Ma tean, et ei ole ammu kirjutanud..., sry sõbrad... kes iganes te tsekite mu saiti... ma ikka aeg-ajalt vaatan.... aga mul ei ole tõepoolest ammu polnud isu kirjutada... aga varsti I am back... really...
Lihtsalt on kiire olnud ja nii palju on juhtunud.... Aga praegu käib jalgpall Itaalia ja Hollandi vahel.... panused on tehtud.... saun on sees ja külalised on kohe tulemas.... ja paratamtult saan tõdeda, et olen parasjagu shvipsis..., ja mitte vähe... aga see ongi elu.... oma plusside ja miinustega.
On olnud raske päev... viimane päev mõnede jaoks ja mõnede jaoks vbl esimene päev.... Iga lõpp on millegi algus, nagu ikka.
Tore on tõdeda, et kui sul on raske, on sul olemas sõbrad, kes su kätt hoiavad ja toeks on.... mõned seevastu kaovad ja ronivad siis välja, kui kõik möödas on..... need ju ei ole sõbrad...
Homme veel olen linnas ja siis tõmban juhtmed välja ja põgenen mõneks ajaks linnast ära.,.. et laadida ja järgi mõelda, et saaks jälle nullist alata..... mis on iseenesest ju kah lahe... otsast peale.... nii ongi elu sinusoid, kogu aeg väikeste haakidega ülespoole....
Minu panus, et Itaalia ja Holland jääb viiki, paraku ei realiseeru, juba on 2 -0 Hollandi kasuks, aga mis siis.... lihtsalt on tore.... suvi on... soe on,... kõik on uus... nagu septembrikuus aga.,..
Aga karneval, mis see siia puutub? aga on ju? lihtsalt meenub kogu aeg üks kild ühest viikendist... lihtsalt... Elu on ilus ja ei tasu nutta..... ükskõik kui palju maske me karnevalil kanname.... Igal mustal pilvel on oma hõbedane äär ja nii ongi... See aasta kipub olema nii nagu tükk aega tagasi.,.. kui üks asi muutub, muutuvad ka kõik teised tegurid.... ja ma ei karda seda..... muutused toovad ainult head pikas perspektiivis. Mis siis et algul tunduv õudne lõpp on jube, aga lõputu õudus on ju veel hullem.
Seega kõik on bueno.... Ei paha.... Superlux... Onju?... ohtralt parasiitsõnu, aga need on armsad.... nagu mõned inimesedki mu ümber...
Kohtumiseni juba üsna varsti uute tuulte meeltes...
Sunnybunny kaifimas Nina Simone Sinnermani
Sinnerman where you gunna run to
Sinnerman where you gunna run to
Where you gunna run to
All on that day
Well I run to the rock
Please hide me I run to the rock
Please hide me I run to the rock
Please hide me lord
All on that day
Well the rock cried out
I cant hide you the rock cried out
I cant hide you the rock cried out
I aint gunna hide you god
All on that day
I said rock whats a matter with you rock
Dont you see I need you rock
Dont let down
All on that day
So I run to the river
It was bleedin I run to the sea
It was bleedin I run to the sea
It was bleedin all on that day
So I run to the river it was boilin
I run to the sea it was boilin
I run to the sea it was boilin
All on that day
So I run to the lord
Please help me lord
Dont you see me prayin
Dont you see me down here prayin
But the lord said
Go to the devil
The lord said
Go to the devil
He said go to the devil
All on that day
So I ran to the devil
He was waiting
I ran to the devil he was waiting
I ran to the devil he was waiting
All on that day
Oh yeah
Oh I run to the river
It was boilin I run to the sea
It was boilin I run to the sea
It was boilin all on that day
So I ran to the lord
I said lord hide me
Please hide me
Please help me
All on that day
Said God where were you
When you are old and prayin
Lord lord hear me prayin
Lord lord hear me prayin
Lord lord hear me prayin
All on that day
Sinnerman you oughta be prayin
Oughta be prayin sinnerman
Oughta be prayin all on that day
Monday, June 9, 2008
Wednesday, March 26, 2008
Kevad põues...tali õues!
Tänase päeva lihtsalt peab ajalukku kirjutama, sest kahju oleks nüansse ainult enda peas säilitada. Loodus teeb uskumatuid uperpalle ja see on ju LAHE! Sest tuli ju kauaigatsetud talv, mida kaua kaua see aasta ootasime. Parem hilja, kui mitte kunagi. Ja nagu ikka, tali tuli ootamatult. Aga üllatused on ju toredad.
Ja missiis, et hommikul kaevasin autot välja, venisin kordi kauem linna poole, tundes kaasa suvekummidel ukerdajatele, kannatlikult oodates tõusudel vibajate järgi, ikkagi oli ju LAHE!
Lisaks oli meil täna suurepärane päev, kuna tähistasime koos "meie (uue) aja kangelastega" uue tooteperekonna loontshi kinos Kosmos. Kontseptsioon oli LAHE! Superman ja Batman uksel tervitasid kõik külalisi, suunates kenasti raami vahele pildistama. Pildidki sai kohe kätte. Supermani prillid peas, said külalised saali poole liikuda. Kosmos oli fantastiliselt muutnud oma sisu. See oli soe ja meeldiv. Avashõu Supermani ja Batmani sketchi ja lauluga oli ka LAHE! Ka keynote speaker ja livedemo'de esitajad olid head, missiis et teema tehniline, täis stringe ja funktsioone ja VARe ja JARe jne. Kõik toimis. Ja missiis, et delo tehniki mõnikord alt veab ja kriitilise hetki sisse tuleb, seda juhtub ikka, aga ega külalised neid ei märka.
Tundsin, et meie tiim on ikka superhero'd, sest vaatamata ajapuudusele ja kõhklustele, tuli aegade parim loontsh. Nagu ikka, viimastel hetkedel enda kokkuvõtmine teeb imesid ja looduski aitab kaasa, sest näiteks kõik tehnilised viperused hommikust olid esinemise ajaks imeväel kadunud. Looduse stiihia ei takistanud külalisi tulemast ja üritust nautimast. See oli LAHE!
Ja missiis, et Pärnu mnt trammiteel lebas mees ja jõi viina, tegi stoilise rahuga suitsu ja nautist kaunist talveilma...Ja mis neist teistest liiklejatest, peaasi et endal LAHE ju!
Lisaks prantsuse keele tunnis selgus, et õpetajal on täna sünnipäev. LAHE ju jällegi!
Ja päevakroon? Just sealt ma praegu tulen....KELGUTAMAST Mustaka hüppemäe juurest. SuperLAHE idee nautida lõpuks talve ja missiis et kell 9 õhtul. Ja missiis, et pugesime aiavahelt nagu roomajad sisse...Rahvast jagus, madratsite ja lumelaua ja koertega ja lastega ja kuidas keegi.
Alla lasta oli LAHE igatmoodi, nii pepuli, kui kaksiratsi kelguga, kui neljakesi rongis või üksi poolpiduse salvokaga. Kõik sobis... Ja missiis, et päris võhmale võttis üles ronida. Veel LAHEdam oli hõisata, huilata, kiljuda ja karjuda koos tuule ja lumega enda seest kogu hea meel välja.... Ei saa ju emotsioone sisse jätta.
Vahepeal viskasime lihtsalt pikali ja vaatasime taevast või tegime lumesõda, selle kaua oodatud lumega.
Ja missiis, et mõned autod ukerdasid lumes, ka need sai välja lükatud.
Ja missiis et kell oli juba 11 kui jõudsime, läbimärjad, aga häppid ja rõõmsad superLAHEda õhtu üle.
Tnx Pirx, et mind välja vedasid! Ja idee autorile Maxile big tänks!
Koju jõudes, vaadates neid lumevalle....nii kõrgeid ja nii palju valget pehmet lund pole mu aias veel olnud. Ja missiis, et hommikul on vaja end jälle lume alt välja kaevata... Seegi on LAHE! On ju fantastiline näha ja tunda kõiges mitte tavapärases rõõmu ja naudingut ning mitte kurta ilma uperpallide üle....
Minu pärast võib nüüd tali taeva minna ja KEVAD uuesti välja tulla, põues on ta juba ammu. Tahaks sooja ja päikest ja linnulaulu ju ka!
Ja missiis, et hommikul kaevasin autot välja, venisin kordi kauem linna poole, tundes kaasa suvekummidel ukerdajatele, kannatlikult oodates tõusudel vibajate järgi, ikkagi oli ju LAHE!
Lisaks oli meil täna suurepärane päev, kuna tähistasime koos "meie (uue) aja kangelastega" uue tooteperekonna loontshi kinos Kosmos. Kontseptsioon oli LAHE! Superman ja Batman uksel tervitasid kõik külalisi, suunates kenasti raami vahele pildistama. Pildidki sai kohe kätte. Supermani prillid peas, said külalised saali poole liikuda. Kosmos oli fantastiliselt muutnud oma sisu. See oli soe ja meeldiv. Avashõu Supermani ja Batmani sketchi ja lauluga oli ka LAHE! Ka keynote speaker ja livedemo'de esitajad olid head, missiis et teema tehniline, täis stringe ja funktsioone ja VARe ja JARe jne. Kõik toimis. Ja missiis, et delo tehniki mõnikord alt veab ja kriitilise hetki sisse tuleb, seda juhtub ikka, aga ega külalised neid ei märka.
Tundsin, et meie tiim on ikka superhero'd, sest vaatamata ajapuudusele ja kõhklustele, tuli aegade parim loontsh. Nagu ikka, viimastel hetkedel enda kokkuvõtmine teeb imesid ja looduski aitab kaasa, sest näiteks kõik tehnilised viperused hommikust olid esinemise ajaks imeväel kadunud. Looduse stiihia ei takistanud külalisi tulemast ja üritust nautimast. See oli LAHE!
Ja missiis, et Pärnu mnt trammiteel lebas mees ja jõi viina, tegi stoilise rahuga suitsu ja nautist kaunist talveilma...Ja mis neist teistest liiklejatest, peaasi et endal LAHE ju!
Lisaks prantsuse keele tunnis selgus, et õpetajal on täna sünnipäev. LAHE ju jällegi!
Ja päevakroon? Just sealt ma praegu tulen....KELGUTAMAST Mustaka hüppemäe juurest. SuperLAHE idee nautida lõpuks talve ja missiis et kell 9 õhtul. Ja missiis, et pugesime aiavahelt nagu roomajad sisse...Rahvast jagus, madratsite ja lumelaua ja koertega ja lastega ja kuidas keegi.
Alla lasta oli LAHE igatmoodi, nii pepuli, kui kaksiratsi kelguga, kui neljakesi rongis või üksi poolpiduse salvokaga. Kõik sobis... Ja missiis, et päris võhmale võttis üles ronida. Veel LAHEdam oli hõisata, huilata, kiljuda ja karjuda koos tuule ja lumega enda seest kogu hea meel välja.... Ei saa ju emotsioone sisse jätta.
