Sarnane pealkiri MSNis ühel mu armsal tuttaval Vanal Kalal inspireeris mind jälle kirjutama Kaladest seekord siis Kuldkalakesest ja Vanadest Kaladest. No see teema on jätkuvalt hingelähedane ja miks ka mitte....Järjekordne Vanade Kalade üritus, kelledel enamasti hinged noored, sai jälle toimunuks. Seekord siis munade värvimise aegu. Võiks ju natuke kultuuri ampsata ja ühe korraliku peo ka maha panna. Seda enam, et niikuinii sai traditsiooniliselt mune koksida ja pashat teha. Seekord tegime seda sõbranna juures.... Ehehe...Koos mökerdasime ja muidugi, tuli super hea ja rammus ka....Pasha kõrvale vaatasime üht eesti videot Tättelt, üht suht vana.... „Ristumine peateega ehk muinasjutt Kuldkalakesest”.... Üsna vana Linnateatri tükk, mis ka filmiks vorbiti, nagu ka „Meeletu”. Üle pika aja oli Ristumist Pea(Raha)teega hea vaadata....Andrus Vaarik Osvaldina soovis Kuldkalakeselt õnne .... ehk ikkagi palju raha. Kas siis raha toob õnne ja armastuse? No peaaegu Osvaldi unistus täitus, koos rahaga ilmus ka kena näitsik ajakirja kaanelt... Laura...aga koos Rolandiga. Osvald ei tahtnud raha, tahtis Laurat ja pakkus Rolandile naise eest miljardi USDi, oli vist. See oli film või ka teater RAHAST ja pigem sellest, mida RAHA inimestega teeb... Raha nimel on mõned valmis kõike tegema... Filmis noored hüppasid jänkudena ja käisid kurena ühel jalal, et olla vanamehele meele järele. RAHA paneb unustama väärikuse. Roland oli valmis raha nimel loobuma oma eluarmastusest ja isegi mitte teda tundma. Laura, kuuldes võimalusest saada Osvaldiga koos miljardäriks on valmis isegi paari dollari pärast stseeni tegema, kui päris Osvaldilt, kui palju ta neljast miljardist ära on kulutanud ja isegi tapma. Lauras ilmnes veelgi suurem hullus Raha järgi, mõeldes välja skeeme, kuidas Osvaldist lahti saada... Raha võtab mõistuse ja südame..... Muidugi ilmus ka Kuldkalake välja, paraku mafiosnikuna ja tahtis oma raha tagasi...
Kokkuvõttes, kas oli see seik unenägu või mitte, jäägu vaatajate otsustada, sest film algas ja lõppes ühtemoodi noorte pöidlaküüdiga seiklemisest, kus nad on koos ja õnnelikud selle vähesega, mis neil on. Mäletan, et teatris tuli sisu paremini välja, kui filmis... Arko Okki rezhissööridebüüt oli teatrimõjuga, aga sellegi poolest õpetlik...Pole ma mingi filmikriitikm vaid sõnumite lugeja ridade vahelt. Aeg-ajalt võiksime me kõik mõelda, mis RAHA meiega ja meid ümbritsevatega teeb... Oma endagi lähedaste seas paraku näen ja olen näinud, mis RAHA teeb ja sellest sõltuvusest välja tulla on sama raske kui loobuda kohvist või suitsust. Õnnestub vaid neil, kel ikka mingi „laks” ära käinud ja „nägemine” tagasi... Minu jaoks on need inimesed, kes rahasse klammerdunud äärmuslikult, paratamatult PIMEDAD. Raha on vaid ju vahend, et elu nautida, olla vaba oma tegemistes.... Mnjah, lõputu teema...
Usun oma Kuldkalakesse, sellisesse kujutletavasse, kes soove täidab... aga sellegipoolest ma tean, et need on kõik täidetavad soovid minu enda poolt, kui mul on piisavalt usku ja tahtmist.... Lahendamatuid asju pole...
Aga Pärnusse jõudsin mina siis, kui üks seltskond veeretas Perona Bowlingus mune ja teine seltskond ajas korvpalli turniiril väheke suuremat muna taga ja ikka võidu peale.... Võidab sport ja hea tuju.... Sain osa siis JCI korvpalliturniirist, mille minu kunagine kodukoda Rapla võitis Tallinna ees, kuhu ma praegu kuulun, seda küll, et mitte enam kaua... On aeg muutusteks ja inimesed muutuvad ajas, 10 aastat ühes organisatsioonis on pikk aeg ja paratamatult on vaja verevahetust ja nii ma siis Pariisis, oma spontaansete unistuste linnas, tundsin mingit „clicki” ja käis ära laks, et tuleb liikuda.... veel teise koja suunas, ehk on mul anda noortele midagi ja samas ka saada.... Ja mis teha, mulle meeldib teha tõsiseid asju läbi huumoriprisma.... Seda enam, et kui tööpäevad rassid niikuinii, siis vabal ajal hing ihkab nalja ja naeru ja stressivaba suhtlemist, ja miks mitte siis teha seda seal, kus on see hingus ja soojus olemas....
Eh, lõpuks jõudsin teise seltkonnaga ühineda Madjarite juures...
Ja sealt juba läksime teatrisse Kokkolat vaatama.... Sellist teatrit pole ma kunagi näinud, kus oli nii palju roppusi... Aga pole midagi imestada, tõetruu pilt Põhja-Soomest, kus alkoholism võtnud võimust kõikides eludes.... Ega Eesti väga Lõuna-Eesti küladega või Kirde-Eestiga erine. Kui teenust pakub nn bussivedu Piano koos nn ärimehe Sepo Seemaniga, mis ühtlasi korjab joodikuid üles ning teeb ka maoloputusi...Turgu jagus.. EH, Andrus Vaarik mängis naise rolli, olles kiindunud haiglaslikult oma venda nii, et pidi simuleerima oma matuseid ja end hülgeks maskeerinuna...Sürr.... Või puudega, ratastoolis daam, kes sundis meest praktiseerima nukkudega elamist, et teada saada, kas mees sobib ikka tema lapse isaks... Või siis Kleer Maibaum meheliku lesbinaisena... Igatahes kirjeldamaks seda olustikku ... masendav, tragikoomiline, kohati naljakas, jube, absurdne, uskumatu, äärmuslik, tõene... Kas ikka on In Vino Veritas??? Alko mõjul jah, nii mõnigi on valmis suu lahti tegema, ja kaine peaga vait kui sukk....aga kui Vino armastus sõltuvuseks saab nagu ka Raha armastus? Sama seis, et mõistust ja südant ei kuuida ning ollakse PIMEDAD.... ja sellise sõltuvuse peale võib ka eluküünal kergemini kustutada... Pärnu teatri poolt mega hästi tehtud ja mängitud etendus, ei imesta, miks soomlased seda siin vaatamas käivad...
