Müümise kunst ehk keda teenid Sina?

Nonii, nüüd siis mul ka nähtud see kõvasti reklaamitud müügikunsti film. Eesti filmide auks võiks öelda, et viimasel ajal saab ka kinodes juba eesti filme nautida, ka Meeletu oli mõnus ja mõned lahedad veel tulemas.....
Aga mulle meeldis, sest film oli tõetruu pilt meie inimestest, kes turumajanduse tingimustes või siis selles kaua igatsetud kapitalismis elatist püüavad teenida just müügitöö kaudu. Müümine – on see loomulik ja lihtne tegevus või vastupidi, keeruline ja väljakutset pakkuv? Kuidas kellegile....suhtumise küsimus....ja defineerimise küsimus.... Seal filmiski üks peategelastest, Evelyn, kes on Tupperware üks parimaid müüjaid Eestis, ütleb, et Kogu elu ongi müük.... Minu arust on see sõnastamise küsimus... oleneb, mis on Su eesmärgid – kas müüa oma ideid, arvamusi, kaupa, teenust, oma teadmisi, hinnanguid..... Nii võib öelda küll, et me iga päev ja peaaegu igal hetkel püüame saavutada kompromisse, nõusolekuid.... Otsene müügitöö, kus on vaja pakkuda teenust või toodet elatise teenimise eesmärgil on juba palju keerulisem. Juhul, kui inimesele meeldib suhelda, manipuleerida, motiveerida, mõjutada, eksperimenteerida, julgeda, siis suudab ta müüa mida-iganes-toodet ja sest tulu teenida. Oluline on see, kuidas ta seda teeb ja miks ta seda tööd teeb...

Film esitas põhimõtteliselt sarnased küsimused, kuidas müümine mõjutab isiksust, kuidas on võimalik selle tööga üldse hakkama saada meie pisikeses riigis ning miks seda tööd tehakse ja kuidas see haakub ka eraeluga või mis on inimesele oluline täna sellise töö juures.... Ehk keda või mida Sa teenid? Seda kõlisevat või Jumalat või iseend või veel kedagi????????

Näited müügiinimeste seast olid kirjud: Peep, teada- tuntud koolitusguru ning inimestesse eneseusu kultuse müüja; Mare, õnnetuse tõttu mehe kaotanud depressiivne ja eneseusu kaotanud lesk ning õppinud kokk, filmis Tupperware müüja; Raigo, usuteadust õppiv tudeng, vabal ajal lavapoiss, USAs Southwesterni raamatute ukselt uksele müüja. Nende kõrval figureerisid veel Raigot värvanud väga värvika sõnakasutusega kutt (nime ei mäleta), kes tiime USA Southwesterni jaoks kokku pani ja noori ette valmistas, siis Evelyn, Tupperwares juba karjääri teinud naisterahvas, kes Maret toetas ja õpetas. Neid inimesi siis jälgiti ja filmiti 2 aasta jooksul.....

Igal karakteril olid omad väärtushinnangud ja uskumised. Peebul oli müügist ja juhtimisest suhteliselt siiber ning filmi lõpus unistas ta kell 3 lõppevatest tööpäevadest ja vahel metsas maakodus sauna nautimisest, mitte muudkui rabeleda suurema müügi nimel. Firmajuhtimise oligi ta üle andnud filmi lõpus. Ma ei ole tema koolitustel käinud, kuid see sõnum, mida ta seal edastab , on lihtne... ja lihtsad asjad mulle meeldivad. Kui rääkida sellest, kes mida usub ja kummardab, siis tema kultuseks on ENESEUSK. Tean oma kogemustest, et kõik on meie peas kinni ja meie enda sees on ammendamatud resursid ja hüperpotentsiaal, kui vaid ise usuks ning läbi selle usu kasutada suudame.... Arenguruumi jagub... Aga tema moto siis EVERYTHING IS POSSIBLE, kui sa vaid ise oled valmis muutusi elus ellu viima...... Peebu puhul arvatavasti loeb ka tema isiklik karisma või sharm, mis saalitäitele rahvale hüpnotiseerivat mõju avaldab.... Super kokteil koolitajast ja inimesest... kelle jaoks raudselt on igapäevane tulutoov töö hobiks ja kireks....Teha seda, mida oskad hästi ja tehes seda siiralt ja südamega, õnnestub alati....

Mare seevastu ei ole klassikaline müüja, tema tahtis õppida iseeendaga hakkama pärast lesestumist. Ta oli abitu, jäänud tänu heale elule laisaks ega teadnud, mis on iseseisvus või tema ise. Aga tema tahe ennast leida ja uuesti tundma õppida, oli juba suur samm edasi. Paljud inimesed ei suuda pärast lähedase kaotust ja suuri muudatusi august välja tulla. Mare koges mitmeid tagasilööke. Ta sai aru, et müüa raha pärast, ei vii kuhugi, igatahes mitte rahuloluni. Ta ütleb, et asjad ei tee õnnelikuks ja olles usklik pöördus sügavuti usu radadele. Tema uskus Jumalasse, kes näeb ja hoolib ja jälgib.... Ja kui see usk Jeesusesse aitab tal tagasi saada tasakaalu ja eneseusu, siis on ju hästi. Ise ma ei usu ühessegi religiooni, pigem olen ka loonud oma teooria, kuidas Eluga hakkama saada, et olla Õnnelik ja Tasakaalus.... Mina usun vaid Iseendasse...muu Maailm saab vaid toetada. Lõpuks Mare läks ikka tagasi tegema seda tööd, mis talle natuurilt sobis, kokaks puuetega laste sõime. Seal leidis ta rahu ja tasakaalu. Müüjana oli tal raske, puudus kontaktidest, manipulatsioonioskusest ja suhtlemisjulgusest. Kuigi see võrkturustuse idee Tupperware nõude baasil peaks väljaspool Tallinnat päris populaarne olema....koduperenaiste või noorte emade või naisteklubide pärusmaa. Aga täheks saada sellel alal, ei ole sugugi lihtne.... See Mare näide oli Tupperware müüjate keskkonnas oli minu arust kõige melanhoolsem, aga siiski positiivse alatooniga....ja meeldis Mare ausus tunnistada kõike seda, mida ta filmis välja tõi.... Iga inimene seda ei suuda, seega müts maha ja respekt....

Kolmas näide oli tudengist Raigost, kes oli tagasihoidlik, harjunud lavapoisina sõimata saama, selline tõsine rahulik eestimaa noormees, kel puudub loomupärane müüja natuur, küll aga oli ta valmis end proovile panema nii raskes töös, nagu USAs raamatute müümine. See teema oli mulle täiesti võõras ja seetõttu kõige huvitavam. See kuidas noori, välja treeniti, see oli päris koomiline. Need noored arvasid, et müümine tagab ellujäämise edaspidi ja on heaks vundamendiks töökarjääris. Raha ei olnud oluline, vaid pigem erutas neid see proovilepaneku kogemus ja väljakutse iseendale. Tema näite puhul oli kõige rohkem häid kilde....siia neid pane, jääb lugejale ka midagi.... Raigol paraku nii hästi ei läinud, ta saadeti pärast müügikooli lõppu USAst välja, kuna filmis müügikoolis selle filmi jaoks ja firma juhid kahe kuninga teenimist ei tolereerinud. Seega suht lihtsalt tuli välja ka eht ameerikalik silmakirjalikkus....poisile öeldi üht, filmitegijale Jaak Kilmile teist ja vanematele kolmandat. Aga oma kogemuse sai temagi: kui enne sõitu ta ei suitsetanud ega joonud, tegi trenni, siis pärast tagasijõudmist oli nädal aega vindine, et seda enda sees läbi lasta, mis oli toimunud. Igal juhul lõpuks ta loobus usuteaduskonnast ja müüb praegu kaubamajas CD plaate. Muusika oli ta hobi.... jällegi leidis tee sinna, kuhu pidi, vähemalt sel hetkel....

Kokkuvõttes parasjagu valusalt aus ja samas koomiline ja siiski üdini positiivne dokumentaalfilm... usun, et enamus inimesi leiaks sealt midagi endale, mõnegi killu... ei midagi uut siin päikese all, küll aga värskendav ja kinnistav ses suhtes, et ükskõik, mida me teeme südamega ja vabatahtlikult, rõõmuga, läbi pingutuste ja õppimise ja aususe iseenda suhtes ja mitte ainult mammona eesmärgil, ongi EDUKUSE VALEMIKS ehk mis ongi tasakaaluka ja rahuldustpakkuva elu aluseks.... Ja mitte kunagi pole hilja pöörata uus lehekülg, et oma unistusi ellu viia. Lihtne ju....

Ahjaa, hetk tagasi helistas sõbranna.... oli kurb, et ei saanud ta juurest läbi käia, oleksin tema kallimat näinud, kes suht eksootilisest maast....aga puänt oli see, et tüdruk kihutas 2 päeva tagasi Taani ja abiellus temaga Kopenhaageni Raekoja kirikus.... Just 2 of them. Pulmapäev piirdus kohvikus koogi ja kohviga, mööda Taani ministeeriumeid jooksmisega, et pabereid korda saada.... et siis rõõmsalt nautida kahekesi olekut 3 Magnumi jäätisega voodis, enne kui veebruaris uus pereliige lisandub. Eestis paraku on välismaalastega abiellumine päris vaevarikkaks ja ka seaduste koha pealt mõnel juhul suht keerukaks tehtud.... neil ei jäänd muud üle, kui trotsida kuid ja kuid riigivõime ja ameteid, et see kadalipp läbi teha ja teada saada kõike seda ning lõpuks sõrmused hoopiski Taanis sõrme panna. Armastus teeb imesid.... Mul on siiralt hea meel ja jätkugu armastust ja rahu ja mõistmist nende perre ka edaspidi.....

Viimased päevad on möödunud küüslaugule ülistuslaulu lauldes ja mett süües.... suudlema pole just kippunud... aga homme jälle BRANDNEW DAY uute üllatustega.....