Vahepeal viskasime lihtsalt pikali ja vaatasime taevast või tegime lumesõda, selle kaua oodatud lumega.
Ja missiis, et mõned autod ukerdasid lumes, ka need sai välja lükatud.
Ja missiis et kell oli juba 11 kui jõudsime, läbimärjad, aga häppid ja rõõmsad superLAHEda õhtu üle.
Tnx Pirx, et mind välja vedasid! Ja idee autorile Maxile big tänks!
Koju jõudes, vaadates neid lumevalle....nii kõrgeid ja nii palju valget pehmet lund pole mu aias veel olnud. Ja missiis, et hommikul on vaja end jälle lume alt välja kaevata... Seegi on LAHE! On ju fantastiline näha ja tunda kõiges mitte tavapärases rõõmu ja naudingut ning mitte kurta ilma uperpallide üle....
Minu pärast võib nüüd tali taeva minna ja KEVAD uuesti välja tulla, põues on ta juba ammu. Tahaks sooja ja päikest ja linnulaulu ju ka!
Friday, March 21, 2008
Kevad... südames
Olles kuu aega viiruste küüsis, siis möödunud pühapäevaks, sai mul lihtsalt isu täis... igatsugu haiguslikest mõtetest ja haigeks olemisest. Lihtsalt juba laupäeval otsustasin teha suurpuhastust kodus ja koos sellega ühtlasi välja visata peast igatsugu mure- ja haigusmõtted. Riietehull nagu ma olen olnud, sain kokku 3 suurt kotitäit riideid, nii uusi kui vanemaid, mida ära anda, jagada uutele omanikele, kellele need ehk täna rõõmu teevad. Igatahes ruumi ja õhku uuele. Sümbolistlikult mõeldes, siis ruumi Kevadele ja ruumi Südames.
Vist ongi, kevad südames....
Pühapäeval ärkasin täis kevadetunnet ja uut hingamist... suurpuhastus kodus ja hinges toimis üllatavalt hästi...Nii hästi, et brunchi sai nauditud Pirksiga Pirita rannas Pärli lounges. Väga armas ja romantiline kohake, et nautida merelaineid. Kusjuures, eh nägin ka esimest suplejat, hea küll, talisuplejat, aga ikkagi. Mina, kes ma armastan creme brule’sid nautida ja testida, võin öelda, et Pärli creme brule ei ole ehe ja traditsiooniline, vaid palju rammusam ja rohelise tee kastmega ning mulle ei maitsenud üldse. Ikkagi on TOPis Vertigo, UpUp ja Madisson. Gloria ootab oma testimisjärjekorda. Ja Caesari salat seal on ka päris naljakas, kilu ja praemunaga.... aga koht ja vaade...super! Pärast seda sai endale kevadisi uusi hooaja riideid valitud ja mis teha, ruumi sai ju juurde, nii et garderoob täienes naturaalset värvi soni ja tumepunase jope võrra. Mis teha, minu selle kevade hitid on elegantsed sonid ja muidugi ülikõrged kontsad ja erksad värvid, nagu punane ja valge.
Ja siis.... kevad südames..... läksime Tallink Spasse sulistama ja saunatama. Mõnna oli... Nüüd seegi koht testitud. Sinna sobib väiksema seltskonnaga minna ja mõnusalt jutlemiseks on see koht perfekto. Saunad, eriti hamam, oli eriti hea lebomiseks ja heade mõtete mõlgutamiseks. Ühesõnaga super pühapäev, mis tähistas minu jaoks kevade algust, mitte küll looduses, aga südames küll.
Esmaspäevgi oli armas... Selline kultuurihõnguline, Art in America raames sai Sõpakas Pollock ära vaadatud. Uskumatult hea film, heade näitlejatega ning rääkis see ameerika kunstnikust Jackson Pollockist, kes joonistas või õigemini pritsis ja plätserdas pintsliga selliseid Picasso, Miro ja Kandinsky sarnaseid maale. Kõige lahedam oli minu arust nn tilgatehnikas tööd. Kusjuures filmiga meenus mu päris peaaegu esimene pikem töökoht pildiraamide ja mööblitööstuses, kus Itaaliast tellisime reprosid ja neid raamidesse panime ning kõik siis Eestist välja eksporditi. Siiani reprode kataloogid ehivad minu riiulit, eks selle töö kaudu sai ka veidi kunstnikest ja kunstivooludest aimu. Miskipärast on enamus andekaid loomeinimesi kiiksuga ses osas, et lisaks alkolembusele, pööravad nad aeg-ajalt ära, ju siis maailmavalu on nii suur, et ei suudeta end kohandada ja kunst on see, mille kaudu nad end ja oma tundeid ja sõnumeid väljendavad. Aga mulle meeldis, võib-olla ka, et kaaslane oli tore ja et veini ja jäätist sai ka libistada.
Lisaks sain uuesti impulsi, et ühel hetkel võtan värvid välja ja hakkan jälle ise ka joonistama.... Sedagi sai kooliajal palju tehtud, nii tushshiga, akvarelliga, guasshiga kui ka õlivärvidega. Ehk on tore ka nüüd joonistada ja oma loomeindu rahuldada. Kevad südames paneb tundma, et kui hästi tahta, on kõik võimalik, ainult hakka pihta....
Teisipäevgi oli täitsa huvitav... Sattusin osalema brittide üritusele ning kuulama välisminister Paeti rääkimas Kosovo konfliktist ja üldse välispolitikast tema silmade läbi ja ka Eesti vaatevinklist. Minu arvates on ta üks parimaid rääkijaid, isegi inglise keeles. Väga mahlakas sõnakasutus ja haarav jutt. Aga poliitika suurt huvilist minust paraku ikkagi ei tule.... küll aga olen oluliselt targem järgmine kord jutlema antud teemal, kui minu dotted line ülemus Euroopast, juhtumisi serblane, Eestit juhtub väisama, nüüd siis aprilli algul. Ka Schlössle hotell on nii hubane ja vanalinlikult ekslusiivne, et sobis hästi antud ürituse jaoks venue’na. Kusjuures, meenub, et just selles Stenhusi restoranis käisin viimati just oma serblasest ülemusega õhtustamas ja see restoran on minu toppide top. Igatahes oli tore jälle uute inimestega kohtuda ja mõtteid vahetada ning uusi ideid aretada. Selle päeva lõppu mahtus veel kodune saun ja minu nn firmamagustoidu tegemine ehk siis saiavormi tegemine. See tuleb just seepärast nii hea, et teen seda ema tehtud kringlist,banaanidest ja õuntest. Igakord on see erinevate nüanssidega, kuid alati keele allaviiv ka enda jaoks.
Kolmapäevagi mahtus creme brule nautimist ning uusi inimesi, uut infot ja tuliseid diskussioone tööalastel teemadel Uniqstay hotellis Kaval-Antsu pubis. Kah lahe koht pidudeks ja seminarideks. Ka catering on täitsa ok. Kevadeni jäi veel 1 päev.
Ja täna algas kevad.... mitte ainult südames vaid nüüd ka päriselt. Õnneks miinuskraadid ja lumesajud kevade uperpallidena ei ole minu kevad-südames-tunnet vähendanud, aga kindlasti on varsti rohkem päikest ja soojemaid kraade ka tulemas. Tänase õhtu ehk kevade tervitamine möödus järgmise filmiga... Teine Boleyini tüdruk (The other Boleyn girl), mis muidugi ei olnud kergete filmide killast, küll aga huvitav ajalooline suhetedraama. Mõtlema pani nii mõnegi koha peal... Kui lihtne oli ikka sel ajastul inimesi hukutada oma ambitsioonide ja võimuiha tõttu. Henry, Inglismaa kuningale oli aga kõik lubatud, räägin- ei räägi, hukkan- ei hukka, ise-tean-mis- teen... ühest õukonnadaamist isu täis, siis aga järgmine... Kuigi inimesena või mehena pigem, oli ta päris kütkestav,kuid Anne rikkus ise suhte temaga ja sai tasuks kalgi ja vihkava mehe oma kõrgete ambitsioonide pärast ja kaotas ka pea selle tõttu. Meeldis mulle noorema õe Mary karakter, selline vastand õele - tark ja kaunis ja malbe ja südamlik ja armastav ja kombekas. Kurjajuur muidugi oli hoopis piigade onu. Aga nagu ikka, patusel patu palk või et kuidas teed teisele, saad sama endale. Lihtne...
Ja homme on Suur Reede, vara küll see aasta, aga puhata ja mängida on ikkagi tore...eriti kui kevad südames.
Sulle ka, kevadet südamesse!
Vist ongi, kevad südames....
Pühapäeval ärkasin täis kevadetunnet ja uut hingamist... suurpuhastus kodus ja hinges toimis üllatavalt hästi...Nii hästi, et brunchi sai nauditud Pirksiga Pirita rannas Pärli lounges. Väga armas ja romantiline kohake, et nautida merelaineid. Kusjuures, eh nägin ka esimest suplejat, hea küll, talisuplejat, aga ikkagi. Mina, kes ma armastan creme brule’sid nautida ja testida, võin öelda, et Pärli creme brule ei ole ehe ja traditsiooniline, vaid palju rammusam ja rohelise tee kastmega ning mulle ei maitsenud üldse. Ikkagi on TOPis Vertigo, UpUp ja Madisson. Gloria ootab oma testimisjärjekorda. Ja Caesari salat seal on ka päris naljakas, kilu ja praemunaga.... aga koht ja vaade...super! Pärast seda sai endale kevadisi uusi hooaja riideid valitud ja mis teha, ruumi sai ju juurde, nii et garderoob täienes naturaalset värvi soni ja tumepunase jope võrra. Mis teha, minu selle kevade hitid on elegantsed sonid ja muidugi ülikõrged kontsad ja erksad värvid, nagu punane ja valge.
Ja siis.... kevad südames..... läksime Tallink Spasse sulistama ja saunatama. Mõnna oli... Nüüd seegi koht testitud. Sinna sobib väiksema seltskonnaga minna ja mõnusalt jutlemiseks on see koht perfekto. Saunad, eriti hamam, oli eriti hea lebomiseks ja heade mõtete mõlgutamiseks. Ühesõnaga super pühapäev, mis tähistas minu jaoks kevade algust, mitte küll looduses, aga südames küll.
Esmaspäevgi oli armas... Selline kultuurihõnguline, Art in America raames sai Sõpakas Pollock ära vaadatud. Uskumatult hea film, heade näitlejatega ning rääkis see ameerika kunstnikust Jackson Pollockist, kes joonistas või õigemini pritsis ja plätserdas pintsliga selliseid Picasso, Miro ja Kandinsky sarnaseid maale. Kõige lahedam oli minu arust nn tilgatehnikas tööd. Kusjuures filmiga meenus mu päris peaaegu esimene pikem töökoht pildiraamide ja mööblitööstuses, kus Itaaliast tellisime reprosid ja neid raamidesse panime ning kõik siis Eestist välja eksporditi. Siiani reprode kataloogid ehivad minu riiulit, eks selle töö kaudu sai ka veidi kunstnikest ja kunstivooludest aimu. Miskipärast on enamus andekaid loomeinimesi kiiksuga ses osas, et lisaks alkolembusele, pööravad nad aeg-ajalt ära, ju siis maailmavalu on nii suur, et ei suudeta end kohandada ja kunst on see, mille kaudu nad end ja oma tundeid ja sõnumeid väljendavad. Aga mulle meeldis, võib-olla ka, et kaaslane oli tore ja et veini ja jäätist sai ka libistada.