Eh, ja traditsiooniline Vanade Kalade paraad Kuursaali, seekord siis ansambli Sun’i ja Tanel Padariga... Kui juba ei-tea-mitmes meetrine tequila ring lauda tuli, siis mul ja teisel Vanal Kalal, sai istumisest isu täis, rääkida niikuinii ei kuulnud, tormasime tantsuplatsile nagu noored hirved ja panime seal Sun’iga rokkimist kuniks neid oli... Ei mäleta üle tüki aja, millal nii end välja elada sai.... Ja nii kuni publ kinni pandi.... Sest ka diskens lood olid vägagi tantsitavad... Igatahes koos 18 aastastega...nojah...mõned kõlbanuks ka oma lapseks... Igatahes end tühjaks tantsida oli nii nii nii hea...ja isegi peolaua juures üleval sai veel edasi rokkida... Eh, kui meie T-ga olime juba lõpufaasis, siis ärkasid ka ülejäänud Vanad Kalad, nagu ikka:algul ei saa minema ja pärast ei saa pidama...Aga mina ei saanud nii head muusikat raisku lasta. Okei, pärast jalad olid suht liikumiskõlbmatud.... Ja Valgre põlve peal sai ka veel enne teeleminekut jalga puhatud.... Ja üks naljakas seik jäi peo lõpust meelde.... Kogu meie Kalade seltskond juurdles ühe tüübi üle, et kas on tüdruk või poiss.... Kas meeshormoonidega piiga või naishormoonidega poiss....ja jälgides, kuidas teda piigad piirasid, tundus nagu poiss, aga ilma teatud kehaosadeta.... igatahes vaidlus tekkis ja arvamused jagunesid pooleks.... Oleks vist pidanud ise katsuma minema.... Igatahes maailm on nagu on... Ja selliseid pilte nüüdsel ajal küll.... Mis teha, kui hing valesse kehasse sünnib või mõni muu kiikse inimese segi pöörab... mina jään neutraali ja erapooletuks vaatlejaks... Issanda loomaaed on kirju ja las olla....Muidu ongi igav.... Aga mulle meeldib olla 100% Naine ja ei unista küll kunagi Mehe nahas olla ja missiis, et sünnitamine on raske ja muud naiselikud meestele mitteomased kiiksud naiseks-olemisega kaasas käivad....
Reedel oli räigelt nädalalõpu naeru isu ja läksime kinno... Valisime Wild Hogs ehk metsikud tsiklivennad või pigem Metsikud Kuldid.... No ma pole tõepoolest niimoodi hirnunud, kõht kõveras ja vahel lausa kilgates.... No need 4 meest, nn pühapäeava tsiklivennad olid nii elulised oma igapäeva hirmude ja muredega, samas olid nad vingemad vennad kui need nn tõelised baikerid.... Aga need tüpaazhid neil neljal olid nagu elust endast: Rich man Woody, kes pealtnäha rikkur ja iganaise unistus, kuid tegelikult õnnetu ja lahutamas ja laostunud (Travolta), Torumees ja kodus istuv Isa ja naisetuhvlialune Bobby (Martin Lawrence), Family man ja pullipatsutajast ääreliinna hambaarst Doug (Tim Allen) ja programmeerijast Geek ja homolike kalduvustega ja recycler, kes sitagi kilekotti pani, Dudley... No nalja nabani.... Eriti kui nad kogemata õhku lasid baikerite kõrtsi ja sellest supist välja üritada püüdsid... ahjaa, see kotkas kõrbes oli ka hea seik, kui meestel bens otsas ja nad mäest üles oma motikaid vedasid.... Homost politseiniku otsa sattumine oli ka päris hea.... Ja see progejast veidrik Dudley, see oli nagu Elton John...lisaks oli tüüp hädas naistega, ei julgenud nendega suhelda....noh see vist progejate kutsehaigus, et online on kõvad mehed, aga kui real-woman silme ees, siis nagu jutt lühike.... Ehehhe.... see minu niisama naljaga pooleks meelevaldne hinnang. Aga see nende idee minna reisile ei-tea-kuhu ilma mobside ja plaanideta, on ju tänuväärt mõte... tulla korraks raamist välja ja teha seda mida hing ihkab....Panna end proovile...ujuda või siis mitte.... ja tulla tagasi UUE INIMESENA.
Jah, teemad kukksid seekord suht ühte auku: Kuldkalakesed, Raha, Sõltuvused, Uued tuuled ja Rutiinivaba Elu.... Aga vahel on vaja ka neist rääkida, need ju suht olulised meile kõigile .....
Monday, April 16, 2007
Friday, April 6, 2007
Paris, je t'aime Vol 2
Eh, tulin just sõbranna juurest Islandi muljeid kuulamast ja teine sõbranna tuli koos oma lapsega.... Poja seljas nägin ühel hetkel tuttavat t-särki, kus ilutses peal Paris 1998 ja Mõmmi koos jalgpalliga, 98da aasta MM sümboolika. Kandis seda ju mu laps ka....Olin selle talle Pariisist koos Jalgpallipoisiga toonud... Eh, jälle Pariis...mõtetega jälle seal...
Maitsesime Islandilt toodud kuivatatud kala, degusteerisime kohalikku viina ja vaatasime sadu pilte... Huvitav maa... kuidagi kevad veel ärkamata, aga need ujumiskõlblikud kaatrid, lumised mäetipud, podisevad ülikuumad mudad, vana autode muuseum ja kalapüük.... Seiklusrikas ekstreemne reis neile, kes ei viitsi päikese käes vedelada ja vajavad veidi adrenaliini, kas siis looduses ekseldes, kõrgetest tippudest alla suusatades või hobusega galoppi pannes või kala sikutades 30 m põhjast või siis meeletu tuule käes kõikudes kukkumata.... Jälle midagi veidi teise nurga alt....
Eelmises blogis lubasin, et tuleb vol 2, aga endale ei tasu lubadusi anda.... täna enam ei olegi isu rohkem enda seiklustest Pariisist heietada... Eks oma silm on kuningas ja tasub ise sinna seiklema minna. Ühega peab arvestama: pariislased armastavad meeleavaldusi, streike.... mina sattusin kordi mitmeid, tulles ja minnes nende keerisesse... minnes isegi nii, et just lennujaama suunduv rong ei väljunud streigi tõttu ja küll ma nuputasin oma 3 kotiga, kuidas ümber mängida, kas taksoga või muu vahendiga... Õnneks oli õnne, nagu ikka, kui ise usud.... Väljudes jaamast nägin mingit muud perrooni, kus juhuslikult silmasin peatusena lennujaama nime.... Kappasin siis rongi poole ja nägin vaid tumedanahalisi, suhtlesin oma vigases keeles ja nad kinnitasid, et tõepoolest see rong sinna suundus...... veidi hirm oli küll, et kuhu see läheb, aga siis tuli sinna järjest juurde neid, keda silmasin sama nõututena all õiges kohas.... Rahunesin ja jälgisin peatuseid, tegu oli vaid aeglase rongiga.... Ahjaa, kui hotellist oma pagasiga mööda metroosid seiklema hakkasin, ei saanud ma trepist alla kogu oma kodinatega... (Naiste värk.... Pariis ju moe meka, oli vaja ju shopata. Nii endale kui lapsele....viimasele tõin kevadeks täitsa uue garderoobi koos pidulike riietega....) Siis üks tume jällegi juba üleval tänaval aitas kenasti mu sissepääsuni. Eh, aga siis jäin oma kohvriga metroo uste vahele..... Ja mingi järgmine tore tume aitas hopsti kohvri üle.... kolmas tume jalutas koos minuga juba järgmistest treppidest ja perroonile.... Abivalmid on nad küll..... Jah, kaasa sai tuua ohtralt muusikat, by the way, 80date prantsuse muusika on eriti cool.....Lisaks sõber kinkis mulle mõned hea plaadid ja siis tõin kaasa prantsuse uue filmi Paris, Je t’aime ja Perrot muinasjuturaamatuid ja muidugi muidugi oma lemmikraamatu endale ja sõbrannale, tänu kellele üldse oma kursuse leidsin, Le Petit Prince . ...originaalis kavatsen seda lugeda ühel päeval kindlastim tänagi olen sealt lemmikkohti otsinud.... seetõttu olen piisavalt järjekindel oma keeleõpingutes, kuigi otsest eesmärki ju ei oma, nagu tööleminek.... Mul on lihtsalt tekkinud mingi kummaline side Prantsusmaaga ja Pariisiga....Mingi tugev tõmme... Seetõttu see film Paris, je t’aime oli eriti hea leid tohutu suurest plaadi ja raamatupoest. Ilma tõlketa ja missiis, seda rohkem motivatsiooni. One City. 10 Million Hearts. One Love Story. One Film... 18 erinevat lugu Pariisi erilinnaosades... Eriti hea film neile, kes juba keelt rohkem oskavad, lisaks plaadiga kaasas ka raamatuke linnaosadest.
Väike killuke Cannes’i filmifestivali lehelt:
The section Un Certain Regard opens this Thursday with the collective work Paris, je t'aime. Made up of 18 shorts inspired by 18 Paris arrondissements [districts], the film speaks of romantic encounters taking place in various spots of the capital. Each short, running five minutes, bears the hallmark of great international filmmakers, and sometimes Cannes regulars, such as Gus Van Sant, Walter Salles, the Coen brothers, Alfonso Cuaron, Denis Podalydès, Wes Craven and Gérard Depardieu. In the credits of this atypical collective film, celebrating both love and the art of cinema, appear the names of actors as prestigious as Natalie Portman, Gena Rowlands, Elijah Wood, Ben Gazzara, Willem Dafoe, Steve Buscemi and Catherine Deneuve.
In the words of producer Claudie Ossard, on the origin of the project Paris, je t'aime: "Each director had to tell the story of a romantic encounter in one of Paris' arrondissements in under five minutes, and on a relatively tight budget. None of the directors felt limited in any way, despite the specs being so precise. I was curious to see Paris through the eyes of foreign directors. We Parisians know the city all too well, and are blinded by force of habit to a lot of things going on around us. I was convinced that these filmmakers drawn from all four corners of the globe would make us look at Paris afresh."
Vaatan seda filmi poole silmaga ja kirjutan...Linnaosadest on jõutud nüüd Moulin Rouge lähedale... ega ma veel pärast 2 kuud õppimist ise eriti aru ei saa, aga püüan tabada tuttavaid sõnu.... Tööl kuulan prantsuse uudiste raadiot ja vahel õpin ka plaatide ja veebi kaudu... Hääldus ja arusaamine ehedast prantslasest on ka väljakutse minu, kui filoloogi, jaoks... Olen paljude keelte vundamendi ära õppinud, aga prantsuse keel on üks raskemaid.... Nt numbrite loogika, 95 on sõnades 4 korda 20 pluss 15 või 72 on 60 pluss 12. Ja erandeid jagub.... Eh, ja sellest filmist liiguvad läbi ka Mr Beanis olnud tegelased.... nt Willem Dafoe. Sakslaste tehtud veeb näib armas .
