HETKE vaid mõni mälestus kestab, kuid on neid....

.... mida minna ei lasta..... ehk kollektsioneerides HETKI

Ma ei tea, mis selle sissekande pealkirjaks saab ....Vahel on nii, et pealkiri mõlgub mu mõttes juba mitu päeva enne, kui ideed või mõtted sõnadesse saab lõpuks pandud. Täna on kõik vastupidi.... Tean, et tahan kirjutada, aga veel ei ole midagi nii selget...... Näis, kuidas kujuneb...nagu filmis Meeletu see öösel ilmutav tüdruk kippus ütlema... Nii ongi kõige parem, tuleb mis tuleb... Läheb nagu läheb.... ja läheb ikka nii nagu usud ja ise suunad.

Aga viimasel ajal on minu sees mingi kummaline, samas rõõmus segadus: ühest küljest nagu nostalgia, mis seotud minevikuga, teisest küljest nagu unistus, mis seotud tulevikuga, ainult toimumishetk on SIIN ja PRAEGU..... ehk siis seotud olevikuga. Nii lihtne on kalduda äärmustesse ja nii raske on jääda keskele ehk tasakaalu. Ma isegi ei tea, miks sellest praegu mõtlen, aga see lihtsalt tundub oluline viimasel ajal. Võib-olla sellepärast, et viimasel olen päris palju ringi rännanud oma minevikus, mitte selle pärast, et seda taga nutta ja ohata...vaid pigem lihtsalt tõdeda, et see on minu Elu kujundanud minevik ja et see, kes olen praegu, ongi selle Minu Mineviku tulemus ja Homme on juba ka Tänane päev Minevik..... ja see Minu Minevik on selline, just nagu see pidigi olema, midagi ei ole puudu ja midagi ei ole liiast.... kõik, mis on juhtunud, on läinud asja ette...... kas rõõmustamiseks läbi positiivsete kogemuste või siis õppimiseks läbi negatiivsete kogemuste. Ja läbi viimaste on kasu märgatavalt suurem, kuid lootuses, et neid viimaseid on just parajas annuses, ei liiga ega puudu. Parasjagu , nagu ikka. Et Elu tunduks huvitava ja rikkana....

Kui edasi nostalgitseda, siis viimane viikend viis mind Pärnusse, minu lapsepõlvemaale...nn rajooni keskusesse, mis minu kodule just siis kõige lähemal oli..... Meenusid sõidud Vallikääru kontsertidele, diskodele.....Rüütli tänaval ja keskturul shoppamisest rääkimata, sealsest Sõõrikukohvikust ning Viktoria kallist kohvikust (oli selline selle aja eksklusiivsem). Ja muidugi teater...ehehhee, seal sai isegi nn agitkavadega pioneerina pikki luulekavasid esitatud....ja see kuidas, mind Pärnus komsomoliks võeti, ega seegi meelest läe... ja need lõputud olümpiaadidel käimised erinevates koolides või klaverdamiskonkurssidel osalemised, kus näpud hirmust higistasid.... aga kõige rohkem meeldis mulle ikka Pärnu rand.... sealt ka minu armastus Päikese ja Mere vastu...eks Päikesest on saanud alguse palju sümboleid mu elus, alustades Päiksejänkust ning lõpetades pideva Valguse otsimisega minu elus. Pärnu on palju muutunud, nagu kogu meie maa... kuid mälestused või kogetud hetked on ikka jäävad....Nagu Urmas Alendergi laulis HETKE VAID MÕNI MÄLESTUS KESTAB; KUID ON NEID, MIDA MINNA EI LASTA.... Aga Pärnu oli jõuluootuses nii ilus ja armas, jätkuvalt mu lemmikutest lemmikum linn, kuhu alati minna hea....

Seoses selle lapsepõlvega tuleb meelde plikaeas igatsugu asjade kollektsioneerimine; küll välismaa nätsupaberite, nõuka multikate kalendrite, naistemoe piltide, laulusõnade, salmide, kleepekate, märkide või ansamblite-näitlejate postrite, flora-fauna marke, DDR koerakaarte, Polümeeri mänguasju....megalt palju oli kihk ASJU koguda, sest üleüldine märksõna oli ju DEFITSIIT ja PIIRID. Aga seda, et tegelikult oli defka hoopis miski muu, mis tänaseski elus, seda nagu ei osanud tajuda.... Nüüd on meil palju ASJU, puudus pole nagu millestki, aga ikka on nagu DEFITSIIT.... ja see on pigem miskit muud....mida ma alles nüüd koguma olen hakanud.... Need on HETKED, mida kaasa võtta ja mis on hindamatu väärtusega ja millede meenutades tuleb alati põues Päike välja..... Miskipärast on ikka nii, et kaasa tulevad RÕÕMSAD HETKED ja unustushõlma kipuvad jääma KURVAD HETKED, sest ajapikku ei ole need enam kurvad või valusad, siis muutuvad nad lihtsalt KOGETUD HETKEDEKS, mis annavad lihtsalt küpsust juurde ja tunde, et Elu on elamist väärt.

Pärnus kogesin veel ühte selle suve mõnusat tunnet....lemmikpuhkusemaa Hispaania meenus mulle ühe toreda flamenkogrupi (Pepe Justicia) kontserdil uues kontserdimajas.... see rahvuslik laul ja flamenko tants panid mind meenutama head hispaania veini kohalikes restoranides, kus ise kunagi puhanud, näiteks Mar Menoris Alicante lähedal või siis sel suvel Costa del Solis Torremolinos, kus sõbrannaga koos nn honeymoonil olin tema nn tulevase asemel, kuna nädal enne pulmi otsustasid noored pulmad ära jätta... Õpetlik reis oli, eriti kui avastad Helsingi lennujaamas, et suvekodu võtmed Tallinna jäid ning kuidas helikiirusel sai mõeldud välja, kuidas ikka õnnelikult päevi kaotamata puhkama saada...Tänu sellele, avastasime endas üllatavaid jooni ja ikka seda, kuidas EVERYTHING IS POSSIBLE, if you really wish something...Tagasi tulles olime mõlemad hunnik võrratuid HETKI kaasa võtnud, mis tulevikule mõnes mõttes kõvasti tooni juurde andnud või andmas on.....

Kontserdi juurde tagasi tulles, see Pärnu kontserdisaal oli liialt steriilne ja formaalne trupi endi jaoks, et elada välja kogu seda emotsiooni ja kirge, mida flamenko ju pakub, ent sellegipoolest see HETK, mida hispaanlased pakkusid, oli lummav ja erakordseid mõttesähvatusi pakkuv ... PAARistantsu küll ei esitatatud, kuid selle korvas kuhjaga õhtune Strandikülastus, kus sai PAARistantsu nautida küllaga, et taaskord end leida....ja kaasa võtta hunnik HETKI minu hindamatusse kollektsiooni....

PS: Pealkiri tuli täpselt, siis kui vaja....seekord siis loo keskel.... Ja kui veel romantilisi HETKI tahad koguda, siis sumedal suveööl kindlasti jaluta Pärnu ranna uuel promenaadil, kus purskkaevudes vikerkaarevärvilised tuled mängivad....