Fööniksina tuhast Vanade Kalade keskel....

Saiavorm õuna ja banaaniga on ahjus ja selle küpsemise ajal on just hea muljetada lõppema hakkavast viikendist, mis oli niiiiiiiiiiiiiiiiii lahe. Iseasi, kui just hetkel kõik killud kohe meelde tulevad, sest hommik just kõige kergem ei olnud, peavalu nagu ikka pärast vähest magamist ja alkoholi liigsest nautimisest, aga see on piece of cake ja mööduv nähtus kõige selle laheda kõrval, millest osa sain.... Ja need 3 suurt ümmargust sinikat, nüüd juba küll lillakad, minu vasakul käel, nagu narkaril liigsest veeni süstimisest.

Laupäeva hommikul sai siis laps saadetud sisejalkaturniirile Raplasse, esindamaks tegelikult seda kommuuni, kuhu mina kuulun juba pea 10 aastat. Aga ise, läksin hoopis Pärnusse hoopis ühe teise kommuuniga tähistama 3 sünnipäeva, neist 1 oli lausa juubilar. Kahele sünnipäevalisele olin veel omalt poolt personaalsed kingitused kaasa toonud. Sõbrannale siis kapi peale pandava kassikese kuju, mille külge oli riputatud väike ehtemoodi tilulilu ja veidi karva, nunnukas ja sarnane sünnipäevalapsega, seepärast kass talle....Ta nagu minagi - Kass, kes kõnnib omapäi (kui vaja), aga armastab Koeri. Ja meessoost sünnipäevalapsele ehete nagi, mis oli nagu rinnaka naise kuju, kuid ilma pea ja jalgadeta....ehehehe, et saaks sinna oma "pikal eluteel" korjatud vidinaid riputada..... Pikal eluteel just sellepärast, et kõikidele külalistele oli vägagi teada minu kommentaar tema kohta: "Suhteliselt eakas", kui olin kunagi sõbranna perepilti vaadanud ( tegelikult sai 40 ja just paras aeg elust mõnu tunda). Resideerusime Pärnu kesklinnas ühes mõnusas villas, kus kõik mõnusaks äraolemiseks olemas: toad, kena aed, saun mullivanniga jne. Pidulikku ossa kuulus veel gängi uuele liikmele omanimelise särgi kinkimine, kus peal siis ilutses VANA KALA, nimi ja sünniaeg ja kena kalaskelett.... Pooltel olid need ka seljas, seda kergem oli mul nimesid õppida. Olin ju Vanade Kalade seas esimest korda.

Et üldse aru saada kes või mis on VANA KALA, pean seda sõnapaari siinkohal veidi avama...
Vanade Kalade gäng oli alguse saanud sellest, et esiteks on nad sündinud kõik ühel aastal, käinud samas lasteaias, koolis ja siis kooli lõpetamisel hakanud kokkutulekuid orgunnima, ja nii sai orgkomiteest VANADE KALADE gäng. Sinna sobivad ainult need, kes mõistavad nalja, ei solvu aasimise peale, ei virise, usaldavad ja toetavad üksteist, teevad vabal ajal üritusi, mis ei piirdu vaid peopanemisega, vaid ikka ka kultuuri nautimise ja uute kogemuste hankimisega mis-iganes vallas. Mina ei ole kuulnud oma tutvuskonnas, et kooliajast nii lahedaid elukestvaid sõpruskondi välja kujuneb... Seda enam oli mul siiralt hea meel, et mulle sinna üritusele pilet ulatati. Aga avatud ja suhtlemisaldis nagu ma olen, sujus jutt kõigiga.

Käisime koos poes toidu ja joogivarusid täiendamas, juba seal sai nalja, kuidas 10 ja rohkem inimest oma maitse järgi snäkke ja jooke valisid... Lõbusamaks aina läks, kui jõudsime Tammiste vibuväljakule, sest seal ootas meid selle ürituse sportlik osa, vibulaskmine. Mulle oli see esimene debüüt. Seega lahe võimalus midagi uut õppida. Õpetas seda meile kohalik vibuspets. Asja põnevamaks ajamiseks tegime ka võistluse. Olin proovinud enne meestevibuga ja võistlusel, kui kaugus muutus, panin ikka täiega puusse ehk nooled lendasid üle ja alla ja metsa. Tegime 2 vooru, üks voor koosnes siis "lehe" ehk traditsionaalse märklaua lehe ning "kitse" laskmisest, õnneks mitte elusa, vaid paberil oleva kitse sihtimisest. Aga polnud hullu, esimene leht läks küll aia taha, aga sellega sain ka õige vibu valitud ja tunde kätte, nii et järgmised seeriad läksid juba paremini. Huvitaval kombel teiste jaoks oli kitse tabamine keeruline, siis mulle sobis see just paremini. Oli ka neid virtuoose, kes suutsid kitsele silma ja sarvedesse tabada... Aga usun, et pigem oli "kitse panemine" suhteliselt psühholoogiliselt raske, kuna kuidas sa ikka kena metslooma tahad tabada....

