Paris, je t’ aime Vol 1

Eh, ma ei oleks vist jälle suutnud kirjutada, kui ei oleks sattunud Mr Beani uut filmi vaatama.... Veel tänagi, kui filmile mõtlesin, siis turtsusin naerda... Seega film täitis täiesti oma eesmärgi: tõsised näod naeruseks teha ilma mingit pointi ootamata või mingit erilist sõnumit ootamata. Just nii nagu Bean seda beanilikult ikka teeb, mõmisedes ja pobisedes, ohtra miimika ja täiesti arulagedate käitumistega.... Mnjah, kuidas ta küll suudab.... Aga ta on ju Mr Bean... Räägitakse, et viimane kord Beanina. Olen tänulik lapsele, kes mu kinno vedas ja arvas, et see teeb emmele hea tuju.... Eelmine nädal oli olnud päris raske...Kuigi kevad Pariisist tulles südamesse lastud, sai juba ka oma koduaias ühel pühapäeval kevadet tervitatud ja sealt see tuuleke vist läbi tõmbaski, nii et terve nädal külmetust ravisin.... Vahel juhtub, et käid puhkamas ära ja siis siin Eestimaal saad ikka oma haigusepisiku kuskilt kätte.... aga nagu ikka, on kõik haigused õnneks mööduvad... Täna on juba palju parem, kuigi mingi vimm veel ikka pesitseb....aga see on võib-olla sellest, et hing on kurb ja tahab sooja Vahemere kliimasse, sinna kus saab r-i põristada.... France, je t’aime....
Aga ometi tuli isu kirjutada pelgalt kinoskäigust, sest Mr Bean tabas õiget kohta: nimelt võitis ta loosiga reisi Pariisi ja Cannes’i. Ja film tegelikult põhiliselt tema seiklusest sinna Pariisi ja sealt Cannes’i oligi... Pariisis oli ta täpselt seal, kus mina ringi oma pagasiga kappasin, nii minnes kui tulles, Gare du Nord jaamas... Kõik tuli tuttav ette.... Ja kuulda seda keelt.... oeh, süda läks soojaks ja missiis, et ma ise veel ei oska eriti... aga mulle nii meeldib ja ma ei tea kust see kirg tuli.... arvatavasti läbi erinevate inimeste ja sündmuste ja signaalide... ja ma olen täiega sees, kui nii võib öelda.... Olin viimati Pariisis 9 aastat tagasi juunism, kui jalka maailma mm seal oli ja kui tulime JCI eurokonverentsilt Monacost ja esimest korda 14 aastat tagasi, kui vaese üliõpilasena bussireisiga läbi Euroopa vurasin. Nüüd siis kolmas kord.... ja lõpuks ometi ainult Pariisis ainult Pariisi pärast ja ainult Pariiisi nautimas.... Paris, je t’aime.... Kui Mr Bean sai oma reisi loosiga, siis mina tegin otsuse suht äkki: neljapäeval otsustatud ja ise hotellgi otsitud, olid reedel piletid laual... pakuti ka teisi variante, alguses mõtlesin veel tavaliste puhkusepakettide peale, aga ometi langes sutsti valik Pariisile, kuigi märtsis seal veel väga soe pole... Lihtsalt kõik märgid rääkisid selles keeles, et Pariis on parim valik nii hingele, kehale kui vaimule.... Nojah, Mr Beanil oli ka pidevalt väikseid takistusi teel, enamasti stiilis liigne agarus on ogarus, näiteks kui ta lips võileiva masinasse läks ja rongist maha jäi jne jne. Mind ajas juba esimesel päeval, kahjuks oli pühapäev, naerma, kuidas ma oma kesise keeleoskuse ja linna tundmisega 3 tundi lennujaamast seiklesin kesklinna Bastille kanti, elasin Bastille Classic hotellis ju... Ja nii kaua seiklesin seepärast, et RER ehk rongiga sain kenasti hakkama ja Gare du Nordis maha tulles tahtsin linna näha ja otsustasin bussi kasuks.... aga õigete peatuste otsimine oli parasjagu pähkel... nii ma siis tegin naljakaid ringe linnakaart käes... lõpuks leidsin õige bussipeatuse, siis tuli välja, et pühapäeviti ei sõida just see buss, mis oleks otse hotelli läinud....Rongis just mõtlesin, et näe olen kaval tibi ja saan kohe ja otse omadega sihtpunkti.... Nojah siis mõtlesin järgmise nutika bussi route’iga kohale jõuda, sedagi peatust otsisin tükk aega... kui leidsin ja bussis olin, mõtlesin et ehhehe nüüd ehk saan õiges peatuses ka maha astutud, paraku poolel maal jäi buss seisma ja edasi ei läind. See oli la Republique väljaku juures....nii ma siis istusin seal ja hirnusin.... sest Pariisis oli järjekordne meeleavaldus, mis segas ühistransporti... Noh lõpuks sain ma kohale ja hotelligi leidsin üles... esimesel õhtul tundus see nagu vägitükk, just nii nagu mr Bean Cannes’i üritas kohale saada....
