Viimasel ajal on eriti huvitav olnud.... septembrikuus.... kõik on uus....ja ma mitte ei mõtle materiaalseid asju minu ümber, vaid hoopiski oma suhtumisi, hoiakuid või eluvaadet. Inimene õpib kogu elu...
Siinkohal jällegi sobib Osho mõttetarkus minu õppimisi ja arusaamisi kirjeldama:
"Kui sinu sisemine tee avaneb, juhatab see kõigepealt kahes suunas: kõrgusse ja sügavusse. Kui sa sellega juba harjunud oled, hakkad pikkamööda ise ennast nägema ja ka ülejäänud kaheksas suunas liikuma.
Kui jõuad punkti, kus sinu sügavus ja kõrgus kokku saavad, võid sa üle universumi piiride pilku heita. Siis avardub su teadvus kõigis kümnes suunas- aga tee jääb ikka samaks."
Ehk väike selgitus juurde:
Nüüd on sul võimalus näha elu kõikides tema mõõtmetes, sügavustest kõrgusteni välja. Need mõõtmed eksisteerivad kõrvuti ja kui kogemus on meile õpetanud tumedat ja rasket sama tähtsaks pidama, kui heledat ja kerget, näeme me elu teiste silmadega. Kui me kõik elu värvid endasse võtame, tugevdame sellega oma tasakaalu.
Lisaks uutele mõttemallidele võtsin veel ette midagi uut: ei ole ma vist kunagi septembrikuus seltskonnatantsu kursustel käinud. Eile oli esimene tund. Fokstroti tund. Õpetaja ütles, et see tants sobib enamasti igatsugu rütmidega ja kõige rohkem tantsitav. Nn siksaki tants... Tundub, et pidudel olen seda kogu aeg tantsinud, aga ei mäletanud vaid tantsu nime....ja nii mõnus oli ....see muusika ja emotsioon ja tantsimine..... jällegi nii vähe on vaja, et meel oleks rõõmus ja energiajook omast käest. Olen kunagi ammu ammu ülikooli esimesel kursusel tantsinud Mutsode ja Taela Tantsukoolis, aga kõik ju meelest läinud. Mäletan, et tango oli lemmik. Aga homme on valsiõhtu. Seda enam, et laupäva õhtul on pidulik gala, kus kindlasti nii valssi kui fokstrotti tantsida saab.....
Täna oli nii ilus ilm, et ei saanud kohe järve äärde minemata jätta, päike oli soe ja suvetunne tuli peale.... Kui juba jooksuriideid selga või pulsimõõturit peale panen, saab juba koer aru, et saabunud on pidupäev ehk jooksuõhtu.... Enamasti läheb ta kohe rõõmust segi ja esimesed meetrid veetakse mind nööri otsas nii et pulssi ei näe, sest see on üle 200 ehk kell läheb lolliks.
Kuigi, kui 10 km oled ära jooksnud, võib vahel juhtuda, et mina vean koera taga, seda muidugi seepärast, et teeäärsed hunnikud ja augud on ju palju huvitavamad või siis paarkümmend meetrit tagapool jooksev sell on ju ka huvitavam.....uudishimul ei piire, nagu ka inimestel.... Ja luiged pladistasid ikka veel ringi, partidest rääkimata.... Suvi minu põues kestab....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment