Audentes fortuna iuvat ehk...

julgeid aitab õnn ning kuidas Miki õppis lendama......

Üks VANA KALA kasutas just seda fraasi viimasel ajal oma Skypes ja mind on see inspireerinud eile, täna ja loodetavasti ka homme. Sest see fraas on nii üdini jõudu andev. Julge julgeda ja siis on kõik võimalik, millest unistad.... November on raske kuu ja seda enam tundub, et inimesed otsivad valgust, soojust, jõudu ja positiivsust, et pimedat aega ja aasta kiiret lõppu üle elada. Ühesõnaga on positiivse edasiviiva energia defitsiit. Aga eks me kõik siis omamoodi püüa oma elukest rõõmsamaks ja tasakaalumaks muuta.

Oma viimast viikendi tegin rõõmsamaks Tänupüha piduliku õhtusöögiga Radissonis, mis oli korraldatud AmCham liikmetele. Mart Sander ja Swing oli hea, Maarja-Liis Ilus loterii fortuunana super....eheheh märguanne ülevalt, vaja veel rohkem enne jõule sportida.... loteriivõiduks kuukaart Status Club’i Pirital. Oli mõnus näha vanu tuttavaid ja uusi....ja mõnestki võõrast sai tuttav. Veini valik oli muljetavaldav ning pumpkin pie päris maitsev kui üks Thanksgiving’u traditsioonilisi toite... ja naised-naised... pean silmas end, kes hommikul läks poodi üritusele kingi ja sobivat käekotti ostma, kuid tagasi tuli uue kostüümiga ja kingade ja kotiga....Mis teha, kulukas laupäev aga igat senti väärt....aga see sinine värv sel pikal pidulikul kolstüümil oli lummav ja mu siniste silmadega sobiv ning tegumood samuti ülimalt sensuaalne ja õitsev, täpselt nii nagu ma end tundsin.... õitsevana.....

Telekas lõppes just film Sweet November. Kurb ja ilus film, kuigi olin seda enne näinud, oli ikka hea vaadata seda, kuidas Sara, teades süvenevast vähist, igat hetke, silmapilku, päeva nautis läbi valu ja teadmise, et see lõpeb varem kui teistel. Julgus loobuda oma tavapärasest elust (äri, võimu, edu, egotsemist), et nautida Elu. Aga miks siis ei võiks ka ilma vähita elada nauditavat, üdini planeerimata, sisehäälest lähtuvat elu? Jah, meil on palju kohustusi ja plaane ja eesmärke, aga ise oleme need valinud. Järelikult täidame neid siis ka RÕÕMUGA, sest keegi ei sunni ja MA PEAN ei kehti. Nelsongi seal filmis julges enda sisse vaadata, võib-olla küll läbi armastuse või armumise prisma, kuid siiski... oluline on ACT ja RESULT ja WILLINGNESS. Igaüks ju ei suuda mega head rahalist pakkumist mitte vastu võtta ja veel mõnele respekteeritud ärihaile öelda, et SA EI MEELDI MULLE. Aga JULGEID AITAB ÕNN. Ja missiis, et film lõppes kurva alatooniga, siis sellegipoolest Nelson sai kogeda midagi jäävat ja jõudu andvat kogu eluks. Ja Sara sai „minna” teadmisega, et midagi kripeldama ei jää ja Elult on võetud seda, mida võtta annab. Nii lihtne oleks olnud ja alla anda haigusele.....

Eh, vahepeal jõudsin lapsele lugeda unejuttu.... juba mitu viimast päeva on tal isu meenutada aegu, kui ma õhtuti unejutte lugesin. Valiku teeb tema või siis mina. Täna valis laps ja eheheheee, MIKI ÕPIB LENDAMA. Viimane kord valisin mina Karupoeg Puhhi ja loo sellest, kuidas too Jänese urgu kinni jäi, kui oli kogu Jänku mee tagavara nahka pannud. Aga Miki lugu oli ka vahva......ja isegi õpetlik. Miki unistas lendamisest....

„Mulle meeldiks ka niimoodi taevas ringi tuisata,” lausus Miki ja vaatas igatsevalt järele.”Aga miks ka mitte? Igaüks võib lendama õppida. Mul on vaja ainult lennutunde võtta”.

Nii et julge pealehakkamine on pool võitu. Miki õppis lendama, aga unustas oma sõbrad, pühendudes vaid lennusõidule. Lõpuks siiski, nagu korralikus lasteloos ikka, sai ta aru, et ilma sõpradeta ei saa ja kindlasti saab lendamist ja sõpradega olemist ühendada.