Lisaks sain uuesti impulsi, et ühel hetkel võtan värvid välja ja hakkan jälle ise ka joonistama.... Sedagi sai kooliajal palju tehtud, nii tushshiga, akvarelliga, guasshiga kui ka õlivärvidega. Ehk on tore ka nüüd joonistada ja oma loomeindu rahuldada. Kevad südames paneb tundma, et kui hästi tahta, on kõik võimalik, ainult hakka pihta....
Teisipäevgi oli täitsa huvitav... Sattusin osalema brittide üritusele ning kuulama välisminister Paeti rääkimas Kosovo konfliktist ja üldse välispolitikast tema silmade läbi ja ka Eesti vaatevinklist. Minu arvates on ta üks parimaid rääkijaid, isegi inglise keeles. Väga mahlakas sõnakasutus ja haarav jutt. Aga poliitika suurt huvilist minust paraku ikkagi ei tule.... küll aga olen oluliselt targem järgmine kord jutlema antud teemal, kui minu dotted line ülemus Euroopast, juhtumisi serblane, Eestit juhtub väisama, nüüd siis aprilli algul. Ka Schlössle hotell on nii hubane ja vanalinlikult ekslusiivne, et sobis hästi antud ürituse jaoks venue’na. Kusjuures, meenub, et just selles Stenhusi restoranis käisin viimati just oma serblasest ülemusega õhtustamas ja see restoran on minu toppide top. Igatahes oli tore jälle uute inimestega kohtuda ja mõtteid vahetada ning uusi ideid aretada. Selle päeva lõppu mahtus veel kodune saun ja minu nn firmamagustoidu tegemine ehk siis saiavormi tegemine. See tuleb just seepärast nii hea, et teen seda ema tehtud kringlist,banaanidest ja õuntest. Igakord on see erinevate nüanssidega, kuid alati keele allaviiv ka enda jaoks.
Kolmapäevagi mahtus creme brule nautimist ning uusi inimesi, uut infot ja tuliseid diskussioone tööalastel teemadel Uniqstay hotellis Kaval-Antsu pubis. Kah lahe koht pidudeks ja seminarideks. Ka catering on täitsa ok. Kevadeni jäi veel 1 päev.
Ja täna algas kevad.... mitte ainult südames vaid nüüd ka päriselt. Õnneks miinuskraadid ja lumesajud kevade uperpallidena ei ole minu kevad-südames-tunnet vähendanud, aga kindlasti on varsti rohkem päikest ja soojemaid kraade ka tulemas. Tänase õhtu ehk kevade tervitamine möödus järgmise filmiga... Teine Boleyini tüdruk (The other Boleyn girl), mis muidugi ei olnud kergete filmide killast, küll aga huvitav ajalooline suhetedraama. Mõtlema pani nii mõnegi koha peal... Kui lihtne oli ikka sel ajastul inimesi hukutada oma ambitsioonide ja võimuiha tõttu. Henry, Inglismaa kuningale oli aga kõik lubatud, räägin- ei räägi, hukkan- ei hukka, ise-tean-mis- teen... ühest õukonnadaamist isu täis, siis aga järgmine... Kuigi inimesena või mehena pigem, oli ta päris kütkestav,kuid Anne rikkus ise suhte temaga ja sai tasuks kalgi ja vihkava mehe oma kõrgete ambitsioonide pärast ja kaotas ka pea selle tõttu. Meeldis mulle noorema õe Mary karakter, selline vastand õele - tark ja kaunis ja malbe ja südamlik ja armastav ja kombekas. Kurjajuur muidugi oli hoopis piigade onu. Aga nagu ikka, patusel patu palk või et kuidas teed teisele, saad sama endale. Lihtne...
Ja homme on Suur Reede, vara küll see aasta, aga puhata ja mängida on ikkagi tore...eriti kui kevad südames.
Sulle ka, kevadet südamesse!
Wednesday, March 12, 2008
Kindlasti...võib-olla....
Täpselt need sõnad kajavad mu peas, kui vahel läheb mõte sellele, et just kindlasti täna tahaksin kirjutada, aga hiljem võib-olla ikka ei taha ka...Ne rõba ne mjaso tunne, on nagu midagi öelda, või ei ole, on nagu tuju või ei ole, on aega või nagu ei ole ka... Täpselt nii on see veebruar-märts kulgenud. Pooleldi taevas, pooleldi maal. Ja ei saagi aru, kus parasjagu....Võib-olla teiselt planeedilt?
Pigem võib-olla on see tingitud meie talvest, mis pole ju talv, vaid hall hall hall tuuline märg kesksoost aastaaeg. Masendav? On jah....sest Eesti talved ei ole enam ammu talved ja neid tuleb mujale otsima minna. Hale hale lugu, nagu kaks tuvi Linnateatri suveetendusel katusel kommenteerisid. On jah hale talve kaamose jutt, aga ....
Talv tuli leida, sedapuhku seekord Arest Rootsimaalt. Ja talve leidsime, ohtra loomuliku lume ja mökkidega. Elasime Tegefjällis, aga põhiliselt mäel olime Olümpial või Duvedis. Tegelikult seiklesime igal pool. Ja ilm, mis reisi algul oli veidi vihmane ja sombune, läks paari päevaga aina ilusamaks. Avatud olid ka kõige kõrgemad tipud ja suuremad gondlid. Päev-päevalt läksid kõigi oskused paremaks ja enesekindlused suuremaks. Ühel õhtul mulistasime nn kohalikus veekeskuses, mis küll meie mõistes oli selline spa moodi asjandus: kohalike jaoks Adventure Pool ja Saunaworld. Kolmanda mäepäeva järgi oli päris hea sulistada ja lihaseid mudida. Parim oli muidugi nn jalamassaazh, käid vesi põlveni, 5 ringi ümber mingi samba, pool ringi soojas ja teine pool jääkülmas vees ja pärast 5dat ringi oledki .... selge. Restart missugune. Igatsugu sanaariumid ja lebolad olid ka päris head. Aga päevad olid muidugi enamasti ühte moodi...
Hommikuti tugev söök ja mäele, paus lõunal tee ja snäkiga ja mäele, mäelt nn koju.... õhtusööki tegema ja sauna. Pärast seda vaatasime päevas tehtuid videosid ja pilte, kindlasti kuulus ka üks film õhtu kavva.
Mina olin sinna tulnud omast arust restarti tegema ja pead igatsugu töö ja muust pahnast tühjendama. Tundsin enne reisi, et disk is full. Totaalselt. Restart oli aga nii kapitaalne, et juba laevas tundsin, et hääl kaob ja köha tuleb ja mingi jama.... Nii et reis kujunes päris challenge’iks. Aga kange eesti naine, ikka kõik 7 päeva läbi köha ja nohu mäele. Iga päev sai muidugi selle nimela vaeva nähtud, et ikka terveks saada. Ja üldse kogu meie first aid oli reisi lõpuks kõigi poolt otsakorral. Kogu reisiseltskonnal esines sellised nn nõrkusehetki, kus tervis väikesi viperusi viskas. Võib-olla on see sellest, et Rootsi on suht raske energeetikaga maa, statistika järgi esineb just seal kõige rohkem depressiooni, stressi inimestel. Põhjamaade värk, kus valgust napib...nagu ka Eestis. Kuid lund on neil ikka rohkem ja elugi peaks palju parem olema. Võib-olla tekivad seal probleemid probleemivabast elust?
Kokkuvõttes oli lahe lund näha, seda valget asja, mida meil nii vähe viimastel aegadel. Üks on selge, kindlasti lähen järgmine aasta jälle, kas see on Are või Austria, seda teab küll vaid tuul hetkel. Meie rahva jaoks ongi vaid kaks varianti, suve ja talve käia otsimas mujal, sest meil enam ju neid pole. 4 kena erineva sesooniga piirkond kipub juba igavaks muutuma. Kuid sellegipoolest ei taha ma siit ära kolida, sest mulle ikka meeldib mu oma kodu ja keel ja pigem investeerin reisimisse.
Ahjaa, mägedes põhjapõtru ei näinud, küll aga tagasiteel, kui olime jõudnud öelda välja, et oeh kui kurb, põhjapõtru ei näinudki, siis sel hetkel jalutasid üle tee kaks suurt kuninglikku põhjapõtra. So cute!
Ja kes veel Aresse lähevad, kindlasti tasub külastada kohalikku pisikest shokolaadivabrikut, kus tehakse käsitsi, kusjuures, imehäid oma 30 sorti trühvleid ja shokolaade. Nämma.....
Kindlasti... võib-olla oli ka üks filmidest, mida viimati olen vaadanud. Sellele panen hinde „võib-olla”. Midagi jäi nagu puudu, samas omanäoline sisu, kus lahutav isa püüab tütrele rääkida oma mineviku kaudu armastusest kui sellisest keerulisest ja müstilisest asjast. Konks oli vaid see, et isa ei öelnud oma mineviku piigade kohta, kes on ta ema. Tihti ju me ei saagi aru, et see Miss või Mister Õige on kogu aeg su nina olnud, aga sa saad sellest alles liiga hilja aru. Samas parem hilja, kui mitte kunagi. Nagu selles filmis. Ses mõttes oli päris hea sisu, aga ahaa-elamust näitlejatest nii suurt ei saanud kui Step Up 2 filmist, millele panen raudselt hindeks „kindlasti”. Kuigi mis sisu sealt nii väga otsida, pigem head tantsu ja muusikat, kuid sellegipoolest läks see film seekord rohkem hinge. Moraal lihtne nagu romantilistes komöödiates ikka: ainult südamega tehtud asju teed hästi või et tuleb ikka oma sihte pidi tatsuda.
Jah, tants on kirglik eneseväljendus, looming, kunst, kuidas kellelegi, on see siis hip-hop või klassikaline balett või rahvatants või kõhutants ja latiino (mis mulle meeldivad). Kaunid ja lootustandvad kunstid igatahes. Lõpus saalitäis rahvast igatahes plaksutas, muusika pani kaasa nõksutama ja mina sain endale uue muusikapisiku, vähe sellest, et sel talvel neid pisikuid niigi palju mulle on külge hakanud ;-) Igatahes olen levitajatelt paaniliselt otsinud Step Up 1, aga mida põle seda põle.