(Eh, just nüüd näitab Pigalle’t, mäletan see oli Moulin Rouge lähedal, kus palju stripibaare ja proste, ja olime selle Pigalle väljakul olevas pubis õhtustamas........ ja nüüd seal kandis jalutanud naisvampiir lõi hambad Elijah Wood kaela....ja Sõrmuste isandast sai vampiir, kes ise hammustab.... Fairy-tale??? Maybe...Seetõttu hea jätk järgmises linnaosas nagu Pere Lachaise, suur ja tähtis surnuaed... ohoo ja seal mängib Rufus Sewell. Eh ja see killuke on Gare du Nord lähedalt, kus mina ja Bean seiklesime, filmis siis seekord pime poiss unistamas )
Jah.... võrratu film nagu prantslased teha aeg-ajalt suudavad.... omanäoline, meeldejääv, hariv, romantiline, mitmekülgne, emotsionaalne, hingeminev, sügav, värviline, ilus, kirglik, ohtlik, mõtlemapanev, keeruline nagu inimsuhted ikka, prantsuse shansoonidega , tugevate näitlejatega, armastusest ja armastajatele ja unistustest ja unistajatele...seiklustest ja seiklejatele....romantikast romantikutele, leevenduseks murtud südametele....
Siia lõppu sobib enne unele minemist hea lauluke lemmikult Desireless Voyage Voyage
Laulge kaasa kui soovite... Bon Voyage!!! Head reisi, kuhu iganes... Vahel kui muidu reisile ei saa, siis võiks väike trip ette võtta oma enda sisse.... Avastamist kui palju.... Kui kõik ei meeldi, siis on ju jälle, millega tööd teha... Ja üks on kindel, et kui William Parrish filmis Meet Joe Black soovis kõigile head reisi, siis see reis, kuhu ta ise läks koos Joega, ootab kõiki kunagi ees.
Au dessus des
vieux volcans,
Glisse des ailes sous les tapis du vent,
Voyage, voyage,
Eternellement.
De nuages en marécages,
De vent d'Espagne en pluie d'équateur,
Voyage, voyage,
Vole dans les hauteurs
Au dessus des capitales,
Des idées fatales,
Regarde l'océan...
Voyage, voyage
Plus loin que la nuit et le jour, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Dans l'espace inouï de l'amour.
Voyage, voyage
Sur l'eau sacrée d'un fleuve indien, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Et jamais ne revient.
Sur le Gange ou l'Amazone,
Chez les blacks, chez les sikhs, chez les jaunes,
Voyage, voyage
Dans tout le royaume.
Sur les dunes du Sahara,
Des iles Fidji au Fujiyama,
Voyage, voyage,
Ne t'arrêtes pas.
Au dessus des barbelés,
Des coeurs bombardés,
Regarde l'océan.
Voyage, voyage
Plus loin que la nuit et le jour, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Dans l'espace inouï de l'amour.
Voyage, voyage
Sur l'eau sacrée d'un fleuve indien, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Et jamais ne revient.
Au dessus des capitales,
Des idées fatales,
Regarde l'océan.
Voyage, voyage
Plus loin que la nuit et le jour, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Dans l'espace inouï de l'amour.
Voyage, voyage
Sur l'eau sacrée d'un fleuve indien, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Et jamais ne revient
Ja kui juba Pariisis, siis kuulake või laulge Vanessa Paradise'i Joe la taxi
Joe le taxi,
Y va pas partout,
Y marche pas au soda.
Son saxo jaune
Connaît toutes les rues par cœur,
Tous les p'tits bars,
Tous les coins noirs
Et la Seine,
Et ses ponts qui brillent.
Dans sa caisse,
La musique à Joe,
C'est la rumba,
Le vieux rock au mambo.
Joe, le taxi,
C'est sa vie,
Le rhum au mambo,
Embouteillage.
Il est comme ça,
Joe - Joe - Joe.
Dans sa caisse,
La musique à Joe résonne.
C'est la rumba,
Le vieux rock au mambo bidon.
Vas-y Joe,
Vas-y Joe,
Vas-y fonce,
Dans la nuit, vers l'amazone,
Joe le taxi,
Et Xavier Cugat,
Joe le taxi,
Et Yma Sumac,
Joe - Joe - Joe,
Joe, le taxi,
C'est sa vie,
Le rhum au mambo,
Embouteillage,
Joe le taxi,
Et les Mariachis,
Joe le taxi,
Et le cha-cha-chi,
Joe le taxi,
Et le cha-cha-chi,
Vas-y Joe,
Vas-y fonce,
Dans la nuit, vers l'amazone
Maitsesime Islandilt toodud kuivatatud kala, degusteerisime kohalikku viina ja vaatasime sadu pilte... Huvitav maa... kuidagi kevad veel ärkamata, aga need ujumiskõlblikud kaatrid, lumised mäetipud, podisevad ülikuumad mudad, vana autode muuseum ja kalapüük.... Seiklusrikas ekstreemne reis neile, kes ei viitsi päikese käes vedelada ja vajavad veidi adrenaliini, kas siis looduses ekseldes, kõrgetest tippudest alla suusatades või hobusega galoppi pannes või kala sikutades 30 m põhjast või siis meeletu tuule käes kõikudes kukkumata.... Jälle midagi veidi teise nurga alt....
