi ka positiivset või vajalikku külge haakus... kasvõi mõnesse hetkesse.
Päikest põue,
igavesti SunnyBunny.....
Nagu pealkiri ütleb, siis TABULA RASA toimus ka selles suunas ja siia minu poolt sissekandeid ei tule. Vahel saab aeg otsa. Nii ka minu jaoks.... blogimise mõttes. Vahel lihtsalt tuleb lahti lasta vanal, et uus saaks tulla. Mis iganes see ka ei oleks. Kirjutan loomulikult edasi, aga eks aeg näitab kellele ja kuidas.....
Kokkuvõttes oli see hämmastavalt mõnus kogemus, et sai kenasti eestikeelseid sõnu ritta panna....sest eesti keel on imearmas keel.... Jah, mulle meeldib kirjutada.... eriti kui see tuleb kusagilt sügavalt sisimast. Loodan, et mõnele teist neist pisikestest killukestest midagi ka positiivset või vajalikku külge haakus... kasvõi mõnesse hetkesse.
Päikest põue,
igavesti SunnyBunny.....
Saturday, May 5, 2007
TABULA RASA
TABULA RASA..... puhas leht.... kummitamas mind juba tükk aega.... ja mis teha, kui täna keset kena laupäeva, tahab see jutt seest välja tulla, las siis tuleb... et uus saaks asemele tuua.....
Kevad... suurpuhastus kodus, endas ja mu ümber....TABULA RASA....
Tolm ja veelkord tolm.... ehitustolm..... peaaegu tühjus all ja üleval..... igalpool... koristan ja kolin ja sorteerin ja pesen ja tolmutan ja mõtlen.....
Täpselt nädal tagasi, oma järjekordsel aastaringi täitumisel, olin ma enamasti õhus.... lennukis, sest just seal tulevad nii neutraalsed, erapooletud ja huvitavad ideed....
Bisnez-tripp Kölnis oli vaimu pingutav ja raske (8 tundi päevas koosoleku ruumis, tagumiku kanguse ja ohtra söögi ja kohviga, õhtused dinnerid....pole just eriti tervislik...?).... Lennuk maabus täpselt südaööl, nii sai vastu võtta esimesi kallistusi ja õnnesoove... see oli päris naljakas....kiirelt koju, et kodus, (... mis nagu polnudki sel hetkel kodu, vaid ajutine asjade ümberpakkimise koht ümberehituse tõttu), visata kohvrist välja ofitsiaalsed riided ning asendada need väheke suvisematega.... ja aidaa jälle kodule ja kahele kassile, kes ümber maja luusisid ja sisse nõudsid... Paraku see aeg, et mõlemal kõutsil nautida perenaise seltsi ja toasoojust, jäi väheke napiks... Kurb oli küll neid jälle välja tõsta, aga mis teha.... Oli aeg minna jälle.... Sõbranna juures kell 3 öösel tähistasime siis minu pisikest juubelit.... seekord siis nii pidi, et koduta ja ilma suure ürituseta... Tegelikult meenus, et eelmine aasta sai see ju ette ära tehtud.... Hommikul jälle lennujaama ja aidaa Eestimaale....
Kuigi juba Kölnis mõtlesin, et naljakas see eluke, Eestist jalad tõstad, Eestis midagi juhtub... nn kodusõda pronksõduri ümber.... Täitsa uskumatu, mis lühikese aja jooksul saab muutuda.... Aga mina jälle ära, eemal sellest poliitilisest mürglist ja ei kahetse... soojuse ja päikese kätte, endale sünnipäeva kinki tegema... Seekord nii pidi.... Et siis seda puhku Itaaliasse... Läbi sai käidud Milano, Genova, kogu Itaalia Riviera rannik (Portofino itaalia cuisine’ga õhtusöök sadamas, polegi midagi paremat), siis Nizza, Monaco, kogu Cote d’Azur.... Super ilus ja energiaboosti andev..... Eriti värskendav oli Jardin Exotique Monte Carlo mäetipus, kus Prints Alberti residents ja hunnik muuseumid. Ehhh, ja 24 mai GP-ks oli juba linn valmis.... Hea oli olla ära, et seekord vaadata eemalt möödunud aastale, unistada järgmisest ja nautida olemasolevat hetke.
Volbriöö oma super suure täiskuuga jäi mind kummitama Milanos.... 1 mail jälle tagasi ja lennuki pealt tulles avastus, uuuhhh, mul pole ikka veel kodu.....
Teada värk.... ehitustööd kipuvad venima.... Trepiprojekt on minu elus üks põnevamaid.... Taga ajada tegijat nii mõttes, telefonis kui ka autoga... üle 2 kuu.... mnjaaa.. Ja siis teda kodus kollitamas käia, et tuleks ja teeks oma töö lõpule... see oli ja on siiani challening kogemus, kuidas käituda teatud tüüpi inimestega, nn süüdimatutega... kohati nagu Mehhko seriaal, vaid peategelased on peatöövõtja, tellija ja teostaja ja nii mitmetes variatsioonides..... Kindlasti karm reaalsus kõigile, kes maja ehitusega kokku puutunud....
Nädala üks parimaid uudiseid oli see, et laps sai sinna kooli sisse, mille jaoks me sügisest saadik ettevalmistusi tegime.... Tore, sest mõneti on see nagu minu lapsepõlve unistuse realiseerimine..... Mina tahtsin kolkakülast minna inglise keele erikooli, aga ei lastud linna ulapeale minna.... ja seetõttu pidin seda imeilusat keelt õppima inka fillina ülikoolis.... Mul on isegi hea meel, et mu poja kohe mõnda Tallinna eliitkooli ei läinud, vaid et sai täiesti tavalises koolis lapsepõlve nautida.... Aga pubeka eaks on juba suhteliselt selge, kuhu lapse huvid kalduvad.... Igatahes 21.kooli 7 klass sai juurde ühe toreda, hea lauluhääle, inglise keelt kaifiva, kena spordipoisi.... Ahjaa, tähistasime siis üks õhtu "meie praeguses kodus“ kooli sissesaamist kräsupea tordi ja friikartulitega, nagu laps soovis...
Eile tähistasime tööl siis aprillikuu laste sünnipäevi.... nii et tegelikult on olnud alates eelmisest laupäev üks suur pidu.. mitte ainult reaalselt, vaid ka hinges.... Sünnipäeva aegu on alati hea teha suurpuhastust hinges ja vaadata tagasi, mida kaasa võtta, mida maha jätta, kus olid õppimiskohad.... et UUS AASTA tuleks jälle samasugune edasiviiv, õpetlik, muudatusterohke, aga õnnelik, nagu mööduvgi... Jah, olen rahul oma eluga siin ja praegu.... Kõik valikud, mis mõnel hetkel, ei tundunudki nii õiged, on siiski ostunud pikemas perspektiivis vägagi õigeteks.... minu jaoks......Ja ikka ja jälle pean tõdema, et ainult positiivne mõtteviis aitab vastu võtta kõik väljakutsed.... Ja väljakutsed mulle meeldivad.... Lihtne on öelda, et mõtle positiivselt, samas tihti ei suuda me oma mõtteid jälgida,....seega järgmise aasta minu üks eesmärkidest on teadlikult monitoorida mõtteid, et visata välja negatiivsed mõttemallid, sest ainult head mõtted, ideed, tunded loovad eeldsed taskaalukaks ja õnnelikuks eluks....
Olen see nädal palju mõelnud ja analüüsinud ja korrektuure teinud... mnjah, täielik TABULA RASA... mida tuleb aeg-ajalt teha, sest edasiminekuks ja kevade ärkamiseks peavad olema kapid koristatud, vana koli välja visatud ja uued hingele omased asjad juurde soetatud.... See kehtib kõikidel tasanditel....
On olnud omamoodi tore sünnipäeva nädal ja tänud kõikidele sõpradele, kes mind sel päeval meeles pidasid...Ja kui mõni teist seda loeb, siis ärge arvake, et pidu ära jääb... nn taasuuendatud sweet home vajab sisse pühitsemist ning ehk päikegi paistab siis soojemalt, et õues ka väikest grilli teha....
Sukeldun jälle oma suurpuhastustoimingutesse pisikese tolmutondina, et siis õhtul minna maale oma sünnipäeva tähistama vanemate juurde ning tuua tagasi oma armas kallis kutsa, keda pärast asumisele saatmist, pole mitu nädalat näinud.....
Kevad... suurpuhastus kodus, endas ja mu ümber....TABULA RASA....
Tolm ja veelkord tolm.... ehitustolm..... peaaegu tühjus all ja üleval..... igalpool... koristan ja kolin ja sorteerin ja pesen ja tolmutan ja mõtlen.....
Täpselt nädal tagasi, oma järjekordsel aastaringi täitumisel, olin ma enamasti õhus.... lennukis, sest just seal tulevad nii neutraalsed, erapooletud ja huvitavad ideed....
Bisnez-tripp Kölnis oli vaimu pingutav ja raske (8 tundi päevas koosoleku ruumis, tagumiku kanguse ja ohtra söögi ja kohviga, õhtused dinnerid....pole just eriti tervislik...?).... Lennuk maabus täpselt südaööl, nii sai vastu võtta esimesi kallistusi ja õnnesoove... see oli päris naljakas....kiirelt koju, et kodus, (... mis nagu polnudki sel hetkel kodu, vaid ajutine asjade ümberpakkimise koht ümberehituse tõttu), visata kohvrist välja ofitsiaalsed riided ning asendada need väheke suvisematega.... ja aidaa jälle kodule ja kahele kassile, kes ümber maja luusisid ja sisse nõudsid... Paraku see aeg, et mõlemal kõutsil nautida perenaise seltsi ja toasoojust, jäi väheke napiks... Kurb oli küll neid jälle välja tõsta, aga mis teha.... Oli aeg minna jälle.... Sõbranna juures kell 3 öösel tähistasime siis minu pisikest juubelit.... seekord siis nii pidi, et koduta ja ilma suure ürituseta... Tegelikult meenus, et eelmine aasta sai see ju ette ära tehtud.... Hommikul jälle lennujaama ja aidaa Eestimaale....
Kuigi juba Kölnis mõtlesin, et naljakas see eluke, Eestist jalad tõstad, Eestis midagi juhtub... nn kodusõda pronksõduri ümber.... Täitsa uskumatu, mis lühikese aja jooksul saab muutuda.... Aga mina jälle ära, eemal sellest poliitilisest mürglist ja ei kahetse... soojuse ja päikese kätte, endale sünnipäeva kinki tegema... Seekord nii pidi.... Et siis seda puhku Itaaliasse... Läbi sai käidud Milano, Genova, kogu Itaalia Riviera rannik (Portofino itaalia cuisine’ga õhtusöök sadamas, polegi midagi paremat), siis Nizza, Monaco, kogu Cote d’Azur.... Super ilus ja energiaboosti andev..... Eriti värskendav oli Jardin Exotique Monte Carlo mäetipus, kus Prints Alberti residents ja hunnik muuseumid. Ehhh, ja 24 mai GP-ks oli juba linn valmis.... Hea oli olla ära, et seekord vaadata eemalt möödunud aastale, unistada järgmisest ja nautida olemasolevat hetke.
Volbriöö oma super suure täiskuuga jäi mind kummitama Milanos.... 1 mail jälle tagasi ja lennuki pealt tulles avastus, uuuhhh, mul pole ikka veel kodu.....
Teada värk.... ehitustööd kipuvad venima.... Trepiprojekt on minu elus üks põnevamaid.... Taga ajada tegijat nii mõttes, telefonis kui ka autoga... üle 2 kuu.... mnjaaa.. Ja siis teda kodus kollitamas käia, et tuleks ja teeks oma töö lõpule... see oli ja on siiani challening kogemus, kuidas käituda teatud tüüpi inimestega, nn süüdimatutega... kohati nagu Mehhko seriaal, vaid peategelased on peatöövõtja, tellija ja teostaja ja nii mitmetes variatsioonides..... Kindlasti karm reaalsus kõigile, kes maja ehitusega kokku puutunud....
Nädala üks parimaid uudiseid oli see, et laps sai sinna kooli sisse, mille jaoks me sügisest saadik ettevalmistusi tegime.... Tore, sest mõneti on see nagu minu lapsepõlve unistuse realiseerimine..... Mina tahtsin kolkakülast minna inglise keele erikooli, aga ei lastud linna ulapeale minna.... ja seetõttu pidin seda imeilusat keelt õppima inka fillina ülikoolis.... Mul on isegi hea meel, et mu poja kohe mõnda Tallinna eliitkooli ei läinud, vaid et sai täiesti tavalises koolis lapsepõlve nautida.... Aga pubeka eaks on juba suhteliselt selge, kuhu lapse huvid kalduvad.... Igatahes 21.kooli 7 klass sai juurde ühe toreda, hea lauluhääle, inglise keelt kaifiva, kena spordipoisi.... Ahjaa, tähistasime siis üks õhtu "meie praeguses kodus“ kooli sissesaamist kräsupea tordi ja friikartulitega, nagu laps soovis...
Eile tähistasime tööl siis aprillikuu laste sünnipäevi.... nii et tegelikult on olnud alates eelmisest laupäev üks suur pidu.. mitte ainult reaalselt, vaid ka hinges.... Sünnipäeva aegu on alati hea teha suurpuhastust hinges ja vaadata tagasi, mida kaasa võtta, mida maha jätta, kus olid õppimiskohad.... et UUS AASTA tuleks jälle samasugune edasiviiv, õpetlik, muudatusterohke, aga õnnelik, nagu mööduvgi... Jah, olen rahul oma eluga siin ja praegu.... Kõik valikud, mis mõnel hetkel, ei tundunudki nii õiged, on siiski ostunud pikemas perspektiivis vägagi õigeteks.... minu jaoks......Ja ikka ja jälle pean tõdema, et ainult positiivne mõtteviis aitab vastu võtta kõik väljakutsed.... Ja väljakutsed mulle meeldivad.... Lihtne on öelda, et mõtle positiivselt, samas tihti ei suuda me oma mõtteid jälgida,....seega järgmise aasta minu üks eesmärkidest on teadlikult monitoorida mõtteid, et visata välja negatiivsed mõttemallid, sest ainult head mõtted, ideed, tunded loovad eeldsed taskaalukaks ja õnnelikuks eluks....
Olen see nädal palju mõelnud ja analüüsinud ja korrektuure teinud... mnjah, täielik TABULA RASA... mida tuleb aeg-ajalt teha, sest edasiminekuks ja kevade ärkamiseks peavad olema kapid koristatud, vana koli välja visatud ja uued hingele omased asjad juurde soetatud.... See kehtib kõikidel tasanditel....
On olnud omamoodi tore sünnipäeva nädal ja tänud kõikidele sõpradele, kes mind sel päeval meeles pidasid...Ja kui mõni teist seda loeb, siis ärge arvake, et pidu ära jääb... nn taasuuendatud sweet home vajab sisse pühitsemist ning ehk päikegi paistab siis soojemalt, et õues ka väikest grilli teha....
Sukeldun jälle oma suurpuhastustoimingutesse pisikese tolmutondina, et siis õhtul minna maale oma sünnipäeva tähistama vanemate juurde ning tuua tagasi oma armas kallis kutsa, keda pärast asumisele saatmist, pole mitu nädalat näinud.....
Monday, April 16, 2007
Vana Kala või Muinasjutt Kuldkalakesest???
Sarnane pealkiri MSNis ühel mu armsal tuttaval Vanal Kalal inspireeris mind jälle kirjutama Kaladest seekord siis Kuldkalakesest ja Vanadest Kaladest. No see teema on jätkuvalt hingelähedane ja miks ka mitte....Järjekordne Vanade Kalade üritus, kelledel enamasti hinged noored, sai jälle toimunuks. Seekord siis munade värvimise aegu. Võiks ju natuke kultuuri ampsata ja ühe korraliku peo ka maha panna. Seda enam, et niikuinii sai traditsiooniliselt mune koksida ja pashat teha. Seekord tegime seda sõbranna juures.... Ehehe...Koos mökerdasime ja muidugi, tuli super hea ja rammus ka....Pasha kõrvale vaatasime üht eesti videot Tättelt, üht suht vana.... „Ristumine peateega ehk muinasjutt Kuldkalakesest”.... Üsna vana Linnateatri tükk, mis ka filmiks vorbiti, nagu ka „Meeletu”. Üle pika aja oli Ristumist Pea(Raha)teega hea vaadata....Andrus Vaarik Osvaldina soovis Kuldkalakeselt õnne .... ehk ikkagi palju raha. Kas siis raha toob õnne ja armastuse? No peaaegu Osvaldi unistus täitus, koos rahaga ilmus ka kena näitsik ajakirja kaanelt... Laura...aga koos Rolandiga. Osvald ei tahtnud raha, tahtis Laurat ja pakkus Rolandile naise eest miljardi USDi, oli vist. See oli film või ka teater RAHAST ja pigem sellest, mida RAHA inimestega teeb... Raha nimel on mõned valmis kõike tegema... Filmis noored hüppasid jänkudena ja käisid kurena ühel jalal, et olla vanamehele meele järele. RAHA paneb unustama väärikuse. Roland oli valmis raha nimel loobuma oma eluarmastusest ja isegi mitte teda tundma. Laura, kuuldes võimalusest saada Osvaldiga koos miljardäriks on valmis isegi paari dollari pärast stseeni tegema, kui päris Osvaldilt, kui palju ta neljast miljardist ära on kulutanud ja isegi tapma. Lauras ilmnes veelgi suurem hullus Raha järgi, mõeldes välja skeeme, kuidas Osvaldist lahti saada... Raha võtab mõistuse ja südame..... Muidugi ilmus ka Kuldkalake välja, paraku mafiosnikuna ja tahtis oma raha tagasi...
Kokkuvõttes, kas oli see seik unenägu või mitte, jäägu vaatajate otsustada, sest film algas ja lõppes ühtemoodi noorte pöidlaküüdiga seiklemisest, kus nad on koos ja õnnelikud selle vähesega, mis neil on. Mäletan, et teatris tuli sisu paremini välja, kui filmis... Arko Okki rezhissööridebüüt oli teatrimõjuga, aga sellegi poolest õpetlik...Pole ma mingi filmikriitikm vaid sõnumite lugeja ridade vahelt. Aeg-ajalt võiksime me kõik mõelda, mis RAHA meiega ja meid ümbritsevatega teeb... Oma endagi lähedaste seas paraku näen ja olen näinud, mis RAHA teeb ja sellest sõltuvusest välja tulla on sama raske kui loobuda kohvist või suitsust. Õnnestub vaid neil, kel ikka mingi „laks” ära käinud ja „nägemine” tagasi... Minu jaoks on need inimesed, kes rahasse klammerdunud äärmuslikult, paratamatult PIMEDAD. Raha on vaid ju vahend, et elu nautida, olla vaba oma tegemistes.... Mnjah, lõputu teema...
Usun oma Kuldkalakesse, sellisesse kujutletavasse, kes soove täidab... aga sellegipoolest ma tean, et need on kõik täidetavad soovid minu enda poolt, kui mul on piisavalt usku ja tahtmist.... Lahendamatuid asju pole...
Aga Pärnusse jõudsin mina siis, kui üks seltskond veeretas Perona Bowlingus mune ja teine seltskond ajas korvpalli turniiril väheke suuremat muna taga ja ikka võidu peale.... Võidab sport ja hea tuju.... Sain osa siis JCI korvpalliturniirist, mille minu kunagine kodukoda Rapla võitis Tallinna ees, kuhu ma praegu kuulun, seda küll, et mitte enam kaua... On aeg muutusteks ja inimesed muutuvad ajas, 10 aastat ühes organisatsioonis on pikk aeg ja paratamatult on vaja verevahetust ja nii ma siis Pariisis, oma spontaansete unistuste linnas, tundsin mingit „clicki” ja käis ära laks, et tuleb liikuda.... veel teise koja suunas, ehk on mul anda noortele midagi ja samas ka saada.... Ja mis teha, mulle meeldib teha tõsiseid asju läbi huumoriprisma.... Seda enam, et kui tööpäevad rassid niikuinii, siis vabal ajal hing ihkab nalja ja naeru ja stressivaba suhtlemist, ja miks mitte siis teha seda seal, kus on see hingus ja soojus olemas....
Eh, lõpuks jõudsin teise seltkonnaga ühineda Madjarite juures...
Ja sealt juba läksime teatrisse Kokkolat vaatama.... Sellist teatrit pole ma kunagi näinud, kus oli nii palju roppusi... Aga pole midagi imestada, tõetruu pilt Põhja-Soomest, kus alkoholism võtnud võimust kõikides eludes.... Ega Eesti väga Lõuna-Eesti küladega või Kirde-Eestiga erine. Kui teenust pakub nn bussivedu Piano koos nn ärimehe Sepo Seemaniga, mis ühtlasi korjab joodikuid üles ning teeb ka maoloputusi...Turgu jagus.. EH, Andrus Vaarik mängis naise rolli, olles kiindunud haiglaslikult oma venda nii, et pidi simuleerima oma matuseid ja end hülgeks maskeerinuna...Sürr.... Või puudega, ratastoolis daam, kes sundis meest praktiseerima nukkudega elamist, et teada saada, kas mees sobib ikka tema lapse isaks... Või siis Kleer Maibaum meheliku lesbinaisena... Igatahes kirjeldamaks seda olustikku ... masendav, tragikoomiline, kohati naljakas, jube, absurdne, uskumatu, äärmuslik, tõene... Kas ikka on In Vino Veritas??? Alko mõjul jah, nii mõnigi on valmis suu lahti tegema, ja kaine peaga vait kui sukk....aga kui Vino armastus sõltuvuseks saab nagu ka Raha armastus? Sama seis, et mõistust ja südant ei kuuida ning ollakse PIMEDAD.... ja sellise sõltuvuse peale võib ka eluküünal kergemini kustutada... Pärnu teatri poolt mega hästi tehtud ja mängitud etendus, ei imesta, miks soomlased seda siin vaatamas käivad...
