12

Täpselt 12 tundi oli minu selle aasta ära saatmise üritus. Maagiline arv? 12. kuu ehk detsember, 12 kuud aastas, 12 aastat Hiina kalendri tsükkel....Kõik on alguses. Uued algused. Eriti nüüd 2008 aasta esimesel kuul, kollase maaroti aasta lähistel ja seegi uue 12 aastase tsükli algus. 12 tundi, pool ööpäevast....

Lahkusin 7 paiku sõprade poole, et alustada vana aasta ära saatmist ja et siis üheskoos minna maskeraadile „Eyes wide shut”. Koju jõudsin ka hommikul 7 paiku. Rohkem ei jaksanud tegelikult ka, kuigi kiirustasin kutsa pärast, kes toas need 12 tundi kinni oli...

Nii lahedat aasta ära saatmist pole ammu olnud. Hea tunne tuli juba peale 27 detsembril, kui tekkis mõte minna maskiga üritusele. Eks kogu üritus oli vist veidi inspireeritud filmist Eyes wide shut, samas päris kaetud nägude ja kapuutsidega olid vähesed. Aga see polnudki ju oluline... Oluline oli end hästi tunda. Ja kui mask annab võimaluse inimestel oma „maske” ära võtta ja näidata tegelikku olemust, siis on ju Maskiball üli hea initsiatiiv. Või siis võiks ka mõelda piltlikult, et maskiga ürituste slogan võiks olla just oma Maski eest ära võtmine ja oma tõelise Mina näitamine.

Inimesed tunnevad end vabamalt, on avatumad ja sõnakamad ja sõbralikumad ja muidugi julgemad. Ja eks pidudel ole ju just seda vaja. Eestlased üldse võiksid selliseid stiilikaid rohkem teha, see võimaldaks murda meie külma ja tuima karakterit veidigi. Kuigi tuleb tunnistada, et mida generatsioon edasi, seda julgemad ja avatumad noored on. Võib-olla ei suregi eesti rahvas veel välja. Missiis et seguneme järjest rohkem teiste rahvustega. Aga pidu oli lahe, peolised olid ilusad ja lõbusad ja maskidega. Ja muusika, mille järgi ma tavaliselt ei tantsi, oli ütlemata tantsukõlbulik. Ühesõnaga sellisel päeval, nagu aasta viimasel päeval, on kõik peod hästi käivutuvad. Tegelikult on ju nii, et su kodu on seal, kus sa tunned end hästi ehk kõik algab sinu enda suhtumisest ja mitte keegi sinu pidu eriliseks ei tee, kui sul endal tuju või tahtmist pole. Pidu sinus eneses..... nagu ikka.

Mainimata ei saa jätta ka seda, kuidas me sõitsime linna, maskid peas, katuseluuk lahti, meie kätega vehkimas ja kaasa Dr Albanile laulmas, Hello Africa, Tell me how you’re doing....Suured lumeräitsakad sadasid autosse sisse..... Laulsime täiest kõrist ja tundsime elust ja õhtust mõnu.... Ja lumi... seekord lumi ei olnudki ära sulanud... Uus aasta nii seest kui väljast Valgena.... Seda Valgust soovin ma otsida ka teil!

Uut aastat tervitasime Vabaka lähedal, saluut oli võimas ja shampust voolas. Ilus oli.... ja nii palju inimesi... pole ma ju enne vana aasta öösel linna peal olnud. Igal juhul tantsisin end Maskiga ja Maskita uude aastasse, kollase maaroti aastasse, mis 7. Veebruaril algamas.... minu aasta. Ja kindlasti paljudele teistele Rottidele parem aasta. Rottidega after-pidu jätkus, mis kinnitas, et järgnevad sugupõlved on hoopis teisest puust. Seltskonnas olid toredad noored inimesed....minust 12 aastat nooremad. 12 aastat... nad olid nii avatud, julged, sõnaosavad, meeldivad ja intelligentsed. Meenutasin 12 aastat tagasi... 12 aastat tagasi olin mina aastase lapse ema, mitte just enam väga Laps vastutuse seisukohast, samas suhteküpsuselt vist alles suht Laps.... Igal mündil on 2 külge, nagu ikka.

Nendega (4 sõpra nagu neli musketäri) koos olles oli lõbus ja hea olla, see ju kõige olulisem ja juttu jätkus, paraku 12 tundi pidu tegi oma töö...Jah, vanusel nagu ei olegi tähtsust, peaasi et see meie sisemine laps on alles, hoitud ja armastatud. Mina seda vanusevahet ei ole kunagi tundnud, on ju mu parimadki sõbradki 12 aastat nooremad või siis 12 aastat vanemad. Kõigesööja nagu ma olen.

What if... oleksin 12 aastat noorem??? Vist silmagi pilgutamata armuksin neisse kõigisse, ühteaegu üksinda nagu isiksused omaette ja koosolles mega sünergiaga kooslus. Super, kui selliseid sõpruskondi kooli ajast hoida suudetakse. Loodan, et minu alles 12 olnud aastane poeg saab samast koolist, kus nemadki käisid, ka kaasa sellise varanduse. Igatahes sõjaväe mõtekuse kohta lasen ühel neist oma pojale loengu pidada.

Nii lahedat aastavahetust polegi olnud....Top 1 viimase 12 aasta jooksul. Ja seda tänu sõpradele meie ümber (aitäh Pipi ja Siim) ja muidugi iseendale, et lasin lihtsalt kõigel kulgeda, usaldades oma sisehäält.

Ahjaa, kultuurilemb nagu ma olen....soe kinosoovitus Sõprusesse minna My Blueberry Nights vaatama. Mitte üldse tavaline Hollika lugu, tehtud hoopis mitte ameeriklase poolt (Kar Wai Wong)....Mu lemmiklaulja Norah Jones ja Jude Law armastuselugu. Et kvaliteetsemat elu elada või iseendaga Sõbraks saada, selleks tuleb aegajalt ette võtta rännak mitte just kõige meeldivama kaaslasega esimesel hetkel, Iseendaga ja üksi... Rännates mööda maailma, näeme tagasi tulles situatsioone ja inimesi hoopis teise pilguga, kui vaid julgeme järgemööda maske maha võtta ja endasse vaadata ja enda kallal tööd teha, sest muidu töödeldakse ju meid.

Jaa, minu peavalu, teadagi millest, ehk kõige tavalisem segamini joomise pohmakas, hakkab pärast neid kirjaridu kah üle minema. Ja Titanic, mida olen kordi mitmeid vaadanud, saab ka just läbi...Rose’i (Kate Winslet) ütlus, et Naine on kui sügav saladuste meri, annab mulle veelgi jõudu juurde kõigepealt ise neid sügavusi uurida ja siis alles teistele neist aimu anda.

HEAD UUT AASTAT!