Eelmises blogis lubasin, et tuleb vol 2, aga endale ei tasu lubadusi anda.... täna enam ei olegi isu rohkem enda seiklustest Pariisist heietada... Eks oma silm on kuningas ja tasub ise sinna seiklema minna. Ühega peab arvestama: pariislased armastavad meeleavaldusi, streike.... mina sattusin kordi mitmeid, tulles ja minnes nende keerisesse... minnes isegi nii, et just lennujaama suunduv rong ei väljunud streigi tõttu ja küll ma nuputasin oma 3 kotiga, kuidas ümber mängida, kas taksoga või muu vahendiga... Õnneks oli õnne, nagu ikka, kui ise usud.... Väljudes jaamast nägin mingit muud perrooni, kus juhuslikult silmasin peatusena lennujaama nime.... Kappasin siis rongi poole ja nägin vaid tumedanahalisi, suhtlesin oma vigases keeles ja nad kinnitasid, et tõepoolest see rong sinna suundus...... veidi hirm oli küll, et kuhu see läheb, aga siis tuli sinna järjest juurde neid, keda silmasin sama nõututena all õiges kohas.... Rahunesin ja jälgisin peatuseid, tegu oli vaid aeglase rongiga.... Ahjaa, kui hotellist oma pagasiga mööda metroosid seiklema hakkasin, ei saanud ma trepist alla kogu oma kodinatega... (Naiste värk.... Pariis ju moe meka, oli vaja ju shopata. Nii endale kui lapsele....viimasele tõin kevadeks täitsa uue garderoobi koos pidulike riietega....) Siis üks tume jällegi juba üleval tänaval aitas kenasti mu sissepääsuni. Eh, aga siis jäin oma kohvriga metroo uste vahele..... Ja mingi järgmine tore tume aitas hopsti kohvri üle.... kolmas tume jalutas koos minuga juba järgmistest treppidest ja perroonile.... Abivalmid on nad küll..... Jah, kaasa sai tuua ohtralt muusikat, by the way, 80date prantsuse muusika on eriti cool.....Lisaks sõber kinkis mulle mõned hea plaadid ja siis tõin kaasa prantsuse uue filmi Paris, Je t’aime ja Perrot muinasjuturaamatuid ja muidugi muidugi oma lemmikraamatu endale ja sõbrannale, tänu kellele üldse oma kursuse leidsin, Le Petit Prince . ...originaalis kavatsen seda lugeda ühel päeval kindlastim tänagi olen sealt lemmikkohti otsinud.... seetõttu olen piisavalt järjekindel oma keeleõpingutes, kuigi otsest eesmärki ju ei oma, nagu tööleminek.... Mul on lihtsalt tekkinud mingi kummaline side Prantsusmaaga ja Pariisiga....Mingi tugev tõmme... Seetõttu see film Paris, je t’aime oli eriti hea leid tohutu suurest plaadi ja raamatupoest. Ilma tõlketa ja missiis, seda rohkem motivatsiooni. One City. 10 Million Hearts. One Love Story. One Film... 18 erinevat lugu Pariisi erilinnaosades... Eriti hea film neile, kes juba keelt rohkem oskavad, lisaks plaadiga kaasas ka raamatuke linnaosadest.
Väike killuke Cannes’i filmifestivali lehelt:
The section Un Certain Regard opens this Thursday with the collective work Paris, je t'aime. Made up of 18 shorts inspired by 18 Paris arrondissements [districts], the film speaks of romantic encounters taking place in various spots of the capital. Each short, running five minutes, bears the hallmark of great international filmmakers, and sometimes Cannes regulars, such as Gus Van Sant, Walter Salles, the Coen brothers, Alfonso Cuaron, Denis Podalydès, Wes Craven and Gérard Depardieu. In the credits of this atypical collective film, celebrating both love and the art of cinema, appear the names of actors as prestigious as Natalie Portman, Gena Rowlands, Elijah Wood, Ben Gazzara, Willem Dafoe, Steve Buscemi and Catherine Deneuve.
In the words of producer Claudie Ossard, on the origin of the project Paris, je t'aime: "Each director had to tell the story of a romantic encounter in one of Paris' arrondissements in under five minutes, and on a relatively tight budget. None of the directors felt limited in any way, despite the specs being so precise. I was curious to see Paris through the eyes of foreign directors. We Parisians know the city all too well, and are blinded by force of habit to a lot of things going on around us. I was convinced that these filmmakers drawn from all four corners of the globe would make us look at Paris afresh."
Vaatan seda filmi poole silmaga ja kirjutan...Linnaosadest on jõutud nüüd Moulin Rouge lähedale... ega ma veel pärast 2 kuud õppimist ise eriti aru ei saa, aga püüan tabada tuttavaid sõnu.... Tööl kuulan prantsuse uudiste raadiot ja vahel õpin ka plaatide ja veebi kaudu... Hääldus ja arusaamine ehedast prantslasest on ka väljakutse minu, kui filoloogi, jaoks... Olen paljude keelte vundamendi ära õppinud, aga prantsuse keel on üks raskemaid.... Nt numbrite loogika, 95 on sõnades 4 korda 20 pluss 15 või 72 on 60 pluss 12. Ja erandeid jagub.... Eh, ja sellest filmist liiguvad läbi ka Mr Beanis olnud tegelased.... nt Willem Dafoe. Sakslaste tehtud veeb näib armas .
(Eh, just nüüd näitab Pigalle’t, mäletan see oli Moulin Rouge lähedal, kus palju stripibaare ja proste, ja olime selle Pigalle väljakul olevas pubis õhtustamas........ ja nüüd seal kandis jalutanud naisvampiir lõi hambad Elijah Wood kaela....ja Sõrmuste isandast sai vampiir, kes ise hammustab.... Fairy-tale??? Maybe...Seetõttu hea jätk järgmises linnaosas nagu Pere Lachaise, suur ja tähtis surnuaed... ohoo ja seal mängib Rufus Sewell. Eh ja see killuke on Gare du Nord lähedalt, kus mina ja Bean seiklesime, filmis siis seekord pime poiss unistamas )
Jah.... võrratu film nagu prantslased teha aeg-ajalt suudavad.... omanäoline, meeldejääv, hariv, romantiline, mitmekülgne, emotsionaalne, hingeminev, sügav, värviline, ilus, kirglik, ohtlik, mõtlemapanev, keeruline nagu inimsuhted ikka, prantsuse shansoonidega , tugevate näitlejatega, armastusest ja armastajatele ja unistustest ja unistajatele...seiklustest ja seiklejatele....romantikast romantikutele, leevenduseks murtud südametele....
Siia lõppu sobib enne unele minemist hea lauluke lemmikult Desireless Voyage Voyage
Laulge kaasa kui soovite... Bon Voyage!!! Head reisi, kuhu iganes... Vahel kui muidu reisile ei saa, siis võiks väike trip ette võtta oma enda sisse.... Avastamist kui palju.... Kui kõik ei meeldi, siis on ju jälle, millega tööd teha... Ja üks on kindel, et kui William Parrish filmis Meet Joe Black soovis kõigile head reisi, siis see reis, kuhu ta ise läks koos Joega, ootab kõiki kunagi ees.
Au dessus des
vieux volcans,
Glisse des ailes sous les tapis du vent,
Voyage, voyage,
Eternellement.
De nuages en marécages,
De vent d'Espagne en pluie d'équateur,
Voyage, voyage,
Vole dans les hauteurs
Au dessus des capitales,
Des idées fatales,
Regarde l'océan...
Voyage, voyage
Plus loin que la nuit et le jour, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Dans l'espace inouï de l'amour.
