Parim vahend armumise vastu on.....

....MATEMAATIKA. Just nii kõlas reedel hr Molotovi, matemaatika õpetaja nõuanne Linnateatri etenduses Tõde ja Õigus, 2 osa. Ausalt öeldes Nügase versioon Tammsaare teosest oli üsna erinev ja üllatav. Aga ega ma ausalt öeldes seda Tammsaare saagat ei mäleta ka enam nii täpselt, aga tundus, et mitte päris Tammsaare.
Teine osa kirjeldas, kuidas Andres Paasi poeg Indrek 18-aastasena linna kooli läks ehk siis hr Mauruse kuningriiki, kus viimane väitis end Jumala asemikuks maa peal olevat. Läbi Mauruse kooli tegelikult kirjeldatakse Hugo Trefneri gümnaasiumi Tartus.... Aga Indrek, läbilõhki maapoiss, leebe oleku ja lapse näoga kõhnavõitu romantik.... täis indu saada tarkust. Koolikatsumus....võiks seda tema jaoks nimetada just nii... linnapoisid said kohe aru, et poiss on lihtsameelne ja igasuguse kogemuseta... nii teda lüpsti küll poiste, küll Mauruse poolt...rahast tühjaks ja kutsuti teda Suureks Lolliks.
Kui enne kooli oli Indrek ainult aus, siis aja möödudes õppis ta enamasti küll mitte otse valetama, aga keerutama või vähemalt vait olema. Hr Maurusele Indreku usinus ja ausus meeldisid, aga siiski seda väga omakasupüüdlikult ära kasutades....Just valetama õpetas Indrekut just hr Maurus ise.

Ramilda, Rimalda, Ramilla, Rimalla etc etc...nii pomises tihti Indrek Mauruse tütre nime, esimene naisolevus, kellesse ta armunud oli.... Ramilda oli emotsionaalne, isepäine, vallatu, kenakene romantik. Neid kahte katkist tassikõrva kandis Indrek igavesti oma taskus, meenutades talle armastust selle naise vastu, kes paraku suri kaugel Saksamaal kõige ilusamas nooruses.

Matemaatika õpetaja Molotov väitis tabavalt, olles ise ühte linalakka armunud, et just matemaatika on ravim armumise vastu ning Armastus on null või lõpmatus. Indrek ühel hetkel sai vaid matemaatikas ainult nulle, millest Maurus mõhkugi aru ei saanud ja mille tähendust vaid Indrek teadis. Ühel päeval mataõps tuli, võttis palga välja ja põgenes koos selle Linalakaga minema...et mitte lasta oma Eluarmastusel üksi minna.

Mingil hetkel ilmusid välja kooliga sama tänava rahva seast pere, kus oli Tiina, teismelise eas jalgadest halvatud piiga, tolle ema, ning õde Molli... Ema oli süstinud Tiinasse usku, et ühel päeval Jumal ja inglid tulevad ja teevad ta jalad korda. Indrek, kaotades usu Jumalasse, äärepealt võttis usu tüdrukult, öeldes, et Jumalat pole olemas, sest ta oli nii pettunud kogu maailmas...aga siis ainult tüdruku pärast muutis oma arvamust ja lubas veel Tiina terveks saamisel ehehehe.... naiseks võtta... Etenduse lõpuks Tiina jalad terveks saidki... Ausalt öeldes, peaks Tammsaare Tõde ja Õiguse teise osa ette võtma.... ja lugema uuesti... Keskkooli aegsest lugemisest küll midagi ei mäleta. Vahel siiani mõtlen, et kui palju koolis sai lugeda, omamata mingitki elukogemust..... Tegelikult võiks kõiki neid toredaid klassikaid lugeda nüüd, kui ise midagi Elust aru saama olen hakanud...

Laupäeval käisime FAME vaatamas... Mul puudub suur kogemus Eesti muusikalidest, see alles üks vähestest, mida näinud. Siiski ütlen, et lahe oli. Anne Veesaar ütles, et see etendus on just õige jõulueelset kaamost peletama, rääkides New Yorgi 1984 aasta etendamiskunstide kooli lõpetavast noortekambast, kes on hukas nii või teisiti, kuid ikka ihaledes kuulsuse järele..... Räägib see vahet-ei-ole mis ajastu noortest näitlejatest, sellest karmist tööst, mida nad teevad, et lüüa läbi selles karjääris. Räägib see ränkadest koolitustest, enesepiitsutustest, loobumistest normaalsest elust. Räägib ka sellest, kuidas ainult KUULSUS ei tohi olla eesmärk omaette. Räägib see unistustest ja nende täitumisest, aga ainult juhul, kui kogu energia on pandud oma eesmärgile.