„Kindlasti” on ka film 27 dresses (Pulmasõltlane). Päris haarav ja lahe kassi-koera kombel tülitsevate noorte armunute lugu. Ka päris elus on ju nii, et see mida kaua taga ajad või ihaldad, siis kätte saades ei pruugigi olla enam nii ihaldatav ja maitsegi polegi see. Ja jällegi, nagu „Kindlasti...Võib-olla” filmis, tegelased ei suuda aru saada oma tegelikest tunnetest, õnneks filmi lõpus ikka tuleb peaosalistel mõistus pähe, nagu filmis ikka.
Nii arvab viimastest kinoelamustest romantiliste komöödiate sõltlane, vahel sekka ka tõsisemaid või muu kiiksuga filme (nt Stephen Kingi õudukad, Crank) vaatav kinofriik.
Kui tulla päris algusse tagasi, siis üldse viimasel ajal on meedias ja inimeste endi seas juttu vaimsest tervisest versus stressist ja antidepressantidest. Tegelikult on see tore, et sellest räägitakse palju rohkem juba ja kui keegi tarbibki neid tablette, siis on see inimese enda valik, see on täiesti normaalne ja hulluks või vaimuhaigeks tembeldamist küll enam kartma ei pea, kuigi ega keegi sellest rääkida ikkagi ei söanda, isegi lähedastele mitte. Samas muudest haigustest rääkimine pole probleem. Stress ja deprekaski on ju tavalised moodsa aja (ehk meie aja) haiguslikud nähtused, mida saab ja tuleb ravida. Kuidas aga end tasakaalus hoida, on see shokolaad, mõnuained, kino, rääkimine sõpradega või kellegagi neutraalsega, sport, meditatsioon, vaikus, loodus või tabletid, hobidega tegelemine... see on igaühe enda valik. Peaasi, et valitakse, et end aidata. Kui ise probleemi ei tunnista, siis ju teisedki aidata ei saa. Ja millest see stress tekib? Enamasti pingetest tööl, kodus, koolis, kus iganes.... Aga nii tore, et inimesed pööravad sellele järjest rohkem tähelepanu. Mina ka...
Ja ka eelmine nädal Linnateatris peale Eesti teatri laulude kuulamist kohtusime Jaanus Rohumaaga, küsimused tallegi olid just sedalaadi, kuidas näitlejad end rasketel aegadel turgutavad, kui pinged ülepea ja töögraafik umbes. Aastakümneid tagasi oli see alko, kuid nüüd pigem filmi Meeletu peategelase moodi tahavad näitlejad metsa või lihtsalt ära sõita ja seda nad teevadki.
Kui hoolime enda tervisest kõige 3:vaimu ja keha ja hinge tasandil, oskame hoolida ka teistest, kes me ümber ja nii paraneb kogu ühiskond. Ükskord....
Võib-olla oli see tänane sissekanne veidi pessimistlikum kui muidu, kuid sest pole midagi. Kindlasti järgmine on jälle teistsugusem. Elu ongi selline, kord pluss ja siis miinus. Muidu ei saagi aru, kui ilus elu on. Kindlasti on see nädal mõtlemise-järelduste tegemise-õppimise ja puhkamise nädal, sest tegelen võib-olla just suusareisist sisse jäänud pisiku välja ajamisega ja olen lihtsalt kodus ja ei tee mitte midagi suurt ja olulist. Nagu ikka, igas heas on veidi miinust ja vastupidi. Kui ikka keha ei kuula, siis pannakse sind kuulama ja nii, et valus on.
Aga õues on kevadet tunda...Palju pole enam jäänud. Lõppu sobib mu vaieldamatu lemmiklugu (MIA..Jimmy), mille avastamine naeru näole toob. PS- ühes plaadipoes on üks poiss, üks müüja, kes mulle otsa vaadates, veidi suheldes, mulle nii omaseid ja õigeid plaate letile toob ja nii igakord. Muusikapisik - see on mu ei-tea-mitmes sõltuvus, mida ravida ma ei suuda.
Pigem võib-olla on see tingitud meie talvest, mis pole ju talv, vaid hall hall hall tuuline märg kesksoost aastaaeg. Masendav? On jah....sest Eesti talved ei ole enam ammu talved ja neid tuleb mujale otsima minna. Hale hale lugu, nagu kaks tuvi Linnateatri suveetendusel katusel kommenteerisid. On jah hale talve kaamose jutt, aga ....
Talv tuli leida, sedapuhku seekord Arest Rootsimaalt. Ja talve leidsime, ohtra loomuliku lume ja mökkidega. Elasime Tegefjällis, aga põhiliselt mäel olime Olümpial või Duvedis. Tegelikult seiklesime igal pool. Ja ilm, mis reisi algul oli veidi vihmane ja sombune, läks paari päevaga aina ilusamaks. Avatud olid ka kõige kõrgemad tipud ja suuremad gondlid. Päev-päevalt läksid kõigi oskused paremaks ja enesekindlused suuremaks. Ühel õhtul mulistasime nn kohalikus veekeskuses, mis küll meie mõistes oli selline spa moodi asjandus: kohalike jaoks Adventure Pool ja Saunaworld. Kolmanda mäepäeva järgi oli päris hea sulistada ja lihaseid mudida. Parim oli muidugi nn jalamassaazh, käid vesi põlveni, 5 ringi ümber mingi samba, pool ringi soojas ja teine pool jääkülmas vees ja pärast 5dat ringi oledki .... selge. Restart missugune. Igatsugu sanaariumid ja lebolad olid ka päris head. Aga päevad olid muidugi enamasti ühte moodi...
Hommikuti tugev söök ja mäele, paus lõunal tee ja snäkiga ja mäele, mäelt nn koju.... õhtusööki tegema ja sauna. Pärast seda vaatasime päevas tehtuid videosid ja pilte, kindlasti kuulus ka üks film õhtu kavva.
Mina olin sinna tulnud omast arust restarti tegema ja pead igatsugu töö ja muust pahnast tühjendama. Tundsin enne reisi, et disk is full. Totaalselt. Restart oli aga nii kapitaalne, et juba laevas tundsin, et hääl kaob ja köha tuleb ja mingi jama.... Nii et reis kujunes päris challenge’iks. Aga kange eesti naine, ikka kõik 7 päeva läbi köha ja nohu mäele. Iga päev sai muidugi selle nimela vaeva nähtud, et ikka terveks saada. Ja üldse kogu meie first aid oli reisi lõpuks kõigi poolt otsakorral. Kogu reisiseltskonnal esines sellised nn nõrkusehetki, kus tervis väikesi viperusi viskas. Võib-olla on see sellest, et Rootsi on suht raske energeetikaga maa, statistika järgi esineb just seal kõige rohkem depressiooni, stressi inimestel. Põhjamaade värk, kus valgust napib...nagu ka Eestis. Kuid lund on neil ikka rohkem ja elugi peaks palju parem olema. Võib-olla tekivad seal probleemid probleemivabast elust?
Kokkuvõttes oli lahe lund näha, seda valget asja, mida meil nii vähe viimastel aegadel. Üks on selge, kindlasti lähen järgmine aasta jälle, kas see on Are või Austria, seda teab küll vaid tuul hetkel. Meie rahva jaoks ongi vaid kaks varianti, suve ja talve käia otsimas mujal, sest meil enam ju neid pole. 4 kena erineva sesooniga piirkond kipub juba igavaks muutuma. Kuid sellegipoolest ei taha ma siit ära kolida, sest mulle ikka meeldib mu oma kodu ja keel ja pigem investeerin reisimisse.
Ahjaa, mägedes põhjapõtru ei näinud, küll aga tagasiteel, kui olime jõudnud öelda välja, et oeh kui kurb, põhjapõtru ei näinudki, siis sel hetkel jalutasid üle tee kaks suurt kuninglikku põhjapõtra. So cute!
Ja kes veel Aresse lähevad, kindlasti tasub külastada kohalikku pisikest shokolaadivabrikut, kus tehakse käsitsi, kusjuures, imehäid oma 30 sorti trühvleid ja shokolaade. Nämma.....
Kindlasti... võib-olla oli ka üks filmidest, mida viimati olen vaadanud. Sellele panen hinde „võib-olla”. Midagi jäi nagu puudu, samas omanäoline sisu, kus lahutav isa püüab tütrele rääkida oma mineviku kaudu armastusest kui sellisest keerulisest ja müstilisest asjast. Konks oli vaid see, et isa ei öelnud oma mineviku piigade kohta, kes on ta ema. Tihti ju me ei saagi aru, et see Miss või Mister Õige on kogu aeg su nina olnud, aga sa saad sellest alles liiga hilja aru. Samas parem hilja, kui mitte kunagi. Nagu selles filmis. Ses mõttes oli päris hea sisu, aga ahaa-elamust näitlejatest nii suurt ei saanud kui Step Up 2 filmist, millele panen raudselt hindeks „kindlasti”. Kuigi mis sisu sealt nii väga otsida, pigem head tantsu ja muusikat, kuid sellegipoolest läks see film seekord rohkem hinge. Moraal lihtne nagu romantilistes komöödiates ikka: ainult südamega tehtud asju teed hästi või et tuleb ikka oma sihte pidi tatsuda.
Jah, tants on kirglik eneseväljendus, looming, kunst, kuidas kellelegi, on see siis hip-hop või klassikaline balett või rahvatants või kõhutants ja latiino (mis mulle meeldivad). Kaunid ja lootustandvad kunstid igatahes. Lõpus saalitäis rahvast igatahes plaksutas, muusika pani kaasa nõksutama ja mina sain endale uue muusikapisiku, vähe sellest, et sel talvel neid pisikuid niigi palju mulle on külge hakanud ;-) Igatahes olen levitajatelt paaniliselt otsinud Step Up 1, aga mida põle seda põle.
„Kindlasti” on ka film 27 dresses (Pulmasõltlane). Päris haarav ja lahe kassi-koera kombel tülitsevate noorte armunute lugu. Ka päris elus on ju nii, et see mida kaua taga ajad või ihaldad, siis kätte saades ei pruugigi olla enam nii ihaldatav ja maitsegi polegi see. Ja jällegi, nagu „Kindlasti...Võib-olla” filmis, tegelased ei suuda aru saada oma tegelikest tunnetest, õnneks filmi lõpus ikka tuleb peaosalistel mõistus pähe, nagu filmis ikka.
Nii arvab viimastest kinoelamustest romantiliste komöödiate sõltlane, vahel sekka ka tõsisemaid või muu kiiksuga filme (nt Stephen Kingi õudukad, Crank) vaatav kinofriik.
Kui tulla päris algusse tagasi, siis üldse viimasel ajal on meedias ja inimeste endi seas juttu vaimsest tervisest versus stressist ja antidepressantidest. Tegelikult on see tore, et sellest räägitakse palju rohkem juba ja kui keegi tarbibki neid tablette, siis on see inimese enda valik, see on täiesti normaalne ja hulluks või vaimuhaigeks tembeldamist küll enam kartma ei pea, kuigi ega keegi sellest rääkida ikkagi ei söanda, isegi lähedastele mitte. Samas muudest haigustest rääkimine pole probleem. Stress ja deprekaski on ju tavalised moodsa aja (ehk meie aja) haiguslikud nähtused, mida saab ja tuleb ravida. Kuidas aga end tasakaalus hoida, on see shokolaad, mõnuained, kino, rääkimine sõpradega või kellegagi neutraalsega, sport, meditatsioon, vaikus, loodus või tabletid, hobidega tegelemine... see on igaühe enda valik. Peaasi, et valitakse, et end aidata. Kui ise probleemi ei tunnista, siis ju teisedki aidata ei saa. Ja millest see stress tekib? Enamasti pingetest tööl, kodus, koolis, kus iganes.... Aga nii tore, et inimesed pööravad sellele järjest rohkem tähelepanu. Mina ka...
Ja ka eelmine nädal Linnateatris peale Eesti teatri laulude kuulamist kohtusime Jaanus Rohumaaga, küsimused tallegi olid just sedalaadi, kuidas näitlejad end rasketel aegadel turgutavad, kui pinged ülepea ja töögraafik umbes. Aastakümneid tagasi oli see alko, kuid nüüd pigem filmi Meeletu peategelase moodi tahavad näitlejad metsa või lihtsalt ära sõita ja seda nad teevadki.
Kui hoolime enda tervisest kõige 3:vaimu ja keha ja hinge tasandil, oskame hoolida ka teistest, kes me ümber ja nii paraneb kogu ühiskond. Ükskord....
Võib-olla oli see tänane sissekanne veidi pessimistlikum kui muidu, kuid sest pole midagi. Kindlasti järgmine on jälle teistsugusem. Elu ongi selline, kord pluss ja siis miinus. Muidu ei saagi aru, kui ilus elu on. Kindlasti on see nädal mõtlemise-järelduste tegemise-õppimise ja puhkamise nädal, sest tegelen võib-olla just suusareisist sisse jäänud pisiku välja ajamisega ja olen lihtsalt kodus ja ei tee mitte midagi suurt ja olulist. Nagu ikka, igas heas on veidi miinust ja vastupidi. Kui ikka keha ei kuula, siis pannakse sind kuulama ja nii, et valus on.
Aga õues on kevadet tunda...Palju pole enam jäänud. Lõppu sobib mu vaieldamatu lemmiklugu (MIA..Jimmy), mille avastamine naeru näole toob. PS- ühes plaadipoes on üks poiss, üks müüja, kes mulle otsa vaadates, veidi suheldes, mulle nii omaseid ja õigeid plaate letile toob ja nii igakord. Muusikapisik - see on mu ei-tea-mitmes sõltuvus, mida ravida ma ei suuda.
Sunday, February 3, 2008
Et paigal seista, tuleb joosta ehk SÜTELKÕND
Et paigal seista, tuleb joosta
Kas pole armas ütlus? Mulle meeldib. Loomulikult võib selle teisendada kuidas-iganes vastavalt maitsele. Aga selline kommentaar jäi kõrva paar päeva tagasi toimunud koolitusel Peep Vainu poolt, kes tsiteeris kedagi meist.
Tegelikult sõitsime talve kick-offile Otepääle juba neljapäeval ja õhtul enne Saavutama õppimise koolitust mõnulesime Bernhardi hotelli spa osas. Kõige mõnusam oli seal Veeilma teisel korrusel asuvad koobasbasseinid. Shungiidibassein oli neist päris omapärane, jutu järgi on seal kasutatud imekivimits Shungiiti, mis veega kokku puutel ravivaks osutuvad. Vene tsaaridünastia olevat sellist moodust ravimiseks ohtralt kasutanud. Samas meeldis mulle ka Harmooniaruum, mis oli hästi kõrge ja kuskilt kostusid vene munkade mantrad. Väga hea koht lõõgastamiseks. Eh, ja veel parem oli leboda Kaldaariumis, kus soojendatud kivipingil mängis aroomi- ja värviteraapia. Selles mõttes oli see spa eelnevatest kogemustest teistsugune. Koobasbasseinid oli pimedad, väikese valgusega, erisoppides. Allkorrusel oli tavalised basseinid, mina kaifutasin hoopis välibasseinis karastavat suplust. Väga mõnus spa-elamus. Sobib kindlasti mitte suure grupiga chillimiseks vaid pigem üksi või paaris rahu ja vaikuse nautimiseks ning iseendaga olemiseks.
Järgmine päev oligi siis Vainu 1 päevane Saavutama õppimise miniversioon. Minu jaoks oli see kinnistav ja rahuldustpakkuv iseendasse vaatamise päev. Ja mitte ainult, ka teistega jagamise päev, tuliste diskussioonide päev, meeleolu kõikumise päev, motivatsiooni saamise päev, uute ideede saamise päev, proovile paneku päev, hetkeseisu hindamise päev, hirmude otsa vaatamise päev, ausaks olemise päev, eufooria päev, yes-i-did-it päev, tagasiside saamise päev....jne kes mida. Minu jaoks oli see kõike seda, mida eelnevalt mainisin.
Olen aastaid iseendaga tööd teinud ja harjunud tegema. Mulle meeldib see harjumus. See on aidanud mu mõttemaailma korrastada ja aastalt aastasse endaga rahulolevamaks muutuda. Iga-aastased, iga kuised ja iga-nädalased eesmärkide, plaanide, unistuste kirjapanemine on saanud minu tavapäraseks tegevuseks. Sest nii tore on teha Plusse soovide, eesmärkide taha, mis täitunud. Ja nii võin öelda, et kõike, mida olen soovinud, olen ka saanud. Iga soov ju sisaldab täitumist ja kõik sõltub sellest, kui hästi oskad soovi sõnastada. Või siis sellest, kui hästi sa tunned end ja oma vajadusi, ehk ka sellest kui aus sa oled iseenda suhtes kõige pealt.
Aga eks selle viimasega on tihti kõige keerulisem, on ju raske iseendale valusat tõde tunnistada. Aga peeglisse vaatamine ja nägemine aitab ainult edasi tasakaalustatuma ja õnnelikuma elu poole. Lihtsalt see tõde tuleb teatavaks teha. Ja kui Eluratas veidi lopergune või vildakas on, siis aitab just tõele näkku vaatamine ning muudatuste tegemine elus. Peep rõhutas seda, kui oma mugavustsoonist välja tulemist ja maailmapildi avardamist. Siis julged rohkem ka riske vastu võtta ja oled aldis muutustele. Rääkisime oma senistest saavutustest ja jagasime ka seda teistega. Tuleb tunnistada, ega eesti inimene ei julge enda kiita, sest see ju tundub nii egoistlik. Aga see on küll ajast ja arust vale arusaam: kui inimene iseenda tänaseid tegusid hinnata ei suuda, siis ta muutub negativistlikuks ja kibestunuks.
Teine hea mõttetera, mis mulle meeletult meeldib, oli öeldud saates JUHTIMISAJU ühe ülikooli õppejõu poolt, et elus on vaid õnnestumised ja õppeotstarbelised õnnestumised. Väga hea tera, sest negatiivsest kogemusest õpime alati rohkem ja pluss on tajutavam ja suuremat arengut pakkuv.
Igatahes tegelesime pika päeva iseendasse vaatamisega ning eesmärgistamisega tasakaalustatuma elu poole. Ideaaltasakaalu ei jõua me kunagi, see on juba surm, kui lõplik tasakaal käes. Aga sinna poole püüelda on tore. Käsitlesime mõisteid eneseusk ja mõtisklesime, kuidas seda taastada, kui see kõikuma lööb.
Päeva puant oli Vainu leivanumber: Sütelkõnd. Selleks valmistas ta meid kenasti ette. Kui õues lõke süüdati, käisime tuld kui meie sõpra, tervitamas. Tuli oli nii võimas, tuul oli tugev ja lund sadas alla enne ohtralt. Ilus oli.... Enne veel rääkisime selgeks hirmudele otsavaatamise teema. Ja tuleb tunnistada, et hirmul on suured silmad ja alati tundub tondisem kui asi väärt. Hea on mõelda tavaliselt läbi, mis on ühe või teise ettevõtmise kõige mustem stsenaarium.
Seega mina vaatasin oma hirmudele sütele mineku eel juba klassiruumis otsa. Tunnistan, et pinge õhtuks tõusis kõvasti, samas langes kohe, kui saatsin hirmu minema ja süteplatsile jalutades olin juba keskendunud, rahulik ja täiesti valmis ning tasakaalus, et üle minna.
Toetuseks plaksutasid teised rütmi ja taustaks mängisid aafrika trummid. Kõik sobis. Sobis ka see, et omavahel pealtvaatajad ja jalutajad ei lobisenud, pilte ei tehtud (vähemalt välguga).
Läksin üle üsna kohe, tempoka sammu ja kindla pilguga, mõeldes, et jalutan märjal liival ja et juba olengi turvaliselt üle. Kõik käis kähku, olin nagu mingis deliiriumis ja eufoorias, tunne oli võimas. Ei tundnud mingit 505 kraadi kuumust, mille peal jalutasime. Mitte ühtegi kriipsu. Oluline on just fokusseerida kogu tähelepanu endale ja mitte teha seda kellegi teise pärast, see maksab valusalt villide näol kätte. Super elamus! I did it! Ja see pole midagi võimatut. Seega inimeste mõttejõud on võimas tööriist, mitte et ma seda ei teadnud, aga et nii võimas.... Kujutle (unista), keskendu, tegutse ja ongi käes!
Seega Peep Vainuga see päev minu jaoks läks täiega asja ette, sain hea tunde ja kinnituse, et olen õigel teel. Tänasin mõttes end, et pühendasin end teemale täielikult, täites eelankeedi ausalt iseenda suhtes, mitte ilustades, et olin avatud ja aktiivne koolituspäeval. Et seista paigal, tuleb joosta....
Ahjaa, meeldis ka ühe hullumeelse idee enda jaoks ära kirjeldamine, mõtlemine raamidest välja, piiranguteta, what if? Kõige hullem heas mõttes oli see, et lõpuks otsustasin ka selle päriselt ellu viia pikemas perspektiivis. See oleks siis midagi hingele, töö ja hobi süntees, projekt, mis annaks ka tagasi midagi inimkonnale, kasutades ära seniseid kogemusi.
Unistada on tore, sest mõte juhib energiat ja energia järgib tähelepanu. Ja nii need unistused täituvadki. Nii lihtne see ongi, kui vaid usume ja soovime ja pingutame. Õnnelik olemise eelduseks on tänulikkus. Olen õnnelik ja tänulik, nii Peebule kui ka oma tööandjale laheda ürituse eest ja muidugi iseendale. Elu on maasikas, nagu üks värske papa meie firmast just ütles!
Et paigal seista ehk iseendasse vaadata ja vilju nautida, tuleb joosta ehk mõtteid tegudeks vormistada. Et joosta ehk õiges suunas tegutseda, tuleb vahel seista paigal ja eesmärgistada. Mitte ainult seista või ainult joosta...
Kas pole armas ütlus? Mulle meeldib. Loomulikult võib selle teisendada kuidas-iganes vastavalt maitsele. Aga selline kommentaar jäi kõrva paar päeva tagasi toimunud koolitusel Peep Vainu poolt, kes tsiteeris kedagi meist.
Tegelikult sõitsime talve kick-offile Otepääle juba neljapäeval ja õhtul enne Saavutama õppimise koolitust mõnulesime Bernhardi hotelli spa osas. Kõige mõnusam oli seal Veeilma teisel korrusel asuvad koobasbasseinid. Shungiidibassein oli neist päris omapärane, jutu järgi on seal kasutatud imekivimits Shungiiti, mis veega kokku puutel ravivaks osutuvad. Vene tsaaridünastia olevat sellist moodust ravimiseks ohtralt kasutanud. Samas meeldis mulle ka Harmooniaruum, mis oli hästi kõrge ja kuskilt kostusid vene munkade mantrad. Väga hea koht lõõgastamiseks. Eh, ja veel parem oli leboda Kaldaariumis, kus soojendatud kivipingil mängis aroomi- ja värviteraapia. Selles mõttes oli see spa eelnevatest kogemustest teistsugune. Koobasbasseinid oli pimedad, väikese valgusega, erisoppides. Allkorrusel oli tavalised basseinid, mina kaifutasin hoopis välibasseinis karastavat suplust. Väga mõnus spa-elamus. Sobib kindlasti mitte suure grupiga chillimiseks vaid pigem üksi või paaris rahu ja vaikuse nautimiseks ning iseendaga olemiseks.
Järgmine päev oligi siis Vainu 1 päevane Saavutama õppimise miniversioon. Minu jaoks oli see kinnistav ja rahuldustpakkuv iseendasse vaatamise päev. Ja mitte ainult, ka teistega jagamise päev, tuliste diskussioonide päev, meeleolu kõikumise päev, motivatsiooni saamise päev, uute ideede saamise päev, proovile paneku päev, hetkeseisu hindamise päev, hirmude otsa vaatamise päev, ausaks olemise päev, eufooria päev, yes-i-did-it päev, tagasiside saamise päev....jne kes mida. Minu jaoks oli see kõike seda, mida eelnevalt mainisin.
Olen aastaid iseendaga tööd teinud ja harjunud tegema. Mulle meeldib see harjumus. See on aidanud mu mõttemaailma korrastada ja aastalt aastasse endaga rahulolevamaks muutuda. Iga-aastased, iga kuised ja iga-nädalased eesmärkide, plaanide, unistuste kirjapanemine on saanud minu tavapäraseks tegevuseks. Sest nii tore on teha Plusse soovide, eesmärkide taha, mis täitunud. Ja nii võin öelda, et kõike, mida olen soovinud, olen ka saanud. Iga soov ju sisaldab täitumist ja kõik sõltub sellest, kui hästi oskad soovi sõnastada. Või siis sellest, kui hästi sa tunned end ja oma vajadusi, ehk ka sellest kui aus sa oled iseenda suhtes kõige pealt.
Aga eks selle viimasega on tihti kõige keerulisem, on ju raske iseendale valusat tõde tunnistada. Aga peeglisse vaatamine ja nägemine aitab ainult edasi tasakaalustatuma ja õnnelikuma elu poole. Lihtsalt see tõde tuleb teatavaks teha. Ja kui Eluratas veidi lopergune või vildakas on, siis aitab just tõele näkku vaatamine ning muudatuste tegemine elus. Peep rõhutas seda, kui oma mugavustsoonist välja tulemist ja maailmapildi avardamist. Siis julged rohkem ka riske vastu võtta ja oled aldis muutustele. Rääkisime oma senistest saavutustest ja jagasime ka seda teistega. Tuleb tunnistada, ega eesti inimene ei julge enda kiita, sest see ju tundub nii egoistlik. Aga see on küll ajast ja arust vale arusaam: kui inimene iseenda tänaseid tegusid hinnata ei suuda, siis ta muutub negativistlikuks ja kibestunuks.
Teine hea mõttetera, mis mulle meeletult meeldib, oli öeldud saates JUHTIMISAJU ühe ülikooli õppejõu poolt, et elus on vaid õnnestumised ja õppeotstarbelised õnnestumised. Väga hea tera, sest negatiivsest kogemusest õpime alati rohkem ja pluss on tajutavam ja suuremat arengut pakkuv.
Igatahes tegelesime pika päeva iseendasse vaatamisega ning eesmärgistamisega tasakaalustatuma elu poole. Ideaaltasakaalu ei jõua me kunagi, see on juba surm, kui lõplik tasakaal käes. Aga sinna poole püüelda on tore. Käsitlesime mõisteid eneseusk ja mõtisklesime, kuidas seda taastada, kui see kõikuma lööb.
Päeva puant oli Vainu leivanumber: Sütelkõnd. Selleks valmistas ta meid kenasti ette. Kui õues lõke süüdati, käisime tuld kui meie sõpra, tervitamas. Tuli oli nii võimas, tuul oli tugev ja lund sadas alla enne ohtralt. Ilus oli.... Enne veel rääkisime selgeks hirmudele otsavaatamise teema. Ja tuleb tunnistada, et hirmul on suured silmad ja alati tundub tondisem kui asi väärt. Hea on mõelda tavaliselt läbi, mis on ühe või teise ettevõtmise kõige mustem stsenaarium.
Seega mina vaatasin oma hirmudele sütele mineku eel juba klassiruumis otsa. Tunnistan, et pinge õhtuks tõusis kõvasti, samas langes kohe, kui saatsin hirmu minema ja süteplatsile jalutades olin juba keskendunud, rahulik ja täiesti valmis ning tasakaalus, et üle minna.
Toetuseks plaksutasid teised rütmi ja taustaks mängisid aafrika trummid. Kõik sobis. Sobis ka see, et omavahel pealtvaatajad ja jalutajad ei lobisenud, pilte ei tehtud (vähemalt välguga).
Läksin üle üsna kohe, tempoka sammu ja kindla pilguga, mõeldes, et jalutan märjal liival ja et juba olengi turvaliselt üle. Kõik käis kähku, olin nagu mingis deliiriumis ja eufoorias, tunne oli võimas. Ei tundnud mingit 505 kraadi kuumust, mille peal jalutasime. Mitte ühtegi kriipsu. Oluline on just fokusseerida kogu tähelepanu endale ja mitte teha seda kellegi teise pärast, see maksab valusalt villide näol kätte. Super elamus! I did it! Ja see pole midagi võimatut. Seega inimeste mõttejõud on võimas tööriist, mitte et ma seda ei teadnud, aga et nii võimas.... Kujutle (unista), keskendu, tegutse ja ongi käes!
Seega Peep Vainuga see päev minu jaoks läks täiega asja ette, sain hea tunde ja kinnituse, et olen õigel teel. Tänasin mõttes end, et pühendasin end teemale täielikult, täites eelankeedi ausalt iseenda suhtes, mitte ilustades, et olin avatud ja aktiivne koolituspäeval. Et seista paigal, tuleb joosta....
Ahjaa, meeldis ka ühe hullumeelse idee enda jaoks ära kirjeldamine, mõtlemine raamidest välja, piiranguteta, what if? Kõige hullem heas mõttes oli see, et lõpuks otsustasin ka selle päriselt ellu viia pikemas perspektiivis. See oleks siis midagi hingele, töö ja hobi süntees, projekt, mis annaks ka tagasi midagi inimkonnale, kasutades ära seniseid kogemusi.
Unistada on tore, sest mõte juhib energiat ja energia järgib tähelepanu. Ja nii need unistused täituvadki. Nii lihtne see ongi, kui vaid usume ja soovime ja pingutame. Õnnelik olemise eelduseks on tänulikkus. Olen õnnelik ja tänulik, nii Peebule kui ka oma tööandjale laheda ürituse eest ja muidugi iseendale. Elu on maasikas, nagu üks värske papa meie firmast just ütles!
Et paigal seista ehk iseendasse vaadata ja vilju nautida, tuleb joosta ehk mõtteid tegudeks vormistada. Et joosta ehk õiges suunas tegutseda, tuleb vahel seista paigal ja eesmärgistada. Mitte ainult seista või ainult joosta...
Thursday, January 24, 2008
Meister ja Margarita ehk HÄÄDE FILMIDE NÄDAL
Võrratu sõnapaar, mis mind viimased paar nädalat on lummanud. Asi algas lihtsalt sellest, et sattusin suvalisse poodi, kus nägin 4 dvd Bulgakovi Meister ja Margarita. Kahjuks ei olnud ma seda näinud ega lugenud. Minu kooli ajal veel see kohustuslik kirjandus polnud, pigem lausa keelatud. Ja venelaste tehtud filmigi polnud tabanud. Aga terve nädalaga saime 10 jagu vaadatud. Kusjuures olen enam kui kindel et 10da klassi õpilane ei pruugi sest üldse aru saada tänases Eestis. Muidugi kõik oleneb lastetoast ja keskkonnast ja huvidest. Aga eluküpsus ikkagi kooliealisel napib, et nautida Bulgakovi täiel rinnal. Aga seda enam on seda tore ju uuesti kätte võtta aastaid hiljem.
Aga võrratu saaga! Ühest küljest nagu halenaljakas, kus nõukogude inimest välja naerdi tema ahnuse, rumaluse, saamahimu ja egoismi tõttu. Saatan ehk mustkunstnik Woland naeruvääristas patuseid seltsimehi täie rauaga. Tegelikult algas kõik sellest kui seltsimehed Berlioz ja Bezdomnõi diskuteerisid jumala ja saatana olemasolu üle, kuhu siis sõber Saatan vahele segas. Moskvas tekitas Saatan oma laheda kaaskonnaga segadust üksjagu, kõrvaldades neid, kes sisimas vaid mammona peal väljas, unustades igasuguse eneseväärikuse ja moraalsuse.
Saatani kaaskond, sh sm Korovjev vist ja must kõndiv ja ümberkehastuv kass Peemot olid ka väga lahedad tegelased. Tegelikult mulle väga meeldis see kogu kamp. Saatan? Et miks? Lihtsalt sellepärast, et tegelikult Saatan näitab meile seda, et meis kõigis on olemas varjupool. Tema näitas seda inimestele kenasti kätte. Ja ka meile muideks. Ja oma varjupoolega tuleb tegeleda, sest muidu tegeletakse Sinuga ise universumi poolt. Iga pahategu saab kolmekordselt ju karistatud enivei. Universumis, nagu ka Saatanile, on ju kõigi mõtted ja teod näha ja kuulda. Inimene koosnebki alati plussist ja miinusest, lihtsalt üks prevaleerib. Tegelikult Saatan on sõber „puhtale” ja „valgele” inimesele, nagu Meister ja Margarita. Nende kahe armastuslugu on ka ilus. Üks ilusamaid. Muidugi kurbus ja armastatu kaotus võib viia äärmuseni ja olles Nõid, ei suutnud ka Margarita Meistri hukutajal rahus olla, vaid lihtsalt laamendas puhtast vihast tolle korteri segi. Naiste emotsioonidel on suur jõud.... ka tavamaailmas. Saatana balli perenaisena sai ta igati hakkama, missiis et verepisarad tilkusid krooni all ja metallkingadest. Läbides Saatana testi ehk olles vagur peoperenaine ja tervitades sajandite patuseid ja võllaroogasid ilma suuremate emotsioonideta, sai Margarita soovida midagi tänutäheks. Nii ta saigi Meistri tagasi.
Lisaks jooksis kõrvallugu Jeesusest ja Pontius Pilatusest, mis andis ka ajalooliselt aimu piibliteemadest ja teatud tegelastest. Aga seda ma siin lahti ei kirjuta. Igatahes väärt klassika, lausa kullafond. Nüüd ootab mind raamat ja kommentaarid raamatule. Küllap saan veel lugeda seda, mida filmis tähele ei pannud.
Igatahes üks igati HÄÄ FILM... lausa aastate top1.
PS- mõelgi kui kuradi sõna suhu võtate....ta kuuleb küll :-) ja vähe sellest, tegutseb ka, kui saadad teda kuhugi :-)
Üldse eelmine nädal oli HÄÄ FILMINÄDAL, lisaks jõudsin kinos vaadata Lepitust ja PS Ma armastan Sind. Mõlemad olid tõsised ja nutulised armastuselood. Lepitus neist muidugi igati sügavam ja melanhoolsem. Viimases jäi kõlama mõte, et mis siis et oled 13 ja alles arulage, kuid tehtud teod võivad rikkuda teiste saatuse igaveseks ja selle teo hinda maksad elu lõpuni. Arvatavasti oleks ka süüdlane lepitust saanud, kui ta oleks kohe andeks palunud, kuid..... Vaadake ise.... Eksida on inimlik, aga... siis leidkem ka julgust ausad olla ja oma vigu tunnistada. Ja eksimused on elu suurimad õppetunnid, aga kui neist ei õpi, tulevad veelgi karmimad õppetunnid.
PS. Ma armastan sind on teistpidi kurb, see algas kohe ühe armastatu surmaga ning enamasti käsitleb, kuidas leinast üle saada ja eluga edasi minna. Väga ilus ja sügav samuti. Samas see film oli nii positiivne ja armas. Ka muusika, nt James Blunt. Ka see Snapsi mäng. Ja see iirlase aktsent, see oli jumalik. Aga kokkuvõttes need mehe kirjad ja üllatused viisid peategelase kiiremini uude lehekülge elus keerama. Surm sümboolses mõtteski tähendab Uue algust. Filmis sai Hollist suisa Uus inimene, Surm võib teha imesid, missiis et sellise valu ja kalli hinnaga. Aga vahel nii ongi, et su kõrvalt võetakse ära kõige kalleim asi või hing siis, kui sa sellest sõltud, liigselt klammerdunud oled või hoopiski teises äärmuses, liiga enesest mõistetavalt ja hoolimatult suhtud.
Ahjaa, veel vaatasin Phoenix ja Griffin, seda filmi soovitan neile, kel pereliikmed või ise vähiga kokku puutunud on. Kah väga sügav ja eluline ja valus. Seega ärgem raisakem hetki, elagem kohe, siin ja praegu...ning teeme kohe teoks unistused, mitte siis kui jäänud on vaid loetud päevad. Selline mõte jäi kõlama sellest filmist.
Oli üks tõesti HÄÄDE FILMIDE NÄDAL.
Aga võrratu saaga! Ühest küljest nagu halenaljakas, kus nõukogude inimest välja naerdi tema ahnuse, rumaluse, saamahimu ja egoismi tõttu. Saatan ehk mustkunstnik Woland naeruvääristas patuseid seltsimehi täie rauaga. Tegelikult algas kõik sellest kui seltsimehed Berlioz ja Bezdomnõi diskuteerisid jumala ja saatana olemasolu üle, kuhu siis sõber Saatan vahele segas. Moskvas tekitas Saatan oma laheda kaaskonnaga segadust üksjagu, kõrvaldades neid, kes sisimas vaid mammona peal väljas, unustades igasuguse eneseväärikuse ja moraalsuse.
Saatani kaaskond, sh sm Korovjev vist ja must kõndiv ja ümberkehastuv kass Peemot olid ka väga lahedad tegelased. Tegelikult mulle väga meeldis see kogu kamp. Saatan? Et miks? Lihtsalt sellepärast, et tegelikult Saatan näitab meile seda, et meis kõigis on olemas varjupool. Tema näitas seda inimestele kenasti kätte. Ja ka meile muideks. Ja oma varjupoolega tuleb tegeleda, sest muidu tegeletakse Sinuga ise universumi poolt. Iga pahategu saab kolmekordselt ju karistatud enivei. Universumis, nagu ka Saatanile, on ju kõigi mõtted ja teod näha ja kuulda. Inimene koosnebki alati plussist ja miinusest, lihtsalt üks prevaleerib. Tegelikult Saatan on sõber „puhtale” ja „valgele” inimesele, nagu Meister ja Margarita. Nende kahe armastuslugu on ka ilus. Üks ilusamaid. Muidugi kurbus ja armastatu kaotus võib viia äärmuseni ja olles Nõid, ei suutnud ka Margarita Meistri hukutajal rahus olla, vaid lihtsalt laamendas puhtast vihast tolle korteri segi. Naiste emotsioonidel on suur jõud.... ka tavamaailmas. Saatana balli perenaisena sai ta igati hakkama, missiis et verepisarad tilkusid krooni all ja metallkingadest. Läbides Saatana testi ehk olles vagur peoperenaine ja tervitades sajandite patuseid ja võllaroogasid ilma suuremate emotsioonideta, sai Margarita soovida midagi tänutäheks. Nii ta saigi Meistri tagasi.
Lisaks jooksis kõrvallugu Jeesusest ja Pontius Pilatusest, mis andis ka ajalooliselt aimu piibliteemadest ja teatud tegelastest. Aga seda ma siin lahti ei kirjuta. Igatahes väärt klassika, lausa kullafond. Nüüd ootab mind raamat ja kommentaarid raamatule. Küllap saan veel lugeda seda, mida filmis tähele ei pannud.
Igatahes üks igati HÄÄ FILM... lausa aastate top1.
PS- mõelgi kui kuradi sõna suhu võtate....ta kuuleb küll :-) ja vähe sellest, tegutseb ka, kui saadad teda kuhugi :-)
Üldse eelmine nädal oli HÄÄ FILMINÄDAL, lisaks jõudsin kinos vaadata Lepitust ja PS Ma armastan Sind. Mõlemad olid tõsised ja nutulised armastuselood. Lepitus neist muidugi igati sügavam ja melanhoolsem. Viimases jäi kõlama mõte, et mis siis et oled 13 ja alles arulage, kuid tehtud teod võivad rikkuda teiste saatuse igaveseks ja selle teo hinda maksad elu lõpuni. Arvatavasti oleks ka süüdlane lepitust saanud, kui ta oleks kohe andeks palunud, kuid..... Vaadake ise.... Eksida on inimlik, aga... siis leidkem ka julgust ausad olla ja oma vigu tunnistada. Ja eksimused on elu suurimad õppetunnid, aga kui neist ei õpi, tulevad veelgi karmimad õppetunnid.
PS. Ma armastan sind on teistpidi kurb, see algas kohe ühe armastatu surmaga ning enamasti käsitleb, kuidas leinast üle saada ja eluga edasi minna. Väga ilus ja sügav samuti. Samas see film oli nii positiivne ja armas. Ka muusika, nt James Blunt. Ka see Snapsi mäng. Ja see iirlase aktsent, see oli jumalik. Aga kokkuvõttes need mehe kirjad ja üllatused viisid peategelase kiiremini uude lehekülge elus keerama. Surm sümboolses mõtteski tähendab Uue algust. Filmis sai Hollist suisa Uus inimene, Surm võib teha imesid, missiis et sellise valu ja kalli hinnaga. Aga vahel nii ongi, et su kõrvalt võetakse ära kõige kalleim asi või hing siis, kui sa sellest sõltud, liigselt klammerdunud oled või hoopiski teises äärmuses, liiga enesest mõistetavalt ja hoolimatult suhtud.
Ahjaa, veel vaatasin Phoenix ja Griffin, seda filmi soovitan neile, kel pereliikmed või ise vähiga kokku puutunud on. Kah väga sügav ja eluline ja valus. Seega ärgem raisakem hetki, elagem kohe, siin ja praegu...ning teeme kohe teoks unistused, mitte siis kui jäänud on vaid loetud päevad. Selline mõte jäi kõlama sellest filmist.
Oli üks tõesti HÄÄDE FILMIDE NÄDAL.
Tuesday, January 1, 2008
12
Täpselt 12 tundi oli minu selle aasta ära saatmise üritus. Maagiline arv? 12. kuu ehk detsember, 12 kuud aastas, 12 aastat Hiina kalendri tsükkel....Kõik on alguses. Uued algused. Eriti nüüd 2008 aasta esimesel kuul, kollase maaroti aasta lähistel ja seegi uue 12 aastase tsükli algus. 12 tundi, pool ööpäevast....
Lahkusin 7 paiku sõprade poole, et alustada vana aasta ära saatmist ja et siis üheskoos minna maskeraadile „Eyes wide shut”. Koju jõudsin ka hommikul 7 paiku. Rohkem ei jaksanud tegelikult ka, kuigi kiirustasin kutsa pärast, kes toas need 12 tundi kinni oli...
Nii lahedat aasta ära saatmist pole ammu olnud. Hea tunne tuli juba peale 27 detsembril, kui tekkis mõte minna maskiga üritusele. Eks kogu üritus oli vist veidi inspireeritud filmist Eyes wide shut, samas päris kaetud nägude ja kapuutsidega olid vähesed. Aga see polnudki ju oluline... Oluline oli end hästi tunda. Ja kui mask annab võimaluse inimestel oma „maske” ära võtta ja näidata tegelikku olemust, siis on ju Maskiball üli hea initsiatiiv. Või siis võiks ka mõelda piltlikult, et maskiga ürituste slogan võiks olla just oma Maski eest ära võtmine ja oma tõelise Mina näitamine.
Inimesed tunnevad end vabamalt, on avatumad ja sõnakamad ja sõbralikumad ja muidugi julgemad. Ja eks pidudel ole ju just seda vaja. Eestlased üldse võiksid selliseid stiilikaid rohkem teha, see võimaldaks murda meie külma ja tuima karakterit veidigi. Kuigi tuleb tunnistada, et mida generatsioon edasi, seda julgemad ja avatumad noored on. Võib-olla ei suregi eesti rahvas veel välja. Missiis et seguneme järjest rohkem teiste rahvustega. Aga pidu oli lahe, peolised olid ilusad ja lõbusad ja maskidega. Ja muusika, mille järgi ma tavaliselt ei tantsi, oli ütlemata tantsukõlbulik. Ühesõnaga sellisel päeval, nagu aasta viimasel päeval, on kõik peod hästi käivutuvad. Tegelikult on ju nii, et su kodu on seal, kus sa tunned end hästi ehk kõik algab sinu enda suhtumisest ja mitte keegi sinu pidu eriliseks ei tee, kui sul endal tuju või tahtmist pole. Pidu sinus eneses..... nagu ikka.