Voyage, voyage
Sur l'eau sacrée d'un fleuve indien, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Et jamais ne revient.
Sur le Gange ou l'Amazone,
Chez les blacks, chez les sikhs, chez les jaunes,
Voyage, voyage
Dans tout le royaume.
Sur les dunes du Sahara,
Des iles Fidji au Fujiyama,
Voyage, voyage,
Ne t'arrêtes pas.
Au dessus des barbelés,
Des coeurs bombardés,
Regarde l'océan.
Voyage, voyage
Plus loin que la nuit et le jour, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Dans l'espace inouï de l'amour.
Voyage, voyage
Sur l'eau sacrée d'un fleuve indien, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Et jamais ne revient.
Au dessus des capitales,
Des idées fatales,
Regarde l'océan.
Voyage, voyage
Plus loin que la nuit et le jour, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Dans l'espace inouï de l'amour.
Voyage, voyage
Sur l'eau sacrée d'un fleuve indien, (voyage voyage)
Voyage (voyage)
Et jamais ne revient
Ja kui juba Pariisis, siis kuulake või laulge Vanessa Paradise'i Joe la taxi
Joe le taxi,
Y va pas partout,
Y marche pas au soda.
Son saxo jaune
Connaît toutes les rues par cœur,
Tous les p'tits bars,
Tous les coins noirs
Et la Seine,
Et ses ponts qui brillent.
Dans sa caisse,
La musique à Joe,
C'est la rumba,
Le vieux rock au mambo.
Joe, le taxi,
C'est sa vie,
Le rhum au mambo,
Embouteillage.
Il est comme ça,
Joe - Joe - Joe.
Dans sa caisse,
La musique à Joe résonne.
C'est la rumba,
Le vieux rock au mambo bidon.
Vas-y Joe,
Vas-y Joe,
Vas-y fonce,
Dans la nuit, vers l'amazone,
Joe le taxi,
Et Xavier Cugat,
Joe le taxi,
Et Yma Sumac,
Joe - Joe - Joe,
Joe, le taxi,
C'est sa vie,
Le rhum au mambo,
Embouteillage,
Joe le taxi,
Et les Mariachis,
Joe le taxi,
Et le cha-cha-chi,
Joe le taxi,
Et le cha-cha-chi,
Vas-y Joe,
Vas-y fonce,
Dans la nuit, vers l'amazone
Monday, April 2, 2007
Paris, je t’ aime Vol 1
Eh, ma ei oleks vist jälle suutnud kirjutada, kui ei oleks sattunud Mr Beani uut filmi vaatama.... Veel tänagi, kui filmile mõtlesin, siis turtsusin naerda... Seega film täitis täiesti oma eesmärgi: tõsised näod naeruseks teha ilma mingit pointi ootamata või mingit erilist sõnumit ootamata. Just nii nagu Bean seda beanilikult ikka teeb, mõmisedes ja pobisedes, ohtra miimika ja täiesti arulagedate käitumistega.... Mnjah, kuidas ta küll suudab.... Aga ta on ju Mr Bean... Räägitakse, et viimane kord Beanina. Olen tänulik lapsele, kes mu kinno vedas ja arvas, et see teeb emmele hea tuju.... Eelmine nädal oli olnud päris raske...Kuigi kevad Pariisist tulles südamesse lastud, sai juba ka oma koduaias ühel pühapäeval kevadet tervitatud ja sealt see tuuleke vist läbi tõmbaski, nii et terve nädal külmetust ravisin.... Vahel juhtub, et käid puhkamas ära ja siis siin Eestimaal saad ikka oma haigusepisiku kuskilt kätte.... aga nagu ikka, on kõik haigused õnneks mööduvad... Täna on juba palju parem, kuigi mingi vimm veel ikka pesitseb....aga see on võib-olla sellest, et hing on kurb ja tahab sooja Vahemere kliimasse, sinna kus saab r-i põristada.... France, je t’aime....
Aga ometi tuli isu kirjutada pelgalt kinoskäigust, sest Mr Bean tabas õiget kohta: nimelt võitis ta loosiga reisi Pariisi ja Cannes’i. Ja film tegelikult põhiliselt tema seiklusest sinna Pariisi ja sealt Cannes’i oligi... Pariisis oli ta täpselt seal, kus mina ringi oma pagasiga kappasin, nii minnes kui tulles, Gare du Nord jaamas... Kõik tuli tuttav ette.... Ja kuulda seda keelt.... oeh, süda läks soojaks ja missiis, et ma ise veel ei oska eriti... aga mulle nii meeldib ja ma ei tea kust see kirg tuli.... arvatavasti läbi erinevate inimeste ja sündmuste ja signaalide... ja ma olen täiega sees, kui nii võib öelda.... Olin viimati Pariisis 9 aastat tagasi juunism, kui jalka maailma mm seal oli ja kui tulime JCI eurokonverentsilt Monacost ja esimest korda 14 aastat tagasi, kui vaese üliõpilasena bussireisiga läbi Euroopa vurasin. Nüüd siis kolmas kord.... ja lõpuks ometi ainult Pariisis ainult Pariisi pärast ja ainult Pariiisi nautimas.... Paris, je t’aime.... Kui Mr Bean sai oma reisi loosiga, siis mina tegin otsuse suht äkki: neljapäeval otsustatud ja ise hotellgi otsitud, olid reedel piletid laual... pakuti ka teisi variante, alguses mõtlesin veel tavaliste puhkusepakettide peale, aga ometi langes sutsti valik Pariisile, kuigi märtsis seal veel väga soe pole... Lihtsalt kõik märgid rääkisid selles keeles, et Pariis on parim valik nii hingele, kehale kui vaimule.... Nojah, Mr Beanil oli ka pidevalt väikseid takistusi teel, enamasti stiilis liigne agarus on ogarus, näiteks kui ta lips võileiva masinasse läks ja rongist maha jäi jne jne. Mind ajas juba esimesel päeval, kahjuks oli pühapäev, naerma, kuidas ma oma kesise keeleoskuse ja linna tundmisega 3 tundi lennujaamast seiklesin kesklinna Bastille kanti, elasin Bastille Classic hotellis ju... Ja nii kaua seiklesin seepärast, et RER ehk rongiga sain kenasti hakkama ja Gare du Nordis maha tulles tahtsin linna näha ja otsustasin bussi kasuks.... aga õigete peatuste otsimine oli parasjagu pähkel... nii ma siis tegin naljakaid ringe linnakaart käes... lõpuks leidsin õige bussipeatuse, siis tuli välja, et pühapäeviti ei sõida just see buss, mis oleks otse hotelli läinud....Rongis just mõtlesin, et näe olen kaval tibi ja saan kohe ja otse omadega sihtpunkti.... Nojah siis mõtlesin järgmise nutika bussi route’iga kohale jõuda, sedagi peatust otsisin tükk aega... kui leidsin ja bussis olin, mõtlesin et ehhehe nüüd ehk saan õiges peatuses ka maha astutud, paraku poolel maal jäi buss seisma ja edasi ei läind. See oli la Republique väljaku juures....nii ma siis istusin seal ja hirnusin.... sest Pariisis oli järjekordne meeleavaldus, mis segas ühistransporti... Noh lõpuks sain ma kohale ja hotelligi leidsin üles... esimesel õhtul tundus see nagu vägitükk, just nii nagu mr Bean Cannes’i üritas kohale saada....
