Bonjour! Çomment ca va?

Bonjour. Je m’appelle SunnyBunny. Je suis Caribbean Queen . Je suis estonienne. J’habite a Tallinn. Je parle anglais et francais. Eheheh, see oli üks pisike killuke minu kõige esimesest prantsuse keele tunnist, mis mõni tund tagasi lõppes.

Ma poleks elu sees arvanud, et esmaspäeva päeval pähe tulnud uitmõte juba kolmapäev on teoks saanud. Tegelikult algas kõik palju kaugemalt, esmalt sellest, et pidevalt sattusin nägema filme, kus Prantsusmaalt meeldejäävaid ja hingekraapivaid pildikesi ja lõpuks selleni, et Maailm on piisavalt väike, et mitte kohata päris elusaid prantslasi. Kuigi tuleb tunnistada, et mul oli tugev eelarvamus prantslaste suhtes, pidades neid kõigi Vahemere maade rahvaste sarnaseks (pealetükkivad, ülevoolavad, sõnaloopijad, moosijad jne jne nagu itaallased). Tegelikult ei ole ma kunagi prantslastega üldse suhelnud. Paar korda vaid Pariisis muianud nende ülbuse üle, et nad vaid prantsuse keelt peavad maailma keeleks ja üldse inglise keelt ei taha rääkida. Samas Pariis ja Vahemere-äärne Prantsusmaa mulle vägagi meeldivad. Kui ma nüüd Hea Aasta filmi ära nägin, siis tekkis veelgi huvi Prantsuse veinikultuuri, rahvuse ja kultuuri suhtes. Aga see keel on mulle õppimiseks täielik väljakutse, eriti hääldus, aga väljakutsed ju mulle meeldivad. Ja teha 100% ristipidi otsuseid ka, sest algselt tahtsin ju hoopis Hispaania keelt õppida, küll jõuab sedagi, õigel ajal. Aga tegu tehtud ja eile sai ühendust võetud Prantsuse Kultuurikeskusega ja nii ma sealt teada saingi, et on just alanud semestril veel mõni vaba koht algajate grupis olemas. Ehk siis kahe päeva tagusest mõttest sai täna reaalsus. Ja tagasiteed minu jaoks ei ole. Kuna liitusin grupiga teises tunnis, siis pool tänast tundi oli nagu hiina keel, kuid lõpuks hakkas kõrv harjuma täiesti tumedanahalise prantslase (Vt Caribbean Queeni videost, täpselt Billy Oceani koopia välimuselt, ehehhe) emakeelega ja tunni lõpuks ei olnudki nii hirmus ise suud lahti teha. Seda enam, et enne tundi oli tööl "väike" kontori avamispidu ning siis sai kurku mõnusa veiniga turgutatud ning PisiPehme bändi laiendatud koosseisus ühiselt kaanonit lauldud ühe kolleegi tehtud „Kontor”ilaulu - featuring Volkonski „ Punker”, mis küll kakofooniana kohati kõlas, aga nii see oligi mõeldud... Ei mingeid nõudeid viisipidamise osas. Flöödisoolo ja väike tantsuline kaera-jaan loo lõpuks oli hea punkt. Igatahes Kontor sai pidulikult sisse pühitsetud ning mis peamine--- oli lõbus kõigil. Eriti veel neil, kes X-Box rallil osalesid ja paaris üksteist muudkui üle trumbata püüdsid.

Aga algse teema juurde tagasi tulles, pean tunnistama, et Inimesed on igal pool siiski sarnased, kõikide oma igapäeva murede ja rõõmudega, vaid ajalooline taust on teine. Ja ega ka prantsased ei ole meist erinevad, võib-olla pisut temperamentsemad, emotsionaalsemad ja avatumad. Aga siiski kipun arvama, et kõik on inimeses kinni. Isegi tunnen, et olen suhteliselt nende sarnane, vähemalt aeg-ajalt lööb minulgi keevaline, liigtemperamentne loomus välja. Seega pole vahet, kus riigis sa oled sündinud ja mis keelt räägid. Piire pole ammu enam olemas, piirid on vaid meie endi loodud ja meie peas. Seega laskem need lahti..... ja olgem tolerantsed.

