Sa ära jahtu... Vol 2

Eh, ma ei ole veel ikka jahtunud... Ikka veel Sinku-Vinku lummuses. Vähe sellest, taustaks vaatan nende 20 aasta Live dvd-d suvel 2006 tehtud Lauluväljakul. Eriti lahe on muidugi Volkonski etteloetud ENSV Kultuuriministri, Johannes Loti antud käskkiri 1985.a., kus Turist keelati ära, kuna ” selle kollektiivi madalal ideelis-kunstilisel tasemel olev repertuaar on ühekülgne ja valdavalt omaloominguline. Ansambli stiil on sobimatu propageerimiseks noorte hulgas.” Nii lihtne see oligi, kuid Päratrustist välja kasvanud Turist ei loobunud oma „unistusest” ning nad muutsid lihtsalt nime ja neist sai Singer-Vinger.

(R: Jumalaga puberteet
Jää jumalaga puberteet
Elu esimene pidu on peet
Jää jumalaga puberteet

Meri põlvini, habe põlvini
tuju tõuseb taevavõlvini
Pool on purunend, kool on ununend
ilmavaade välja kujunend

Naerdes nügime, selg on prügine
suurde ellu sisse trügime
Mõnda matetud pruute petetud
padjapüüre nätskeks nutetud )

Just see lugu toob mulle meelde oma revolutsioonilise käitumise pubekana nõuka-eestis. Kuigi ega ei osanud ju sel ajal ette kujutada neid võimalusi, mis on täna pubekatel olemas: internet, blogitamine, mobsid, MSN, rate, skype, kaabeltelevisioon, mp3, dvd, videod jne jne jne... Ometi sai selgi ajal üksteisega suheldud, näiteks EÕMis suviti oli ülicool olla, eemal kodust ja tavapärasest keskkonnast.... Kui tagasi mõelda, siis malevad olid need, kus ma väljusin oma tavapärasest kookonist või pigem koorisin maha mitmed kaitsekihid ja olin mina ISE. Kuigi 16 aastane.... ja räägib MINA ISEST..... ehehheh. Aga siiski, põhiloomus on ju sünnist saati sama, ajaga vaid toimub küpsemine ja iseenda pidev otsimine või siis enda leidmine ja kaotamine....ja nii ikka spiraali mööda toimub üks ja sama, aga tasandid on erinevad.
(raha hääle laulu laulab Sinku-Vinkuga Silvi Vrait... hea üllatus näha jazzu või prantsuse shassoonide lauljat, raudset leedit rokkimas Raha Häälest ja näppu viskamas ja hääl on tal hea... kahju et ise suvel seal lauluväljakul ei rokkinud... Silviga seob meid vähemalt 2 ühist omadust: oleme ühel päeval sündinud ja meie esimene kõrgharidus on üks ja sama... naljakas...SV kontserdiga kogus ta veelgi plusspunkte minu silmis).

Aga hetkel on mul tunne, et aeg on minu jaoks tagurpidi käimas ja ikka iga aastaga hinges nooremaks (loe: pubeka aja poole tagasi) minemas, seega puberteedile ütleksin pigem TERE TULEMAST.... sest siis on just kõik valikud alles ees... Kestasid ei ole veel palju kasvanud. Pubekas on hea olla, saab olla kreatiivne (eh omaloominguline, nagu Turistile pahaks pandi) ja öelda seda, mis mõtled, käituda liigse pushi puhul vastupidiselt, kasvõi niisama, et näidata oma trotsi maailma suhtes.... Teha seda, mida üldiselt mass halvustas.... Massid versus indiviid...

Olin koolis oivik, see lihtsalt kukkus nii välja. Ja aktivist olin ka, lisaks koolile lõpetasin muusikakooli, käisin rahvatantsus ja laulukooris, näite- ja kunstiringis ja kõikvõimalikel olümpiaadidel, agitkavades, pioneeri- või komsomoliüritustel. Ja meelest ei lähe, kui õppealajuhataja ütles mulle, kui olin tahtnud loobuda mingist aktsioonist, et noh, KES PALJU TEEB, SEE PALJU JÕUAB.... (miskipärast on see küll nii tänaseni). Aga aeg oli selline keset Eestit, ses maakolkas. Arvatavasti peeti mind labasemalt öeldes ka pugejaks, sest üldjuhul head hinded korreleerusid ju õpetajatele pugemisega. Ühe klassikaaslase vanemad arvasid, et ega ma ju tegelikult ei olnud neid hindeid teadmiste eest saanud, vaid kuidagi sahker-mahker suhtega õpetajatega.... ehehhehe... Võib-olla just sellepärast oli mul päris hea meel kui alles füüsika lõpueksamil libastusin ning 11 aasta kõikide 5-ga tunnistused andsid hõbemedali ja mitte kulla, mida kõik ootasid ja lootsid... Ja õpetaja jaoks olin juba enne põlu all, kuna ei tahtnud matemaatikat õppima minna, vaid pigem humanitaaraineid. Aga mul oli sest suht poogen. Ja läksin ikka seda rada, mis mulle meeldis ja ega kuldmedalist ilma jäämine ei võtnud ära mult neid teadmisi või kogemusi või mõtteid, mis mu peas juba sel ajal olid.... Nii et EI JAHTU ikka veel Sinku-Vinkust, kes mu nostalgia kellad helisema pannud...