Igatahes esimene õhtu veetsin vannis ja kell 8 juba und pannes..... mis teha, ka eelmise öö JCI kevadkonverents koos õhtuse stiilika Love Boat’iga oli alles kehas....
Mr Beanil oli kogu aeg kaasas võidetud videokaamera, mõeldes juba sellele, hakkan naerma... ok mul ei olnud... mul kõigest tavaline digikas... klõpsutasin muidugi ka, nii uhke ja grandioosne nagu Pariis on...samas nii kodune ja sõbralik... prantslased kõik olid sõbralikud, ei näinud ma ühtegi ülbikut, võib-olla sellepärast ka, et ma ise kogu aeg püüdsin je parle francois teha, vigaselt küll, aga toimib...
Järgmisel päeval nautisin mõnusalt cafe au lait ja croissanti, nagu ikka koos moosi ja juustuga hotelli all asuvas kohvikus, mille üks sein avanes, oh imet, rohelisse siseaeda... Võtsin oma linnakaardi ja kand varvas jalutama suurt tänavat pidi (Rue de Rivoli) Sel tänaval nägin mitmeid lahedaid kohti nagu la Place des Vosgues, Hotel de Ville, Maison de Victor Hugo..... ja lõpuks keerasid jalad iseenesest Notre Dame poole.... Võrratu kirik ja see, mis sealt kaasa saab, on sõnadesse mõtetu panna.... Seal läks kaua.... Samal õhtul sain kokku ka oma prantslasest sõbraga... Nii oli veelgi lahedam, keele õpetaja ja giid ja turvamees omast käest... nn keeletunnid igal hetkel... lugesin metroos reklaame või tänavatel silte ja poe nimesid... igatahes lugemisoskus sai veidi parandatud.... sõnavara ka täiendatud... Need armsad kohvikud, kus mängitakse prantsuse shanshoone ja süüakse ohtralt fondüüjuustu... üldiselt süüakse seal väga tervislikult, minagi olin rahul: valget kala, juurikaid ja punast veini.... muud nagu ei tahtnudki... Igatahes juba kolmandal päeval tundus mulle Pariis lihtne, orienteerumine metroos ja bussidega ja tänavatel on etteaimatav.... Võiks ise giidi mängida, sest tagasi lähen ma niikuinii ja juba varsti...loodetavasti suvel... Triumfikaare alt Champs-Elyseele jalutades, Eifelit öises valguses imetletedes, nautisime Pariisi täiega, kes taaskohtutud koduga, kes taasavastatud armastuselinnaga... Seda ta ju on, raamatki mille ostsin, ütleb, et Pariis on armunute, armastajate ja ka murtud südamete linn... Seekord Louvre ja D’Orsay'sse sisse ei läinud, midagi järgmiseks korraks ka... Ühel õhtul jalutasime Sacre-Coeuri ja jällegi võrratu kirik....ja mida vaatepilti, pihitoolist kutsuti Isa välja, kes siis saalis oli tunnistajaks põlvitavale noormehele ja lillekimbuga neiule... mees andis naisele sõrmusele.... kena hetk oli... ja siis läks Isa tagasi, sest pihitooli minevate järjekord oli pikk....
Montmartre’il võtsid meid rajalt maha tänavakunstnikud.... pildil vaatab vastu täiesti teenager.... aga eks ma hingelt selline olengi... Õhtusöögi seekord valisime Moulin Rouge kõrval.... Ja mina, kes ma prantsuse veini pole kunagi joonud, olen ka seda tarbima hakanud.... Chateau Petit Bois't limpsin praegu, kui seda meenutust kirja panen ja oma valituna, tundub et õnnestunud trips-traps-trull....
Aga tänaseks siinkohal kõik. Kirjavigade parandus, linkimine ja edasine muljetamine järgmises vol-is.....
