Kätte sattus üks roosa raamat ja suvalises kohas lahti tehes, jäi ette selline tekst....
"Kujutle kahte inimest tähtsa projekti kallal töötamas. Kuni projekt kulgeb edukalt, ei ole vahet, kas üks osapool on teisest rohkem pühendunud. Aga mis juhtub siis, kui projekti prioriteediks on, et meeskonnaliikmed peavad üksteist austama? Kui üks inimene püüab siin rohkem kui teine, toob see kaasa pahameele. SUHE ONGI SELLINE PROJEKT. Suhe mõraneb kui tasakaal puudub. Kumbki isik ei saa olla tähtsam. Kumbki ei saa üksinda teha kõiki otsuseid ega tuua kõiki ohvreid. Kumbki ei saa olla teisest parem, sest ilma kahe võrdse osapooleta EI OLE SUHET."
Ehk siis siit väga lihtne moraal: SUHE VAJAB KAHTE VõRDSET OSAPOOLT......
Ja ometi, vaadakem ringi, kui palju selliseid näiteid meie ümber on?
Aga varem või hiljem, suhe lõpeb kui ollakse tasakaalust väljas, sest ühel hetkel on üks pool tühi ja teine ei saa mitte millestki aru, sest elu on nii mugav ja lihtne. Ja muudatused on ju valusad ja tülikad ja tekitavad ebastabiilsust ja murravad rutiine...... aga ometi areng algab just sealt. Sest negatiivsest raputusest õpime ju kõige rohkem....
Nii targutab siin üks pikaajalise kogemusega projektijuht. Hetkel küll suhete teemal ja mitte mõnest äriprojektist. Aga suhete või isikliku elu puhul üldse.... olen viimasel ajal õppinud, et planeerimisfaas (projekti õnnestumiseks üks tähtsamaid) sellisel kujul (vähemalt täna) tuleks vahele jätta..... enamasti olen õnnelik selliste momentide üle, mis on spontaansed, impulsiivsed ehk "õunte pealt" tehtud otsuste järgi.... Lasen Elujõel voolata omasoodu ja kõike enam oma taktikepi alla saada ei taha... kontroll kõigi ja kõige üle ei ole enam oluline....
Loomulikult UNISTAMINE on ikka tähtsamast tähtsam, mida võiks ju ka projektijuhtimise mõttes veidi võrrelda eesmärkide püstitamisega. Aga see ei ole see... aga astun karussellilt maha siis kui tahan, lähen peale, siis kui tahan ja keerutan kaua tahan...... ja enam sekundeid, minuteid, tunde, päevi, nädalaid ja aastaid senditäpsusega ei planeeri.....
Ah, olen nii väsinud esimesest nn koolinädalast, aga on ju jälle täiskuu aeg.... ilus ja suur ja kollane... ja ma ei maga.... Ja raadiost tuleb Urmas Alendri HETKE VAID MÕNI MÄLESTUS KESTAB, KUID ON NEID, MIDA MINNA EI LASTA ... KÜLLAP SIIS ME VAJAME NEID, SEST NAD TULEVAD TAAS, KAS OOTAD VÕI EI... Üks mu kunagine lemmik keska päevilt, kui sai klaverit klimberdatud ja ohtralt lauldud LAULGE KAASA nootide järgi.
Sellest johtuvalt juba mõnda aega kummitab mind üks mõte: tahan jälle endale tagasi klaverit... pianiinot, autentset... mitte moodsat süntesaatorit... klassika on nii relax, something to my Soul....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment