Olla VABA kui Lind ehk BIRDY...

Al: "Oled sa lind?"
Birdy: "Ei. See oli liiga lihtne. Ma hakkan teesklema, et mina olen mina."
Al: "Usud, et saad sellega hakkama?"
Birdy: "Ma võin ju proovida..."

Umbes täpselt selliste sõnadega lõppes eile, jällegi linnateatris, vaadatud Birdy, mille põhisõnum minu jaoks oli see, et Sa võid unistada palju tahad olla keegi teine või põgeneda teise reaalsusse, aga oluline on ikka jääda iseendaks.
Tegelikult teadsin juba ette, et teema, mida käsitletakse ei ole kergete killast. Oli Lugu kahest poisist, kelle elu näidati kolme nurga alt: lapsepõlves, pärast sõda hullumajas ja psühhiaatri juures.... Ses mõttes oli päris haarav.... kuigi väga lakooniline rekvisiitide osas... ruumis oli vaid 2 inimest, raudredel või mingi raudmonstrum, mille peal sai kõlkuda (lindudele sobilik) ja mingi alus....seetõttu see ajaline sikk-sakk mineviku ja oleviku vahel oli väga hea, andis kenasti edasi selle, mida lavastaja öelda tahtis... tean, et tükk William Whartoni sulest 1979 oli üsna autobiograafiline ja sellenimeline filmgi 1984 Nicolas Cage'ga sai ohtralt pärjatud. Birdy oli vist romaanina päris suur bestseller. Aga jah, poisid olid semud enne Vietnami sõda... Mis neid sidus, ega nad ise sel hetkel sellest aru saanud, alles lõpus tuli välja.... see nii inimlik tunne, et mitte olla üksi ses suures maailmas.
Birdy tahtis otseses mõttes saada linnuks: jälgis, vaatles, uuris, imiteeris neid, ehitas lindlaid, harjutas tasakaalu, nälgis, et saada linnukaalu... jne.... Unistas lennata, unistas olla vaba kui lind ja lennata sinna, kuhu iganes, sõltumata kellestki.... olla täiesti vaba... Lõpuks tal oli oma Unistuslind, kellega ta unistas ära lennata...
Al oli tavaline sportlik kaage, keda isa peksis ja kes selle eest põgenes füüsilisse töösse ehk keha treenimise. Nii ta treenis oma muskleid ja tahtis saada parimaks maadlejaks. Aga siis tuli sõda vahele.

Etendus algas tegelikult sellega, kus Al küsib, et mis siis ikkagi juhtus? Et Birdy tahtis lennata... ja tema? Mida tema tahtis? Saada kõige tugevamaks meheks... Ja nüüd istuvad siin, üks sant ja teine idioot.
Al jäi sõjas miiniväljal jalast ilma... Tuli ja otsis Birdy üles ja leidis ta hullumajast, kus viimane kükitas kui lind ja ei öelnud sõnagi. Al püüdis teda rääkima saada ja läbi selle rääkis Birdyle ja ka aeg-ajalt psühhiaatrile aru andes just oma elu seikadest, suht traagilistest... Tegelikult ülikurvad ja masendavad lapsepõlve stoorid ( nt vanematega puudus mõistmine (Al tahtis isa tappa, Birdyl ema peitis poiste eest palle)... Al küll püüdis Birdyt inimeste sekka tagasi saada, küll läbi spordi, küll tüdrukute, aga ei aidanud.

Aga lavastaja või siis kirjanik seda välja ei toonud, kust selline äärmuslik teise reaalsusse põgenemine Birdy puhul alguse sai. Ali puhul sai aru, et ta oli meie mõistes normaalne, vaid isapoolse vägavalla all kannatanud. Birdy kohta samas ei saanud mingeid infokilde, kuidas selline linnumaania pihta hakkas, võib-olla romaanis tuleb see paremini välja....
Aga tundus küll, et linnuna oli eksisteerimine ses hallis inimmassis lihtsam, kui olla Ise....Birdy puhul...Nii vähemalt tundus lõpusõnade järgi.

(Ehehehe, Metro Luminali Isa tuli koju, mis plaadilt tuleb, nagu rusikas silmaauku, sattusin täna huvitava plaadi otsa ühes teises eesti väikelinna plaadipoes: RadioMania poolt kokku pandud Rock Romantika...seal mitu lahedat leidu, by the way,Alumiinium, Sinu sädelev sõber...polnud kuulnudki sellisest bändist, natuke nagu Sõpruse pst moodi, aga päris hea kompott, kus veel Kulo, Vennaskond, Kosmikud, Sõpr pst, JMKE jne))

Mõtlen enda peale, kui palju ma oma unistuses suudaksin nii äärmustesse minna, et hullumajja satun? On see pigem põgenemine enda eest? Pigem soov olla keegi teine? Vist küll.... kompleksid lastetoast, mis muud.....Usun, et meil kõigil on selliseid kiikse lapsepõlvest kaasa tulnud. Nendega tuleb tööd teha ehk need lahti lasta ja kõiksusse saata... Aga kõigepealt üles leida ja endale tunnistada....

Aga enda eest põgeneda ei saa, Birdy sai ka sellest aru, kui ta oma Unistustelinnuga rääkis nutmisest, õnnest ja armastusest ja Lind temast sugugi aru ei saanud. Birdy mõistis, et lind ei mõtle, ei tunne, ei taju, ei saa aru... ja ta ei saa kunagi Linnuks...Lõpuks sai ta aru, et iseenda eest ei ole pääsu ja proovib vahelduseks olla TEMA ISE.... Tean seda ammu, et ükskõik kuhu Sa ka ei läheks, ennast Sa maha raputada ei saa ja on Suga kogu aeg kaasas....

Birdy tahtis olla vaba kui lind, lennata sinna, kuhu hing ihkab ja keegi ei aja sind taga.... Eks me inimesena mõtleme sama moodi, et tahame olla vabad (nii palju kui võimalik), aga ikkagi oleme nagu puurilinnud....ja laulame oma laule (ehk mõtleme omi mõtteid).
Sest Inimestena ei oska me mõelda end VABAKS või LIHTSALT OLLA nii vabad, kuigi usun, et kõik on meie peas kinni ja Inimene tegelikult ei kasuta üldse oma potentsiaali ära.... Minu subjektiivne arvamus, et olen VABA ja ÕNNELIK siis, kui suudan olla tasakaalus, rahulik, ei muretse asjade pärast, mida mina muuta ei saa, käin just Oma Loo järgi ja olen MINA ISE.... mitte tõmmates endale iga päev hunnikuid erinevaid kestasid.... Rolle on meil küll erinevaid, aga põhiloomus võiks alati neist rollidest välja särada..... Saan aru, et maske ja kestasid ümber tõmmates, see on nagu enesekaitse maailma eest.... aga ikkagi, ei meeldi mulle klounaad ega maskeraad...mulle meeldib olla mina ise.... ja kui kellegile ei meeldi see MINA, siis see ei kõiguta mind grammigi, ja kui kellegile meeldib ja midagi sest MINAST leiab, siis mul on ainult HEA meel ja jagan rõõmu ka teistele....

(Ehee, ka Vennaskonna TELEFON on päris hea lugu sel plaadil ja nüüd panin puzzle kokku ka Alumiiniumi, Sinu sädeleva sõbra suhtes.... Allan Vainola projekt seegi vist, sest sõnad tema omad ja laulab ka ise... Eks need Sõpr pst, Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud - kõik enamvähem ühte kanti kukuvad stiili poolest, aga mulle meeldib, eriti selle BIRDY lummuses, HEA ajastus....seega juhuslikke asju ei ole, on ainult õnnelikud JUHUSED..eheheheheeee)