Aga ometi tuli isu kirjutada pelgalt kinoskäigust, sest Mr Bean tabas õiget kohta: nimelt võitis ta loosiga reisi Pariisi ja Cannes’i. Ja film tegelikult põhiliselt tema seiklusest sinna Pariisi ja sealt Cannes’i oligi... Pariisis oli ta täpselt seal, kus mina ringi oma pagasiga kappasin, nii minnes kui tulles, Gare du Nord jaamas... Kõik tuli tuttav ette.... Ja kuulda seda keelt.... oeh, süda läks soojaks ja missiis, et ma ise veel ei oska eriti... aga mulle nii meeldib ja ma ei tea kust see kirg tuli.... arvatavasti läbi erinevate inimeste ja sündmuste ja signaalide... ja ma olen täiega sees, kui nii võib öelda.... Olin viimati Pariisis 9 aastat tagasi juunism, kui jalka maailma mm seal oli ja kui tulime JCI eurokonverentsilt Monacost ja esimest korda 14 aastat tagasi, kui vaese üliõpilasena bussireisiga läbi Euroopa vurasin. Nüüd siis kolmas kord.... ja lõpuks ometi ainult Pariisis ainult Pariisi pärast ja ainult Pariiisi nautimas.... Paris, je t’aime.... Kui Mr Bean sai oma reisi loosiga, siis mina tegin otsuse suht äkki: neljapäeval otsustatud ja ise hotellgi otsitud, olid reedel piletid laual... pakuti ka teisi variante, alguses mõtlesin veel tavaliste puhkusepakettide peale, aga ometi langes sutsti valik Pariisile, kuigi märtsis seal veel väga soe pole... Lihtsalt kõik märgid rääkisid selles keeles, et Pariis on parim valik nii hingele, kehale kui vaimule.... Nojah, Mr Beanil oli ka pidevalt väikseid takistusi teel, enamasti stiilis liigne agarus on ogarus, näiteks kui ta lips võileiva masinasse läks ja rongist maha jäi jne jne. Mind ajas juba esimesel päeval, kahjuks oli pühapäev, naerma, kuidas ma oma kesise keeleoskuse ja linna tundmisega 3 tundi lennujaamast seiklesin kesklinna Bastille kanti, elasin Bastille Classic hotellis ju... Ja nii kaua seiklesin seepärast, et RER ehk rongiga sain kenasti hakkama ja Gare du Nordis maha tulles tahtsin linna näha ja otsustasin bussi kasuks.... aga õigete peatuste otsimine oli parasjagu pähkel... nii ma siis tegin naljakaid ringe linnakaart käes... lõpuks leidsin õige bussipeatuse, siis tuli välja, et pühapäeviti ei sõida just see buss, mis oleks otse hotelli läinud....Rongis just mõtlesin, et näe olen kaval tibi ja saan kohe ja otse omadega sihtpunkti.... Nojah siis mõtlesin järgmise nutika bussi route’iga kohale jõuda, sedagi peatust otsisin tükk aega... kui leidsin ja bussis olin, mõtlesin et ehhehe nüüd ehk saan õiges peatuses ka maha astutud, paraku poolel maal jäi buss seisma ja edasi ei läind. See oli la Republique väljaku juures....nii ma siis istusin seal ja hirnusin.... sest Pariisis oli järjekordne meeleavaldus, mis segas ühistransporti... Noh lõpuks sain ma kohale ja hotelligi leidsin üles... esimesel õhtul tundus see nagu vägitükk, just nii nagu mr Bean Cannes’i üritas kohale saada....
Igatahes esimene õhtu veetsin vannis ja kell 8 juba und pannes..... mis teha, ka eelmise öö JCI kevadkonverents koos õhtuse stiilika Love Boat’iga oli alles kehas....
Mr Beanil oli kogu aeg kaasas võidetud videokaamera, mõeldes juba sellele, hakkan naerma... ok mul ei olnud... mul kõigest tavaline digikas... klõpsutasin muidugi ka, nii uhke ja grandioosne nagu Pariis on...samas nii kodune ja sõbralik... prantslased kõik olid sõbralikud, ei näinud ma ühtegi ülbikut, võib-olla sellepärast ka, et ma ise kogu aeg püüdsin je parle francois teha, vigaselt küll, aga toimib...
Järgmisel päeval nautisin mõnusalt cafe au lait ja croissanti, nagu ikka koos moosi ja juustuga hotelli all asuvas kohvikus, mille üks sein avanes, oh imet, rohelisse siseaeda... Võtsin oma linnakaardi ja kand varvas jalutama suurt tänavat pidi (Rue de Rivoli) Sel tänaval nägin mitmeid lahedaid kohti nagu la Place des Vosgues, Hotel de Ville, Maison de Victor Hugo..... ja lõpuks keerasid jalad iseenesest Notre Dame poole.... Võrratu kirik ja see, mis sealt kaasa saab, on sõnadesse mõtetu panna.... Seal läks kaua.... Samal õhtul sain kokku ka oma prantslasest sõbraga... Nii oli veelgi lahedam, keele õpetaja ja giid ja turvamees omast käest... nn keeletunnid igal hetkel... lugesin metroos reklaame või tänavatel silte ja poe nimesid... igatahes lugemisoskus sai veidi parandatud.... sõnavara ka täiendatud... Need armsad kohvikud, kus mängitakse prantsuse shanshoone ja süüakse ohtralt fondüüjuustu... üldiselt süüakse seal väga tervislikult, minagi olin rahul: valget kala, juurikaid ja punast veini.... muud nagu ei tahtnudki... Igatahes juba kolmandal päeval tundus mulle Pariis lihtne, orienteerumine metroos ja bussidega ja tänavatel on etteaimatav.... Võiks ise giidi mängida, sest tagasi lähen ma niikuinii ja juba varsti...loodetavasti suvel... Triumfikaare alt Champs-Elyseele jalutades, Eifelit öises valguses imetletedes, nautisime Pariisi täiega, kes taaskohtutud koduga, kes taasavastatud armastuselinnaga... Seda ta ju on, raamatki mille ostsin, ütleb, et Pariis on armunute, armastajate ja ka murtud südamete linn... Seekord Louvre ja D’Orsay'sse sisse ei läinud, midagi järgmiseks korraks ka... Ühel õhtul jalutasime Sacre-Coeuri ja jällegi võrratu kirik....ja mida vaatepilti, pihitoolist kutsuti Isa välja, kes siis saalis oli tunnistajaks põlvitavale noormehele ja lillekimbuga neiule... mees andis naisele sõrmusele.... kena hetk oli... ja siis läks Isa tagasi, sest pihitooli minevate järjekord oli pikk....
Montmartre’il võtsid meid rajalt maha tänavakunstnikud.... pildil vaatab vastu täiesti teenager.... aga eks ma hingelt selline olengi... Õhtusöögi seekord valisime Moulin Rouge kõrval.... Ja mina, kes ma prantsuse veini pole kunagi joonud, olen ka seda tarbima hakanud.... Chateau Petit Bois't limpsin praegu, kui seda meenutust kirja panen ja oma valituna, tundub et õnnestunud trips-traps-trull....
Aga tänaseks siinkohal kõik. Kirjavigade parandus, linkimine ja edasine muljetamine järgmises vol-is.....
Subscribe to:
Comments (Atom)