Eh, ja traditsiooniline Vanade Kalade paraad Kuursaali, seekord siis ansambli Sun’i ja Tanel Padariga... Kui juba ei-tea-mitmes meetrine tequila ring lauda tuli, siis mul ja teisel Vanal Kalal, sai istumisest isu täis, rääkida niikuinii ei kuulnud, tormasime tantsuplatsile nagu noored hirved ja panime seal Sun’iga rokkimist kuniks neid oli... Ei mäleta üle tüki aja, millal nii end välja elada sai.... Ja nii kuni publ kinni pandi.... Sest ka diskens lood olid vägagi tantsitavad... Igatahes koos 18 aastastega...nojah...mõned kõlbanuks ka oma lapseks... Igatahes end tühjaks tantsida oli nii nii nii hea...ja isegi peolaua juures üleval sai veel edasi rokkida... Eh, kui meie T-ga olime juba lõpufaasis, siis ärkasid ka ülejäänud Vanad Kalad, nagu ikka:algul ei saa minema ja pärast ei saa pidama...Aga mina ei saanud nii head muusikat raisku lasta. Okei, pärast jalad olid suht liikumiskõlbmatud.... Ja Valgre põlve peal sai ka veel enne teeleminekut jalga puhatud.... Ja üks naljakas seik jäi peo lõpust meelde.... Kogu meie Kalade seltskond juurdles ühe tüübi üle, et kas on tüdruk või poiss.... Kas meeshormoonidega piiga või naishormoonidega poiss....ja jälgides, kuidas teda piigad piirasid, tundus nagu poiss, aga ilma teatud kehaosadeta.... igatahes vaidlus tekkis ja arvamused jagunesid pooleks.... Oleks vist pidanud ise katsuma minema.... Igatahes maailm on nagu on... Ja selliseid pilte nüüdsel ajal küll.... Mis teha, kui hing valesse kehasse sünnib või mõni muu kiikse inimese segi pöörab... mina jään neutraali ja erapooletuks vaatlejaks... Issanda loomaaed on kirju ja las olla....Muidu ongi igav.... Aga mulle meeldib olla 100% Naine ja ei unista küll kunagi Mehe nahas olla ja missiis, et sünnitamine on raske ja muud naiselikud meestele mitteomased kiiksud naiseks-olemisega kaasas käivad....
Reedel oli räigelt nädalalõpu naeru isu ja läksime kinno... Valisime Wild Hogs ehk metsikud tsiklivennad või pigem Metsikud Kuldid.... No ma pole tõepoolest niimoodi hirnunud, kõht kõveras ja vahel lausa kilgates.... No need 4 meest, nn pühapäeava tsiklivennad olid nii elulised oma igapäeva hirmude ja muredega, samas olid nad vingemad vennad kui need nn tõelised baikerid.... Aga need tüpaazhid neil neljal olid nagu elust endast: Rich man Woody, kes pealtnäha rikkur ja iganaise unistus, kuid tegelikult õnnetu ja lahutamas ja laostunud (Travolta), Torumees ja kodus istuv Isa ja naisetuhvlialune Bobby (Martin Lawrence), Family man ja pullipatsutajast ääreliinna hambaarst Doug (Tim Allen) ja programmeerijast Geek ja homolike kalduvustega ja recycler, kes sitagi kilekotti pani, Dudley... No nalja nabani.... Eriti kui nad kogemata õhku lasid baikerite kõrtsi ja sellest supist välja üritada püüdsid... ahjaa, see kotkas kõrbes oli ka hea seik, kui meestel bens otsas ja nad mäest üles oma motikaid vedasid.... Homost politseiniku otsa sattumine oli ka päris hea.... Ja see progejast veidrik Dudley, see oli nagu Elton John...lisaks oli tüüp hädas naistega, ei julgenud nendega suhelda....noh see vist progejate kutsehaigus, et online on kõvad mehed, aga kui real-woman silme ees, siis nagu jutt lühike.... Ehehhe.... see minu niisama naljaga pooleks meelevaldne hinnang. Aga see nende idee minna reisile ei-tea-kuhu ilma mobside ja plaanideta, on ju tänuväärt mõte... tulla korraks raamist välja ja teha seda mida hing ihkab....Panna end proovile...ujuda või siis mitte.... ja tulla tagasi UUE INIMESENA.
Jah, teemad kukksid seekord suht ühte auku: Kuldkalakesed, Raha, Sõltuvused, Uued tuuled ja Rutiinivaba Elu.... Aga vahel on vaja ka neist rääkida, need ju suht olulised meile kõigile .....
Kokkuvõttes, kas oli see seik unenägu või mitte, jäägu vaatajate otsustada, sest film algas ja lõppes ühtemoodi noorte pöidlaküüdiga seiklemisest, kus nad on koos ja õnnelikud selle vähesega, mis neil on. Mäletan, et teatris tuli sisu paremini välja, kui filmis... Arko Okki rezhissööridebüüt oli teatrimõjuga, aga sellegi poolest õpetlik...Pole ma mingi filmikriitikm vaid sõnumite lugeja ridade vahelt. Aeg-ajalt võiksime me kõik mõelda, mis RAHA meiega ja meid ümbritsevatega teeb... Oma endagi lähedaste seas paraku näen ja olen näinud, mis RAHA teeb ja sellest sõltuvusest välja tulla on sama raske kui loobuda kohvist või suitsust. Õnnestub vaid neil, kel ikka mingi „laks” ära käinud ja „nägemine” tagasi... Minu jaoks on need inimesed, kes rahasse klammerdunud äärmuslikult, paratamatult PIMEDAD. Raha on vaid ju vahend, et elu nautida, olla vaba oma tegemistes.... Mnjah, lõputu teema...
Usun oma Kuldkalakesse, sellisesse kujutletavasse, kes soove täidab... aga sellegipoolest ma tean, et need on kõik täidetavad soovid minu enda poolt, kui mul on piisavalt usku ja tahtmist.... Lahendamatuid asju pole...
Aga Pärnusse jõudsin mina siis, kui üks seltskond veeretas Perona Bowlingus mune ja teine seltskond ajas korvpalli turniiril väheke suuremat muna taga ja ikka võidu peale.... Võidab sport ja hea tuju.... Sain osa siis JCI korvpalliturniirist, mille minu kunagine kodukoda Rapla võitis Tallinna ees, kuhu ma praegu kuulun, seda küll, et mitte enam kaua... On aeg muutusteks ja inimesed muutuvad ajas, 10 aastat ühes organisatsioonis on pikk aeg ja paratamatult on vaja verevahetust ja nii ma siis Pariisis, oma spontaansete unistuste linnas, tundsin mingit „clicki” ja käis ära laks, et tuleb liikuda.... veel teise koja suunas, ehk on mul anda noortele midagi ja samas ka saada.... Ja mis teha, mulle meeldib teha tõsiseid asju läbi huumoriprisma.... Seda enam, et kui tööpäevad rassid niikuinii, siis vabal ajal hing ihkab nalja ja naeru ja stressivaba suhtlemist, ja miks mitte siis teha seda seal, kus on see hingus ja soojus olemas....
Eh, lõpuks jõudsin teise seltkonnaga ühineda Madjarite juures...
Ja sealt juba läksime teatrisse Kokkolat vaatama.... Sellist teatrit pole ma kunagi näinud, kus oli nii palju roppusi... Aga pole midagi imestada, tõetruu pilt Põhja-Soomest, kus alkoholism võtnud võimust kõikides eludes.... Ega Eesti väga Lõuna-Eesti küladega või Kirde-Eestiga erine. Kui teenust pakub nn bussivedu Piano koos nn ärimehe Sepo Seemaniga, mis ühtlasi korjab joodikuid üles ning teeb ka maoloputusi...Turgu jagus.. EH, Andrus Vaarik mängis naise rolli, olles kiindunud haiglaslikult oma venda nii, et pidi simuleerima oma matuseid ja end hülgeks maskeerinuna...Sürr.... Või puudega, ratastoolis daam, kes sundis meest praktiseerima nukkudega elamist, et teada saada, kas mees sobib ikka tema lapse isaks... Või siis Kleer Maibaum meheliku lesbinaisena... Igatahes kirjeldamaks seda olustikku ... masendav, tragikoomiline, kohati naljakas, jube, absurdne, uskumatu, äärmuslik, tõene... Kas ikka on In Vino Veritas??? Alko mõjul jah, nii mõnigi on valmis suu lahti tegema, ja kaine peaga vait kui sukk....aga kui Vino armastus sõltuvuseks saab nagu ka Raha armastus? Sama seis, et mõistust ja südant ei kuuida ning ollakse PIMEDAD.... ja sellise sõltuvuse peale võib ka eluküünal kergemini kustutada... Pärnu teatri poolt mega hästi tehtud ja mängitud etendus, ei imesta, miks soomlased seda siin vaatamas käivad...
Eh, ja traditsiooniline Vanade Kalade paraad Kuursaali, seekord siis ansambli Sun’i ja Tanel Padariga... Kui juba ei-tea-mitmes meetrine tequila ring lauda tuli, siis mul ja teisel Vanal Kalal, sai istumisest isu täis, rääkida niikuinii ei kuulnud, tormasime tantsuplatsile nagu noored hirved ja panime seal Sun’iga rokkimist kuniks neid oli... Ei mäleta üle tüki aja, millal nii end välja elada sai.... Ja nii kuni publ kinni pandi.... Sest ka diskens lood olid vägagi tantsitavad... Igatahes koos 18 aastastega...nojah...mõned kõlbanuks ka oma lapseks... Igatahes end tühjaks tantsida oli nii nii nii hea...ja isegi peolaua juures üleval sai veel edasi rokkida... Eh, kui meie T-ga olime juba lõpufaasis, siis ärkasid ka ülejäänud Vanad Kalad, nagu ikka:algul ei saa minema ja pärast ei saa pidama...Aga mina ei saanud nii head muusikat raisku lasta. Okei, pärast jalad olid suht liikumiskõlbmatud.... Ja Valgre põlve peal sai ka veel enne teeleminekut jalga puhatud.... Ja üks naljakas seik jäi peo lõpust meelde.... Kogu meie Kalade seltskond juurdles ühe tüübi üle, et kas on tüdruk või poiss.... Kas meeshormoonidega piiga või naishormoonidega poiss....ja jälgides, kuidas teda piigad piirasid, tundus nagu poiss, aga ilma teatud kehaosadeta.... igatahes vaidlus tekkis ja arvamused jagunesid pooleks.... Oleks vist pidanud ise katsuma minema.... Igatahes maailm on nagu on... Ja selliseid pilte nüüdsel ajal küll.... Mis teha, kui hing valesse kehasse sünnib või mõni muu kiikse inimese segi pöörab... mina jään neutraali ja erapooletuks vaatlejaks... Issanda loomaaed on kirju ja las olla....Muidu ongi igav.... Aga mulle meeldib olla 100% Naine ja ei unista küll kunagi Mehe nahas olla ja missiis, et sünnitamine on raske ja muud naiselikud meestele mitteomased kiiksud naiseks-olemisega kaasas käivad....
Reedel oli räigelt nädalalõpu naeru isu ja läksime kinno... Valisime Wild Hogs ehk metsikud tsiklivennad või pigem Metsikud Kuldid.... No ma pole tõepoolest niimoodi hirnunud, kõht kõveras ja vahel lausa kilgates.... No need 4 meest, nn pühapäeava tsiklivennad olid nii elulised oma igapäeva hirmude ja muredega, samas olid nad vingemad vennad kui need nn tõelised baikerid.... Aga need tüpaazhid neil neljal olid nagu elust endast: Rich man Woody, kes pealtnäha rikkur ja iganaise unistus, kuid tegelikult õnnetu ja lahutamas ja laostunud (Travolta), Torumees ja kodus istuv Isa ja naisetuhvlialune Bobby (Martin Lawrence), Family man ja pullipatsutajast ääreliinna hambaarst Doug (Tim Allen) ja programmeerijast Geek ja homolike kalduvustega ja recycler, kes sitagi kilekotti pani, Dudley... No nalja nabani.... Eriti kui nad kogemata õhku lasid baikerite kõrtsi ja sellest supist välja üritada püüdsid... ahjaa, see kotkas kõrbes oli ka hea seik, kui meestel bens otsas ja nad mäest üles oma motikaid vedasid.... Homost politseiniku otsa sattumine oli ka päris hea.... Ja see progejast veidrik Dudley, see oli nagu Elton John...lisaks oli tüüp hädas naistega, ei julgenud nendega suhelda....noh see vist progejate kutsehaigus, et online on kõvad mehed, aga kui real-woman silme ees, siis nagu jutt lühike.... Ehehhe.... see minu niisama naljaga pooleks meelevaldne hinnang. Aga see nende idee minna reisile ei-tea-kuhu ilma mobside ja plaanideta, on ju tänuväärt mõte... tulla korraks raamist välja ja teha seda mida hing ihkab....Panna end proovile...ujuda või siis mitte.... ja tulla tagasi UUE INIMESENA.
Jah, teemad kukksid seekord suht ühte auku: Kuldkalakesed, Raha, Sõltuvused, Uued tuuled ja Rutiinivaba Elu.... Aga vahel on vaja ka neist rääkida, need ju suht olulised meile kõigile .....
Friday, April 6, 2007
Paris, je t'aime Vol 2
Eh, tulin just sõbranna juurest Islandi muljeid kuulamast ja teine sõbranna tuli koos oma lapsega.... Poja seljas nägin ühel hetkel tuttavat t-särki, kus ilutses peal Paris 1998 ja Mõmmi koos jalgpalliga, 98da aasta MM sümboolika. Kandis seda ju mu laps ka....Olin selle talle Pariisist koos Jalgpallipoisiga toonud... Eh, jälle Pariis...mõtetega jälle seal...
Maitsesime Islandilt toodud kuivatatud kala, degusteerisime kohalikku viina ja vaatasime sadu pilte... Huvitav maa... kuidagi kevad veel ärkamata, aga need ujumiskõlblikud kaatrid, lumised mäetipud, podisevad ülikuumad mudad, vana autode muuseum ja kalapüük.... Seiklusrikas ekstreemne reis neile, kes ei viitsi päikese käes vedelada ja vajavad veidi adrenaliini, kas siis looduses ekseldes, kõrgetest tippudest alla suusatades või hobusega galoppi pannes või kala sikutades 30 m põhjast või siis meeletu tuule käes kõikudes kukkumata.... Jälle midagi veidi teise nurga alt....
Eelmises blogis lubasin, et tuleb vol 2, aga endale ei tasu lubadusi anda.... täna enam ei olegi isu rohkem enda seiklustest Pariisist heietada... Eks oma silm on kuningas ja tasub ise sinna seiklema minna. Ühega peab arvestama: pariislased armastavad meeleavaldusi, streike.... mina sattusin kordi mitmeid, tulles ja minnes nende keerisesse... minnes isegi nii, et just lennujaama suunduv rong ei väljunud streigi tõttu ja küll ma nuputasin oma 3 kotiga, kuidas ümber mängida, kas taksoga või muu vahendiga... Õnneks oli õnne, nagu ikka, kui ise usud.... Väljudes jaamast nägin mingit muud perrooni, kus juhuslikult silmasin peatusena lennujaama nime.... Kappasin siis rongi poole ja nägin vaid tumedanahalisi, suhtlesin oma vigases keeles ja nad kinnitasid, et tõepoolest see rong sinna suundus...... veidi hirm oli küll, et kuhu see läheb, aga siis tuli sinna järjest juurde neid, keda silmasin sama nõututena all õiges kohas.... Rahunesin ja jälgisin peatuseid, tegu oli vaid aeglase rongiga.... Ahjaa, kui hotellist oma pagasiga mööda metroosid seiklema hakkasin, ei saanud ma trepist alla kogu oma kodinatega... (Naiste värk.... Pariis ju moe meka, oli vaja ju shopata. Nii endale kui lapsele....viimasele tõin kevadeks täitsa uue garderoobi koos pidulike riietega....) Siis üks tume jällegi juba üleval tänaval aitas kenasti mu sissepääsuni. Eh, aga siis jäin oma kohvriga metroo uste vahele..... Ja mingi järgmine tore tume aitas hopsti kohvri üle.... kolmas tume jalutas koos minuga juba järgmistest treppidest ja perroonile.... Abivalmid on nad küll..... Jah, kaasa sai tuua ohtralt muusikat, by the way, 80date prantsuse muusika on eriti cool.....Lisaks sõber kinkis mulle mõned hea plaadid ja siis tõin kaasa prantsuse uue filmi Paris, Je t’aime ja Perrot muinasjuturaamatuid ja muidugi muidugi oma lemmikraamatu endale ja sõbrannale, tänu kellele üldse oma kursuse leidsin, Le Petit Prince . ...originaalis kavatsen seda lugeda ühel päeval kindlastim tänagi olen sealt lemmikkohti otsinud.... seetõttu olen piisavalt järjekindel oma keeleõpingutes, kuigi otsest eesmärki ju ei oma, nagu tööleminek.... Mul on lihtsalt tekkinud mingi kummaline side Prantsusmaaga ja Pariisiga....Mingi tugev tõmme... Seetõttu see film Paris, je t’aime oli eriti hea leid tohutu suurest plaadi ja raamatupoest. Ilma tõlketa ja missiis, seda rohkem motivatsiooni. One City. 10 Million Hearts. One Love Story. One Film... 18 erinevat lugu Pariisi erilinnaosades... Eriti hea film neile, kes juba keelt rohkem oskavad, lisaks plaadiga kaasas ka raamatuke linnaosadest.
Väike killuke Cannes’i filmifestivali lehelt:
The section Un Certain Regard opens this Thursday with the collective work Paris, je t'aime. Made up of 18 shorts inspired by 18 Paris arrondissements [districts], the film speaks of romantic encounters taking place in various spots of the capital. Each short, running five minutes, bears the hallmark of great international filmmakers, and sometimes Cannes regulars, such as Gus Van Sant, Walter Salles, the Coen brothers, Alfonso Cuaron, Denis Podalydès, Wes Craven and Gérard Depardieu. In the credits of this atypical collective film, celebrating both love and the art of cinema, appear the names of actors as prestigious as Natalie Portman, Gena Rowlands, Elijah Wood, Ben Gazzara, Willem Dafoe, Steve Buscemi and Catherine Deneuve.
In the words of producer Claudie Ossard, on the origin of the project Paris, je t'aime: "Each director had to tell the story of a romantic encounter in one of Paris' arrondissements in under five minutes, and on a relatively tight budget. None of the directors felt limited in any way, despite the specs being so precise. I was curious to see Paris through the eyes of foreign directors. We Parisians know the city all too well, and are blinded by force of habit to a lot of things going on around us. I was convinced that these filmmakers drawn from all four corners of the globe would make us look at Paris afresh."
Vaatan seda filmi poole silmaga ja kirjutan...Linnaosadest on jõutud nüüd Moulin Rouge lähedale... ega ma veel pärast 2 kuud õppimist ise eriti aru ei saa, aga püüan tabada tuttavaid sõnu.... Tööl kuulan prantsuse uudiste raadiot ja vahel õpin ka plaatide ja veebi kaudu... Hääldus ja arusaamine ehedast prantslasest on ka väljakutse minu, kui filoloogi, jaoks... Olen paljude keelte vundamendi ära õppinud, aga prantsuse keel on üks raskemaid.... Nt numbrite loogika, 95 on sõnades 4 korda 20 pluss 15 või 72 on 60 pluss 12. Ja erandeid jagub.... Eh, ja sellest filmist liiguvad läbi ka Mr Beanis olnud tegelased.... nt Willem Dafoe. Sakslaste tehtud veeb näib armas .
(Eh, just nüüd näitab Pigalle’t, mäletan see oli Moulin Rouge lähedal, kus palju stripibaare ja proste, ja olime selle Pigalle väljakul olevas pubis õhtustamas........ ja nüüd seal kandis jalutanud naisvampiir lõi hambad Elijah Wood kaela....ja Sõrmuste isandast sai vampiir, kes ise hammustab.... Fairy-tale??? Maybe...Seetõttu hea jätk järgmises linnaosas nagu Pere Lachaise, suur ja tähtis surnuaed... ohoo ja seal mängib Rufus Sewell. Eh ja see killuke on Gare du Nord lähedalt, kus mina ja Bean seiklesime, filmis siis seekord pime poiss unistamas )
Jah.... võrratu film nagu prantslased teha aeg-ajalt suudavad.... omanäoline, meeldejääv, hariv, romantiline, mitmekülgne, emotsionaalne, hingeminev, sügav, värviline, ilus, kirglik, ohtlik, mõtlemapanev, keeruline nagu inimsuhted ikka, prantsuse shansoonidega , tugevate näitlejatega, armastusest ja armastajatele ja unistustest ja unistajatele...seiklustest ja seiklejatele....romantikast romantikutele, leevenduseks murtud südametele....
Siia lõppu sobib enne unele minemist hea lauluke lemmikult Desireless Voyage Voyage
Laulge kaasa kui soovite... Bon Voyage!!! Head reisi, kuhu iganes... Vahel kui muidu reisile ei saa, siis võiks väike trip ette võtta oma enda sisse.... Avastamist kui palju.... Kui kõik ei meeldi, siis on ju jälle, millega tööd teha... Ja üks on kindel, et kui William Parrish filmis Meet Joe Black soovis kõigile head reisi, siis see reis, kuhu ta ise läks koos Joega, ootab kõiki kunagi ees.
Au dessus des
vieux volcans,
Glisse des ailes sous les tapis du vent,
Voyage, voyage,
Eternellement.
De nuages en marécages,
De vent d'Espagne en pluie d'équateur,
Voyage, voyage,
Vole dans les hauteurs
Au dessus des capitales,
Des idées fatales,
Regarde l'océan...
Voyage, voyage
Plus loin que la nuit et le jour, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Dans l'espace inouï de l'amour.
Voyage, voyage
Sur l'eau sacrée d'un fleuve indien, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Et jamais ne revient.
Sur le Gange ou l'Amazone,
Chez les blacks, chez les sikhs, chez les jaunes,
Voyage, voyage
Dans tout le royaume.
Sur les dunes du Sahara,
Des iles Fidji au Fujiyama,
Voyage, voyage,
Ne t'arrêtes pas.
Au dessus des barbelés,
Des coeurs bombardés,
Regarde l'océan.
Voyage, voyage
Plus loin que la nuit et le jour, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Dans l'espace inouï de l'amour.
Voyage, voyage
Sur l'eau sacrée d'un fleuve indien, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Et jamais ne revient.
Au dessus des capitales,
Des idées fatales,
Regarde l'océan.
Voyage, voyage
Plus loin que la nuit et le jour, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Dans l'espace inouï de l'amour.
Voyage, voyage
Sur l'eau sacrée d'un fleuve indien, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Et jamais ne revient
Ja kui juba Pariisis, siis kuulake või laulge Vanessa Paradise'i Joe la taxi
Joe le taxi,
Y va pas partout,
Y marche pas au soda.
Son saxo jaune
Connaît toutes les rues par cœur,
Tous les p'tits bars,
Tous les coins noirs
Et la Seine,
Et ses ponts qui brillent.
Dans sa caisse,
La musique à Joe,
C'est la rumba,
Le vieux rock au mambo.
Joe, le taxi,
C'est sa vie,
Le rhum au mambo,
Embouteillage.
Il est comme ça,
Joe - Joe - Joe.