Viimasel ajal on tõeline ralli Ajaga toimuma hakanud, kes võitjaks tuleb... kahtlustki pole.... sündmusi on nii palju olnud, et isegi jäädvustada pole enam neid siia jõudnud. Kui siit hetkest siiski veidi tagasi minna, siis eelmine nädal oli nii pingeline, et lõpuks lõpetasin Haapsalus Fra Mares , mida soojalt soovitan neile, kes siiski on nõus endale aeg-ajalt Aega ostma või võtma. Mina võtsin ja missiis, et varahommikul, üks unine uduheeringas ( loe noor tööliskutt) mu auto külje ära rihtis, arvates et alla saab sõita ka sealt, kus teised tavaliselt üles viaduktile ühesuunaliselt teelt keeravad. Aga juhtub apsakaid kõigiga. Õnneks oli õnnelik mats, sest auto sõidab ja iluvead ei takista sihtpunktist A sihtpunkti B jõudmast. Igatahes, valisin paketi PÄEV ISEENDALE ja seda ma sain, eriti hea oli see detsembris avatud uus osa, Thalasso pool . ...uued toad, Thalasso Spa..... Massaaz oli super ja sellele järgnev Thalasso Spa mitme-tunnine mõnu 6 erisaunas (infrapuna, sanaarium, soolasaun jne), basseinides – sees ja väljas (kusjuures kuumas välibasseinis ja lumetormises tuules oli superkaif kontraste nautida).... jugade ja kõuekärgatuste all....oli just see, mida vaja. Eriti mõnus oli Lebola, kus ikka täielik Rahu saabus...seda siis rahustava lounge muusika saatel, mida sai klappidega kuulata ja lebotoolil, mis tehtud kivist ja mida sai soojaks reguleerida.... Õhtul pärast õhtusööki oli päris naljakas moment see, kui kõik eestlased vaatasid muigel näoga, kuidas soomlaste bändi esimese looga astus sisse hunnik soome penskareist paarikesi, kes kohe tantsima hakkasid ja ikka seda nn oma stiili, mida vist eestlased järgi väga ei tee.... Firmade seas pidi koht populaarne olema, nii seminaride jaoks kui kal lihtsalt boonuseks töötajatele. Usun, et suvel on seal võrratu, asub ju ta kohe Paralepa rannas. Ainus, mis seal soovida jätab on toitlustus.... naistele sobiv, kuna valik tervislik ja väike, meestele võib probleemne tunduda. Ja restorani teeninduses on ka veel kõvasti arenguruumi, aga õnneks korvab toidu kõik see super uus Thalasso osa oma võrratu Spa-ga.

Nädalavahetusel oli veel hea võimalus nautida uut balletti Sülfiid . Romantiline ballett, mis väga mõnusa kultuuriampsu pakkus... Rahvusooper Estonia maja, muusika, dekoratsioonid ja mitmekesine tantsijate grupp, shotimaale omased elemendid....ja see emotsioon.....miimika, et edasi anda sisu. Teema ise oli ka nagu ikka...armastustest...... Ikka meile omastest teemadest: inimese duaalsus (pluss ja miinus), hing ja mõistus, igavene armastus ja surm, tunded tunded tunded......

Ja kel veel jõudu mõttetegevusega tegeleda, siis soojalt soovitan kinos vaadata Allikat (Fountain ) või põhjanaabrite Äärelinna tuled . Esimene neist vägagi mõtlemapanev lugu ühest hingest eriaegadel, neist läbivast naispeategelasest ning muidugi Elupuust, mille ümber kogu triangel käib.... Teine seevastu andis mulle täiega mõista, et vaata ja naudi oma Elu, mis sul täna on, sest see mida Aki Kaurasmäki näitas, see oli masendav.... Seega kui tahad teada, kui hästi sa elad...mine kindlasti vaatama Äärelinna tulesid ja pärast seda ehk näed veidi värskema pilguga oma elu....at least you can try...Ahjaa, Aki filmi ees linastus lühike eestlaste tragikoomiline muinasjutt VÄGEV VÕLUR .... ka see oli päris sügav....”Oleks” on paha poiss...sellega paraku midagi elus ära ei tee..... Ja lisaks vaatasin kodus üht päris lahedat videot The Secrets meie mõistusest kui tugevast vahendist, millega on võimalik kõik unistused ellu viia, kui vaid piisavalt soovitakse ja viitsitakse endaga tööd teha. Everything is possible.... and miracles happen every day. Mulle ei olnud seal midagi uut, küll aga kordamine uue nurga alt on ikka vajalik.

Ja mainimata ei saa jätta ka viimast teatrielamust Sekstett a’la carte Vanemuise teatris. Neil Simon oli oma komöödias kenasti oma kolm abielu läbi huumoriprisma kokku võtnud. Oli eluline, naljakas, hoogne, mõtlemapanev, küsimusi tekitav, paralleele tõmbav....ja etenduse kava oli väärtus omaette: retseptide, testiga, hunniku tsitaatide ja väikeste nippidega, kuidas anda oma suhtele elujõudu juurde. Seega tükk täiesti elust endast.......Igatahes lugesin jälle välja seda, et suhtes inimesed ei räägi omavahel või siis liiga vähe ning sellest tekib edasi vale arusaam....lumepalli efektina, minnaksegi lõpuks lahku.... Nii et räägi inimesega, nagu ikka, kehtib igalpool.

Jah, see jada oleks veel pikem, mida kuulnud ja näinud.... ja pikem jada lahedate üritustega ees... Näituseks homme ameerika kultusfilmide avamisüritus koos kino vaatamisega Sõpruses, või Saka Cliff Hotell Spa-s nädalavahetusel koos team-buildinguga või hoopiski kuskil metsavahel suusarajal või miks ka mitte prantsuse keelt õppides koos prantsuse veiniga...

Au revoir. A bientôt.