„Pole midagi meeldivamat kui lendamine!” rõõmustas Miki. „Kahju ainult, et minu sõpru siin ei ole!” „Niimoodi üksi ringilendamine ei olegi nii mõnus,” arutas Miki endamisi. Aga siis tuli tal hea mõte. „Ma võin ju lennata ja samal ajal ka teistega koos olla.”

Sellega seoses tuli meelde tänane täispikk koolituspäev teemal INTERPERSONAL EFFECTIVENESS. Õppisin ka mõned uued vaffad inglise keelsed väljendid nagu aloof (removed or distant either physically or emotionally), standoffish (lacking cordiality; unfriendly). Midagi uut ei olnud, kuid kordamine nagu ikka on tarkuse ema ja eriti sellisel teemal. Õppisime selgeks mitu erinevat mudelit, näiteks LCQ ehk kuidas saavutada suhtlemisel parimat tulemust. Lahti võttes on see LISTEN- CONFIRM- QUESTION- RESPOND WITH VALUE. Seega tegelesime põhiliselt oma suhtlemisstiili väljaselgitamise, nõrkade kohtade leidmisega, kuulamisoskuse arendamisega. See viimane on ju meil tihtipeale nõrgalt arenenud. Hea oli teha mitmeid teste, et hinnata hetkeseisu. Teadsin, kes olen ja mis on nõrkused....DRIVING- AMIABLE-EXPRESSIVE-ANALYTICAL stiilide seast olen 100% EXPRESSIVE.... ehehhehe, selle tüübi jaoks on kuulata suht raske, sest innustub kergelt ja võib emotsioonide tuhinas vastaspoole üldse ära unustada ja vahele segada (nn crowding...) Kõige raskem on minusugusel just ANALYTICAL tüüpi inimsega suhelda, kelle jaoks on otsustamiseks sada aastat aega, kaaludes oma otsuseid nii kaua, et rong on läinud ning ega siis pole mõtet enam ju tegutseda ega riskida. Fakte teades ANALYTICAL tüüp suudab muidugi palju korda saata, kuid EXPRESSIVE tüüp seevastu oma intuitsioonile toetudes, julgelt riske võttes, võib samuti suuri tegusid teha.

Tegelikult oli põhisõnum lihtne: kõik mudelid on head ja erinevad ning koostööks sobilikud. Vaja vaid veidi arvestada erinevate inimtüüpidega ja näidata üles WILLINGNESSi olla flexible ja adaptive. Soe soovitus coachi poolt oli ikka see, et SINA OLED SEE, KES MUUDAB END ja sellega muutub kogu ümbruskond.

Kuulamisoskuse poolest on tõepoolest arenguruumi küllaga, seda näitasid testid tervel klassil, kus peale eestlaste ka sõbrad Baltikumist, Moskvast ja Küproselt. EHHEHE, Bushi visiidiks ajastatud koolitusreis jäi neile küll pikalt meelde.... Aga jah, oluline teema, sest tahame ju igapäev effektiivselt jõuda win-win –ini kõikide partnerite või osapoolte vahel.... õnneks on kõik õpitav, kui tead oma loomupärast natuuri ning nõrkused muudad tugevusteks.....

Koostööta ja ilma kaaslasteta ikka eksisteerida on raske ja miks mitte siis teha seda positiivselt ja edukalt?
Miki naeratas ja viipas oma sõpradele. Siis maandus ta lennukiga otse loosungi kõrvale. „Ma olen teid kõiki kangesti näha igatsenud,” ütles Miki. „Aga ma tahtsin ju nii väga lendama õppida. Ja see tegi just nii palju rõõmu, kui ma arvasin.” Kui sõpradele oli lõbusõit tehtud, alustas Miki oma järgmist lendu pilvede poole. Aga seekord istus tema kõrval sõbratar Minni. Kahekesi lendamine oli ütlemata mõnus.

Mina arvan samuti, et sõprade jaoks tuleb aega võtta ja eriti kallite inimeste jaoks. Nagu ka selles Sweet November filmis, Nelson ütles imearmsasti, et armastatud inimestega tuleb võimalikult palju koos olla. Ja lennata on ju ka mõnus? Vahet pole, kas unes või ilmsi, kuidas ja kus ja kellega.....sky is the limit