Dans sa caisse,
La musique à Joe résonne.
C'est la rumba,
Le vieux rock au mambo bidon.
Vas-y Joe,
Vas-y Joe,
Vas-y fonce,
Dans la nuit, vers l'amazone,
Joe le taxi,
Et Xavier Cugat,
Joe le taxi,
Et Yma Sumac,
Joe - Joe - Joe,
Joe, le taxi,
C'est sa vie,
Le rhum au mambo,
Embouteillage,
Joe le taxi,
Et les Mariachis,
Joe le taxi,
Et le cha-cha-chi,
Joe le taxi,
Et le cha-cha-chi,
Vas-y Joe,
Vas-y fonce,
Dans la nuit, vers l'amazone
Maitsesime Islandilt toodud kuivatatud kala, degusteerisime kohalikku viina ja vaatasime sadu pilte... Huvitav maa... kuidagi kevad veel ärkamata, aga need ujumiskõlblikud kaatrid, lumised mäetipud, podisevad ülikuumad mudad, vana autode muuseum ja kalapüük.... Seiklusrikas ekstreemne reis neile, kes ei viitsi päikese käes vedelada ja vajavad veidi adrenaliini, kas siis looduses ekseldes, kõrgetest tippudest alla suusatades või hobusega galoppi pannes või kala sikutades 30 m põhjast või siis meeletu tuule käes kõikudes kukkumata.... Jälle midagi veidi teise nurga alt....
Eelmises blogis lubasin, et tuleb vol 2, aga endale ei tasu lubadusi anda.... täna enam ei olegi isu rohkem enda seiklustest Pariisist heietada... Eks oma silm on kuningas ja tasub ise sinna seiklema minna. Ühega peab arvestama: pariislased armastavad meeleavaldusi, streike.... mina sattusin kordi mitmeid, tulles ja minnes nende keerisesse... minnes isegi nii, et just lennujaama suunduv rong ei väljunud streigi tõttu ja küll ma nuputasin oma 3 kotiga, kuidas ümber mängida, kas taksoga või muu vahendiga... Õnneks oli õnne, nagu ikka, kui ise usud.... Väljudes jaamast nägin mingit muud perrooni, kus juhuslikult silmasin peatusena lennujaama nime.... Kappasin siis rongi poole ja nägin vaid tumedanahalisi, suhtlesin oma vigases keeles ja nad kinnitasid, et tõepoolest see rong sinna suundus...... veidi hirm oli küll, et kuhu see läheb, aga siis tuli sinna järjest juurde neid, keda silmasin sama nõututena all õiges kohas.... Rahunesin ja jälgisin peatuseid, tegu oli vaid aeglase rongiga.... Ahjaa, kui hotellist oma pagasiga mööda metroosid seiklema hakkasin, ei saanud ma trepist alla kogu oma kodinatega... (Naiste värk.... Pariis ju moe meka, oli vaja ju shopata. Nii endale kui lapsele....viimasele tõin kevadeks täitsa uue garderoobi koos pidulike riietega....) Siis üks tume jällegi juba üleval tänaval aitas kenasti mu sissepääsuni. Eh, aga siis jäin oma kohvriga metroo uste vahele..... Ja mingi järgmine tore tume aitas hopsti kohvri üle.... kolmas tume jalutas koos minuga juba järgmistest treppidest ja perroonile.... Abivalmid on nad küll..... Jah, kaasa sai tuua ohtralt muusikat, by the way, 80date prantsuse muusika on eriti cool.....Lisaks sõber kinkis mulle mõned hea plaadid ja siis tõin kaasa prantsuse uue filmi Paris, Je t’aime ja Perrot muinasjuturaamatuid ja muidugi muidugi oma lemmikraamatu endale ja sõbrannale, tänu kellele üldse oma kursuse leidsin, Le Petit Prince . ...originaalis kavatsen seda lugeda ühel päeval kindlastim tänagi olen sealt lemmikkohti otsinud.... seetõttu olen piisavalt järjekindel oma keeleõpingutes, kuigi otsest eesmärki ju ei oma, nagu tööleminek.... Mul on lihtsalt tekkinud mingi kummaline side Prantsusmaaga ja Pariisiga....Mingi tugev tõmme... Seetõttu see film Paris, je t’aime oli eriti hea leid tohutu suurest plaadi ja raamatupoest. Ilma tõlketa ja missiis, seda rohkem motivatsiooni. One City. 10 Million Hearts. One Love Story. One Film... 18 erinevat lugu Pariisi erilinnaosades... Eriti hea film neile, kes juba keelt rohkem oskavad, lisaks plaadiga kaasas ka raamatuke linnaosadest.
Väike killuke Cannes’i filmifestivali lehelt:
The section Un Certain Regard opens this Thursday with the collective work Paris, je t'aime. Made up of 18 shorts inspired by 18 Paris arrondissements [districts], the film speaks of romantic encounters taking place in various spots of the capital. Each short, running five minutes, bears the hallmark of great international filmmakers, and sometimes Cannes regulars, such as Gus Van Sant, Walter Salles, the Coen brothers, Alfonso Cuaron, Denis Podalydès, Wes Craven and Gérard Depardieu. In the credits of this atypical collective film, celebrating both love and the art of cinema, appear the names of actors as prestigious as Natalie Portman, Gena Rowlands, Elijah Wood, Ben Gazzara, Willem Dafoe, Steve Buscemi and Catherine Deneuve.
In the words of producer Claudie Ossard, on the origin of the project Paris, je t'aime: "Each director had to tell the story of a romantic encounter in one of Paris' arrondissements in under five minutes, and on a relatively tight budget. None of the directors felt limited in any way, despite the specs being so precise. I was curious to see Paris through the eyes of foreign directors. We Parisians know the city all too well, and are blinded by force of habit to a lot of things going on around us. I was convinced that these filmmakers drawn from all four corners of the globe would make us look at Paris afresh."
Vaatan seda filmi poole silmaga ja kirjutan...Linnaosadest on jõutud nüüd Moulin Rouge lähedale... ega ma veel pärast 2 kuud õppimist ise eriti aru ei saa, aga püüan tabada tuttavaid sõnu.... Tööl kuulan prantsuse uudiste raadiot ja vahel õpin ka plaatide ja veebi kaudu... Hääldus ja arusaamine ehedast prantslasest on ka väljakutse minu, kui filoloogi, jaoks... Olen paljude keelte vundamendi ära õppinud, aga prantsuse keel on üks raskemaid.... Nt numbrite loogika, 95 on sõnades 4 korda 20 pluss 15 või 72 on 60 pluss 12. Ja erandeid jagub.... Eh, ja sellest filmist liiguvad läbi ka Mr Beanis olnud tegelased.... nt Willem Dafoe. Sakslaste tehtud veeb näib armas .
(Eh, just nüüd näitab Pigalle’t, mäletan see oli Moulin Rouge lähedal, kus palju stripibaare ja proste, ja olime selle Pigalle väljakul olevas pubis õhtustamas........ ja nüüd seal kandis jalutanud naisvampiir lõi hambad Elijah Wood kaela....ja Sõrmuste isandast sai vampiir, kes ise hammustab.... Fairy-tale??? Maybe...Seetõttu hea jätk järgmises linnaosas nagu Pere Lachaise, suur ja tähtis surnuaed... ohoo ja seal mängib Rufus Sewell. Eh ja see killuke on Gare du Nord lähedalt, kus mina ja Bean seiklesime, filmis siis seekord pime poiss unistamas )
Jah.... võrratu film nagu prantslased teha aeg-ajalt suudavad.... omanäoline, meeldejääv, hariv, romantiline, mitmekülgne, emotsionaalne, hingeminev, sügav, värviline, ilus, kirglik, ohtlik, mõtlemapanev, keeruline nagu inimsuhted ikka, prantsuse shansoonidega , tugevate näitlejatega, armastusest ja armastajatele ja unistustest ja unistajatele...seiklustest ja seiklejatele....romantikast romantikutele, leevenduseks murtud südametele....
Siia lõppu sobib enne unele minemist hea lauluke lemmikult Desireless Voyage Voyage
Laulge kaasa kui soovite... Bon Voyage!!! Head reisi, kuhu iganes... Vahel kui muidu reisile ei saa, siis võiks väike trip ette võtta oma enda sisse.... Avastamist kui palju.... Kui kõik ei meeldi, siis on ju jälle, millega tööd teha... Ja üks on kindel, et kui William Parrish filmis Meet Joe Black soovis kõigile head reisi, siis see reis, kuhu ta ise läks koos Joega, ootab kõiki kunagi ees.
Au dessus des
vieux volcans,
Glisse des ailes sous les tapis du vent,
Voyage, voyage,
Eternellement.
De nuages en marécages,
De vent d'Espagne en pluie d'équateur,
Voyage, voyage,
Vole dans les hauteurs
Au dessus des capitales,
Des idées fatales,
Regarde l'océan...
Voyage, voyage
Plus loin que la nuit et le jour, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Dans l'espace inouï de l'amour.
Voyage, voyage
Sur l'eau sacrée d'un fleuve indien, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Et jamais ne revient.
Sur le Gange ou l'Amazone,
Chez les blacks, chez les sikhs, chez les jaunes,
Voyage, voyage
Dans tout le royaume.
Sur les dunes du Sahara,
Des iles Fidji au Fujiyama,
Voyage, voyage,
Ne t'arrêtes pas.
Au dessus des barbelés,
Des coeurs bombardés,
Regarde l'océan.
Voyage, voyage
Plus loin que la nuit et le jour, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Dans l'espace inouï de l'amour.
Voyage, voyage
Sur l'eau sacrée d'un fleuve indien, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Et jamais ne revient.
Au dessus des capitales,
Des idées fatales,
Regarde l'océan.
Voyage, voyage
Plus loin que la nuit et le jour, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Dans l'espace inouï de l'amour.
Voyage, voyage
Sur l'eau sacrée d'un fleuve indien, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Et jamais ne revient
Ja kui juba Pariisis, siis kuulake või laulge Vanessa Paradise'i Joe la taxi
Joe le taxi,
Y va pas partout,
Y marche pas au soda.
Son saxo jaune
Connaît toutes les rues par cœur,
Tous les p'tits bars,
Tous les coins noirs
Et la Seine,
Et ses ponts qui brillent.
Dans sa caisse,
La musique à Joe,
C'est la rumba,
Le vieux rock au mambo.
Joe, le taxi,
C'est sa vie,
Le rhum au mambo,
Embouteillage.
Il est comme ça,
Joe - Joe - Joe.
Dans sa caisse,
La musique à Joe résonne.
C'est la rumba,
Le vieux rock au mambo bidon.
Vas-y Joe,
Vas-y Joe,
Vas-y fonce,
Dans la nuit, vers l'amazone,
Joe le taxi,
Et Xavier Cugat,
Joe le taxi,
Et Yma Sumac,
Joe - Joe - Joe,
Joe, le taxi,
C'est sa vie,
Le rhum au mambo,
Embouteillage,
Joe le taxi,
Et les Mariachis,
Joe le taxi,
Et le cha-cha-chi,
Joe le taxi,
Et le cha-cha-chi,
Vas-y Joe,
Vas-y fonce,
Dans la nuit, vers l'amazone
Monday, April 2, 2007
Paris, je t’ aime Vol 1
Eh, ma ei oleks vist jälle suutnud kirjutada, kui ei oleks sattunud Mr Beani uut filmi vaatama.... Veel tänagi, kui filmile mõtlesin, siis turtsusin naerda... Seega film täitis täiesti oma eesmärgi: tõsised näod naeruseks teha ilma mingit pointi ootamata või mingit erilist sõnumit ootamata. Just nii nagu Bean seda beanilikult ikka teeb, mõmisedes ja pobisedes, ohtra miimika ja täiesti arulagedate käitumistega.... Mnjah, kuidas ta küll suudab.... Aga ta on ju Mr Bean... Räägitakse, et viimane kord Beanina. Olen tänulik lapsele, kes mu kinno vedas ja arvas, et see teeb emmele hea tuju.... Eelmine nädal oli olnud päris raske...Kuigi kevad Pariisist tulles südamesse lastud, sai juba ka oma koduaias ühel pühapäeval kevadet tervitatud ja sealt see tuuleke vist läbi tõmbaski, nii et terve nädal külmetust ravisin.... Vahel juhtub, et käid puhkamas ära ja siis siin Eestimaal saad ikka oma haigusepisiku kuskilt kätte.... aga nagu ikka, on kõik haigused õnneks mööduvad... Täna on juba palju parem, kuigi mingi vimm veel ikka pesitseb....aga see on võib-olla sellest, et hing on kurb ja tahab sooja Vahemere kliimasse, sinna kus saab r-i põristada.... France, je t’aime....
Aga ometi tuli isu kirjutada pelgalt kinoskäigust, sest Mr Bean tabas õiget kohta: nimelt võitis ta loosiga reisi Pariisi ja Cannes’i. Ja film tegelikult põhiliselt tema seiklusest sinna Pariisi ja sealt Cannes’i oligi... Pariisis oli ta täpselt seal, kus mina ringi oma pagasiga kappasin, nii minnes kui tulles, Gare du Nord jaamas... Kõik tuli tuttav ette.... Ja kuulda seda keelt.... oeh, süda läks soojaks ja missiis, et ma ise veel ei oska eriti... aga mulle nii meeldib ja ma ei tea kust see kirg tuli.... arvatavasti läbi erinevate inimeste ja sündmuste ja signaalide... ja ma olen täiega sees, kui nii võib öelda.... Olin viimati Pariisis 9 aastat tagasi juunism, kui jalka maailma mm seal oli ja kui tulime JCI eurokonverentsilt Monacost ja esimest korda 14 aastat tagasi, kui vaese üliõpilasena bussireisiga läbi Euroopa vurasin. Nüüd siis kolmas kord.... ja lõpuks ometi ainult Pariisis ainult Pariisi pärast ja ainult Pariiisi nautimas.... Paris, je t’aime.... Kui Mr Bean sai oma reisi loosiga, siis mina tegin otsuse suht äkki: neljapäeval otsustatud ja ise hotellgi otsitud, olid reedel piletid laual... pakuti ka teisi variante, alguses mõtlesin veel tavaliste puhkusepakettide peale, aga ometi langes sutsti valik Pariisile, kuigi märtsis seal veel väga soe pole... Lihtsalt kõik märgid rääkisid selles keeles, et Pariis on parim valik nii hingele, kehale kui vaimule.... Nojah, Mr Beanil oli ka pidevalt väikseid takistusi teel, enamasti stiilis liigne agarus on ogarus, näiteks kui ta lips võileiva masinasse läks ja rongist maha jäi jne jne. Mind ajas juba esimesel päeval, kahjuks oli pühapäev, naerma, kuidas ma oma kesise keeleoskuse ja linna tundmisega 3 tundi lennujaamast seiklesin kesklinna Bastille kanti, elasin Bastille Classic hotellis ju... Ja nii kaua seiklesin seepärast, et RER ehk rongiga sain kenasti hakkama ja Gare du Nordis maha tulles tahtsin linna näha ja otsustasin bussi kasuks.... aga õigete peatuste otsimine oli parasjagu pähkel... nii ma siis tegin naljakaid ringe linnakaart käes... lõpuks leidsin õige bussipeatuse, siis tuli välja, et pühapäeviti ei sõida just see buss, mis oleks otse hotelli läinud....Rongis just mõtlesin, et näe olen kaval tibi ja saan kohe ja otse omadega sihtpunkti.... Nojah siis mõtlesin järgmise nutika bussi route’iga kohale jõuda, sedagi peatust otsisin tükk aega... kui leidsin ja bussis olin, mõtlesin et ehhehe nüüd ehk saan õiges peatuses ka maha astutud, paraku poolel maal jäi buss seisma ja edasi ei läind. See oli la Republique väljaku juures....nii ma siis istusin seal ja hirnusin.... sest Pariisis oli järjekordne meeleavaldus, mis segas ühistransporti... Noh lõpuks sain ma kohale ja hotelligi leidsin üles... esimesel õhtul tundus see nagu vägitükk, just nii nagu mr Bean Cannes’i üritas kohale saada....
Igatahes esimene õhtu veetsin vannis ja kell 8 juba und pannes..... mis teha, ka eelmise öö JCI kevadkonverents koos õhtuse stiilika Love Boat’iga oli alles kehas....
Mr Beanil oli kogu aeg kaasas võidetud videokaamera, mõeldes juba sellele, hakkan naerma... ok mul ei olnud... mul kõigest tavaline digikas... klõpsutasin muidugi ka, nii uhke ja grandioosne nagu Pariis on...samas nii kodune ja sõbralik... prantslased kõik olid sõbralikud, ei näinud ma ühtegi ülbikut, võib-olla sellepärast ka, et ma ise kogu aeg püüdsin je parle francois teha, vigaselt küll, aga toimib...
Järgmisel päeval nautisin mõnusalt cafe au lait ja croissanti, nagu ikka koos moosi ja juustuga hotelli all asuvas kohvikus, mille üks sein avanes, oh imet, rohelisse siseaeda... Võtsin oma linnakaardi ja kand varvas jalutama suurt tänavat pidi (Rue de Rivoli) Sel tänaval nägin mitmeid lahedaid kohti nagu la Place des Vosgues, Hotel de Ville, Maison de Victor Hugo..... ja lõpuks keerasid jalad iseenesest Notre Dame poole.... Võrratu kirik ja see, mis sealt kaasa saab, on sõnadesse mõtetu panna.... Seal läks kaua.... Samal õhtul sain kokku ka oma prantslasest sõbraga... Nii oli veelgi lahedam, keele õpetaja ja giid ja turvamees omast käest... nn keeletunnid igal hetkel... lugesin metroos reklaame või tänavatel silte ja poe nimesid... igatahes lugemisoskus sai veidi parandatud.... sõnavara ka täiendatud... Need armsad kohvikud, kus mängitakse prantsuse shanshoone ja süüakse ohtralt fondüüjuustu... üldiselt süüakse seal väga tervislikult, minagi olin rahul: valget kala, juurikaid ja punast veini.... muud nagu ei tahtnudki... Igatahes juba kolmandal päeval tundus mulle Pariis lihtne, orienteerumine metroos ja bussidega ja tänavatel on etteaimatav.... Võiks ise giidi mängida, sest tagasi lähen ma niikuinii ja juba varsti...loodetavasti suvel... Triumfikaare alt Champs-Elyseele jalutades, Eifelit öises valguses imetletedes, nautisime Pariisi täiega, kes taaskohtutud koduga, kes taasavastatud armastuselinnaga... Seda ta ju on, raamatki mille ostsin, ütleb, et Pariis on armunute, armastajate ja ka murtud südamete linn... Seekord Louvre ja D’Orsay'sse sisse ei läinud, midagi järgmiseks korraks ka... Ühel õhtul jalutasime Sacre-Coeuri ja jällegi võrratu kirik....ja mida vaatepilti, pihitoolist kutsuti Isa välja, kes siis saalis oli tunnistajaks põlvitavale noormehele ja lillekimbuga neiule... mees andis naisele sõrmusele.... kena hetk oli... ja siis läks Isa tagasi, sest pihitooli minevate järjekord oli pikk....
Montmartre’il võtsid meid rajalt maha tänavakunstnikud.... pildil vaatab vastu täiesti teenager.... aga eks ma hingelt selline olengi... Õhtusöögi seekord valisime Moulin Rouge kõrval.... Ja mina, kes ma prantsuse veini pole kunagi joonud, olen ka seda tarbima hakanud.... Chateau Petit Bois't limpsin praegu, kui seda meenutust kirja panen ja oma valituna, tundub et õnnestunud trips-traps-trull....
Aga tänaseks siinkohal kõik. Kirjavigade parandus, linkimine ja edasine muljetamine järgmises vol-is.....
Aga ometi tuli isu kirjutada pelgalt kinoskäigust, sest Mr Bean tabas õiget kohta: nimelt võitis ta loosiga reisi Pariisi ja Cannes’i. Ja film tegelikult põhiliselt tema seiklusest sinna Pariisi ja sealt Cannes’i oligi... Pariisis oli ta täpselt seal, kus mina ringi oma pagasiga kappasin, nii minnes kui tulles, Gare du Nord jaamas... Kõik tuli tuttav ette.... Ja kuulda seda keelt.... oeh, süda läks soojaks ja missiis, et ma ise veel ei oska eriti... aga mulle nii meeldib ja ma ei tea kust see kirg tuli.... arvatavasti läbi erinevate inimeste ja sündmuste ja signaalide... ja ma olen täiega sees, kui nii võib öelda.... Olin viimati Pariisis 9 aastat tagasi juunism, kui jalka maailma mm seal oli ja kui tulime JCI eurokonverentsilt Monacost ja esimest korda 14 aastat tagasi, kui vaese üliõpilasena bussireisiga läbi Euroopa vurasin. Nüüd siis kolmas kord.... ja lõpuks ometi ainult Pariisis ainult Pariisi pärast ja ainult Pariiisi nautimas.... Paris, je t’aime.... Kui Mr Bean sai oma reisi loosiga, siis mina tegin otsuse suht äkki: neljapäeval otsustatud ja ise hotellgi otsitud, olid reedel piletid laual... pakuti ka teisi variante, alguses mõtlesin veel tavaliste puhkusepakettide peale, aga ometi langes sutsti valik Pariisile, kuigi märtsis seal veel väga soe pole... Lihtsalt kõik märgid rääkisid selles keeles, et Pariis on parim valik nii hingele, kehale kui vaimule.... Nojah, Mr Beanil oli ka pidevalt väikseid takistusi teel, enamasti stiilis liigne agarus on ogarus, näiteks kui ta lips võileiva masinasse läks ja rongist maha jäi jne jne. Mind ajas juba esimesel päeval, kahjuks oli pühapäev, naerma, kuidas ma oma kesise keeleoskuse ja linna tundmisega 3 tundi lennujaamast seiklesin kesklinna Bastille kanti, elasin Bastille Classic hotellis ju... Ja nii kaua seiklesin seepärast, et RER ehk rongiga sain kenasti hakkama ja Gare du Nordis maha tulles tahtsin linna näha ja otsustasin bussi kasuks.... aga õigete peatuste otsimine oli parasjagu pähkel... nii ma siis tegin naljakaid ringe linnakaart käes... lõpuks leidsin õige bussipeatuse, siis tuli välja, et pühapäeviti ei sõida just see buss, mis oleks otse hotelli läinud....Rongis just mõtlesin, et näe olen kaval tibi ja saan kohe ja otse omadega sihtpunkti.... Nojah siis mõtlesin järgmise nutika bussi route’iga kohale jõuda, sedagi peatust otsisin tükk aega... kui leidsin ja bussis olin, mõtlesin et ehhehe nüüd ehk saan õiges peatuses ka maha astutud, paraku poolel maal jäi buss seisma ja edasi ei läind. See oli la Republique väljaku juures....nii ma siis istusin seal ja hirnusin.... sest Pariisis oli järjekordne meeleavaldus, mis segas ühistransporti... Noh lõpuks sain ma kohale ja hotelligi leidsin üles... esimesel õhtul tundus see nagu vägitükk, just nii nagu mr Bean Cannes’i üritas kohale saada....