(Päris kahju, et ise sel Live SV kontserdil polnud. Nagu sünnipäevadel kombeks, tehakse kingitusi ja sel plaadil on need teiste staaride esitatud SV laulud.... Eriti kui veel SA ÄRA JAHTU laulab Aarne Saluveeri lastekoor või MINA PEAN SAMBAT TANTSIMA SAAMA tuleb Tanel Padarilt ja Sun’ilt. Vürsti õhtujuhtimine on ka väga stiilipuhas... SingerVingerdajate lugu MASSIKOMMUNIKATSIOONi esitab nn Rahva Hääl ehk Erkki-Sven Tüür ja PrimiFutuSürpraisBänd.... ..)

Nii hea oli ikka eile SinkuVinku järgi pubeka kombel rokkida, higi tilkudes, kaelas mingi vilkuv värve vahetav vidin ja must pidulik seelik koos kostüümijakiga ja kõrge kontsaga saabas...eheheh, oli täitsa suva ja missiis et suht kutu-piilu tervest nädalast, peaasi et sai välja elada ja mõned „kestad” maha visatud...
Olen Hardile nii tänulik sellise impulsi eest, no ei saa ükskõikseks jääda tema graatsiliste õhusuudluste, kätevibreerimiste, hardilike lainetamiste hardilikes riietes (läikiv halatt, pidzhaama püksid) või lihtsalt laulusõnade mapi peale, kust sõnu vaadati (ps minu arust ta polegi peast kunagi laulnud)

EI MIDAGI ERILIST.... Hardi laulud (nt Born to be mild, Massikommunikatsioon) on alati täis „keskpärasust” või sellist „konventsiaalsust”, kuid ometi ridade vahelt sai lugeda alati vastupidist...

(Mingisugust suhet meie vahel polnud olnud
seltsimehelikku või ehk hoopis mingit muud
Ainult paljas õhk me vahel, mida palju polnud
raske seisev õhk ja me maigutavad suud

Ilus oli olla, sest et kole oli möödas
kahju ainult et ei juhtund miskit erilist
Võimalusi oli olnud nüüd on kõik nad möödas
kuskil nagu mühises, ma arvan meri vist
EI MIDAGI ERILIST....)

Vaatasin täna lühifilmi Tühirand. Filmid tühjusest meie sees ja ümber on raske ettevõtmine... Veiko Õunpuu ja Rain Tolk on minu arust hea "asja" klassiku ehk Mati Undi samanimelise novelli järgi kokku keeranud. Eht eestlaslik lähenemine, omamoodi, väheke depressiivne, sordiiniga, lakooniline, otsekohene, maaliline, kauge, tühi... sellised märksõnad tulid mõttesse praegu. Jah, ühtegi suurt plaani filmis polnud...Muusika valik oli väga hea. Rain Tolk ja Taavi Eelmaa oma vuntside ja nõuka aegsete liibukate särkide või ülikondadega.... eh ja need zhigullid ja mossed.... Intellektuaal Mati üritamas tagasi võita oma seaduslikku naist Helenat armukese-viiuldaja Eduardi käest. Ehe, brutaalne, aus maamajas toimuv kolmnurk.... tegelased esitamas küsimust Mis on armastus? Kas saabki sellesse üldse uskuda? Igavikuline temaatika... Aga ajastu jällegi haakub SinkuVinku teemaga... Kusjuures just Hardi Volmer, kui lugupeetud filmide rezhissöör, on seda filmi kommenteerinud järgmiselt: „Eesti kino kontekstis on tegemist suhteliselt stiilipuhta seisundifilmiga. Kui tahta midagi kõrvutada, siis natuke aimub Jarmuschit, mis on mulle äärmiselt sümpaatne – selline vaoshoitud, pehme sordineeritud huumor.” Üks kriitik on öelnud, et film räägib väga täpselt „kuidas eestlase kombel tunda armastust”.... Ahjaa, Rain ühe peategelasena, jõi end täis, kui oli vaja filmida joobnud oleku stseene.... Ja nii mitu päeva järjest, kuid ometigi tegijate eesmärk teha low budgetiga head filmi klassikute sulest ja inspiratsiooni saades erinevatelt filmitegijatelt siit ja sealt.

Veebilehel on intervjuu sissejuhatuses nii: „Endine produtsent Veiko Õunpuu ja endine Esto-TV skandalist Rain Tolk räägivad ausalt sellest, kuidas “Diletandid lähevad Kirjandusklassiku kallale” – tuleb välja, et nad on lasknud end mõjutada Vincent Gallo ja Woody Alleni sugustel filmihariduseta amatööridel, stsenaariumi kirjutamise asemel päästetakse puu otsast alla kukkunud kakupoega, peaosatäitja joob ennast purjus inimese mängimiseks maani täis, võtete käigus režissöör mõrvab assistendi. Puhas diletantide värk...”

