Et paigal seista, tuleb joosta ehk SÜTELKÕND

Et paigal seista, tuleb joosta

Kas pole armas ütlus? Mulle meeldib. Loomulikult võib selle teisendada kuidas-iganes vastavalt maitsele. Aga selline kommentaar jäi kõrva paar päeva tagasi toimunud koolitusel Peep Vainu poolt, kes tsiteeris kedagi meist.

Tegelikult sõitsime talve kick-offile Otepääle juba neljapäeval ja õhtul enne Saavutama õppimise koolitust mõnulesime Bernhardi hotelli spa osas. Kõige mõnusam oli seal Veeilma teisel korrusel asuvad koobasbasseinid. Shungiidibassein oli neist päris omapärane, jutu järgi on seal kasutatud imekivimits Shungiiti, mis veega kokku puutel ravivaks osutuvad. Vene tsaaridünastia olevat sellist moodust ravimiseks ohtralt kasutanud. Samas meeldis mulle ka Harmooniaruum, mis oli hästi kõrge ja kuskilt kostusid vene munkade mantrad. Väga hea koht lõõgastamiseks. Eh, ja veel parem oli leboda Kaldaariumis, kus soojendatud kivipingil mängis aroomi- ja värviteraapia. Selles mõttes oli see spa eelnevatest kogemustest teistsugune. Koobasbasseinid oli pimedad, väikese valgusega, erisoppides. Allkorrusel oli tavalised basseinid, mina kaifutasin hoopis välibasseinis karastavat suplust. Väga mõnus spa-elamus. Sobib kindlasti mitte suure grupiga chillimiseks vaid pigem üksi või paaris rahu ja vaikuse nautimiseks ning iseendaga olemiseks.

Järgmine päev oligi siis Vainu 1 päevane Saavutama õppimise miniversioon. Minu jaoks oli see kinnistav ja rahuldustpakkuv iseendasse vaatamise päev. Ja mitte ainult, ka teistega jagamise päev, tuliste diskussioonide päev, meeleolu kõikumise päev, motivatsiooni saamise päev, uute ideede saamise päev, proovile paneku päev, hetkeseisu hindamise päev, hirmude otsa vaatamise päev, ausaks olemise päev, eufooria päev, yes-i-did-it päev, tagasiside saamise päev....jne kes mida. Minu jaoks oli see kõike seda, mida eelnevalt mainisin.
Olen aastaid iseendaga tööd teinud ja harjunud tegema. Mulle meeldib see harjumus. See on aidanud mu mõttemaailma korrastada ja aastalt aastasse endaga rahulolevamaks muutuda. Iga-aastased, iga kuised ja iga-nädalased eesmärkide, plaanide, unistuste kirjapanemine on saanud minu tavapäraseks tegevuseks. Sest nii tore on teha Plusse soovide, eesmärkide taha, mis täitunud. Ja nii võin öelda, et kõike, mida olen soovinud, olen ka saanud. Iga soov ju sisaldab täitumist ja kõik sõltub sellest, kui hästi oskad soovi sõnastada. Või siis sellest, kui hästi sa tunned end ja oma vajadusi, ehk ka sellest kui aus sa oled iseenda suhtes kõige pealt.

Aga eks selle viimasega on tihti kõige keerulisem, on ju raske iseendale valusat tõde tunnistada. Aga peeglisse vaatamine ja nägemine aitab ainult edasi tasakaalustatuma ja õnnelikuma elu poole. Lihtsalt see tõde tuleb teatavaks teha. Ja kui Eluratas veidi lopergune või vildakas on, siis aitab just tõele näkku vaatamine ning muudatuste tegemine elus. Peep rõhutas seda, kui oma mugavustsoonist välja tulemist ja maailmapildi avardamist. Siis julged rohkem ka riske vastu võtta ja oled aldis muutustele. Rääkisime oma senistest saavutustest ja jagasime ka seda teistega. Tuleb tunnistada, ega eesti inimene ei julge enda kiita, sest see ju tundub nii egoistlik. Aga see on küll ajast ja arust vale arusaam: kui inimene iseenda tänaseid tegusid hinnata ei suuda, siis ta muutub negativistlikuks ja kibestunuks.