Igatahes esimene õhtu veetsin vannis ja kell 8 juba und pannes..... mis teha, ka eelmise öö JCI kevadkonverents koos õhtuse stiilika Love Boat’iga oli alles kehas....
Mr Beanil oli kogu aeg kaasas võidetud videokaamera, mõeldes juba sellele, hakkan naerma... ok mul ei olnud... mul kõigest tavaline digikas... klõpsutasin muidugi ka, nii uhke ja grandioosne nagu Pariis on...samas nii kodune ja sõbralik... prantslased kõik olid sõbralikud, ei näinud ma ühtegi ülbikut, võib-olla sellepärast ka, et ma ise kogu aeg püüdsin je parle francois teha, vigaselt küll, aga toimib...
Järgmisel päeval nautisin mõnusalt cafe au lait ja croissanti, nagu ikka koos moosi ja juustuga hotelli all asuvas kohvikus, mille üks sein avanes, oh imet, rohelisse siseaeda... Võtsin oma linnakaardi ja kand varvas jalutama suurt tänavat pidi (Rue de Rivoli) Sel tänaval nägin mitmeid lahedaid kohti nagu la Place des Vosgues, Hotel de Ville, Maison de Victor Hugo..... ja lõpuks keerasid jalad iseenesest Notre Dame poole.... Võrratu kirik ja see, mis sealt kaasa saab, on sõnadesse mõtetu panna.... Seal läks kaua.... Samal õhtul sain kokku ka oma prantslasest sõbraga... Nii oli veelgi lahedam, keele õpetaja ja giid ja turvamees omast käest... nn keeletunnid igal hetkel... lugesin metroos reklaame või tänavatel silte ja poe nimesid... igatahes lugemisoskus sai veidi parandatud.... sõnavara ka täiendatud... Need armsad kohvikud, kus mängitakse prantsuse shanshoone ja süüakse ohtralt fondüüjuustu... üldiselt süüakse seal väga tervislikult, minagi olin rahul: valget kala, juurikaid ja punast veini.... muud nagu ei tahtnudki... Igatahes juba kolmandal päeval tundus mulle Pariis lihtne, orienteerumine metroos ja bussidega ja tänavatel on etteaimatav.... Võiks ise giidi mängida, sest tagasi lähen ma niikuinii ja juba varsti...loodetavasti suvel... Triumfikaare alt Champs-Elyseele jalutades, Eifelit öises valguses imetletedes, nautisime Pariisi täiega, kes taaskohtutud koduga, kes taasavastatud armastuselinnaga... Seda ta ju on, raamatki mille ostsin, ütleb, et Pariis on armunute, armastajate ja ka murtud südamete linn... Seekord Louvre ja D’Orsay'sse sisse ei läinud, midagi järgmiseks korraks ka... Ühel õhtul jalutasime Sacre-Coeuri ja jällegi võrratu kirik....ja mida vaatepilti, pihitoolist kutsuti Isa välja, kes siis saalis oli tunnistajaks põlvitavale noormehele ja lillekimbuga neiule... mees andis naisele sõrmusele.... kena hetk oli... ja siis läks Isa tagasi, sest pihitooli minevate järjekord oli pikk....
Montmartre’il võtsid meid rajalt maha tänavakunstnikud.... pildil vaatab vastu täiesti teenager.... aga eks ma hingelt selline olengi... Õhtusöögi seekord valisime Moulin Rouge kõrval.... Ja mina, kes ma prantsuse veini pole kunagi joonud, olen ka seda tarbima hakanud.... Chateau Petit Bois't limpsin praegu, kui seda meenutust kirja panen ja oma valituna, tundub et õnnestunud trips-traps-trull....
Aga tänaseks siinkohal kõik. Kirjavigade parandus, linkimine ja edasine muljetamine järgmises vol-is.....
Sunday, February 25, 2007
Iga päev on sõbrapäev.....
Antud pealkiri oli mu ühel kolleegil MSN-s Sõbrapäeval pealkirjaks. Sellest saadik see kummitab ja on pannud igat sorti mõtteid heietama. Sõbrapäev on küll oodatud ja armas komme oma sõpru meeles pidada, kuid ometi mulle tundub, et Sõbrad on ikka olemas ja südames iga päev.
Sõbrapäeval on lihtsalt antud võimalus ka neile, kes muidu kiires elutempos unustavad oma Sõpradele meelde tuletada oma olemasolust või pigem öelda midagi südant soojendavat.
Nagu näiteks midagi sellist klassikutelt:
„Puhh?” sosistas Notsu. „Mis on?” küsis Puhh, „Ei midagi,” vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni, „lihtsalt kontrollisin,et oled olemas”
Aga tegelikult ongi IGA PÄEV SÕBRAPÄEV. Kuigi elutempo on tänapäeval nii nii nii kiire, siis oleme ühenduses oma sõpradega ju praktiliselt iga päev. Mõnega harvem, mõnega rohkem.... Aga ometi on olemas teadmine, et nad on Su jaoks alati olemas ja missiis kui jääb vahel pikem aeg vahele. See teadmine annabki just jõudu... Ilma sõpradeta ei kujuta vist keegi oma elu ette.
Ka kõige kallim abikaasa on Su Sõber eelkõige, muidu ei saagi koos vundamenti tulevikuks luua. Armumised lähevad ühel hetkel ikka üle...Siis alles selgub, kas suhtel on potentsiaali või mitte ehk kas Sõpradeks saadakse või mitte. Kuna issanda loomaaed on kirju, siis arvamusi ses suhtes erinevaid. Vastavalt inimese elukogemusele ja maailmavaadetele. Minu arvates parim paariline siiski kooseluks on see, kui Paar tunnetab lisaks mööduvale armumisele ka tugevat Sõbratunnet. Vahel juhtub ka nii, et ollaksegi kõige pealt Sõbrad ja siis lahvatab ka Naist ja Meest ühendav veel sügavam ühtsuse ja terviklikkuse tunne. Armastus? Eks defineerimine igaühe enda teha. Aga mida ma öelda tahan, et Sõprus on paarisuhte kindel osa. Armastust ma defineerida ei tahaks... sõnadesse ka mitte panna... Iga kord on see erinev ja las olla..sest igal hetkel oleme me ise erinevad ja ajas muutuvad. Sõpradega on meil palju ühist, alates võib-olla huvidest, äridest, mõtlemisest, maailmavaatest jne jne. Paarissuhtes loeb kindlasti sarnane maailmavaade ja pilk ühes suunas.
Ka su Laps on sulle Sõber, sest ka Temaga on hea olla, mis siis et vahele tulevad argirutiin ja vanema kohustused ja hool. Eelkõige on eesmärk ju oma Lapsega Sõbraks saamine, et Lapsel täiskasvanuna oleks endal hea: tugi vanematelt ja oskus ise Sõbrasuhteid luua ja hoida. Oma lapsega oleme küll parimad Sõbrad.... veidi sentimeetreid veel ja võime koos juba night clubi minna... kui isu... Reisidest ja ühisüritustest rääkimata. Aga lapsega sõbraks saada on pikk ja aeganõudev protsess.
Tulin just praegu, Iseseisvuspäeval, oma sõbra lapsepõlve kodust.... Idee sinna minna sai sekundeid kestnud telefonikõnest.... Ja nii meläksime, koos lapsega ja koeraga. Õhtu oli võrratu: alustades kartulikotlettide ja sardellidega,rabas vaatertornis binokliga Tallinna tulesid ja reidil puhkvaid kruise vaadatud, koeraga lumes möllatud, ära jäänud Vastlaliusidd tagant järgi tehes, rammestunult jeebis lemmikut Vanessa Paradise’ Joe La Taxi’t kaifitud, väsinult nn pingviinide paraadi vaadatud ning lõpetades jäätise maiustamisega toormoosiga. Lahe oli... ja see oli vaid killuke meie Sõprusest. Nagu ka eile.... Olin olnud kodukontoris kehva enesetunde tõttu ja kodus kestvate ehitustööde tõttu, siis õhtuks oli veelgi kehvem tunne... nn Kass oli külas.... ja siis oli kõne... jällegi väike Baileys Sõbraga oli parim ravim nädala stressist välja tulemiseks. Ja üleeile.... Sõbral oli kehv olla ja endal ka väsimus kallal, siis selle asemel , et õhtul koolitusele minna, võtsime komöödia laenutusest, saavutasime sauna temperatuuriga rekordi ja mõnulesime kodus, kuni unekas peale tuli, ja see tuli ruttu.
Vastlaõhtul ei jõudnudki liugu laskma... vaid veetsin prantsuse keele lugemistundi võttes ja nn kodu-uuendus projektile elektrilahendust mõeldes.... Tean, et üksi oleksin Rubiku kuubikuna lõpetanud.... Sõber oli sama Rubiku kuubik kui mina, aga ...,. mitu pead on mitu pead.
Jah, rasked on olnud viimased nädalad.... seetõttu Sõbrapäev oli kena vahepala ....Päev enne pidasime oma „kojaga” Sõbrapäeva... seekord siis Kannu Kõrtsis. Kõige pealt valasime geelküünlaid, need tulid imearmsad.... Siis esines meile rahvatantsugrupp Savijalakesed. Eh, ja oleks siis keegi arvanud, et me kõik seal 4-5 rahvatantsu ära õpime, alustades NadiNunnadist, Gorubushkast, Twostepist ja muudest polka ja valsi ja kepitantsu seguste elementidega... Väga värskendav oli... Eh, ja siis tegime klaretti vana eesti retsepti järgi..... seegi tuli päris maitsekas.... ka muusika quiz laulude äraarvamisega (igas laulus sõna FRIEND) oli paras fun ja pähkel. Sõbrapäeva hommikul üllatasime kalleid meeskolleege pannkookidega (Hansapanga catering teeb ikka häid pannikaid jätkuvalt). Kutsele lisasime hommikuse tujutõstva laulukese Holly Dollyga ja oma Sõbrakesed tõime siis käekõrval kööki....eh nagu lastelaia lõpu peol või siis esimesse klassi juntsudega jalutades. Aga fun oli... eriti kui pärast ootasid laual kulleriga saadetud lillekimbud ja meilides-SMSdes mitmeid lahedaid üllatusi.
Eh ükspäev käisime kinos vaatamas the Last Kiss . Kohe ei saa, peab panema kommentaari... arvatavasti oli see taotluslik näidata kõikide tegelaste äärmuslikke „shit-happens” olukordi suhetes. Koomiliselt-masendav-mõnes-mõttes- film.... Eriti kui ise loodad sealt positiivset energiat saada, siis seda pole mõtet sellelt otsida... Aga ju see nii oligi mõeldud, et igaüks vaataks oma suhtele või olukorrale nii, et me oskaks hinnata ja väärtustada seda, mis meil hetkel elus on...ja tõdeda, et marjamaa on ikka täpselt sama punane sinu ümber ka, mitte ainult seal, kus sind pole. Aga selge see, et me mõistaksime kõike hinnata, visatakse meile ette kiusatusi või ahvatlusi või komistuskivisid. Kes kukub ja ikka tõuseb ja pühib tolmu maha ning uhkelt pea kuklasse lükates, saab vast filmist just nii aru. Tegelikult nüüd juba tagant järgi seedides, arvan et sõnum oli filmis selgelt välja joonistatud. Algne filmiidee pärit Itaalia filmist L’Ultimo Bacio ja selle tegija Lucchesi kommenteerib nii: "I also loved the message," continues Lucchesi. "Temptation is all around us; it's how we deal with it and what lessons we've learned in the past that's important. Quite often, we have to learn those lessons on our own. We can get advice from other people, but the advice they offer they've learned from the experiences that they have had."
Mitmed korrad rõhutati järgmist tarkusetera, mis on minu arust pärias hea... „What you feel matters only to you... it’s what you do to the people you say you love......” Seega tegelikult on film väärt vaatamist küll.... Igatahes ei ole see läila ja roosamanna lõpuga tüüpiline romantikute Hollika komöödia. Ja Sõbranädalale omaselt joonistus sealt kenasti välja ka Sõprade liin, nn 5 meessoost sõpra, kelle suhetesse sisse olid visatud kiusatused või takistused või mis-tahes jamad.... Seega mitte ainult film suhetest, vaid ka Sõprusest.
Ja see film, mida kodus vaatasime koos saunaga: the Perfect Catch.... seegi oli üsna omapärane.... Karjäärinaine ja kooliõpetaja.... Tuttav teema... Kutt oli 30selt veel vaba...kuskil pidi ju konks olema... See polnud filmis probleem, et kehvema sissetulekuga õpetaja ja edukas tööhoolik tibi... Konks oli selles, et kutt oli 7selt juba baseball teami Red Sox tulihingeline austaja, kellele onu oli pärandnud kõikide hooaegade piletid elulõpuni.... ehehhe. See oli alles pirukas tibile....sest konkureerida obsessiooniga või armastusega Red Soxi suhtes, käib igal normaalsel naisel vist üle jõu. Aga ometi just üks õpilane ütles kutile väga tabavalt, kui esimesed jamad suhtesse sisse lõid....” You love the red sox, but have they ever loved you back????” Sellega on ju kõik öeldud.... See film lõppes igatahes õnnelikult ja mõlemale osapoolele sobivalt: ei loobutud Red Soxist ja ei loobutud Elu armastusest. Kompromissid, kompromissid.... aga kindlasti väärt teha, kui leitakse, et just see on see Õige.
Lõppu sobib hästi üks kild ühelt kaardilt ja Cindy Lauperi lauluke sinna juurde: GO ON A NO-NUTS DIET!!!! Lahtiseletatult siis hoia eemale inimestest, kes sind lihtsalt hulluks ajavad või sind nakatavad negatiivsuse pisikuga või su eluenergiat tarbivad vastu andmata... Soe soovitus: Suhtle ikka nendega, kellega tunned rõõmu, õnne ja positiivset energialaengut ja muidugi, ise sama vastu pakkudes.
Nagu kaartki ütleb: „ It’s like playing tennis. If you play with people who are as good as you or better, your game will improve. The same goes for the game we call LIFE.”
Sõbrapäeval on lihtsalt antud võimalus ka neile, kes muidu kiires elutempos unustavad oma Sõpradele meelde tuletada oma olemasolust või pigem öelda midagi südant soojendavat.
Nagu näiteks midagi sellist klassikutelt:
„Puhh?” sosistas Notsu. „Mis on?” küsis Puhh, „Ei midagi,” vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni, „lihtsalt kontrollisin,et oled olemas”
Aga tegelikult ongi IGA PÄEV SÕBRAPÄEV. Kuigi elutempo on tänapäeval nii nii nii kiire, siis oleme ühenduses oma sõpradega ju praktiliselt iga päev. Mõnega harvem, mõnega rohkem.... Aga ometi on olemas teadmine, et nad on Su jaoks alati olemas ja missiis kui jääb vahel pikem aeg vahele. See teadmine annabki just jõudu... Ilma sõpradeta ei kujuta vist keegi oma elu ette.
Ka kõige kallim abikaasa on Su Sõber eelkõige, muidu ei saagi koos vundamenti tulevikuks luua. Armumised lähevad ühel hetkel ikka üle...Siis alles selgub, kas suhtel on potentsiaali või mitte ehk kas Sõpradeks saadakse või mitte. Kuna issanda loomaaed on kirju, siis arvamusi ses suhtes erinevaid. Vastavalt inimese elukogemusele ja maailmavaadetele. Minu arvates parim paariline siiski kooseluks on see, kui Paar tunnetab lisaks mööduvale armumisele ka tugevat Sõbratunnet. Vahel juhtub ka nii, et ollaksegi kõige pealt Sõbrad ja siis lahvatab ka Naist ja Meest ühendav veel sügavam ühtsuse ja terviklikkuse tunne. Armastus? Eks defineerimine igaühe enda teha. Aga mida ma öelda tahan, et Sõprus on paarisuhte kindel osa. Armastust ma defineerida ei tahaks... sõnadesse ka mitte panna... Iga kord on see erinev ja las olla..sest igal hetkel oleme me ise erinevad ja ajas muutuvad. Sõpradega on meil palju ühist, alates võib-olla huvidest, äridest, mõtlemisest, maailmavaatest jne jne. Paarissuhtes loeb kindlasti sarnane maailmavaade ja pilk ühes suunas.
Ka su Laps on sulle Sõber, sest ka Temaga on hea olla, mis siis et vahele tulevad argirutiin ja vanema kohustused ja hool. Eelkõige on eesmärk ju oma Lapsega Sõbraks saamine, et Lapsel täiskasvanuna oleks endal hea: tugi vanematelt ja oskus ise Sõbrasuhteid luua ja hoida. Oma lapsega oleme küll parimad Sõbrad.... veidi sentimeetreid veel ja võime koos juba night clubi minna... kui isu... Reisidest ja ühisüritustest rääkimata. Aga lapsega sõbraks saada on pikk ja aeganõudev protsess.
Tulin just praegu, Iseseisvuspäeval, oma sõbra lapsepõlve kodust.... Idee sinna minna sai sekundeid kestnud telefonikõnest.... Ja nii meläksime, koos lapsega ja koeraga. Õhtu oli võrratu: alustades kartulikotlettide ja sardellidega,rabas vaatertornis binokliga Tallinna tulesid ja reidil puhkvaid kruise vaadatud, koeraga lumes möllatud, ära jäänud Vastlaliusidd tagant järgi tehes, rammestunult jeebis lemmikut Vanessa Paradise’ Joe La Taxi’t kaifitud, väsinult nn pingviinide paraadi vaadatud ning lõpetades jäätise maiustamisega toormoosiga. Lahe oli... ja see oli vaid killuke meie Sõprusest. Nagu ka eile.... Olin olnud kodukontoris kehva enesetunde tõttu ja kodus kestvate ehitustööde tõttu, siis õhtuks oli veelgi kehvem tunne... nn Kass oli külas.... ja siis oli kõne... jällegi väike Baileys Sõbraga oli parim ravim nädala stressist välja tulemiseks. Ja üleeile.... Sõbral oli kehv olla ja endal ka väsimus kallal, siis selle asemel , et õhtul koolitusele minna, võtsime komöödia laenutusest, saavutasime sauna temperatuuriga rekordi ja mõnulesime kodus, kuni unekas peale tuli, ja see tuli ruttu.
Vastlaõhtul ei jõudnudki liugu laskma... vaid veetsin prantsuse keele lugemistundi võttes ja nn kodu-uuendus projektile elektrilahendust mõeldes.... Tean, et üksi oleksin Rubiku kuubikuna lõpetanud.... Sõber oli sama Rubiku kuubik kui mina, aga ...,. mitu pead on mitu pead.
Jah, rasked on olnud viimased nädalad.... seetõttu Sõbrapäev oli kena vahepala ....Päev enne pidasime oma „kojaga” Sõbrapäeva... seekord siis Kannu Kõrtsis. Kõige pealt valasime geelküünlaid, need tulid imearmsad.... Siis esines meile rahvatantsugrupp Savijalakesed. Eh, ja oleks siis keegi arvanud, et me kõik seal 4-5 rahvatantsu ära õpime, alustades NadiNunnadist, Gorubushkast, Twostepist ja muudest polka ja valsi ja kepitantsu seguste elementidega... Väga värskendav oli... Eh, ja siis tegime klaretti vana eesti retsepti järgi..... seegi tuli päris maitsekas.... ka muusika quiz laulude äraarvamisega (igas laulus sõna FRIEND) oli paras fun ja pähkel. Sõbrapäeva hommikul üllatasime kalleid meeskolleege pannkookidega (Hansapanga catering teeb ikka häid pannikaid jätkuvalt). Kutsele lisasime hommikuse tujutõstva laulukese Holly Dollyga ja oma Sõbrakesed tõime siis käekõrval kööki....eh nagu lastelaia lõpu peol või siis esimesse klassi juntsudega jalutades. Aga fun oli... eriti kui pärast ootasid laual kulleriga saadetud lillekimbud ja meilides-SMSdes mitmeid lahedaid üllatusi.
Eh ükspäev käisime kinos vaatamas the Last Kiss . Kohe ei saa, peab panema kommentaari... arvatavasti oli see taotluslik näidata kõikide tegelaste äärmuslikke „shit-happens” olukordi suhetes. Koomiliselt-masendav-mõnes-mõttes- film.... Eriti kui ise loodad sealt positiivset energiat saada, siis seda pole mõtet sellelt otsida... Aga ju see nii oligi mõeldud, et igaüks vaataks oma suhtele või olukorrale nii, et me oskaks hinnata ja väärtustada seda, mis meil hetkel elus on...ja tõdeda, et marjamaa on ikka täpselt sama punane sinu ümber ka, mitte ainult seal, kus sind pole. Aga selge see, et me mõistaksime kõike hinnata, visatakse meile ette kiusatusi või ahvatlusi või komistuskivisid. Kes kukub ja ikka tõuseb ja pühib tolmu maha ning uhkelt pea kuklasse lükates, saab vast filmist just nii aru. Tegelikult nüüd juba tagant järgi seedides, arvan et sõnum oli filmis selgelt välja joonistatud. Algne filmiidee pärit Itaalia filmist L’Ultimo Bacio ja selle tegija Lucchesi kommenteerib nii: "I also loved the message," continues Lucchesi. "Temptation is all around us; it's how we deal with it and what lessons we've learned in the past that's important. Quite often, we have to learn those lessons on our own. We can get advice from other people, but the advice they offer they've learned from the experiences that they have had."
Mitmed korrad rõhutati järgmist tarkusetera, mis on minu arust pärias hea... „What you feel matters only to you... it’s what you do to the people you say you love......” Seega tegelikult on film väärt vaatamist küll.... Igatahes ei ole see läila ja roosamanna lõpuga tüüpiline romantikute Hollika komöödia. Ja Sõbranädalale omaselt joonistus sealt kenasti välja ka Sõprade liin, nn 5 meessoost sõpra, kelle suhetesse sisse olid visatud kiusatused või takistused või mis-tahes jamad.... Seega mitte ainult film suhetest, vaid ka Sõprusest.