Igatahes esimene õhtu veetsin vannis ja kell 8 juba und pannes..... mis teha, ka eelmise öö JCI kevadkonverents koos õhtuse stiilika Love Boat’iga oli alles kehas....
Mr Beanil oli kogu aeg kaasas võidetud videokaamera, mõeldes juba sellele, hakkan naerma... ok mul ei olnud... mul kõigest tavaline digikas... klõpsutasin muidugi ka, nii uhke ja grandioosne nagu Pariis on...samas nii kodune ja sõbralik... prantslased kõik olid sõbralikud, ei näinud ma ühtegi ülbikut, võib-olla sellepärast ka, et ma ise kogu aeg püüdsin je parle francois teha, vigaselt küll, aga toimib...
Järgmisel päeval nautisin mõnusalt cafe au lait ja croissanti, nagu ikka koos moosi ja juustuga hotelli all asuvas kohvikus, mille üks sein avanes, oh imet, rohelisse siseaeda... Võtsin oma linnakaardi ja kand varvas jalutama suurt tänavat pidi (Rue de Rivoli) Sel tänaval nägin mitmeid lahedaid kohti nagu la Place des Vosgues, Hotel de Ville, Maison de Victor Hugo..... ja lõpuks keerasid jalad iseenesest Notre Dame poole.... Võrratu kirik ja see, mis sealt kaasa saab, on sõnadesse mõtetu panna.... Seal läks kaua.... Samal õhtul sain kokku ka oma prantslasest sõbraga... Nii oli veelgi lahedam, keele õpetaja ja giid ja turvamees omast käest... nn keeletunnid igal hetkel... lugesin metroos reklaame või tänavatel silte ja poe nimesid... igatahes lugemisoskus sai veidi parandatud.... sõnavara ka täiendatud... Need armsad kohvikud, kus mängitakse prantsuse shanshoone ja süüakse ohtralt fondüüjuustu... üldiselt süüakse seal väga tervislikult, minagi olin rahul: valget kala, juurikaid ja punast veini.... muud nagu ei tahtnudki... Igatahes juba kolmandal päeval tundus mulle Pariis lihtne, orienteerumine metroos ja bussidega ja tänavatel on etteaimatav.... Võiks ise giidi mängida, sest tagasi lähen ma niikuinii ja juba varsti...loodetavasti suvel... Triumfikaare alt Champs-Elyseele jalutades, Eifelit öises valguses imetletedes, nautisime Pariisi täiega, kes taaskohtutud koduga, kes taasavastatud armastuselinnaga... Seda ta ju on, raamatki mille ostsin, ütleb, et Pariis on armunute, armastajate ja ka murtud südamete linn... Seekord Louvre ja D’Orsay'sse sisse ei läinud, midagi järgmiseks korraks ka... Ühel õhtul jalutasime Sacre-Coeuri ja jällegi võrratu kirik....ja mida vaatepilti, pihitoolist kutsuti Isa välja, kes siis saalis oli tunnistajaks põlvitavale noormehele ja lillekimbuga neiule... mees andis naisele sõrmusele.... kena hetk oli... ja siis läks Isa tagasi, sest pihitooli minevate järjekord oli pikk....
Montmartre’il võtsid meid rajalt maha tänavakunstnikud.... pildil vaatab vastu täiesti teenager.... aga eks ma hingelt selline olengi... Õhtusöögi seekord valisime Moulin Rouge kõrval.... Ja mina, kes ma prantsuse veini pole kunagi joonud, olen ka seda tarbima hakanud.... Chateau Petit Bois't limpsin praegu, kui seda meenutust kirja panen ja oma valituna, tundub et õnnestunud trips-traps-trull....

Aga tänaseks siinkohal kõik. Kirjavigade parandus, linkimine ja edasine muljetamine järgmises vol-is.....