Mainimata ei saa jätta ka seda, kuidas me sõitsime linna, maskid peas, katuseluuk lahti, meie kätega vehkimas ja kaasa Dr Albanile laulmas, Hello Africa, Tell me how you’re doing....Suured lumeräitsakad sadasid autosse sisse..... Laulsime täiest kõrist ja tundsime elust ja õhtust mõnu.... Ja lumi... seekord lumi ei olnudki ära sulanud... Uus aasta nii seest kui väljast Valgena.... Seda Valgust soovin ma otsida ka teil!
Uut aastat tervitasime Vabaka lähedal, saluut oli võimas ja shampust voolas. Ilus oli.... ja nii palju inimesi... pole ma ju enne vana aasta öösel linna peal olnud. Igal juhul tantsisin end Maskiga ja Maskita uude aastasse, kollase maaroti aastasse, mis 7. Veebruaril algamas.... minu aasta. Ja kindlasti paljudele teistele Rottidele parem aasta. Rottidega after-pidu jätkus, mis kinnitas, et järgnevad sugupõlved on hoopis teisest puust. Seltskonnas olid toredad noored inimesed....minust 12 aastat nooremad. 12 aastat... nad olid nii avatud, julged, sõnaosavad, meeldivad ja intelligentsed. Meenutasin 12 aastat tagasi... 12 aastat tagasi olin mina aastase lapse ema, mitte just enam väga Laps vastutuse seisukohast, samas suhteküpsuselt vist alles suht Laps.... Igal mündil on 2 külge, nagu ikka.
Nendega (4 sõpra nagu neli musketäri) koos olles oli lõbus ja hea olla, see ju kõige olulisem ja juttu jätkus, paraku 12 tundi pidu tegi oma töö...Jah, vanusel nagu ei olegi tähtsust, peaasi et see meie sisemine laps on alles, hoitud ja armastatud. Mina seda vanusevahet ei ole kunagi tundnud, on ju mu parimadki sõbradki 12 aastat nooremad või siis 12 aastat vanemad. Kõigesööja nagu ma olen.
What if... oleksin 12 aastat noorem??? Vist silmagi pilgutamata armuksin neisse kõigisse, ühteaegu üksinda nagu isiksused omaette ja koosolles mega sünergiaga kooslus. Super, kui selliseid sõpruskondi kooli ajast hoida suudetakse. Loodan, et minu alles 12 olnud aastane poeg saab samast koolist, kus nemadki käisid, ka kaasa sellise varanduse. Igatahes sõjaväe mõtekuse kohta lasen ühel neist oma pojale loengu pidada.
Nii lahedat aastavahetust polegi olnud....Top 1 viimase 12 aasta jooksul. Ja seda tänu sõpradele meie ümber (aitäh Pipi ja Siim) ja muidugi iseendale, et lasin lihtsalt kõigel kulgeda, usaldades oma sisehäält.
Ahjaa, kultuurilemb nagu ma olen....soe kinosoovitus Sõprusesse minna My Blueberry Nights vaatama. Mitte üldse tavaline Hollika lugu, tehtud hoopis mitte ameeriklase poolt (Kar Wai Wong)....Mu lemmiklaulja Norah Jones ja Jude Law armastuselugu. Et kvaliteetsemat elu elada või iseendaga Sõbraks saada, selleks tuleb aegajalt ette võtta rännak mitte just kõige meeldivama kaaslasega esimesel hetkel, Iseendaga ja üksi... Rännates mööda maailma, näeme tagasi tulles situatsioone ja inimesi hoopis teise pilguga, kui vaid julgeme järgemööda maske maha võtta ja endasse vaadata ja enda kallal tööd teha, sest muidu töödeldakse ju meid.
Jaa, minu peavalu, teadagi millest, ehk kõige tavalisem segamini joomise pohmakas, hakkab pärast neid kirjaridu kah üle minema. Ja Titanic, mida olen kordi mitmeid vaadanud, saab ka just läbi...Rose’i (Kate Winslet) ütlus, et Naine on kui sügav saladuste meri, annab mulle veelgi jõudu juurde kõigepealt ise neid sügavusi uurida ja siis alles teistele neist aimu anda.
HEAD UUT AASTAT!
Lahkusin 7 paiku sõprade poole, et alustada vana aasta ära saatmist ja et siis üheskoos minna maskeraadile „Eyes wide shut”. Koju jõudsin ka hommikul 7 paiku. Rohkem ei jaksanud tegelikult ka, kuigi kiirustasin kutsa pärast, kes toas need 12 tundi kinni oli...
Nii lahedat aasta ära saatmist pole ammu olnud. Hea tunne tuli juba peale 27 detsembril, kui tekkis mõte minna maskiga üritusele. Eks kogu üritus oli vist veidi inspireeritud filmist Eyes wide shut, samas päris kaetud nägude ja kapuutsidega olid vähesed. Aga see polnudki ju oluline... Oluline oli end hästi tunda. Ja kui mask annab võimaluse inimestel oma „maske” ära võtta ja näidata tegelikku olemust, siis on ju Maskiball üli hea initsiatiiv. Või siis võiks ka mõelda piltlikult, et maskiga ürituste slogan võiks olla just oma Maski eest ära võtmine ja oma tõelise Mina näitamine.
Inimesed tunnevad end vabamalt, on avatumad ja sõnakamad ja sõbralikumad ja muidugi julgemad. Ja eks pidudel ole ju just seda vaja. Eestlased üldse võiksid selliseid stiilikaid rohkem teha, see võimaldaks murda meie külma ja tuima karakterit veidigi. Kuigi tuleb tunnistada, et mida generatsioon edasi, seda julgemad ja avatumad noored on. Võib-olla ei suregi eesti rahvas veel välja. Missiis et seguneme järjest rohkem teiste rahvustega. Aga pidu oli lahe, peolised olid ilusad ja lõbusad ja maskidega. Ja muusika, mille järgi ma tavaliselt ei tantsi, oli ütlemata tantsukõlbulik. Ühesõnaga sellisel päeval, nagu aasta viimasel päeval, on kõik peod hästi käivutuvad. Tegelikult on ju nii, et su kodu on seal, kus sa tunned end hästi ehk kõik algab sinu enda suhtumisest ja mitte keegi sinu pidu eriliseks ei tee, kui sul endal tuju või tahtmist pole. Pidu sinus eneses..... nagu ikka.
Mainimata ei saa jätta ka seda, kuidas me sõitsime linna, maskid peas, katuseluuk lahti, meie kätega vehkimas ja kaasa Dr Albanile laulmas, Hello Africa, Tell me how you’re doing....Suured lumeräitsakad sadasid autosse sisse..... Laulsime täiest kõrist ja tundsime elust ja õhtust mõnu.... Ja lumi... seekord lumi ei olnudki ära sulanud... Uus aasta nii seest kui väljast Valgena.... Seda Valgust soovin ma otsida ka teil!
Uut aastat tervitasime Vabaka lähedal, saluut oli võimas ja shampust voolas. Ilus oli.... ja nii palju inimesi... pole ma ju enne vana aasta öösel linna peal olnud. Igal juhul tantsisin end Maskiga ja Maskita uude aastasse, kollase maaroti aastasse, mis 7. Veebruaril algamas.... minu aasta. Ja kindlasti paljudele teistele Rottidele parem aasta. Rottidega after-pidu jätkus, mis kinnitas, et järgnevad sugupõlved on hoopis teisest puust. Seltskonnas olid toredad noored inimesed....minust 12 aastat nooremad. 12 aastat... nad olid nii avatud, julged, sõnaosavad, meeldivad ja intelligentsed. Meenutasin 12 aastat tagasi... 12 aastat tagasi olin mina aastase lapse ema, mitte just enam väga Laps vastutuse seisukohast, samas suhteküpsuselt vist alles suht Laps.... Igal mündil on 2 külge, nagu ikka.
Nendega (4 sõpra nagu neli musketäri) koos olles oli lõbus ja hea olla, see ju kõige olulisem ja juttu jätkus, paraku 12 tundi pidu tegi oma töö...Jah, vanusel nagu ei olegi tähtsust, peaasi et see meie sisemine laps on alles, hoitud ja armastatud. Mina seda vanusevahet ei ole kunagi tundnud, on ju mu parimadki sõbradki 12 aastat nooremad või siis 12 aastat vanemad. Kõigesööja nagu ma olen.
What if... oleksin 12 aastat noorem??? Vist silmagi pilgutamata armuksin neisse kõigisse, ühteaegu üksinda nagu isiksused omaette ja koosolles mega sünergiaga kooslus. Super, kui selliseid sõpruskondi kooli ajast hoida suudetakse. Loodan, et minu alles 12 olnud aastane poeg saab samast koolist, kus nemadki käisid, ka kaasa sellise varanduse. Igatahes sõjaväe mõtekuse kohta lasen ühel neist oma pojale loengu pidada.
Nii lahedat aastavahetust polegi olnud....Top 1 viimase 12 aasta jooksul. Ja seda tänu sõpradele meie ümber (aitäh Pipi ja Siim) ja muidugi iseendale, et lasin lihtsalt kõigel kulgeda, usaldades oma sisehäält.
Ahjaa, kultuurilemb nagu ma olen....soe kinosoovitus Sõprusesse minna My Blueberry Nights vaatama. Mitte üldse tavaline Hollika lugu, tehtud hoopis mitte ameeriklase poolt (Kar Wai Wong)....Mu lemmiklaulja Norah Jones ja Jude Law armastuselugu. Et kvaliteetsemat elu elada või iseendaga Sõbraks saada, selleks tuleb aegajalt ette võtta rännak mitte just kõige meeldivama kaaslasega esimesel hetkel, Iseendaga ja üksi... Rännates mööda maailma, näeme tagasi tulles situatsioone ja inimesi hoopis teise pilguga, kui vaid julgeme järgemööda maske maha võtta ja endasse vaadata ja enda kallal tööd teha, sest muidu töödeldakse ju meid.
Jaa, minu peavalu, teadagi millest, ehk kõige tavalisem segamini joomise pohmakas, hakkab pärast neid kirjaridu kah üle minema. Ja Titanic, mida olen kordi mitmeid vaadanud, saab ka just läbi...Rose’i (Kate Winslet) ütlus, et Naine on kui sügav saladuste meri, annab mulle veelgi jõudu juurde kõigepealt ise neid sügavusi uurida ja siis alles teistele neist aimu anda.
HEAD UUT AASTAT!
Subscribe to:
Comments (Atom)