Ja see film, mida kodus vaatasime koos saunaga: the Perfect Catch.... seegi oli üsna omapärane.... Karjäärinaine ja kooliõpetaja.... Tuttav teema... Kutt oli 30selt veel vaba...kuskil pidi ju konks olema... See polnud filmis probleem, et kehvema sissetulekuga õpetaja ja edukas tööhoolik tibi... Konks oli selles, et kutt oli 7selt juba baseball teami Red Sox tulihingeline austaja, kellele onu oli pärandnud kõikide hooaegade piletid elulõpuni.... ehehhe. See oli alles pirukas tibile....sest konkureerida obsessiooniga või armastusega Red Soxi suhtes, käib igal normaalsel naisel vist üle jõu. Aga ometi just üks õpilane ütles kutile väga tabavalt, kui esimesed jamad suhtesse sisse lõid....” You love the red sox, but have they ever loved you back????” Sellega on ju kõik öeldud.... See film lõppes igatahes õnnelikult ja mõlemale osapoolele sobivalt: ei loobutud Red Soxist ja ei loobutud Elu armastusest. Kompromissid, kompromissid.... aga kindlasti väärt teha, kui leitakse, et just see on see Õige.
Lõppu sobib hästi üks kild ühelt kaardilt ja Cindy Lauperi lauluke sinna juurde: GO ON A NO-NUTS DIET!!!! Lahtiseletatult siis hoia eemale inimestest, kes sind lihtsalt hulluks ajavad või sind nakatavad negatiivsuse pisikuga või su eluenergiat tarbivad vastu andmata... Soe soovitus: Suhtle ikka nendega, kellega tunned rõõmu, õnne ja positiivset energialaengut ja muidugi, ise sama vastu pakkudes.
Nagu kaartki ütleb: „ It’s like playing tennis. If you play with people who are as good as you or better, your game will improve. The same goes for the game we call LIFE.”
Tuesday, February 13, 2007
Mull, mull, mull, mull... väiksed KALAD....
.... kus on teie väiksed jalad......
Hommikul, kui tööle sõitsin ja autoraadiost vastavat uudist kuulsin, ei saanud ma naeru pidama... No see oli ülisheff, kuidas "Eesti Kalaliidu korraldatud „rahvusKALA leidmise konkursi võitis tugeva lõpuspurdiga haug, kes möödus viimasel päeval räimest.”
Esmaspäeva hommikuks oli see minu arust parim algus....turtsusin ikka tükk aega ja vaimusilmas kõik finaalis olevad kalakesed ujumas vapralt finishijoone poole.... ehhehe.
„Kolmandale kohale jäi lest, keda soosis 19,3 protsenti vastanutest. Kilu poolt andis hääle 6,4 protsenti vastanutest, hääli kogus ta 3235. Viimaseks jäi ahven, kelle poolt hääletas kaks protsenti vastanutest.” Vaene ahven..... Aga sellegipoolest tänuväärne algatus Eesti Kalaliidult. Rohkem infi üleval www.kalateebhead.ee
Mina armastan väga KALA..
Ei pane pahaks, kui mehed KALA püüdmas käivad, nii mõnus rahulik mõtlemist soodustav, pingeid maandav ajaviide....Usun, et ükski naine ei ole pahane oma mehe peale, kui mõnele viimastest just kalapüük lemmiktegevuseks on niigi kiire karussellitamise juures.
Eriti meeldivad roosad kalad, nagu lõhe või forell, eriti foolumis küpsetatud...ja tervislikud ka. Ka lõhesai värske või ja sidrunipipraga on nämm. Ka räimed meeldivad, eriti ema tehtud... paneeritud jahu ja piimasegus... maal käies iga kord võin neid lõpmatuseni pista.... Mingi periood jumaldasin tallinna kilu, sibula ja keedetud munaga. Ja silgusült oli ka mu vaieldamatu lemmik. Lest tuletab meelde saarte pidusid koduõlle, ja vahel ka vähkidega. Tore on olla mererahvas...
Minu emapoolsed sugulased on kõik rannarahvas Pärnumaalt, kes kalapüügiga end on elatanud kunagi.
Eh... veel armastan KALA , seda bändi......iga kord, kui kuskil peol KALA mängimas, siis võin endi segi tantsida, karata, rokkida, laulda....
Kui oma eelmisest töökohast lahkumise lõpupidu tegin, siis kutsusin kõiki toredaid ekskolleege KALALE...KALA saab püüda ju mitmeti: meres ja järves, jõel ja tiigil, mina sedapuhku küll KALA fännama või KALAKESI lantima, vastavalt oma maitse eelistustele ühte Tallinna suuremasse pubisse. Lahe oli....
Meeldisid ka need akvaariumiKALAD, mis sinna eelmisesse teami maha jäid. Ise soetasime, ise hoolitsesime, ise naersime, ise tegime projekti KALA 666. JA üldse oli seal viimases töökohas kõik nagu KALAdega seotud. Kauem olnut või staazikat sai kutsutud VANAks KALAks. Eh, pärast poolt aastat, väljudes noore SÄGA staatusest tundsin end kui KALA vees ja võrdlesin end juba TURSKADEGA (loe: eriti kogenud kolleegid). Võib-olla seetõttu ka tuli kiire arusaamine enne kahe aasta täitumist, et too koht oli oma ülesande täitnud ja kõik väljakutsed olid realiseeritud. Vahel tunnen oma KALAdest puudust.... Aga eks see ole loomulik.... aga mitte haiglaselt, vaid mõnuga ja muigega, sest oli palju meeldejäävat.
Meeldis ka see VANADE KALADE kamp, kuhu ma sügisel korraks sattusin.... see vibulaskmine ja õhtul Termikaga rokkimine suurimas õllekas Eestis ehk Pärnus. Lahe kui koolis kunagi koos käinud ja lõpetanud suudavad koos käia ja pidutseda ka 40selt.
Hispaaniast saadik olen lootuselt armunud DELFIINIDESSE. Nad meeldisid mulle juba lasteaias läbi ühe laheda lasteraamatu. Külastades Delfinaariumi tundsin sõnulseletamatut hingeminevat tunnet, kui keset 45 kraadist kuumust delfiinid oma oskusi näitasid. Pärast pisikeste DELFIINI lastega palli mängides, oli raske sealt lahkuda, sest midagi jäi maha.
Diane Cooper on kirjutanud, et DELFIINID on tulnud Siiriuselt Maale õpetama inimesi. DELFIINID on NEED TARGAD, kes on säilitanud Ookeanide vibratsiooni. Atlantise ajal need imetajad telepaatiliselt andsid edasi juhiseid, tehnoloogilist teadmist ja tarkust, kui nad koos Inimestega ujusid. Nad tegelikult siiamaani teevad seda, ravides ja rõõmustades ja aidates Inimesi kontakti saama oma Hinge sügavustega.
Üks teine kihvt raamat Väeloomadest kirjutab, et DELFIINID õpetavad tundma TINGIMUSTETA ARMASTUST, aitavad elada täisväärtuslikku elu ja muudavad lõbusamaks ja mänguhimulisemaks. DELFIINinimesed omavad telepaatilisi võimeid ja tohutuid energiavarusid, hindavad mängulisust ja väljakutseid, armastavad lõputult naerda....Nad väljendavad end vabalt ja sobiksid nõustajaks või terapeudiks (EHEHEHHE). Nad on ülimalt sotsiaalsed ja nädala lõpul on lohutajateks naer ja mäng.....
Nii ilutseb mu DOLPHIN GREY värvi auto armatuuril 2 delfiinikest, töö laual 2 delfiinikest, kaelas kuldne delfiinike, hispaaniast toodud 2 delfiiniga kaelaketti, millest üks vaid alles, ohtralt meilis olevad pildikesi delfiinikestest, Doreen Virtue välja antud delfiinidega kaardipakk....
Tegelikult oli tore päev.... Oli lahe, learning by doing, lõbus, mänguline, mõnusa koolitajaga AJA AUSTAMISE koolitus Laulasmaal (loe: koosolekute efektiivsest juhtimisest)... Ilm oli super, päike tungis kõvasti silma ja põue, lumi oli mõnusalt valge, Tabasalu rannikult nähtud meri oli sinisemast sinisem, nagu vahel mu silmadki, kui osata vaadata.
Hommikul, kui tööle sõitsin ja autoraadiost vastavat uudist kuulsin, ei saanud ma naeru pidama... No see oli ülisheff, kuidas "Eesti Kalaliidu korraldatud „rahvusKALA leidmise konkursi võitis tugeva lõpuspurdiga haug, kes möödus viimasel päeval räimest.”
Esmaspäeva hommikuks oli see minu arust parim algus....turtsusin ikka tükk aega ja vaimusilmas kõik finaalis olevad kalakesed ujumas vapralt finishijoone poole.... ehhehe.
„Kolmandale kohale jäi lest, keda soosis 19,3 protsenti vastanutest. Kilu poolt andis hääle 6,4 protsenti vastanutest, hääli kogus ta 3235. Viimaseks jäi ahven, kelle poolt hääletas kaks protsenti vastanutest.” Vaene ahven..... Aga sellegipoolest tänuväärne algatus Eesti Kalaliidult. Rohkem infi üleval www.kalateebhead.ee
Mina armastan väga KALA..
Ei pane pahaks, kui mehed KALA püüdmas käivad, nii mõnus rahulik mõtlemist soodustav, pingeid maandav ajaviide....Usun, et ükski naine ei ole pahane oma mehe peale, kui mõnele viimastest just kalapüük lemmiktegevuseks on niigi kiire karussellitamise juures.
Eriti meeldivad roosad kalad, nagu lõhe või forell, eriti foolumis küpsetatud...ja tervislikud ka. Ka lõhesai värske või ja sidrunipipraga on nämm. Ka räimed meeldivad, eriti ema tehtud... paneeritud jahu ja piimasegus... maal käies iga kord võin neid lõpmatuseni pista.... Mingi periood jumaldasin tallinna kilu, sibula ja keedetud munaga. Ja silgusült oli ka mu vaieldamatu lemmik. Lest tuletab meelde saarte pidusid koduõlle, ja vahel ka vähkidega. Tore on olla mererahvas...
Minu emapoolsed sugulased on kõik rannarahvas Pärnumaalt, kes kalapüügiga end on elatanud kunagi.
Eh... veel armastan KALA , seda bändi......iga kord, kui kuskil peol KALA mängimas, siis võin endi segi tantsida, karata, rokkida, laulda....
Kui oma eelmisest töökohast lahkumise lõpupidu tegin, siis kutsusin kõiki toredaid ekskolleege KALALE...KALA saab püüda ju mitmeti: meres ja järves, jõel ja tiigil, mina sedapuhku küll KALA fännama või KALAKESI lantima, vastavalt oma maitse eelistustele ühte Tallinna suuremasse pubisse. Lahe oli....
Meeldisid ka need akvaariumiKALAD, mis sinna eelmisesse teami maha jäid. Ise soetasime, ise hoolitsesime, ise naersime, ise tegime projekti KALA 666. JA üldse oli seal viimases töökohas kõik nagu KALAdega seotud. Kauem olnut või staazikat sai kutsutud VANAks KALAks. Eh, pärast poolt aastat, väljudes noore SÄGA staatusest tundsin end kui KALA vees ja võrdlesin end juba TURSKADEGA (loe: eriti kogenud kolleegid). Võib-olla seetõttu ka tuli kiire arusaamine enne kahe aasta täitumist, et too koht oli oma ülesande täitnud ja kõik väljakutsed olid realiseeritud. Vahel tunnen oma KALAdest puudust.... Aga eks see ole loomulik.... aga mitte haiglaselt, vaid mõnuga ja muigega, sest oli palju meeldejäävat.
Meeldis ka see VANADE KALADE kamp, kuhu ma sügisel korraks sattusin.... see vibulaskmine ja õhtul Termikaga rokkimine suurimas õllekas Eestis ehk Pärnus. Lahe kui koolis kunagi koos käinud ja lõpetanud suudavad koos käia ja pidutseda ka 40selt.
Hispaaniast saadik olen lootuselt armunud DELFIINIDESSE. Nad meeldisid mulle juba lasteaias läbi ühe laheda lasteraamatu. Külastades Delfinaariumi tundsin sõnulseletamatut hingeminevat tunnet, kui keset 45 kraadist kuumust delfiinid oma oskusi näitasid. Pärast pisikeste DELFIINI lastega palli mängides, oli raske sealt lahkuda, sest midagi jäi maha.
Diane Cooper on kirjutanud, et DELFIINID on tulnud Siiriuselt Maale õpetama inimesi. DELFIINID on NEED TARGAD, kes on säilitanud Ookeanide vibratsiooni. Atlantise ajal need imetajad telepaatiliselt andsid edasi juhiseid, tehnoloogilist teadmist ja tarkust, kui nad koos Inimestega ujusid. Nad tegelikult siiamaani teevad seda, ravides ja rõõmustades ja aidates Inimesi kontakti saama oma Hinge sügavustega.
Üks teine kihvt raamat Väeloomadest kirjutab, et DELFIINID õpetavad tundma TINGIMUSTETA ARMASTUST, aitavad elada täisväärtuslikku elu ja muudavad lõbusamaks ja mänguhimulisemaks. DELFIINinimesed omavad telepaatilisi võimeid ja tohutuid energiavarusid, hindavad mängulisust ja väljakutseid, armastavad lõputult naerda....Nad väljendavad end vabalt ja sobiksid nõustajaks või terapeudiks (EHEHEHHE). Nad on ülimalt sotsiaalsed ja nädala lõpul on lohutajateks naer ja mäng.....
Nii ilutseb mu DOLPHIN GREY värvi auto armatuuril 2 delfiinikest, töö laual 2 delfiinikest, kaelas kuldne delfiinike, hispaaniast toodud 2 delfiiniga kaelaketti, millest üks vaid alles, ohtralt meilis olevad pildikesi delfiinikestest, Doreen Virtue välja antud delfiinidega kaardipakk....
Tegelikult oli tore päev.... Oli lahe, learning by doing, lõbus, mänguline, mõnusa koolitajaga AJA AUSTAMISE koolitus Laulasmaal (loe: koosolekute efektiivsest juhtimisest)... Ilm oli super, päike tungis kõvasti silma ja põue, lumi oli mõnusalt valge, Tabasalu rannikult nähtud meri oli sinisemast sinisem, nagu vahel mu silmadki, kui osata vaadata.
Saturday, February 10, 2007
Sa ära jahtu... Vol 2
Eh, ma ei ole veel ikka jahtunud... Ikka veel Sinku-Vinku lummuses. Vähe sellest, taustaks vaatan nende 20 aasta Live dvd-d suvel 2006 tehtud Lauluväljakul. Eriti lahe on muidugi Volkonski etteloetud ENSV Kultuuriministri, Johannes Loti antud käskkiri 1985.a., kus Turist keelati ära, kuna ” selle kollektiivi madalal ideelis-kunstilisel tasemel olev repertuaar on ühekülgne ja valdavalt omaloominguline. Ansambli stiil on sobimatu propageerimiseks noorte hulgas.” Nii lihtne see oligi, kuid Päratrustist välja kasvanud Turist ei loobunud oma „unistusest” ning nad muutsid lihtsalt nime ja neist sai Singer-Vinger.
(R: Jumalaga puberteet
Jää jumalaga puberteet
Elu esimene pidu on peet
Jää jumalaga puberteet
Meri põlvini, habe põlvini
tuju tõuseb taevavõlvini
Pool on purunend, kool on ununend
ilmavaade välja kujunend
Naerdes nügime, selg on prügine
suurde ellu sisse trügime
Mõnda matetud pruute petetud
padjapüüre nätskeks nutetud )
Just see lugu toob mulle meelde oma revolutsioonilise käitumise pubekana nõuka-eestis. Kuigi ega ei osanud ju sel ajal ette kujutada neid võimalusi, mis on täna pubekatel olemas: internet, blogitamine, mobsid, MSN, rate, skype, kaabeltelevisioon, mp3, dvd, videod jne jne jne... Ometi sai selgi ajal üksteisega suheldud, näiteks EÕMis suviti oli ülicool olla, eemal kodust ja tavapärasest keskkonnast.... Kui tagasi mõelda, siis malevad olid need, kus ma väljusin oma tavapärasest kookonist või pigem koorisin maha mitmed kaitsekihid ja olin mina ISE. Kuigi 16 aastane.... ja räägib MINA ISEST..... ehehheh. Aga siiski, põhiloomus on ju sünnist saati sama, ajaga vaid toimub küpsemine ja iseenda pidev otsimine või siis enda leidmine ja kaotamine....ja nii ikka spiraali mööda toimub üks ja sama, aga tasandid on erinevad.
(raha hääle laulu laulab Sinku-Vinkuga Silvi Vrait... hea üllatus näha jazzu või prantsuse shassoonide lauljat, raudset leedit rokkimas Raha Häälest ja näppu viskamas ja hääl on tal hea... kahju et ise suvel seal lauluväljakul ei rokkinud... Silviga seob meid vähemalt 2 ühist omadust: oleme ühel päeval sündinud ja meie esimene kõrgharidus on üks ja sama... naljakas...SV kontserdiga kogus ta veelgi plusspunkte minu silmis).
Aga hetkel on mul tunne, et aeg on minu jaoks tagurpidi käimas ja ikka iga aastaga hinges nooremaks (loe: pubeka aja poole tagasi) minemas, seega puberteedile ütleksin pigem TERE TULEMAST.... sest siis on just kõik valikud alles ees... Kestasid ei ole veel palju kasvanud. Pubekas on hea olla, saab olla kreatiivne (eh omaloominguline, nagu Turistile pahaks pandi) ja öelda seda, mis mõtled, käituda liigse pushi puhul vastupidiselt, kasvõi niisama, et näidata oma trotsi maailma suhtes.... Teha seda, mida üldiselt mass halvustas.... Massid versus indiviid...
Olin koolis oivik, see lihtsalt kukkus nii välja. Ja aktivist olin ka, lisaks koolile lõpetasin muusikakooli, käisin rahvatantsus ja laulukooris, näite- ja kunstiringis ja kõikvõimalikel olümpiaadidel, agitkavades, pioneeri- või komsomoliüritustel. Ja meelest ei lähe, kui õppealajuhataja ütles mulle, kui olin tahtnud loobuda mingist aktsioonist, et noh, KES PALJU TEEB, SEE PALJU JÕUAB.... (miskipärast on see küll nii tänaseni). Aga aeg oli selline keset Eestit, ses maakolkas. Arvatavasti peeti mind labasemalt öeldes ka pugejaks, sest üldjuhul head hinded korreleerusid ju õpetajatele pugemisega. Ühe klassikaaslase vanemad arvasid, et ega ma ju tegelikult ei olnud neid hindeid teadmiste eest saanud, vaid kuidagi sahker-mahker suhtega õpetajatega.... ehehhehe... Võib-olla just sellepärast oli mul päris hea meel kui alles füüsika lõpueksamil libastusin ning 11 aasta kõikide 5-ga tunnistused andsid hõbemedali ja mitte kulla, mida kõik ootasid ja lootsid... Ja õpetaja jaoks olin juba enne põlu all, kuna ei tahtnud matemaatikat õppima minna, vaid pigem humanitaaraineid. Aga mul oli sest suht poogen. Ja läksin ikka seda rada, mis mulle meeldis ja ega kuldmedalist ilma jäämine ei võtnud ära mult neid teadmisi või kogemusi või mõtteid, mis mu peas juba sel ajal olid.... Nii et EI JAHTU ikka veel Sinku-Vinkust, kes mu nostalgia kellad helisema pannud...
(Päris kahju, et ise sel Live SV kontserdil polnud. Nagu sünnipäevadel kombeks, tehakse kingitusi ja sel plaadil on need teiste staaride esitatud SV laulud.... Eriti kui veel SA ÄRA JAHTU laulab Aarne Saluveeri lastekoor või MINA PEAN SAMBAT TANTSIMA SAAMA tuleb Tanel Padarilt ja Sun’ilt. Vürsti õhtujuhtimine on ka väga stiilipuhas... SingerVingerdajate lugu MASSIKOMMUNIKATSIOONi esitab nn Rahva Hääl ehk Erkki-Sven Tüür ja PrimiFutuSürpraisBänd.... ..)
Nii hea oli ikka eile SinkuVinku järgi pubeka kombel rokkida, higi tilkudes, kaelas mingi vilkuv värve vahetav vidin ja must pidulik seelik koos kostüümijakiga ja kõrge kontsaga saabas...eheheh, oli täitsa suva ja missiis et suht kutu-piilu tervest nädalast, peaasi et sai välja elada ja mõned „kestad” maha visatud...
Olen Hardile nii tänulik sellise impulsi eest, no ei saa ükskõikseks jääda tema graatsiliste õhusuudluste, kätevibreerimiste, hardilike lainetamiste hardilikes riietes (läikiv halatt, pidzhaama püksid) või lihtsalt laulusõnade mapi peale, kust sõnu vaadati (ps minu arust ta polegi peast kunagi laulnud)
EI MIDAGI ERILIST.... Hardi laulud (nt Born to be mild, Massikommunikatsioon) on alati täis „keskpärasust” või sellist „konventsiaalsust”, kuid ometi ridade vahelt sai lugeda alati vastupidist...
(Mingisugust suhet meie vahel polnud olnud
seltsimehelikku või ehk hoopis mingit muud
Ainult paljas õhk me vahel, mida palju polnud
raske seisev õhk ja me maigutavad suud
Ilus oli olla, sest et kole oli möödas
kahju ainult et ei juhtund miskit erilist
Võimalusi oli olnud nüüd on kõik nad möödas
kuskil nagu mühises, ma arvan meri vist
EI MIDAGI ERILIST....)
Vaatasin täna lühifilmi Tühirand. Filmid tühjusest meie sees ja ümber on raske ettevõtmine... Veiko Õunpuu ja Rain Tolk on minu arust hea "asja" klassiku ehk Mati Undi samanimelise novelli järgi kokku keeranud. Eht eestlaslik lähenemine, omamoodi, väheke depressiivne, sordiiniga, lakooniline, otsekohene, maaliline, kauge, tühi... sellised märksõnad tulid mõttesse praegu. Jah, ühtegi suurt plaani filmis polnud...Muusika valik oli väga hea. Rain Tolk ja Taavi Eelmaa oma vuntside ja nõuka aegsete liibukate särkide või ülikondadega.... eh ja need zhigullid ja mossed.... Intellektuaal Mati üritamas tagasi võita oma seaduslikku naist Helenat armukese-viiuldaja Eduardi käest. Ehe, brutaalne, aus maamajas toimuv kolmnurk.... tegelased esitamas küsimust Mis on armastus? Kas saabki sellesse üldse uskuda? Igavikuline temaatika... Aga ajastu jällegi haakub SinkuVinku teemaga... Kusjuures just Hardi Volmer, kui lugupeetud filmide rezhissöör, on seda filmi kommenteerinud järgmiselt: „Eesti kino kontekstis on tegemist suhteliselt stiilipuhta seisundifilmiga. Kui tahta midagi kõrvutada, siis natuke aimub Jarmuschit, mis on mulle äärmiselt sümpaatne – selline vaoshoitud, pehme sordineeritud huumor.” Üks kriitik on öelnud, et film räägib väga täpselt „kuidas eestlase kombel tunda armastust”.... Ahjaa, Rain ühe peategelasena, jõi end täis, kui oli vaja filmida joobnud oleku stseene.... Ja nii mitu päeva järjest, kuid ometigi tegijate eesmärk teha low budgetiga head filmi klassikute sulest ja inspiratsiooni saades erinevatelt filmitegijatelt siit ja sealt.
