Kindlasti...võib-olla....

Täpselt need sõnad kajavad mu peas, kui vahel läheb mõte sellele, et just kindlasti täna tahaksin kirjutada, aga hiljem võib-olla ikka ei taha ka...Ne rõba ne mjaso tunne, on nagu midagi öelda, või ei ole, on nagu tuju või ei ole, on aega või nagu ei ole ka... Täpselt nii on see veebruar-märts kulgenud. Pooleldi taevas, pooleldi maal. Ja ei saagi aru, kus parasjagu....Võib-olla teiselt planeedilt?

Pigem võib-olla on see tingitud meie talvest, mis pole ju talv, vaid hall hall hall tuuline märg kesksoost aastaaeg. Masendav? On jah....sest Eesti talved ei ole enam ammu talved ja neid tuleb mujale otsima minna. Hale hale lugu, nagu kaks tuvi Linnateatri suveetendusel katusel kommenteerisid. On jah hale talve kaamose jutt, aga ....

Talv tuli leida, sedapuhku seekord Arest Rootsimaalt. Ja talve leidsime, ohtra loomuliku lume ja mökkidega. Elasime Tegefjällis, aga põhiliselt mäel olime Olümpial või Duvedis. Tegelikult seiklesime igal pool. Ja ilm, mis reisi algul oli veidi vihmane ja sombune, läks paari päevaga aina ilusamaks. Avatud olid ka kõige kõrgemad tipud ja suuremad gondlid. Päev-päevalt läksid kõigi oskused paremaks ja enesekindlused suuremaks. Ühel õhtul mulistasime nn kohalikus veekeskuses, mis küll meie mõistes oli selline spa moodi asjandus: kohalike jaoks Adventure Pool ja Saunaworld. Kolmanda mäepäeva järgi oli päris hea sulistada ja lihaseid mudida. Parim oli muidugi nn jalamassaazh, käid vesi põlveni, 5 ringi ümber mingi samba, pool ringi soojas ja teine pool jääkülmas vees ja pärast 5dat ringi oledki .... selge. Restart missugune. Igatsugu sanaariumid ja lebolad olid ka päris head. Aga päevad olid muidugi enamasti ühte moodi...
Hommikuti tugev söök ja mäele, paus lõunal tee ja snäkiga ja mäele, mäelt nn koju.... õhtusööki tegema ja sauna. Pärast seda vaatasime päevas tehtuid videosid ja pilte, kindlasti kuulus ka üks film õhtu kavva.
Mina olin sinna tulnud omast arust restarti tegema ja pead igatsugu töö ja muust pahnast tühjendama. Tundsin enne reisi, et disk is full. Totaalselt. Restart oli aga nii kapitaalne, et juba laevas tundsin, et hääl kaob ja köha tuleb ja mingi jama.... Nii et reis kujunes päris challenge’iks. Aga kange eesti naine, ikka kõik 7 päeva läbi köha ja nohu mäele. Iga päev sai muidugi selle nimela vaeva nähtud, et ikka terveks saada. Ja üldse kogu meie first aid oli reisi lõpuks kõigi poolt otsakorral. Kogu reisiseltskonnal esines sellised nn nõrkusehetki, kus tervis väikesi viperusi viskas. Võib-olla on see sellest, et Rootsi on suht raske energeetikaga maa, statistika järgi esineb just seal kõige rohkem depressiooni, stressi inimestel. Põhjamaade värk, kus valgust napib...nagu ka Eestis. Kuid lund on neil ikka rohkem ja elugi peaks palju parem olema. Võib-olla tekivad seal probleemid probleemivabast elust?

Kokkuvõttes oli lahe lund näha, seda valget asja, mida meil nii vähe viimastel aegadel. Üks on selge, kindlasti lähen järgmine aasta jälle, kas see on Are või Austria, seda teab küll vaid tuul hetkel. Meie rahva jaoks ongi vaid kaks varianti, suve ja talve käia otsimas mujal, sest meil enam ju neid pole. 4 kena erineva sesooniga piirkond kipub juba igavaks muutuma. Kuid sellegipoolest ei taha ma siit ära kolida, sest mulle ikka meeldib mu oma kodu ja keel ja pigem investeerin reisimisse.

Ahjaa, mägedes põhjapõtru ei näinud, küll aga tagasiteel, kui olime jõudnud öelda välja, et oeh kui kurb, põhjapõtru ei näinudki, siis sel hetkel jalutasid üle tee kaks suurt kuninglikku põhjapõtra. So cute!
Ja kes veel Aresse lähevad, kindlasti tasub külastada kohalikku pisikest shokolaadivabrikut, kus tehakse käsitsi, kusjuures, imehäid oma 30 sorti trühvleid ja shokolaade. Nämma.....