Vaadates SV laulu VÕIDUMEES, mida esitab J.M.K.E, siis paratamatult tuleb meelde Hulja-88 EÕM suvi, kus põhiliseks tuumikuks oli Kohta-Järve punkarid...vägagi ehedad. Nii oli meil oma punk-bänd, kes ise luuletasid punk-luulet... lisaks pidasime peaaegu-pungi pulmi....igatahes nii mõnigi malevakaaslane on tänaseks võib-olla harjased maha ajanud ja sünnipärase juuksevärviga, kuid ometi olen kindel südames tuksub neil siiani „revolutsionääri” veri. Ma isegi olin sel ajal Ramones ja Sex Pistols fänn, lisaks oli mul endal valge pirakas roosade silmade ja pika sabaga laborirott Nupsik kodus, keda oli mõnus õla peal kanda, viimane oli küll inspireeritud pigem Gunnar Grapsist, aga seegi fanatism algas Rakverest pärast ÕMi suve ja GGG klubiga liitumisest.

Ahjaa üks õhtu, kui juhtmed olid töötegemisest koos ja uduheeringa sündroom täielikult peal, siis parim unerohi oli minna kinno vaatama uut ajaloolist kostüümidraamat „Marie Antoinette”. Mulle, kes ma just olen prantsuse keele õpingutega alustanud, oli see hea meelelahutuslik film... Mitte just üdini lõbus aga tragikoomiline....eriti kui 14 aastane Austria soost Marie sai Prantsusmaa kuningannaks Louis xvi kõrvale. Ja tema ainus eesmärk Austriale ja uuele kodumaale oli poliitilistel kaalutlustel muidugi, sünnitada kiiresti uus dofään (troonipärija). Paraku noor teenager kuningas ei osanud olla kohe piisavalt Mees-armuke, sekski jättis teda külmaks alguses. Tegelaskuju oli ka valitud selline uje, häbelik, lühike, kongusninaline, pruunisilmne jässakas francois. Õukonna reeglid olid naeruväärsed ka noorele kuningannale, nii ta peitis enda frustratsiooni ja üksindustunde pillavates pidudes, tolle aja moeröögatustes (kingakesed, korsetid, üks uhkem kangas kui teine), kõmu pakkuvates intriigides-skandaalides ja armuafäärides. Laste sünniga küpses temaski ka Naine, nii leidis ta tee jälle iseendani ja jäi oma abikaasa kõrvale lõpuni. Tänapäeva moekunstnikel on sealt filmist päris palju shnitti võtta. Muusika on vastupidiselt ajastule hoopiski modernne, mis annab omamoodi vürtsi. Õnneks seda ei näidata, kuidas kuninganna pea 37 aastaselt giljotiinile läheb Prantsuse revolutsiooni ajal, mõnda aega hiljem kui tema abikaasa hukati. Aga Versailles’ loss oma aedade ja kuninganna maakodu olid silmale ja prantsuse keel kõrvale tõeline puhkus.

Tagasi jälle olevikus, siis täna sai läheneva sõbrapäeva puhul õnnitleda eksi peret ja just täna 3 kuuseks saavat pisipõnni ning veel üht olulist inimest minu elus, tänu kellele olen palju õppinud ja arenenud hingeharimise seisukohalt. Ja oma kallitele vanematele tellisin läbi Interflora lilled ja pudeli oma lemmikut Baileys’t, jätkates üllatusterada endale ja neile ning olles tänulik selle eest, et olen siin ja praegu, nii nagu ma olen.

Lõppu sobib hästi SinkuVinku laul IGAÜHES MIDAGI ON

(Küll tuleb aeg ja ravib haavad
peaga saab puruks pekstud müür
Peagi must paljud aru saavad
ma ise ka - on elu avantüür

Emajõel pole õiget kallast
isal on lõdvaks lastud rihm
Tartus ei ole enam "Pallast"
teeklaasis torm ja möllab magnetvihm

R: On igas mehes veidi naist ja naises meest
Mind pole iial petnud vaist, kuid mille eest
on minu neiul siilipea? Et ma ei tea
kumb ta on - kas Leo või Lea

Põrgusse naiste roosamanna
läila on mulle kõik see kraam
Enam sa pole mu sõbranna
kus on mu VEF ja mootorratta raam

Kõigil on nõelad, naelad, paelad
Sipsik ja Graps ja Pilleriin
Miks teil on neetimata kaelad
kui moes on nahk ja kummi dermatiin

Viskame näppu mitte villast
levib vaid heavy Eestimaal
Pole ma poisikeste killast
küll ükskord kangeks keevitajaks saan

Oli see tõsi nüüd või nali
või olen lihtsalt lobamokk
Silm hoia lahti ise vali
kus poole käändub lõpuks Eesti rock)