Uskumatu, aga tõsi...minu kohta kehtis reegel, et algul ei saa minema, pärast ei saa pidama, või siis oli tegu algaja õnnega. Aga lõpuks, kui Grande Finale tuli, olin mina oma punktidega 6s ja finaali pidi 5 minema, kuid siis taheti ikka 6. Nii et ainsa naisena pidin veelkord vibutama hakkama. Ja ehehehehheee, läks jälle hästi, kuna alustasin esimesena ja samalt positsioonilt. Iga järgnev mees taganes meetri võrra ja enam nii hästi ei läinudki. Kui olin juba 6lt positsioonilt tõusnud 5daks, siis 4daks, rõõmuhõisked suurenesid... Igatahes oli õnn minu poolel, sest nagu Vanad Kalad ütlesid, tõusin fööniksina tuhast, miinusringist teisele kohale ja lahkusin võitja poolt välja pandud auhinnaga ehk mõnusa spordikotiga. Aga kuna mina Vanaks Kalaks vist kunagi ei saa, juba seetõttu, et vale sünnikoht. Siis naerdi, et näe nüüd saan uue kotiga Kaladele jooke tassida....ehehehhehehe. Igatahes see vibuvärk oli lahe, üks nool jäi loomuliku kaduna metsa... Mehed fännasid eriti, toppides veel igatsugu fancy'sid kaitsmeid ja kindaid endale külge. Mina, muidugi, võtsin jumala külmalt, palja kampsiku väel ja polnud vaja palju arvata, et siiski mitteprofessioonalina olin endale 3 suurt sinikat saanud, kuigi aru sain alles järgmisel hommikul, et käsi kummaliselt valus.
Pärast vibutamist, käisime saunas ja tiksusime järgmise ürituse ootel. Mullivannis mulistasime ja mullitasime niisama juttu....Aga siis ootas meid Kuursaalis Termikas. Olime varakult platsis, aga....Reserveeritud üritus ehk sadu matemaatika õpetajaid pidasid seal eelnevalt mingit üritust ja ei tahtnud sugugi lahkuda. Enne kui uksed avati, üks kohalik purupurjus sell tegi head teatrit ukse taga, pole ammu naernud nii, et pisarad silmis. Ma ei teadnudki, et Kuursaal on Eesti suurim kõrts...oli jah. Aga see õhtu oli tõeline rokiõhtu. Termikaks oli kohale tulnud ridamisi noori naisrokkareid ja fänne, kes ootasid iidoleid lava ees. Aga jah, meetrite kaupa tequilat (toodi ju need meetrisel tequila laual), vett ja tomatimahla, rasvaseid seakõrvu tegid tuju ikka väga ülemeelikuks. Rokkisime nende mata õpside, noorte vahel nagu 16 aastased, higi voolas ojadena.....Nagu oleks 80date punkkontserdil näppu viskamas ja hüppamas......Aga nii see lihtsalt kujunes... Ja oli hea end ribadeks rabeleda... Nojaa, ega laua taga ka ju saanud rahus istuda, vaja laulda kõike laule alates eesti keelsetest lembelauludest kuni Nirvanade ja Metallicateni oma lauakooriga kaasa kasutades kõigile arusaadavaid sõnu: RUIRA-RUIRA-RUIRA-RAA, samal ajal laineid tehes, vasakule ja paremale kõikudes....Mis teha, 40selt tõepoolest osatakse elust rõõmu tunda, ei tahaks öelda, et uus noorus "sellise eakusega" peal on, usun, et hingelt oleme noored ju kogu aeg.... Sõltub vaid väljaelamise oskusest ja soovist ja julgusest. Valgre pingil laulu ümisedes, soome keeles Pärnu linna giide mängides, jõudsimegi tagasi.... lõbus oli...Ja ega siis magama mindud, vaja veel ikka igatsugu maailmaasju arutada, näiteks, mida ühelt "noorelt Kalalt" eeldatakse, kui ta veel peaks tahtma gängi üritusele kutset. Mnjaa, ei tea veel, milliseks ristimine kujuneb...loodan siiralt, et olen selle üritusega selle testi juba läbinud.....

Aga pühapäeva hommik oli üks hullemaid....Õnneks aitasid kaasa laialt tuntud metoodikad sellisteks puhkudeks ja lõunaks olid minul kargud all, et minna koos teistega hommikusöögile, seda korda siis maabusime Villem Viies. Võtsime kõik kuidagi ühtemoodi seljankat ja vanaema pannkooke, mina sain veel oma päevapäästjad ehk kaks tassi lattet. Tegime veel villa trepil ühispildi ja panime Pärnust ajama.

Loodus oli ikka täitsa sügisene, väga kelmikalt kirju.....Eestimaa sügis on ilus, mitte midagi pole öelda. Ahjaa, heal lapsel mitu nime....Sel nädalavahetusel sai Mütsikesest Panamka (s.o. laia äärega kübar, nt Kuubast, mis mulle pähe suruti). Tunnistan, et nii lahedat pidu ja positiivset ja rõõmsameelset gängi pole ammu kohanud.... Müts maha, et nad on panustanud oma aega ja energiat sellise sideme loomiseks.