Teine hea mõttetera, mis mulle meeletult meeldib, oli öeldud saates JUHTIMISAJU ühe ülikooli õppejõu poolt, et elus on vaid õnnestumised ja õppeotstarbelised õnnestumised. Väga hea tera, sest negatiivsest kogemusest õpime alati rohkem ja pluss on tajutavam ja suuremat arengut pakkuv.

Igatahes tegelesime pika päeva iseendasse vaatamisega ning eesmärgistamisega tasakaalustatuma elu poole. Ideaaltasakaalu ei jõua me kunagi, see on juba surm, kui lõplik tasakaal käes. Aga sinna poole püüelda on tore. Käsitlesime mõisteid eneseusk ja mõtisklesime, kuidas seda taastada, kui see kõikuma lööb.

Päeva puant oli Vainu leivanumber: Sütelkõnd. Selleks valmistas ta meid kenasti ette. Kui õues lõke süüdati, käisime tuld kui meie sõpra, tervitamas. Tuli oli nii võimas, tuul oli tugev ja lund sadas alla enne ohtralt. Ilus oli.... Enne veel rääkisime selgeks hirmudele otsavaatamise teema. Ja tuleb tunnistada, et hirmul on suured silmad ja alati tundub tondisem kui asi väärt. Hea on mõelda tavaliselt läbi, mis on ühe või teise ettevõtmise kõige mustem stsenaarium.
Seega mina vaatasin oma hirmudele sütele mineku eel juba klassiruumis otsa. Tunnistan, et pinge õhtuks tõusis kõvasti, samas langes kohe, kui saatsin hirmu minema ja süteplatsile jalutades olin juba keskendunud, rahulik ja täiesti valmis ning tasakaalus, et üle minna.
Toetuseks plaksutasid teised rütmi ja taustaks mängisid aafrika trummid. Kõik sobis. Sobis ka see, et omavahel pealtvaatajad ja jalutajad ei lobisenud, pilte ei tehtud (vähemalt välguga).

Läksin üle üsna kohe, tempoka sammu ja kindla pilguga, mõeldes, et jalutan märjal liival ja et juba olengi turvaliselt üle. Kõik käis kähku, olin nagu mingis deliiriumis ja eufoorias, tunne oli võimas. Ei tundnud mingit 505 kraadi kuumust, mille peal jalutasime. Mitte ühtegi kriipsu. Oluline on just fokusseerida kogu tähelepanu endale ja mitte teha seda kellegi teise pärast, see maksab valusalt villide näol kätte. Super elamus! I did it! Ja see pole midagi võimatut. Seega inimeste mõttejõud on võimas tööriist, mitte et ma seda ei teadnud, aga et nii võimas.... Kujutle (unista), keskendu, tegutse ja ongi käes!

Seega Peep Vainuga see päev minu jaoks läks täiega asja ette, sain hea tunde ja kinnituse, et olen õigel teel. Tänasin mõttes end, et pühendasin end teemale täielikult, täites eelankeedi ausalt iseenda suhtes, mitte ilustades, et olin avatud ja aktiivne koolituspäeval. Et seista paigal, tuleb joosta....

Ahjaa, meeldis ka ühe hullumeelse idee enda jaoks ära kirjeldamine, mõtlemine raamidest välja, piiranguteta, what if? Kõige hullem heas mõttes oli see, et lõpuks otsustasin ka selle päriselt ellu viia pikemas perspektiivis. See oleks siis midagi hingele, töö ja hobi süntees, projekt, mis annaks ka tagasi midagi inimkonnale, kasutades ära seniseid kogemusi.

Unistada on tore, sest mõte juhib energiat ja energia järgib tähelepanu. Ja nii need unistused täituvadki. Nii lihtne see ongi, kui vaid usume ja soovime ja pingutame. Õnnelik olemise eelduseks on tänulikkus. Olen õnnelik ja tänulik, nii Peebule kui ka oma tööandjale laheda ürituse eest ja muidugi iseendale. Elu on maasikas, nagu üks värske papa meie firmast just ütles!

Et paigal seista ehk iseendasse vaadata ja vilju nautida, tuleb joosta ehk mõtteid tegudeks vormistada. Et joosta ehk õiges suunas tegutseda, tuleb vahel seista paigal ja eesmärgistada. Mitte ainult seista või ainult joosta...