Wir sind die Welt ehk

et seda metsa ees ei oleks......

Mulle meeldib vaadata üle metsa, olgu see siis rabas vaatetornist, et näha kas metsa ja raba tagant merd või midagi muud ka silm haarab või siis hoopis oma elus näha veidike laiemalt, perspektiiviga tulevikku, püüdes hoomata detailide taga tervikut või millegi suurema laiemat tähendust.... Helikopteri vaade, nagu mõned armastavad öelda.... Aga ometi on see inimlik, et tihti meie ees on mets nii paks, et sellest läbi ei näe ja veelgi hullem, mõnikord näen vaid oma jalge ette.... Takerdun igapäeva rutiinidesse, lasen ringi karussellil nagu duracelli jänes. Ja nii päevast päeva....sest kiire on ju kogu aeg.... Pole ju aega enam iseend kuulata, veel vähem sellest aru saada, mida Elu pakub. Unustan ära, et elan vaid ükskord....

Ja loomulikult on mul oma Mätas, millelt kiigata metsast läbi või üle selle... nii on kõigil.... tahaks ju nii väga ka teistest Mätastest aru saada, aga ei saa nii selgelt kui sooviks.... küll aga püüan selle poole, vahel end teise Mätta otsa kujutades.... sedagi vast me kõik oskame teha, iseasi kui tihti....Vastuseid sajab nagu Vändrast saelaudu..... Aga ometi mulle tundub, et Mätta otsast kiikriga vahtimine ainult kuldmune ei pillu, vaid ikka ja jälle pooldan ainult ühte: RÄÄGI INIMESEGA!!!! Sest siis saad ju aru, kas said natukenegi teisest inimesest aru.... Ometi ei saa ma sellega hakkama iga kord, sest aega ei ole ju ja julgust ka ei ole... Aga olen ju siia ÕPPIMA tulnud ja kui juba mõnda nõrkust või hirmu tunnistan, küll siis see ühel hetkel kaob, kui trenni teha.... Practice makes perfect.....

Et korraks karussellilt maha hüpata ja üle paksu metsa kuskile mujale vaadata, selleks läksime lapsega koos kohvikusse ja loomaaeda....... aga mitte Tallinnasse, vaid Berliini.....Korraks ära käima ja lipsu lõdvaks laskma, kaugemale.....JA ütlemata mõnus oli.... Tahtsin jälle Maailma vaadata lapse silmadega ja paremat reisikaaslast kui su oma laps küll Maailmas ei ole. Reis iseendasse ja iseendale???? Kõlab hästi.... Sest reisida on vaffa.
Aga Berliini võimas loomaaed oma 15 000 looma-, linnuliigiga on seda külastust väärt.... Olime seal praktiliselt terve päeva ja nalja nabani, jälgides loomade käitumist, jagus lõpmatuseni.... Seal näed ju täpselt neid instinkte, mida inimesed nii kultuurselt ehk inimlikult jälgivad, elutruult läbi loomade.... söögi nimel vaeva nägemine, karjajuhtimine, paljunemine, lapsevanema rõõmud, vabaduseiha jne....Eluring aga loomaaias ja suletud territoorimil kõikide külastajate nähes, ses suhtes oli mul neist loomadest niiiiiiiiiiiiiiiiiiii kahju. Ei ole ju puur või väike aed nende jaoks loomulik keskkond, ise ka ei tahaks puuris olla....ära sureks ju....

Samal õhtul jõudsime veel Brandenburgi väravad läbida ning Reichtagi hoonet kaeda (Der Deutshem Volke). Berliin valmistus riigipühaks 3 oktoobril. Ida ja Lääne poole ühinemine 1989 ja pealinn kolis Bonnist Berliini täpselt 10 a hiljem. Aga võimas tunne oli seal väravate all.... tahtsin pilti teha ühe monumendiga nagu meie pronkssõdur, aga see oli hõbedast. Suure hurraaga pildistama minnes hakkas kuju liigutama...nojah haneks tõmbas..... ja raha tahtis ka.... Kapitalistid...

Tegelikult Berliin on tõesti lihtne ja ühistranspordiga saab kenasti hakkama..... kohalikud on väga sõbralikud ja muidugi korda armastavad.... Kohvikus sai käidud, tänaval vorste söödud, Hop-on ja Hop-off bussiga 2 tunnine tiir peale tehtud.... Unter der Lindenil jalutatud, Potzdamer Platzil võimsat Sony keskust imetletud, Kurzfürdammil shopatud, Muuseumi saarel ringi uidatud, Maailma suurimat õhupalli Die Welt vaadatud (sõita oleks ka saanud, ja mitte suure raha eest), Tiergartenist läbi tuisatud ja ikka jäi nii palju veel avastada...Aga kunagi pole ju hilja alustada.