Veebilehel on intervjuu sissejuhatuses nii: „Endine produtsent Veiko Õunpuu ja endine Esto-TV skandalist Rain Tolk räägivad ausalt sellest, kuidas “Diletandid lähevad Kirjandusklassiku kallale” – tuleb välja, et nad on lasknud end mõjutada Vincent Gallo ja Woody Alleni sugustel filmihariduseta amatööridel, stsenaariumi kirjutamise asemel päästetakse puu otsast alla kukkunud kakupoega, peaosatäitja joob ennast purjus inimese mängimiseks maani täis, võtete käigus režissöör mõrvab assistendi. Puhas diletantide värk...”
Vaadates SV laulu VÕIDUMEES, mida esitab J.M.K.E, siis paratamatult tuleb meelde Hulja-88 EÕM suvi, kus põhiliseks tuumikuks oli Kohta-Järve punkarid...vägagi ehedad. Nii oli meil oma punk-bänd, kes ise luuletasid punk-luulet... lisaks pidasime peaaegu-pungi pulmi....igatahes nii mõnigi malevakaaslane on tänaseks võib-olla harjased maha ajanud ja sünnipärase juuksevärviga, kuid ometi olen kindel südames tuksub neil siiani „revolutsionääri” veri. Ma isegi olin sel ajal Ramones ja Sex Pistols fänn, lisaks oli mul endal valge pirakas roosade silmade ja pika sabaga laborirott Nupsik kodus, keda oli mõnus õla peal kanda, viimane oli küll inspireeritud pigem Gunnar Grapsist, aga seegi fanatism algas Rakverest pärast ÕMi suve ja GGG klubiga liitumisest.
Ahjaa üks õhtu, kui juhtmed olid töötegemisest koos ja uduheeringa sündroom täielikult peal, siis parim unerohi oli minna kinno vaatama uut ajaloolist kostüümidraamat „Marie Antoinette”. Mulle, kes ma just olen prantsuse keele õpingutega alustanud, oli see hea meelelahutuslik film... Mitte just üdini lõbus aga tragikoomiline....eriti kui 14 aastane Austria soost Marie sai Prantsusmaa kuningannaks Louis xvi kõrvale. Ja tema ainus eesmärk Austriale ja uuele kodumaale oli poliitilistel kaalutlustel muidugi, sünnitada kiiresti uus dofään (troonipärija). Paraku noor teenager kuningas ei osanud olla kohe piisavalt Mees-armuke, sekski jättis teda külmaks alguses. Tegelaskuju oli ka valitud selline uje, häbelik, lühike, kongusninaline, pruunisilmne jässakas francois. Õukonna reeglid olid naeruväärsed ka noorele kuningannale, nii ta peitis enda frustratsiooni ja üksindustunde pillavates pidudes, tolle aja moeröögatustes (kingakesed, korsetid, üks uhkem kangas kui teine), kõmu pakkuvates intriigides-skandaalides ja armuafäärides. Laste sünniga küpses temaski ka Naine, nii leidis ta tee jälle iseendani ja jäi oma abikaasa kõrvale lõpuni. Tänapäeva moekunstnikel on sealt filmist päris palju shnitti võtta. Muusika on vastupidiselt ajastule hoopiski modernne, mis annab omamoodi vürtsi. Õnneks seda ei näidata, kuidas kuninganna pea 37 aastaselt giljotiinile läheb Prantsuse revolutsiooni ajal, mõnda aega hiljem kui tema abikaasa hukati. Aga Versailles’ loss oma aedade ja kuninganna maakodu olid silmale ja prantsuse keel kõrvale tõeline puhkus.
Tagasi jälle olevikus, siis täna sai läheneva sõbrapäeva puhul õnnitleda eksi peret ja just täna 3 kuuseks saavat pisipõnni ning veel üht olulist inimest minu elus, tänu kellele olen palju õppinud ja arenenud hingeharimise seisukohalt. Ja oma kallitele vanematele tellisin läbi Interflora lilled ja pudeli oma lemmikut Baileys’t, jätkates üllatusterada endale ja neile ning olles tänulik selle eest, et olen siin ja praegu, nii nagu ma olen.
Lõppu sobib hästi SinkuVinku laul IGAÜHES MIDAGI ON
(Küll tuleb aeg ja ravib haavad
peaga saab puruks pekstud müür
Peagi must paljud aru saavad
ma ise ka - on elu avantüür
Emajõel pole õiget kallast
isal on lõdvaks lastud rihm
Tartus ei ole enam "Pallast"
teeklaasis torm ja möllab magnetvihm
R: On igas mehes veidi naist ja naises meest
Mind pole iial petnud vaist, kuid mille eest
on minu neiul siilipea? Et ma ei tea
kumb ta on - kas Leo või Lea
Põrgusse naiste roosamanna
läila on mulle kõik see kraam
Enam sa pole mu sõbranna
kus on mu VEF ja mootorratta raam
Kõigil on nõelad, naelad, paelad
Sipsik ja Graps ja Pilleriin
Miks teil on neetimata kaelad
kui moes on nahk ja kummi dermatiin
Viskame näppu mitte villast
levib vaid heavy Eestimaal
Pole ma poisikeste killast
küll ükskord kangeks keevitajaks saan
Oli see tõsi nüüd või nali
või olen lihtsalt lobamokk
Silm hoia lahti ise vali
kus poole käändub lõpuks Eesti rock)
(R: Jumalaga puberteet
Jää jumalaga puberteet
Elu esimene pidu on peet
Jää jumalaga puberteet
Meri põlvini, habe põlvini
tuju tõuseb taevavõlvini
Pool on purunend, kool on ununend
ilmavaade välja kujunend
Naerdes nügime, selg on prügine
suurde ellu sisse trügime
Mõnda matetud pruute petetud
padjapüüre nätskeks nutetud )
Just see lugu toob mulle meelde oma revolutsioonilise käitumise pubekana nõuka-eestis. Kuigi ega ei osanud ju sel ajal ette kujutada neid võimalusi, mis on täna pubekatel olemas: internet, blogitamine, mobsid, MSN, rate, skype, kaabeltelevisioon, mp3, dvd, videod jne jne jne... Ometi sai selgi ajal üksteisega suheldud, näiteks EÕMis suviti oli ülicool olla, eemal kodust ja tavapärasest keskkonnast.... Kui tagasi mõelda, siis malevad olid need, kus ma väljusin oma tavapärasest kookonist või pigem koorisin maha mitmed kaitsekihid ja olin mina ISE. Kuigi 16 aastane.... ja räägib MINA ISEST..... ehehheh. Aga siiski, põhiloomus on ju sünnist saati sama, ajaga vaid toimub küpsemine ja iseenda pidev otsimine või siis enda leidmine ja kaotamine....ja nii ikka spiraali mööda toimub üks ja sama, aga tasandid on erinevad.
(raha hääle laulu laulab Sinku-Vinkuga Silvi Vrait... hea üllatus näha jazzu või prantsuse shassoonide lauljat, raudset leedit rokkimas Raha Häälest ja näppu viskamas ja hääl on tal hea... kahju et ise suvel seal lauluväljakul ei rokkinud... Silviga seob meid vähemalt 2 ühist omadust: oleme ühel päeval sündinud ja meie esimene kõrgharidus on üks ja sama... naljakas...SV kontserdiga kogus ta veelgi plusspunkte minu silmis).
Aga hetkel on mul tunne, et aeg on minu jaoks tagurpidi käimas ja ikka iga aastaga hinges nooremaks (loe: pubeka aja poole tagasi) minemas, seega puberteedile ütleksin pigem TERE TULEMAST.... sest siis on just kõik valikud alles ees... Kestasid ei ole veel palju kasvanud. Pubekas on hea olla, saab olla kreatiivne (eh omaloominguline, nagu Turistile pahaks pandi) ja öelda seda, mis mõtled, käituda liigse pushi puhul vastupidiselt, kasvõi niisama, et näidata oma trotsi maailma suhtes.... Teha seda, mida üldiselt mass halvustas.... Massid versus indiviid...
Olin koolis oivik, see lihtsalt kukkus nii välja. Ja aktivist olin ka, lisaks koolile lõpetasin muusikakooli, käisin rahvatantsus ja laulukooris, näite- ja kunstiringis ja kõikvõimalikel olümpiaadidel, agitkavades, pioneeri- või komsomoliüritustel. Ja meelest ei lähe, kui õppealajuhataja ütles mulle, kui olin tahtnud loobuda mingist aktsioonist, et noh, KES PALJU TEEB, SEE PALJU JÕUAB.... (miskipärast on see küll nii tänaseni). Aga aeg oli selline keset Eestit, ses maakolkas. Arvatavasti peeti mind labasemalt öeldes ka pugejaks, sest üldjuhul head hinded korreleerusid ju õpetajatele pugemisega. Ühe klassikaaslase vanemad arvasid, et ega ma ju tegelikult ei olnud neid hindeid teadmiste eest saanud, vaid kuidagi sahker-mahker suhtega õpetajatega.... ehehhehe... Võib-olla just sellepärast oli mul päris hea meel kui alles füüsika lõpueksamil libastusin ning 11 aasta kõikide 5-ga tunnistused andsid hõbemedali ja mitte kulla, mida kõik ootasid ja lootsid... Ja õpetaja jaoks olin juba enne põlu all, kuna ei tahtnud matemaatikat õppima minna, vaid pigem humanitaaraineid. Aga mul oli sest suht poogen. Ja läksin ikka seda rada, mis mulle meeldis ja ega kuldmedalist ilma jäämine ei võtnud ära mult neid teadmisi või kogemusi või mõtteid, mis mu peas juba sel ajal olid.... Nii et EI JAHTU ikka veel Sinku-Vinkust, kes mu nostalgia kellad helisema pannud...
(Päris kahju, et ise sel Live SV kontserdil polnud. Nagu sünnipäevadel kombeks, tehakse kingitusi ja sel plaadil on need teiste staaride esitatud SV laulud.... Eriti kui veel SA ÄRA JAHTU laulab Aarne Saluveeri lastekoor või MINA PEAN SAMBAT TANTSIMA SAAMA tuleb Tanel Padarilt ja Sun’ilt. Vürsti õhtujuhtimine on ka väga stiilipuhas... SingerVingerdajate lugu MASSIKOMMUNIKATSIOONi esitab nn Rahva Hääl ehk Erkki-Sven Tüür ja PrimiFutuSürpraisBänd.... ..)
Nii hea oli ikka eile SinkuVinku järgi pubeka kombel rokkida, higi tilkudes, kaelas mingi vilkuv värve vahetav vidin ja must pidulik seelik koos kostüümijakiga ja kõrge kontsaga saabas...eheheh, oli täitsa suva ja missiis et suht kutu-piilu tervest nädalast, peaasi et sai välja elada ja mõned „kestad” maha visatud...
Olen Hardile nii tänulik sellise impulsi eest, no ei saa ükskõikseks jääda tema graatsiliste õhusuudluste, kätevibreerimiste, hardilike lainetamiste hardilikes riietes (läikiv halatt, pidzhaama püksid) või lihtsalt laulusõnade mapi peale, kust sõnu vaadati (ps minu arust ta polegi peast kunagi laulnud)
EI MIDAGI ERILIST.... Hardi laulud (nt Born to be mild, Massikommunikatsioon) on alati täis „keskpärasust” või sellist „konventsiaalsust”, kuid ometi ridade vahelt sai lugeda alati vastupidist...
(Mingisugust suhet meie vahel polnud olnud
seltsimehelikku või ehk hoopis mingit muud
Ainult paljas õhk me vahel, mida palju polnud
raske seisev õhk ja me maigutavad suud
Ilus oli olla, sest et kole oli möödas
kahju ainult et ei juhtund miskit erilist
Võimalusi oli olnud nüüd on kõik nad möödas
kuskil nagu mühises, ma arvan meri vist
EI MIDAGI ERILIST....)
Vaatasin täna lühifilmi Tühirand. Filmid tühjusest meie sees ja ümber on raske ettevõtmine... Veiko Õunpuu ja Rain Tolk on minu arust hea "asja" klassiku ehk Mati Undi samanimelise novelli järgi kokku keeranud. Eht eestlaslik lähenemine, omamoodi, väheke depressiivne, sordiiniga, lakooniline, otsekohene, maaliline, kauge, tühi... sellised märksõnad tulid mõttesse praegu. Jah, ühtegi suurt plaani filmis polnud...Muusika valik oli väga hea. Rain Tolk ja Taavi Eelmaa oma vuntside ja nõuka aegsete liibukate särkide või ülikondadega.... eh ja need zhigullid ja mossed.... Intellektuaal Mati üritamas tagasi võita oma seaduslikku naist Helenat armukese-viiuldaja Eduardi käest. Ehe, brutaalne, aus maamajas toimuv kolmnurk.... tegelased esitamas küsimust Mis on armastus? Kas saabki sellesse üldse uskuda? Igavikuline temaatika... Aga ajastu jällegi haakub SinkuVinku teemaga... Kusjuures just Hardi Volmer, kui lugupeetud filmide rezhissöör, on seda filmi kommenteerinud järgmiselt: „Eesti kino kontekstis on tegemist suhteliselt stiilipuhta seisundifilmiga. Kui tahta midagi kõrvutada, siis natuke aimub Jarmuschit, mis on mulle äärmiselt sümpaatne – selline vaoshoitud, pehme sordineeritud huumor.” Üks kriitik on öelnud, et film räägib väga täpselt „kuidas eestlase kombel tunda armastust”.... Ahjaa, Rain ühe peategelasena, jõi end täis, kui oli vaja filmida joobnud oleku stseene.... Ja nii mitu päeva järjest, kuid ometigi tegijate eesmärk teha low budgetiga head filmi klassikute sulest ja inspiratsiooni saades erinevatelt filmitegijatelt siit ja sealt.
Veebilehel on intervjuu sissejuhatuses nii: „Endine produtsent Veiko Õunpuu ja endine Esto-TV skandalist Rain Tolk räägivad ausalt sellest, kuidas “Diletandid lähevad Kirjandusklassiku kallale” – tuleb välja, et nad on lasknud end mõjutada Vincent Gallo ja Woody Alleni sugustel filmihariduseta amatööridel, stsenaariumi kirjutamise asemel päästetakse puu otsast alla kukkunud kakupoega, peaosatäitja joob ennast purjus inimese mängimiseks maani täis, võtete käigus režissöör mõrvab assistendi. Puhas diletantide värk...”
Vaadates SV laulu VÕIDUMEES, mida esitab J.M.K.E, siis paratamatult tuleb meelde Hulja-88 EÕM suvi, kus põhiliseks tuumikuks oli Kohta-Järve punkarid...vägagi ehedad. Nii oli meil oma punk-bänd, kes ise luuletasid punk-luulet... lisaks pidasime peaaegu-pungi pulmi....igatahes nii mõnigi malevakaaslane on tänaseks võib-olla harjased maha ajanud ja sünnipärase juuksevärviga, kuid ometi olen kindel südames tuksub neil siiani „revolutsionääri” veri. Ma isegi olin sel ajal Ramones ja Sex Pistols fänn, lisaks oli mul endal valge pirakas roosade silmade ja pika sabaga laborirott Nupsik kodus, keda oli mõnus õla peal kanda, viimane oli küll inspireeritud pigem Gunnar Grapsist, aga seegi fanatism algas Rakverest pärast ÕMi suve ja GGG klubiga liitumisest.
Ahjaa üks õhtu, kui juhtmed olid töötegemisest koos ja uduheeringa sündroom täielikult peal, siis parim unerohi oli minna kinno vaatama uut ajaloolist kostüümidraamat „Marie Antoinette”. Mulle, kes ma just olen prantsuse keele õpingutega alustanud, oli see hea meelelahutuslik film... Mitte just üdini lõbus aga tragikoomiline....eriti kui 14 aastane Austria soost Marie sai Prantsusmaa kuningannaks Louis xvi kõrvale. Ja tema ainus eesmärk Austriale ja uuele kodumaale oli poliitilistel kaalutlustel muidugi, sünnitada kiiresti uus dofään (troonipärija). Paraku noor teenager kuningas ei osanud olla kohe piisavalt Mees-armuke, sekski jättis teda külmaks alguses. Tegelaskuju oli ka valitud selline uje, häbelik, lühike, kongusninaline, pruunisilmne jässakas francois. Õukonna reeglid olid naeruväärsed ka noorele kuningannale, nii ta peitis enda frustratsiooni ja üksindustunde pillavates pidudes, tolle aja moeröögatustes (kingakesed, korsetid, üks uhkem kangas kui teine), kõmu pakkuvates intriigides-skandaalides ja armuafäärides. Laste sünniga küpses temaski ka Naine, nii leidis ta tee jälle iseendani ja jäi oma abikaasa kõrvale lõpuni. Tänapäeva moekunstnikel on sealt filmist päris palju shnitti võtta. Muusika on vastupidiselt ajastule hoopiski modernne, mis annab omamoodi vürtsi. Õnneks seda ei näidata, kuidas kuninganna pea 37 aastaselt giljotiinile läheb Prantsuse revolutsiooni ajal, mõnda aega hiljem kui tema abikaasa hukati. Aga Versailles’ loss oma aedade ja kuninganna maakodu olid silmale ja prantsuse keel kõrvale tõeline puhkus.
Tagasi jälle olevikus, siis täna sai läheneva sõbrapäeva puhul õnnitleda eksi peret ja just täna 3 kuuseks saavat pisipõnni ning veel üht olulist inimest minu elus, tänu kellele olen palju õppinud ja arenenud hingeharimise seisukohalt. Ja oma kallitele vanematele tellisin läbi Interflora lilled ja pudeli oma lemmikut Baileys’t, jätkates üllatusterada endale ja neile ning olles tänulik selle eest, et olen siin ja praegu, nii nagu ma olen.
Lõppu sobib hästi SinkuVinku laul IGAÜHES MIDAGI ON
(Küll tuleb aeg ja ravib haavad
peaga saab puruks pekstud müür
Peagi must paljud aru saavad
ma ise ka - on elu avantüür
Emajõel pole õiget kallast
isal on lõdvaks lastud rihm
Tartus ei ole enam "Pallast"
teeklaasis torm ja möllab magnetvihm
R: On igas mehes veidi naist ja naises meest
Mind pole iial petnud vaist, kuid mille eest
on minu neiul siilipea? Et ma ei tea
kumb ta on - kas Leo või Lea
Põrgusse naiste roosamanna
läila on mulle kõik see kraam
Enam sa pole mu sõbranna
kus on mu VEF ja mootorratta raam
Kõigil on nõelad, naelad, paelad
Sipsik ja Graps ja Pilleriin
Miks teil on neetimata kaelad
kui moes on nahk ja kummi dermatiin
Viskame näppu mitte villast
levib vaid heavy Eestimaal
Pole ma poisikeste killast
küll ükskord kangeks keevitajaks saan
Oli see tõsi nüüd või nali
või olen lihtsalt lobamokk
Silm hoia lahti ise vali
kus poole käändub lõpuks Eesti rock)
Sa ära jahtu.....Vol 1
ON NAHAST KINDAD SUL, SU KÄSI MU KÄES,
MIS KAUNIS KARVAMÜTS JA SALL SINU SÜLES-
SEE ON SEE ARMASTUS, LAS IGAÜKS NÄEB.
EI ÕRNUS MEELEST LÄE, KUI KIRJUTAD ÜLES.
PEA SINU DEODORANDIST RINGI MUL KÄIB,
EI SUUDA PEITUDA SU PILKUDE EEST.
SEE ON SEE ARMASTUS, VÕI SULLE KUIS NÄIB?
KUI VAJAD TUGEVAT JA TÕUPUHAST MEEST
Ref:
SA ÄRA, ÄRA JAHTU, KUNI MA SÖÖN,
SA ÄRA, ÄRA JAHTU, KUNI MA TULEN,
SA ÄRA, ÄRA JAHTU, KUNI TEEN TÖÖD,
SA MINU AHI, MILLE KÜTE MA OLEN
Eh, ei olegi jahtunud...Olen ikka veel mõtetes Singer-Vingeriga ... Ja mitte ainult mõtetes, ka B&C-s, kus mõned tunnid tagasi Singer Vinger mängis... Siis lendasin juba juba hoopis 20 aastat tagasi Linnahalli rokkima ja näppu viskama, olgugi et siis oli bänd Turist ja ma ise täiesti puberteet. Jumalaga puberteet, täiesti popp teema ka siis.....SV mängis ühe itifirma foorumi aftekal... ja ma rokkisin nagu 16 aastane- täiesti unustades kõik enda ümber, sukeldudes vaid SV lugudesse, hüpates, rokkides nn klassika järgi...Nii ka Hardi oma lood sisse juhatas--- klassikaline lugu nr 2 jne... No ja mis arvate, rokkis muidugi minu generatsioon, sest ega tänased noored ei tea ega tunne seda, mida SV meie eludesse tõi... Täitsa tavaline nõuka-eesti ja iseseisvunud-eesti inimeste mured ja rõõmud läbi huumori ja peidetud iroonia. Üliarmas ja megavõimas ja südantsoojendav ja powerful energy boost ja nostalgiline ja kuulamapanev ja südamesselõikav....no mida veel, muudkui tuleb adjektiive...nagu Vändrast saelaudu. Aga seda tunnet ja enegeetilist laengut, mida täna kell 20.00 sain B&C-s sellelt noorusaja lemmikult ei anna võrrelda muuga, kui muusikalise orgasmiga.... Igatahes SA ÄRA JAHTU toimis, enam rohkem kuumem ja elavam ja märjem olla ei saa. Selle nädala vaieldamatult hea lõppjaam enne viikendi. Tegelikult oli seal veel palju lahedat: foorumi temaatikaga seotud tantsukava, nn seltskonnamängud, ohtralt sööki ja jooki....