Mõnus moment oli enne etendust, kui need noored valmistusid nn lavaka sisseastumiskatseteks, tehes soojendusharjutusi üleval fuajees ja ärgitades publikut kaasa elama mõnele breiktantsuharjutusele või niisama-heale spagaadile... Ja etenduse alguses siis kuulutati välja need õnnelikud, kes kooli sisse said. Lõppes etendus sellega, kuidas lendu mindi, iga üks omas suunas, omale erialale... Hea karakter oli mustanahaline balletitantsija, tegelikkuses Rootsist pärit Danne Dahlin, Rootsi Kuningliku Ballettikooli lõpetanu ja ka ülikõva hip-hop tantsija... kes lugeda ei osanud. Carmen, kes tuli kooli kuulsaks saamise eesmärgil, kuid lõpetas narkotsi üledoosi tõttu surmaga. Muusikali lõpulaulu sõnad oli kirjutatud Carmeni poolt ja lõpetajad pühendasid selle laulu (FAME) talle... Üliarmas laul... Carmen Diaz’it mängis muideks JZ Belle.
Ahjaa, hea kild oli seal naistele, Carmeni ja Mabeli suhtlusest, nn hoidmise dieet: HOIDUN DIEEDIST JA ASUN SÖÖMA.... Kuigi just Mabelil oli kogu aeg häda, et kaal ainult tõuseb.... ja oli tantsija.... Ja eriti hulluks ajas teda see, kui teine tantsija tuli koos vaniljepudinguga, pani selle enda ette maha, nuusutas ja kui asi eriti ohtlikuks läks, viskas selle prügikasti. Selle peale Mabel otsustas, et tema läheb tantsijate grupist näitlejate gruppi.
Muusikal on mulle kõige meeldivam zhanr, sest seal on kõike: laulu, tantsu, sõna.... ja samas esitajatele just kõige raskem... Pidid ju need noored nii rääkima, tantsima balletti või breiki, laulma...kõike... Super.... Kaire Vilgats, jällegi mu üks lemmikuid, tegi jälle hea töö... Ahjaa, innukat balletitantsijat kehastas Irina Kikkas, Eesti 35-kordne meister iluvõimlemises. Ja linnateatri näitleja Andero Ermel, samuti väga hea esitus Schlomona....Üllatajaid jagus....

Aga täna, arvasin et käisin peaaegu Paradiisis... no igatahes naistele pole palju vaja... käisin ühes uues esindussalongis juuksuris.....3-tunnine treatment oli jumalik...peapesuks massaazhiga tool, nii kael kui ka selg sai mõnuleda, samal ajal kui pähe igatsugu asju määriti, pesti, masseeriti, kuivatati jne. Super personaalne teenindus, koos värskete ajakirjade ja spetsiaalselt ühe tassi kannu kohviga.... see valguslahendus ja lahe sisekujundus... mnjaa..... see salong nii värske, et alles eile alles teda ka reklaamiti telekas.... tänu mu sõbrannale, kes seal juhatajaks, sattusin sinna hoopis tema pärast, see on ikka nii, et heal juuksuril või massööril või küünetehnikul käiakse ikka mööda salonge järel. Nii ma sinna sattusin oma ilusate uute tumepunaste küünte tõttu. Täna tulin sealt ära hoopis targemana, kasutasin nn juuksur-stilisti teenust... mulle meeldis see otsekohesus ja sirgjoonelisus, olen ise sama konkreetne oma töös ja niisama mulli ei salli... see stilist oli tasemel ja südamega asja juures... Igatahes juuksed said TOITU, uudset ja mõnusat lähenemist ning ravi, ning ka uue värvi ja soengu.... ehheee, hetkel see BLOND, kes sinna läks, ma enam igatahes pole, õige värv tuleb alles pinnale 48 tunni pärast..... Üllatusi veel ees... Aga super lõpp pühapäevale, et oma naiselikku MINA upitada ja end jälle NIIIIIIIIIIIIII hästi tunda....

Aga mõelge enne, kui plaanite armuda..... ehehehhe... kahjuks asjalood on küll nii, et ega SÜDA ei küsi, kui see kellegile sisse poeb... seega MATEMAATIKA EI PRUUGIGI AIDATA....või on see ajutine aspiriin. Siin räägib vist Vana Kala või noor Tursk või mataõps Molotov, after all??? .... ehehhehehe