Ahjaa, ega Ida ja Lääs nii erinevad polegi, aga üks tänav, kus olime, oli nagu piir, et vasakul nn DDR ja paremal West.....DDR poolel pärast ühinemist ei jagunud raha, et maha lammutada nn revolutsiooni käigus kahjustada saanud majad ja need hoopiski restaureeriti...Lääs samas lammutas kõik ja lõid püsti kõik uued ja uhked ultramodernsed keskused, nagu klaasist pilvelõhkujad hypermoodsa disainiga.... Tegelikult see ajalugu on põnev.... kui võimalus, lähen tagasi, et käia ära ka mõnes muuseumis sees (nt Pergamon) ja mitte neid väljast seirata.... Aga 2 päevaga rohkemat ei olekski jõudnud....

Aga Wir sind die Welt.... just nii ma tundsin....kümneid tuhandeid inimesi avastamas enda jaoks midagi uut, nagu ka mina ja mu laps.... ja et võtta sellest viimast....lõbutseda, tunda rõõmu ja lõpmatult palju naerda, sest siis naerab sulle vastu kogu Maailm....Elu ju selleks ongi, et rõõmu tunda, uut avastada, kogeda ja aru saada, kui palju ilusat on meie ümber, kus iganes sa ei ole....

Osho, see kuulus mõttetark ütleks nii selle peale, mis mina ära olles kogesin: " Kui mitu tuhat inimest üle kogu maailma ekstaatiliselt, jumalikkusest joobnuna pidutsevad, laulavad ja tantsivad, on globaalne enesetapp võimatu. Kes suudaks seda pidulikkust, naeru, tervist, loomulikkust ja spontaansust sõjaks puhuda? Elu on sulle kingitud selleks, et sellega loovalt ümber käia, sellega juubeldada ja pidutseda. Kui sa nutad ja muretsed, oled sa üksi. Kui sa pidutsed, peab sinuga koos pidu terve eksistents."

Ehk siis kui avastame inimkonna ühise allika- meie unistuste, püüdluse, meie lootuste ja hirmude ühise alglätte, mõistame me, et me kõik oleme eksistentsi suure imega ühendatud. Kui me oma võimsad sisemised kuningriigid ühendame, et jagada armastust ja tarkust, mis kõigi käsutuses on, seob meid kõiki igavese loomise imekaunis muster.

Tagasi tulles olin jälle saanud rikkamaks......positiivsete ja jõuduandvate emotsioonide võrra, üle 300 pildi võrra fotokas, uute infokillukeste võrra võrratust kirjust Maailmast, mõne mõnusa kontoriroti hilbu võrra uueks hooajaks, uue sinise ballikleidi võrra, Coelho viimasest raamatust loetud 50 lehekülje võrra, uute plaatide (Diana Krall, Madeleine Peyroux (veidi meenutab Norah'it) ja ühe hea soft-jazzi kogumiku) võrra ja armsa Halloweeni kõrvitsa, mis täis ehedat saksa shoksi, võrra (see läheb mu ühele heale sõbrannale, kes minu Loomaaeda toitis mu äraolekul) ja vähemalt 5 villi võrra varvaste vahel, kuid see ununeb ruttu....

Ahjaa, Berliini Tegeli lennujaamas tõdesin jälle, et Maailm minu peopesal.....jääb varsti väikseks, jälle nägin vanu tuttavaid ja tekkis uusi juurde, sest turvakontrollist läbi, oli probleemideta läbinutel lõbus vaadata neid, kes tulemas...... see oli nagu kino, kui prouade saapad tagasi tuuakse, et läbi eraldi lasta või mehed oma pükstel rihmasid aga maha võtavad... Tallinna turvas jätsin minagi oma kingad kasti.....mida enne pole teinud.

Kodus on ka hea olla, missiis et vaid 3 päeva ära olin...kena algus uuele sügiskuule. Sest siin on küll sügis, aga Berliinis oli lausa palav, oma üle 22 kuni 24 kraadi kuni eilse õhtuni, sest hommikul keeras ka seal veidi vihmaseks. 100% ajastus....