MU HING JÄÄB KINNI, KUI SIND TULEMAS NÄEN,
SU PLUUSI KAELUSEST ÜKS NÄGEMUS KOIDAB.
MU KUUMAD SOSINAD, SU JÄÄKÜMAD KÄED-
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS UNELMAID TOIDAB.
ME ÕNN ON PUHVETIS JA MAGAMISTOAS,
ME ÕNN ON HAIGUS, MIDA ÜHESKOOS PÕETUD,
ME ÕNN ON PIIMASAALI JAHTUNUD ROAS-
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS KINODES NÄHTUD.
Aga samas olin sellise väljaelamise ja chilli täiega välja teeninud, sest SunnyBunnyst oli saanud viimaste nädalatega BusyBunny. Always busy.... Jah, oli raske päev ja raske nädal alates eelmisest viikendist, kuigi iseenesest huvitav ja põnev ja arendav ja proovilepanev. Täna näiteks sellel itikate foorumil (seda küll, et PC tootjate ja edasimüüjate, distide suunal) oli vaja esineda ja paraku teema, millest oli minu ettekanne, oli mulle veel 3 päeva tagasi suhteliselt ähmane ja avastamata maailm. Vahel tekkis isegi trots, et milleks ja miks mina jne jne. Aga kokkuvõttes olen nii rahul, sest sain jälle targemaks, juurde esinemiskogemust, suhtlust „toitumisahela” ühe lüliga, uusi tuttavaid, enesekindlust... Õppimise vaev tasub end alati ära. Kuhjaga, kui mitte kohe, siis mõne aja pärast....
Ühel õhtul ei saanudki prantsuse keelde, vaid olin Domina Ilmarises ühel „very important” üldkoosolekul. Sellest hetkest olin end sidunud ühe organisatsiooni juhatusega ja nagu ma oma „valimisloosungist” lugesin, lubasin kogu organisatsioonile pakkuda ohtralt uusi inspireerivaid ideid ja positiivset energia lisa ja muidugi „värsket” pilku.
Õnneks jõudsin isegi korra trenni, seekord easy-spin...olgu, nädalalõpp tegi omad korrektuurid, aga loomulikult mõjuvatel põhjustel. Viikendi aga olin hoopis Sakal, Ida-Virumaal...Saka Cliff Hotellis tegime oma teamiga meeskonntöökoolitust. Alustasime DiSC mudeli õppimisest...ehehhe olin seda juba peaaegu 10 a tagasi teinud ja he aoli võrrelda, kas isikuprofiil oli samaks jäänud. Mnjah, loomus ei muutu üldiselt, aga 8 aasta tagune tulemus oli kõikides tähtedes identne (DiSC – 6711) ... kes teab, mis on DiSC metoodika, siis need saavad aru... Seega olen läbilõhki ID inimene ehk siis INSPIREERIJA, kellel nii tugev sotsiaalne suhtlus ja elurõõmsus ning kui ka tulemustele orienteeritus. Armastan väljakutseid... Eh rohkem ei jaksa praegu ja homme kirjutan edasi.....Nüüd lähen ja kukun oma unenägude maailma, et homme tervitada järjekordset ilusat päeva....
MA USUN KÕIKE, MIS ON PÄRIT SU SUUST,
NII TIHTI VAATAN SIND JA SALAJA NUTAN.
SA RÄÄGID PÄIKESEST NII SIIRALT JA KUUST-
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS VIIMASE VÕTAB.
KUIS KESET TÄNAVAT END SUUDLEMA SEAD-
EKS OLE HULLEMATKI TEINEKORD TEHTUD-
JUST SELLES POOSIS SA MU MÄLUSSE JÄÄD:
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS KINODES NÄHTUD.
Head ööd! ja varsti Vol 2. Be patient....
MIS KAUNIS KARVAMÜTS JA SALL SINU SÜLES-
SEE ON SEE ARMASTUS, LAS IGAÜKS NÄEB.
EI ÕRNUS MEELEST LÄE, KUI KIRJUTAD ÜLES.
PEA SINU DEODORANDIST RINGI MUL KÄIB,
EI SUUDA PEITUDA SU PILKUDE EEST.
SEE ON SEE ARMASTUS, VÕI SULLE KUIS NÄIB?
KUI VAJAD TUGEVAT JA TÕUPUHAST MEEST
Ref:
SA ÄRA, ÄRA JAHTU, KUNI MA SÖÖN,
SA ÄRA, ÄRA JAHTU, KUNI MA TULEN,
SA ÄRA, ÄRA JAHTU, KUNI TEEN TÖÖD,
SA MINU AHI, MILLE KÜTE MA OLEN
Eh, ei olegi jahtunud...Olen ikka veel mõtetes Singer-Vingeriga ... Ja mitte ainult mõtetes, ka B&C-s, kus mõned tunnid tagasi Singer Vinger mängis... Siis lendasin juba juba hoopis 20 aastat tagasi Linnahalli rokkima ja näppu viskama, olgugi et siis oli bänd Turist ja ma ise täiesti puberteet. Jumalaga puberteet, täiesti popp teema ka siis.....SV mängis ühe itifirma foorumi aftekal... ja ma rokkisin nagu 16 aastane- täiesti unustades kõik enda ümber, sukeldudes vaid SV lugudesse, hüpates, rokkides nn klassika järgi...Nii ka Hardi oma lood sisse juhatas--- klassikaline lugu nr 2 jne... No ja mis arvate, rokkis muidugi minu generatsioon, sest ega tänased noored ei tea ega tunne seda, mida SV meie eludesse tõi... Täitsa tavaline nõuka-eesti ja iseseisvunud-eesti inimeste mured ja rõõmud läbi huumori ja peidetud iroonia. Üliarmas ja megavõimas ja südantsoojendav ja powerful energy boost ja nostalgiline ja kuulamapanev ja südamesselõikav....no mida veel, muudkui tuleb adjektiive...nagu Vändrast saelaudu. Aga seda tunnet ja enegeetilist laengut, mida täna kell 20.00 sain B&C-s sellelt noorusaja lemmikult ei anna võrrelda muuga, kui muusikalise orgasmiga.... Igatahes SA ÄRA JAHTU toimis, enam rohkem kuumem ja elavam ja märjem olla ei saa. Selle nädala vaieldamatult hea lõppjaam enne viikendi. Tegelikult oli seal veel palju lahedat: foorumi temaatikaga seotud tantsukava, nn seltskonnamängud, ohtralt sööki ja jooki....
MU HING JÄÄB KINNI, KUI SIND TULEMAS NÄEN,
SU PLUUSI KAELUSEST ÜKS NÄGEMUS KOIDAB.
MU KUUMAD SOSINAD, SU JÄÄKÜMAD KÄED-
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS UNELMAID TOIDAB.
ME ÕNN ON PUHVETIS JA MAGAMISTOAS,
ME ÕNN ON HAIGUS, MIDA ÜHESKOOS PÕETUD,
ME ÕNN ON PIIMASAALI JAHTUNUD ROAS-
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS KINODES NÄHTUD.
Aga samas olin sellise väljaelamise ja chilli täiega välja teeninud, sest SunnyBunnyst oli saanud viimaste nädalatega BusyBunny. Always busy.... Jah, oli raske päev ja raske nädal alates eelmisest viikendist, kuigi iseenesest huvitav ja põnev ja arendav ja proovilepanev. Täna näiteks sellel itikate foorumil (seda küll, et PC tootjate ja edasimüüjate, distide suunal) oli vaja esineda ja paraku teema, millest oli minu ettekanne, oli mulle veel 3 päeva tagasi suhteliselt ähmane ja avastamata maailm. Vahel tekkis isegi trots, et milleks ja miks mina jne jne. Aga kokkuvõttes olen nii rahul, sest sain jälle targemaks, juurde esinemiskogemust, suhtlust „toitumisahela” ühe lüliga, uusi tuttavaid, enesekindlust... Õppimise vaev tasub end alati ära. Kuhjaga, kui mitte kohe, siis mõne aja pärast....
Ühel õhtul ei saanudki prantsuse keelde, vaid olin Domina Ilmarises ühel „very important” üldkoosolekul. Sellest hetkest olin end sidunud ühe organisatsiooni juhatusega ja nagu ma oma „valimisloosungist” lugesin, lubasin kogu organisatsioonile pakkuda ohtralt uusi inspireerivaid ideid ja positiivset energia lisa ja muidugi „värsket” pilku.
Õnneks jõudsin isegi korra trenni, seekord easy-spin...olgu, nädalalõpp tegi omad korrektuurid, aga loomulikult mõjuvatel põhjustel. Viikendi aga olin hoopis Sakal, Ida-Virumaal...Saka Cliff Hotellis tegime oma teamiga meeskonntöökoolitust. Alustasime DiSC mudeli õppimisest...ehehhe olin seda juba peaaegu 10 a tagasi teinud ja he aoli võrrelda, kas isikuprofiil oli samaks jäänud. Mnjah, loomus ei muutu üldiselt, aga 8 aasta tagune tulemus oli kõikides tähtedes identne (DiSC – 6711) ... kes teab, mis on DiSC metoodika, siis need saavad aru... Seega olen läbilõhki ID inimene ehk siis INSPIREERIJA, kellel nii tugev sotsiaalne suhtlus ja elurõõmsus ning kui ka tulemustele orienteeritus. Armastan väljakutseid... Eh rohkem ei jaksa praegu ja homme kirjutan edasi.....Nüüd lähen ja kukun oma unenägude maailma, et homme tervitada järjekordset ilusat päeva....
MA USUN KÕIKE, MIS ON PÄRIT SU SUUST,
NII TIHTI VAATAN SIND JA SALAJA NUTAN.
SA RÄÄGID PÄIKESEST NII SIIRALT JA KUUST-
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS VIIMASE VÕTAB.
KUIS KESET TÄNAVAT END SUUDLEMA SEAD-
EKS OLE HULLEMATKI TEINEKORD TEHTUD-
JUST SELLES POOSIS SA MU MÄLUSSE JÄÄD:
SEE ON SEE ARMASTUS, MIS KINODES NÄHTUD.
Head ööd! ja varsti Vol 2. Be patient....
Thursday, February 1, 2007
Bonjour! Çomment ca va?
Bonjour. Je m’appelle SunnyBunny. Je suis Caribbean Queen . Je suis estonienne. J’habite a Tallinn. Je parle anglais et francais. Eheheh, see oli üks pisike killuke minu kõige esimesest prantsuse keele tunnist, mis mõni tund tagasi lõppes.
Ma poleks elu sees arvanud, et esmaspäeva päeval pähe tulnud uitmõte juba kolmapäev on teoks saanud. Tegelikult algas kõik palju kaugemalt, esmalt sellest, et pidevalt sattusin nägema filme, kus Prantsusmaalt meeldejäävaid ja hingekraapivaid pildikesi ja lõpuks selleni, et Maailm on piisavalt väike, et mitte kohata päris elusaid prantslasi. Kuigi tuleb tunnistada, et mul oli tugev eelarvamus prantslaste suhtes, pidades neid kõigi Vahemere maade rahvaste sarnaseks (pealetükkivad, ülevoolavad, sõnaloopijad, moosijad jne jne nagu itaallased). Tegelikult ei ole ma kunagi prantslastega üldse suhelnud. Paar korda vaid Pariisis muianud nende ülbuse üle, et nad vaid prantsuse keelt peavad maailma keeleks ja üldse inglise keelt ei taha rääkida. Samas Pariis ja Vahemere-äärne Prantsusmaa mulle vägagi meeldivad. Kui ma nüüd Hea Aasta filmi ära nägin, siis tekkis veelgi huvi Prantsuse veinikultuuri, rahvuse ja kultuuri suhtes. Aga see keel on mulle õppimiseks täielik väljakutse, eriti hääldus, aga väljakutsed ju mulle meeldivad. Ja teha 100% ristipidi otsuseid ka, sest algselt tahtsin ju hoopis Hispaania keelt õppida, küll jõuab sedagi, õigel ajal. Aga tegu tehtud ja eile sai ühendust võetud Prantsuse Kultuurikeskusega ja nii ma sealt teada saingi, et on just alanud semestril veel mõni vaba koht algajate grupis olemas. Ehk siis kahe päeva tagusest mõttest sai täna reaalsus. Ja tagasiteed minu jaoks ei ole. Kuna liitusin grupiga teises tunnis, siis pool tänast tundi oli nagu hiina keel, kuid lõpuks hakkas kõrv harjuma täiesti tumedanahalise prantslase (Vt Caribbean Queeni videost, täpselt Billy Oceani koopia välimuselt, ehehhe) emakeelega ja tunni lõpuks ei olnudki nii hirmus ise suud lahti teha. Seda enam, et enne tundi oli tööl "väike" kontori avamispidu ning siis sai kurku mõnusa veiniga turgutatud ning PisiPehme bändi laiendatud koosseisus ühiselt kaanonit lauldud ühe kolleegi tehtud „Kontor”ilaulu - featuring Volkonski „ Punker”, mis küll kakofooniana kohati kõlas, aga nii see oligi mõeldud... Ei mingeid nõudeid viisipidamise osas. Flöödisoolo ja väike tantsuline kaera-jaan loo lõpuks oli hea punkt. Igatahes Kontor sai pidulikult sisse pühitsetud ning mis peamine--- oli lõbus kõigil. Eriti veel neil, kes X-Box rallil osalesid ja paaris üksteist muudkui üle trumbata püüdsid.
Aga algse teema juurde tagasi tulles, pean tunnistama, et Inimesed on igal pool siiski sarnased, kõikide oma igapäeva murede ja rõõmudega, vaid ajalooline taust on teine. Ja ega ka prantsased ei ole meist erinevad, võib-olla pisut temperamentsemad, emotsionaalsemad ja avatumad. Aga siiski kipun arvama, et kõik on inimeses kinni. Isegi tunnen, et olen suhteliselt nende sarnane, vähemalt aeg-ajalt lööb minulgi keevaline, liigtemperamentne loomus välja. Seega pole vahet, kus riigis sa oled sündinud ja mis keelt räägid. Piire pole ammu enam olemas, piirid on vaid meie endi loodud ja meie peas. Seega laskem need lahti..... ja olgem tolerantsed.
Viimasel ajal on tõeline ralli Ajaga toimuma hakanud, kes võitjaks tuleb... kahtlustki pole.... sündmusi on nii palju olnud, et isegi jäädvustada pole enam neid siia jõudnud. Kui siit hetkest siiski veidi tagasi minna, siis eelmine nädal oli nii pingeline, et lõpuks lõpetasin Haapsalus Fra Mares , mida soojalt soovitan neile, kes siiski on nõus endale aeg-ajalt Aega ostma või võtma. Mina võtsin ja missiis, et varahommikul, üks unine uduheeringas ( loe noor tööliskutt) mu auto külje ära rihtis, arvates et alla saab sõita ka sealt, kus teised tavaliselt üles viaduktile ühesuunaliselt teelt keeravad. Aga juhtub apsakaid kõigiga. Õnneks oli õnnelik mats, sest auto sõidab ja iluvead ei takista sihtpunktist A sihtpunkti B jõudmast. Igatahes, valisin paketi PÄEV ISEENDALE ja seda ma sain, eriti hea oli see detsembris avatud uus osa, Thalasso pool . ...uued toad, Thalasso Spa..... Massaaz oli super ja sellele järgnev Thalasso Spa mitme-tunnine mõnu 6 erisaunas (infrapuna, sanaarium, soolasaun jne), basseinides – sees ja väljas (kusjuures kuumas välibasseinis ja lumetormises tuules oli superkaif kontraste nautida).... jugade ja kõuekärgatuste all....oli just see, mida vaja. Eriti mõnus oli Lebola, kus ikka täielik Rahu saabus...seda siis rahustava lounge muusika saatel, mida sai klappidega kuulata ja lebotoolil, mis tehtud kivist ja mida sai soojaks reguleerida.... Õhtul pärast õhtusööki oli päris naljakas moment see, kui kõik eestlased vaatasid muigel näoga, kuidas soomlaste bändi esimese looga astus sisse hunnik soome penskareist paarikesi, kes kohe tantsima hakkasid ja ikka seda nn oma stiili, mida vist eestlased järgi väga ei tee.... Firmade seas pidi koht populaarne olema, nii seminaride jaoks kui kal lihtsalt boonuseks töötajatele. Usun, et suvel on seal võrratu, asub ju ta kohe Paralepa rannas. Ainus, mis seal soovida jätab on toitlustus.... naistele sobiv, kuna valik tervislik ja väike, meestele võib probleemne tunduda. Ja restorani teeninduses on ka veel kõvasti arenguruumi, aga õnneks korvab toidu kõik see super uus Thalasso osa oma võrratu Spa-ga.
Nädalavahetusel oli veel hea võimalus nautida uut balletti Sülfiid . Romantiline ballett, mis väga mõnusa kultuuriampsu pakkus... Rahvusooper Estonia maja, muusika, dekoratsioonid ja mitmekesine tantsijate grupp, shotimaale omased elemendid....ja see emotsioon.....miimika, et edasi anda sisu. Teema ise oli ka nagu ikka...armastustest...... Ikka meile omastest teemadest: inimese duaalsus (pluss ja miinus), hing ja mõistus, igavene armastus ja surm, tunded tunded tunded......
Ja kel veel jõudu mõttetegevusega tegeleda, siis soojalt soovitan kinos vaadata Allikat (Fountain ) või põhjanaabrite Äärelinna tuled . Esimene neist vägagi mõtlemapanev lugu ühest hingest eriaegadel, neist läbivast naispeategelasest ning muidugi Elupuust, mille ümber kogu triangel käib.... Teine seevastu andis mulle täiega mõista, et vaata ja naudi oma Elu, mis sul täna on, sest see mida Aki Kaurasmäki näitas, see oli masendav.... Seega kui tahad teada, kui hästi sa elad...mine kindlasti vaatama Äärelinna tulesid ja pärast seda ehk näed veidi värskema pilguga oma elu....at least you can try...Ahjaa, Aki filmi ees linastus lühike eestlaste tragikoomiline muinasjutt VÄGEV VÕLUR .... ka see oli päris sügav....”Oleks” on paha poiss...sellega paraku midagi elus ära ei tee..... Ja lisaks vaatasin kodus üht päris lahedat videot The Secrets meie mõistusest kui tugevast vahendist, millega on võimalik kõik unistused ellu viia, kui vaid piisavalt soovitakse ja viitsitakse endaga tööd teha. Everything is possible.... and miracles happen every day. Mulle ei olnud seal midagi uut, küll aga kordamine uue nurga alt on ikka vajalik.
Ja mainimata ei saa jätta ka viimast teatrielamust Sekstett a’la carte Vanemuise teatris. Neil Simon oli oma komöödias kenasti oma kolm abielu läbi huumoriprisma kokku võtnud. Oli eluline, naljakas, hoogne, mõtlemapanev, küsimusi tekitav, paralleele tõmbav....ja etenduse kava oli väärtus omaette: retseptide, testiga, hunniku tsitaatide ja väikeste nippidega, kuidas anda oma suhtele elujõudu juurde. Seega tükk täiesti elust endast.......Igatahes lugesin jälle välja seda, et suhtes inimesed ei räägi omavahel või siis liiga vähe ning sellest tekib edasi vale arusaam....lumepalli efektina, minnaksegi lõpuks lahku.... Nii et räägi inimesega, nagu ikka, kehtib igalpool.
Jah, see jada oleks veel pikem, mida kuulnud ja näinud.... ja pikem jada lahedate üritustega ees... Näituseks homme ameerika kultusfilmide avamisüritus koos kino vaatamisega Sõpruses, või Saka Cliff Hotell Spa-s nädalavahetusel koos team-buildinguga või hoopiski kuskil metsavahel suusarajal või miks ka mitte prantsuse keelt õppides koos prantsuse veiniga...
Au revoir. A bientôt.
Ma poleks elu sees arvanud, et esmaspäeva päeval pähe tulnud uitmõte juba kolmapäev on teoks saanud. Tegelikult algas kõik palju kaugemalt, esmalt sellest, et pidevalt sattusin nägema filme, kus Prantsusmaalt meeldejäävaid ja hingekraapivaid pildikesi ja lõpuks selleni, et Maailm on piisavalt väike, et mitte kohata päris elusaid prantslasi. Kuigi tuleb tunnistada, et mul oli tugev eelarvamus prantslaste suhtes, pidades neid kõigi Vahemere maade rahvaste sarnaseks (pealetükkivad, ülevoolavad, sõnaloopijad, moosijad jne jne nagu itaallased). Tegelikult ei ole ma kunagi prantslastega üldse suhelnud. Paar korda vaid Pariisis muianud nende ülbuse üle, et nad vaid prantsuse keelt peavad maailma keeleks ja üldse inglise keelt ei taha rääkida. Samas Pariis ja Vahemere-äärne Prantsusmaa mulle vägagi meeldivad. Kui ma nüüd Hea Aasta filmi ära nägin, siis tekkis veelgi huvi Prantsuse veinikultuuri, rahvuse ja kultuuri suhtes. Aga see keel on mulle õppimiseks täielik väljakutse, eriti hääldus, aga väljakutsed ju mulle meeldivad. Ja teha 100% ristipidi otsuseid ka, sest algselt tahtsin ju hoopis Hispaania keelt õppida, küll jõuab sedagi, õigel ajal. Aga tegu tehtud ja eile sai ühendust võetud Prantsuse Kultuurikeskusega ja nii ma sealt teada saingi, et on just alanud semestril veel mõni vaba koht algajate grupis olemas. Ehk siis kahe päeva tagusest mõttest sai täna reaalsus. Ja tagasiteed minu jaoks ei ole. Kuna liitusin grupiga teises tunnis, siis pool tänast tundi oli nagu hiina keel, kuid lõpuks hakkas kõrv harjuma täiesti tumedanahalise prantslase (Vt Caribbean Queeni videost, täpselt Billy Oceani koopia välimuselt, ehehhe) emakeelega ja tunni lõpuks ei olnudki nii hirmus ise suud lahti teha. Seda enam, et enne tundi oli tööl "väike" kontori avamispidu ning siis sai kurku mõnusa veiniga turgutatud ning PisiPehme bändi laiendatud koosseisus ühiselt kaanonit lauldud ühe kolleegi tehtud „Kontor”ilaulu - featuring Volkonski „ Punker”, mis küll kakofooniana kohati kõlas, aga nii see oligi mõeldud... Ei mingeid nõudeid viisipidamise osas. Flöödisoolo ja väike tantsuline kaera-jaan loo lõpuks oli hea punkt. Igatahes Kontor sai pidulikult sisse pühitsetud ning mis peamine--- oli lõbus kõigil. Eriti veel neil, kes X-Box rallil osalesid ja paaris üksteist muudkui üle trumbata püüdsid.