Kindlasti... võib-olla oli ka üks filmidest, mida viimati olen vaadanud. Sellele panen hinde „võib-olla”. Midagi jäi nagu puudu, samas omanäoline sisu, kus lahutav isa püüab tütrele rääkida oma mineviku kaudu armastusest kui sellisest keerulisest ja müstilisest asjast. Konks oli vaid see, et isa ei öelnud oma mineviku piigade kohta, kes on ta ema. Tihti ju me ei saagi aru, et see Miss või Mister Õige on kogu aeg su nina olnud, aga sa saad sellest alles liiga hilja aru. Samas parem hilja, kui mitte kunagi. Nagu selles filmis. Ses mõttes oli päris hea sisu, aga ahaa-elamust näitlejatest nii suurt ei saanud kui Step Up 2 filmist, millele panen raudselt hindeks „kindlasti”. Kuigi mis sisu sealt nii väga otsida, pigem head tantsu ja muusikat, kuid sellegipoolest läks see film seekord rohkem hinge. Moraal lihtne nagu romantilistes komöödiates ikka: ainult südamega tehtud asju teed hästi või et tuleb ikka oma sihte pidi tatsuda.
Jah, tants on kirglik eneseväljendus, looming, kunst, kuidas kellelegi, on see siis hip-hop või klassikaline balett või rahvatants või kõhutants ja latiino (mis mulle meeldivad). Kaunid ja lootustandvad kunstid igatahes. Lõpus saalitäis rahvast igatahes plaksutas, muusika pani kaasa nõksutama ja mina sain endale uue muusikapisiku, vähe sellest, et sel talvel neid pisikuid niigi palju mulle on külge hakanud ;-) Igatahes olen levitajatelt paaniliselt otsinud Step Up 1, aga mida põle seda põle.

„Kindlasti” on ka film 27 dresses (Pulmasõltlane). Päris haarav ja lahe kassi-koera kombel tülitsevate noorte armunute lugu. Ka päris elus on ju nii, et see mida kaua taga ajad või ihaldad, siis kätte saades ei pruugigi olla enam nii ihaldatav ja maitsegi polegi see. Ja jällegi, nagu „Kindlasti...Võib-olla” filmis, tegelased ei suuda aru saada oma tegelikest tunnetest, õnneks filmi lõpus ikka tuleb peaosalistel mõistus pähe, nagu filmis ikka.
Nii arvab viimastest kinoelamustest romantiliste komöödiate sõltlane, vahel sekka ka tõsisemaid või muu kiiksuga filme (nt Stephen Kingi õudukad, Crank) vaatav kinofriik.

Kui tulla päris algusse tagasi, siis üldse viimasel ajal on meedias ja inimeste endi seas juttu vaimsest tervisest versus stressist ja antidepressantidest. Tegelikult on see tore, et sellest räägitakse palju rohkem juba ja kui keegi tarbibki neid tablette, siis on see inimese enda valik, see on täiesti normaalne ja hulluks või vaimuhaigeks tembeldamist küll enam kartma ei pea, kuigi ega keegi sellest rääkida ikkagi ei söanda, isegi lähedastele mitte. Samas muudest haigustest rääkimine pole probleem. Stress ja deprekaski on ju tavalised moodsa aja (ehk meie aja) haiguslikud nähtused, mida saab ja tuleb ravida. Kuidas aga end tasakaalus hoida, on see shokolaad, mõnuained, kino, rääkimine sõpradega või kellegagi neutraalsega, sport, meditatsioon, vaikus, loodus või tabletid, hobidega tegelemine... see on igaühe enda valik. Peaasi, et valitakse, et end aidata. Kui ise probleemi ei tunnista, siis ju teisedki aidata ei saa. Ja millest see stress tekib? Enamasti pingetest tööl, kodus, koolis, kus iganes.... Aga nii tore, et inimesed pööravad sellele järjest rohkem tähelepanu. Mina ka...
Ja ka eelmine nädal Linnateatris peale Eesti teatri laulude kuulamist kohtusime Jaanus Rohumaaga, küsimused tallegi olid just sedalaadi, kuidas näitlejad end rasketel aegadel turgutavad, kui pinged ülepea ja töögraafik umbes. Aastakümneid tagasi oli see alko, kuid nüüd pigem filmi Meeletu peategelase moodi tahavad näitlejad metsa või lihtsalt ära sõita ja seda nad teevadki.
Kui hoolime enda tervisest kõige 3:vaimu ja keha ja hinge tasandil, oskame hoolida ka teistest, kes me ümber ja nii paraneb kogu ühiskond. Ükskord....

Võib-olla oli see tänane sissekanne veidi pessimistlikum kui muidu, kuid sest pole midagi. Kindlasti järgmine on jälle teistsugusem. Elu ongi selline, kord pluss ja siis miinus. Muidu ei saagi aru, kui ilus elu on. Kindlasti on see nädal mõtlemise-järelduste tegemise-õppimise ja puhkamise nädal, sest tegelen võib-olla just suusareisist sisse jäänud pisiku välja ajamisega ja olen lihtsalt kodus ja ei tee mitte midagi suurt ja olulist. Nagu ikka, igas heas on veidi miinust ja vastupidi. Kui ikka keha ei kuula, siis pannakse sind kuulama ja nii, et valus on.

Aga õues on kevadet tunda...Palju pole enam jäänud. Lõppu sobib mu vaieldamatu lemmiklugu (MIA..Jimmy), mille avastamine naeru näole toob. PS- ühes plaadipoes on üks poiss, üks müüja, kes mulle otsa vaadates, veidi suheldes, mulle nii omaseid ja õigeid plaate letile toob ja nii igakord. Muusikapisik - see on mu ei-tea-mitmes sõltuvus, mida ravida ma ei suuda.