Aga algse teema juurde tagasi tulles, pean tunnistama, et Inimesed on igal pool siiski sarnased, kõikide oma igapäeva murede ja rõõmudega, vaid ajalooline taust on teine. Ja ega ka prantsased ei ole meist erinevad, võib-olla pisut temperamentsemad, emotsionaalsemad ja avatumad. Aga siiski kipun arvama, et kõik on inimeses kinni. Isegi tunnen, et olen suhteliselt nende sarnane, vähemalt aeg-ajalt lööb minulgi keevaline, liigtemperamentne loomus välja. Seega pole vahet, kus riigis sa oled sündinud ja mis keelt räägid. Piire pole ammu enam olemas, piirid on vaid meie endi loodud ja meie peas. Seega laskem need lahti..... ja olgem tolerantsed.
Viimasel ajal on tõeline ralli Ajaga toimuma hakanud, kes võitjaks tuleb... kahtlustki pole.... sündmusi on nii palju olnud, et isegi jäädvustada pole enam neid siia jõudnud. Kui siit hetkest siiski veidi tagasi minna, siis eelmine nädal oli nii pingeline, et lõpuks lõpetasin Haapsalus Fra Mares , mida soojalt soovitan neile, kes siiski on nõus endale aeg-ajalt Aega ostma või võtma. Mina võtsin ja missiis, et varahommikul, üks unine uduheeringas ( loe noor tööliskutt) mu auto külje ära rihtis, arvates et alla saab sõita ka sealt, kus teised tavaliselt üles viaduktile ühesuunaliselt teelt keeravad. Aga juhtub apsakaid kõigiga. Õnneks oli õnnelik mats, sest auto sõidab ja iluvead ei takista sihtpunktist A sihtpunkti B jõudmast. Igatahes, valisin paketi PÄEV ISEENDALE ja seda ma sain, eriti hea oli see detsembris avatud uus osa, Thalasso pool . ...uued toad, Thalasso Spa..... Massaaz oli super ja sellele järgnev Thalasso Spa mitme-tunnine mõnu 6 erisaunas (infrapuna, sanaarium, soolasaun jne), basseinides – sees ja väljas (kusjuures kuumas välibasseinis ja lumetormises tuules oli superkaif kontraste nautida).... jugade ja kõuekärgatuste all....oli just see, mida vaja. Eriti mõnus oli Lebola, kus ikka täielik Rahu saabus...seda siis rahustava lounge muusika saatel, mida sai klappidega kuulata ja lebotoolil, mis tehtud kivist ja mida sai soojaks reguleerida.... Õhtul pärast õhtusööki oli päris naljakas moment see, kui kõik eestlased vaatasid muigel näoga, kuidas soomlaste bändi esimese looga astus sisse hunnik soome penskareist paarikesi, kes kohe tantsima hakkasid ja ikka seda nn oma stiili, mida vist eestlased järgi väga ei tee.... Firmade seas pidi koht populaarne olema, nii seminaride jaoks kui kal lihtsalt boonuseks töötajatele. Usun, et suvel on seal võrratu, asub ju ta kohe Paralepa rannas. Ainus, mis seal soovida jätab on toitlustus.... naistele sobiv, kuna valik tervislik ja väike, meestele võib probleemne tunduda. Ja restorani teeninduses on ka veel kõvasti arenguruumi, aga õnneks korvab toidu kõik see super uus Thalasso osa oma võrratu Spa-ga.
Nädalavahetusel oli veel hea võimalus nautida uut balletti Sülfiid . Romantiline ballett, mis väga mõnusa kultuuriampsu pakkus... Rahvusooper Estonia maja, muusika, dekoratsioonid ja mitmekesine tantsijate grupp, shotimaale omased elemendid....ja see emotsioon.....miimika, et edasi anda sisu. Teema ise oli ka nagu ikka...armastustest...... Ikka meile omastest teemadest: inimese duaalsus (pluss ja miinus), hing ja mõistus, igavene armastus ja surm, tunded tunded tunded......
Ja kel veel jõudu mõttetegevusega tegeleda, siis soojalt soovitan kinos vaadata Allikat (Fountain ) või põhjanaabrite Äärelinna tuled . Esimene neist vägagi mõtlemapanev lugu ühest hingest eriaegadel, neist läbivast naispeategelasest ning muidugi Elupuust, mille ümber kogu triangel käib.... Teine seevastu andis mulle täiega mõista, et vaata ja naudi oma Elu, mis sul täna on, sest see mida Aki Kaurasmäki näitas, see oli masendav.... Seega kui tahad teada, kui hästi sa elad...mine kindlasti vaatama Äärelinna tulesid ja pärast seda ehk näed veidi värskema pilguga oma elu....at least you can try...Ahjaa, Aki filmi ees linastus lühike eestlaste tragikoomiline muinasjutt VÄGEV VÕLUR .... ka see oli päris sügav....”Oleks” on paha poiss...sellega paraku midagi elus ära ei tee..... Ja lisaks vaatasin kodus üht päris lahedat videot The Secrets meie mõistusest kui tugevast vahendist, millega on võimalik kõik unistused ellu viia, kui vaid piisavalt soovitakse ja viitsitakse endaga tööd teha. Everything is possible.... and miracles happen every day. Mulle ei olnud seal midagi uut, küll aga kordamine uue nurga alt on ikka vajalik.
Ja mainimata ei saa jätta ka viimast teatrielamust Sekstett a’la carte Vanemuise teatris. Neil Simon oli oma komöödias kenasti oma kolm abielu läbi huumoriprisma kokku võtnud. Oli eluline, naljakas, hoogne, mõtlemapanev, küsimusi tekitav, paralleele tõmbav....ja etenduse kava oli väärtus omaette: retseptide, testiga, hunniku tsitaatide ja väikeste nippidega, kuidas anda oma suhtele elujõudu juurde. Seega tükk täiesti elust endast.......Igatahes lugesin jälle välja seda, et suhtes inimesed ei räägi omavahel või siis liiga vähe ning sellest tekib edasi vale arusaam....lumepalli efektina, minnaksegi lõpuks lahku.... Nii et räägi inimesega, nagu ikka, kehtib igalpool.
Jah, see jada oleks veel pikem, mida kuulnud ja näinud.... ja pikem jada lahedate üritustega ees... Näituseks homme ameerika kultusfilmide avamisüritus koos kino vaatamisega Sõpruses, või Saka Cliff Hotell Spa-s nädalavahetusel koos team-buildinguga või hoopiski kuskil metsavahel suusarajal või miks ka mitte prantsuse keelt õppides koos prantsuse veiniga...
Au revoir. A bientôt.
Thursday, January 11, 2007
SOOJUST, VÄRVE, RÕÕMU, VABADUST....
Täna oli plaanivaba (või rutiinivaba?) päev.....Tegin kõike täpselt nii nagu ei plaaninud....Hommikul tööle sõites, otsustasin mitte osaleda ühel suuremat ja tähtsamat sorti koosolekul, kuna tundus, et see ei ole prioriteet nr 1 hetkel..... Pärastlõunat oleks ju võinud ka koolitusel olla, kuid jällegi tundus, et täna pole see päev, kus nice-to-know infot saada... Lõunalt tagasi jalutades lubasin endale, et plaadipoest küll läbi ei astu....Eh, nõrgaks osutusin ja JÄLLEGI kaasas mitu head muusikaplaati ja filmi pimedateks õhtuteks..... Nii mul kummitabki kõrvus Röövlitütar Ronja etendusest Suvelaul ühe kindla fraasiga SOOJUST, VÄRVE, RÕÕMU, VABADUST Allan Vainola loomingust. Ja veel enne tööpäeva lõppu mõtlesin, et läheks ikka noortekoja üldkogule, et huvitav koht ja esineja.......aga siis tundus, et juhe on viimastest nädalatest nii koos ja lihtsalt vaim ei võta. Aga tegelikult igale väiksele langusele järgneb tõus, igale tõusule järgnemas veidi raskem periood, seda hinnatavam on jälle järgnev tõus. ....
Vist sombune, vihmane ja pime aeg viimsegi energiaraasu viinud. Tundsin, et vajan SOOJUST, VÄRVE, RÕÕMU, VABADUST....... Just seda, mida Röövlitütar Ronjagi oma laulus rõhutab.....SUVE.....kasvõi hinge kui õues seda pole.....soovida saab alati ja kõik on võimalik, kui vaid usud... Mina oma SUVE täna leidsin..... läbi selle SUVELAULU... oli hea tunne üles leida igapäeva plaanide ja kohustuste koorma alt see väike Röövlitüdruk, kes ikka julgeb teha nii nagu meeldib.
Lõpuks out-of-blue läksime lapsega hoopis kinno James Bondi ehk Casino Royale’t vaatama. Ja ei kahetse, valik oli hea, sest pärast Lost Continendis mõnusat hea ja parema nautimist, tundsin end nagu Duracelli Bunny jälle, silmad särasid ja kätega vehkides seletasin teistele kui hea boost’i kinost sain.... Nii hea, et tuli praegu isu kirjutada blogisse.....Olin jälle SOE, VÄRVILINE, RÕÕMUS ja VABA....
(Jah elada võiks nagu tahaks
ja muret ei peaks tundma millestki
ja sinu tegusid ei pandaks pahaks
ja sõltuma ei pea kellestki
vaba kui lind, kui metsik hobune
vaba kui lind, kui metsik hobune
ja vabalt võid joosta kui tahad
ja luba ei pea saama kelleltki
nii metsas ja mäel oled vaba
kui suvi käes, suland talve kilp
vaba kui lind, kui metsik hobune
vaba kui lind, kui metsik hobune
suvi, suvi ootasin sind kaua
päiksest, vihmast, vikerkaarest laulan
soojust, värve, rõõmu, vabadust
soojust, värve, rõõmu, vabadust
by Allan Vainola, Andres Dvinjaninov)
Aga uus James.... James Bond oli tõesti nii hea nagu räägiti....vist vaataks korra veel, sest sündmused jooksid nii kiiresti, et vahepeal tundus mõni küsimärk õhku jäävat, et kes ikka kelle jaoks sebib. Pole muidugi need vanadki Bondid meeles.... aga nurr.... see Bond oli nagu igavene komm.....nii nagu peabki, saja eluga ja mõnusa musklimänguga, siniste silmadega, lohukestega põskedes ja armidega, mis naispeategelase poolt just Tema, Jamesi, mehisemaks meheks maailmas tegi.... Vesper (naispeategelane, Bondi fake-sõbranna, nn RAHA ehk esindaja rahandusministeeriumist) oli see, kes ütles, et isegi kui ta Teda ei saa, siis jääb talle Tema väike sõrm ja naeratus. Tegelikult see Naine oli paras pähkel, nagu ta ise ütles enda kohta, complicated..... seda rohkem see Bondile pinget pakkus. Aga ometi suutis Temake Bondi karmi koore üles sulatada....ja Tema „ turvavöö” ära võtta ja üheks hetkes isegi läks erru selle Naise pärast, siis kui seilasid purjekaga mööda maailma. Tore oli näha tuttavaid sadamaid, nt Helsingi, Veneetsia....
No ega ükski Bondi film pole olnud ilma ARMASTUSETA või Bond pole kunagi jäänud ilma Paariliseta.... selles filmis muidugi ei olnud lõpupuänt nii läila kui vanades bondides. Puänt tundus kogu aeg käes olema, aga ei....
Aga see HÄÄL, mis Jamesil oli.... see oli ka nähtus omaette, minu arust parim Bond....palju armsam ja omam ja lähemal, kui eelmised.... Kahju, et pokkeris nii kehv asjatundja olen, igatahes mulle mõjus see, kuidas Bond tegelikult ei olnud niivõrd kaardiguru kuivõrd SUPER INIMESTELUGEJA ja selle baasil tunded väljalülitav-kui-vaja helikiirusel riskija ja tegutseja. Meelde jäi James’i ütlus, et KÕIK REEDAVAD KÕIKI, välja arvatud too Naine....Seoses sellega, Naine teadis väga hästi, kuidas story lõpeb. Kogu lõppu siia kirja ei pane, muidu poleks ju huvitav.
Kahju, et meelde ei jäänud superkokteili retsept, mida ta kaardilauas vastaste tundmaõppimiseks endale segada lasi. Ja mille peale, ka teised lauas seda tellisid, nii et põhiPAHA silmast "veripisarad" tulid.
Tegelikult on Bond nagu inime ikka: oskas küll tunded ja emotsioonid õigetel hetkedel välja lülitada, et tapamasinat mängida (ehk oma tööd teha), kuid ometi oli nii karmi koore all Mees mis Mees, mehiseim ja samas haavatuim Mees, seda vastassoo poolt.
Kokteilidega seoses meenub üks hiljutine sünnipäevapidu, mis sai alguse vanalinna kontoris ning mille aknast paistis Raekoja torn ja küünaldesäras kuusepuu..Nurr... väga armas hetkepildike mällu.. Laual hunnik kirjusid alkohole ja kokteiliraamat.... Ühe amatöör-kogenud kokteilisegaja saatel segasime endile sisse Blue Lagooni, Planter’s Punchi, Capirovkat, Sunrise...SOOJAD, VÄRVILISED, RÕÕMSAD ja VABAD..... :-) Ja mitte ühekordselt.. et siis lõbusalt "lamenti" lüüa Amigos Lamendi saatel.... B52-d Amigos olid muidugi toredad sissejuhatused, mis kokkuvõttes ruttu lõppvaatusesse ehk koju viisid.
Rääkimata vana-aasta ärasaatmisest Mad BOY (tegelikult Playboy) Music Awardil Pärnus Strandis.... ka sealsed ärasaatmisjoogid ei jäänud alla kokteilisünnale. Seda enam, et Playboy ajakirja kaante vahelt tulnud jänkukesed, elvised, boratid jms kirjud-säravad staarid elasid oma rolli momentaalselt sisse... Mulle on stiilikad alati istunud – hea võimalus raamist välja tulla ja end lõbusalt tunda.
Osad peolised mu lauas mainisid, et pole kunagi käinud sellistel pidudel ja et nii varajane peo käimaminek eestlastele teps mitte nii tavapärane pole. Aga eestlane on täitsa tavaline elukas nagu iga teinegi rahvus, vaid külmas kliimas võtab sulamine ja lõdvaks laskmine veidi rohkem aega. Igatahes oli SOE, RÕÕMUS, VÄRVILINE ja täis VABADUST vana ära saatmine ja uue vastu võtmine. Valisime parimaid muusikavideosid, mis peoliste poolt konkursile esitatud. Zhürii kommentaarid ajasid kohati silma märjaks, naerust muidugi. Rokkisime vale-ZZ-Topi ja Elvise järgi, nautisime sisest ilutulestikku.... Lubasime, et järgmine aasta ei tule muud ärasaatmise peod kõne allagi, kui vaid MADi oma....Sest aeg-ajalt väheke MAD olla pole paha....Ja lubadusi võib ju endale uue aasta algul ikka anda....eriti selliseid.... Kuuldavasti pidi varsti afterparty tulema.... Siis oleks päris tore näha, kes siis peol käisid, sest ega ka järgmine päev ei tundnud hommikusöögi lauas eelmise õhtu staare ära....
Aga homme on jälle brand new day ehk carpe diem! Ja uus blogi hiirte ja rottide ja sigade teemadel juba meeles mõlkumas....
Vist sombune, vihmane ja pime aeg viimsegi energiaraasu viinud. Tundsin, et vajan SOOJUST, VÄRVE, RÕÕMU, VABADUST....... Just seda, mida Röövlitütar Ronjagi oma laulus rõhutab.....SUVE.....kasvõi hinge kui õues seda pole.....soovida saab alati ja kõik on võimalik, kui vaid usud... Mina oma SUVE täna leidsin..... läbi selle SUVELAULU... oli hea tunne üles leida igapäeva plaanide ja kohustuste koorma alt see väike Röövlitüdruk, kes ikka julgeb teha nii nagu meeldib.
Lõpuks out-of-blue läksime lapsega hoopis kinno James Bondi ehk Casino Royale’t vaatama. Ja ei kahetse, valik oli hea, sest pärast Lost Continendis mõnusat hea ja parema nautimist, tundsin end nagu Duracelli Bunny jälle, silmad särasid ja kätega vehkides seletasin teistele kui hea boost’i kinost sain.... Nii hea, et tuli praegu isu kirjutada blogisse.....Olin jälle SOE, VÄRVILINE, RÕÕMUS ja VABA....
(Jah elada võiks nagu tahaks
ja muret ei peaks tundma millestki
ja sinu tegusid ei pandaks pahaks
ja sõltuma ei pea kellestki
vaba kui lind, kui metsik hobune
vaba kui lind, kui metsik hobune
ja vabalt võid joosta kui tahad
ja luba ei pea saama kelleltki
nii metsas ja mäel oled vaba
kui suvi käes, suland talve kilp
vaba kui lind, kui metsik hobune
vaba kui lind, kui metsik hobune
suvi, suvi ootasin sind kaua
päiksest, vihmast, vikerkaarest laulan
soojust, värve, rõõmu, vabadust
soojust, värve, rõõmu, vabadust
by Allan Vainola, Andres Dvinjaninov)
Aga uus James.... James Bond oli tõesti nii hea nagu räägiti....vist vaataks korra veel, sest sündmused jooksid nii kiiresti, et vahepeal tundus mõni küsimärk õhku jäävat, et kes ikka kelle jaoks sebib. Pole muidugi need vanadki Bondid meeles.... aga nurr.... see Bond oli nagu igavene komm.....nii nagu peabki, saja eluga ja mõnusa musklimänguga, siniste silmadega, lohukestega põskedes ja armidega, mis naispeategelase poolt just Tema, Jamesi, mehisemaks meheks maailmas tegi.... Vesper (naispeategelane, Bondi fake-sõbranna, nn RAHA ehk esindaja rahandusministeeriumist) oli see, kes ütles, et isegi kui ta Teda ei saa, siis jääb talle Tema väike sõrm ja naeratus. Tegelikult see Naine oli paras pähkel, nagu ta ise ütles enda kohta, complicated..... seda rohkem see Bondile pinget pakkus. Aga ometi suutis Temake Bondi karmi koore üles sulatada....ja Tema „ turvavöö” ära võtta ja üheks hetkes isegi läks erru selle Naise pärast, siis kui seilasid purjekaga mööda maailma. Tore oli näha tuttavaid sadamaid, nt Helsingi, Veneetsia....
No ega ükski Bondi film pole olnud ilma ARMASTUSETA või Bond pole kunagi jäänud ilma Paariliseta.... selles filmis muidugi ei olnud lõpupuänt nii läila kui vanades bondides. Puänt tundus kogu aeg käes olema, aga ei....
Aga see HÄÄL, mis Jamesil oli.... see oli ka nähtus omaette, minu arust parim Bond....palju armsam ja omam ja lähemal, kui eelmised.... Kahju, et pokkeris nii kehv asjatundja olen, igatahes mulle mõjus see, kuidas Bond tegelikult ei olnud niivõrd kaardiguru kuivõrd SUPER INIMESTELUGEJA ja selle baasil tunded väljalülitav-kui-vaja helikiirusel riskija ja tegutseja. Meelde jäi James’i ütlus, et KÕIK REEDAVAD KÕIKI, välja arvatud too Naine....Seoses sellega, Naine teadis väga hästi, kuidas story lõpeb. Kogu lõppu siia kirja ei pane, muidu poleks ju huvitav.
Kahju, et meelde ei jäänud superkokteili retsept, mida ta kaardilauas vastaste tundmaõppimiseks endale segada lasi. Ja mille peale, ka teised lauas seda tellisid, nii et põhiPAHA silmast "veripisarad" tulid.
Tegelikult on Bond nagu inime ikka: oskas küll tunded ja emotsioonid õigetel hetkedel välja lülitada, et tapamasinat mängida (ehk oma tööd teha), kuid ometi oli nii karmi koore all Mees mis Mees, mehiseim ja samas haavatuim Mees, seda vastassoo poolt.
Kokteilidega seoses meenub üks hiljutine sünnipäevapidu, mis sai alguse vanalinna kontoris ning mille aknast paistis Raekoja torn ja küünaldesäras kuusepuu..Nurr... väga armas hetkepildike mällu.. Laual hunnik kirjusid alkohole ja kokteiliraamat.... Ühe amatöör-kogenud kokteilisegaja saatel segasime endile sisse Blue Lagooni, Planter’s Punchi, Capirovkat, Sunrise...SOOJAD, VÄRVILISED, RÕÕMSAD ja VABAD..... :-) Ja mitte ühekordselt.. et siis lõbusalt "lamenti" lüüa Amigos Lamendi saatel.... B52-d Amigos olid muidugi toredad sissejuhatused, mis kokkuvõttes ruttu lõppvaatusesse ehk koju viisid.
Rääkimata vana-aasta ärasaatmisest Mad BOY (tegelikult Playboy) Music Awardil Pärnus Strandis.... ka sealsed ärasaatmisjoogid ei jäänud alla kokteilisünnale. Seda enam, et Playboy ajakirja kaante vahelt tulnud jänkukesed, elvised, boratid jms kirjud-säravad staarid elasid oma rolli momentaalselt sisse... Mulle on stiilikad alati istunud – hea võimalus raamist välja tulla ja end lõbusalt tunda.
Osad peolised mu lauas mainisid, et pole kunagi käinud sellistel pidudel ja et nii varajane peo käimaminek eestlastele teps mitte nii tavapärane pole. Aga eestlane on täitsa tavaline elukas nagu iga teinegi rahvus, vaid külmas kliimas võtab sulamine ja lõdvaks laskmine veidi rohkem aega. Igatahes oli SOE, RÕÕMUS, VÄRVILINE ja täis VABADUST vana ära saatmine ja uue vastu võtmine. Valisime parimaid muusikavideosid, mis peoliste poolt konkursile esitatud. Zhürii kommentaarid ajasid kohati silma märjaks, naerust muidugi. Rokkisime vale-ZZ-Topi ja Elvise järgi, nautisime sisest ilutulestikku.... Lubasime, et järgmine aasta ei tule muud ärasaatmise peod kõne allagi, kui vaid MADi oma....Sest aeg-ajalt väheke MAD olla pole paha....Ja lubadusi võib ju endale uue aasta algul ikka anda....eriti selliseid.... Kuuldavasti pidi varsti afterparty tulema.... Siis oleks päris tore näha, kes siis peol käisid, sest ega ka järgmine päev ei tundnud hommikusöögi lauas eelmise õhtu staare ära....
Aga homme on jälle brand new day ehk carpe diem! Ja uus blogi hiirte ja rottide ja sigade teemadel juba meeles mõlkumas....
Subscribe to:
Comments (Atom)
