Tantsuga läbi Elu ehk teooria PAARIST...

Mul on üks kena värviline raamat... oli vist Värvid hingele.....kus iga peatükk oli erivärvi ja Kollase värvi, eh mu lemmikvärvi, sektsiooni juurest, mis oli pühendatud JULGUSELE ja JULGUSTAMISELE....sealt jäi silma üks lause, mis on viimastel päevadel mulle jälle meelde tulnud...
„Me peaksime lugema kaotsi läinuks iga päeva, mil me pole vähemalt korra tantsinud” ( Friedrich Nietzsche).

Ei hakka ma siin kunagi koolis läbi hakseldatud Nietzschet hakseldama, vaid ..... hoopistükkis TANTSIMISEST tahaks keerutada. Võib-olla inspireeris seda eile vaadatud Tantsud Tähtedega või laupäeva õhtune ball või hoopiski kinos vaadatud Keelatud Tants või hoopiski Minu Armastus Tantsu vastu, mis on tegelikult kestnud aastaid..... EI teagi, kas sellest ajast, kui sai koolis vapralt rahvatantsu teha? Ei usu.... sel ajal see eriti ei innustanud.... kuigi tantsupidudele suviti sõita maalt Tallinnasse ja rohketel proovidel käia ja linnapoisse piiluda polndki nii paha... Eh, ja siis tuli 80date disko koos videodega....oh milline nostalgia... kui mängib Madonna La Isla Bonita või Like a Prayer siis paratamatult meenub, kuidas sai malevasõprade juurde teise Pärnumaa otsa sõita, öö läbi diskotada ja siis hommikul kahe bussiga koju sõita.... Pidi ikka kihk olema? Ju oligi...Eh suvel küladiskodel sai ka kilomeetreid varahommikuti jalutatud, et koju jõuda aga endal hea tunne ja jalad villis (nagu ka nüüd tihtilugu) ... Ja kui mõnikord mõne kuuma kohaliku kuti mootorratta tahaistmele sai end sisse seatud, siis olid ikka tehtud tüdruk... Või ülikoolis karu ühika ajal.....ehhehee kursaõega õppisime alati kõik nädala sees ära, et neljapäevast alates linna peal pidudel käia....pritsumaja ehk praegune Venus club oli üks põhi koht ja üks koht veel, mis linnahallis asus, nimi on keelel aga meelde ei tule.....

Jah olid ajad.... Ajaga on muutunud vaid see, et mida iga aasta edasi, seda rohkem ma tantsimist naudin.... kuigi ei saa öelda, et poleks öid läbi, tunde ja tunde järjest vihtunud muusika saatel ja mitte nautinud.... Eks see TANTSIMINE on nagu narkootikum.... hakkad tarbima ja lahti enam ei saa...jah ravida sõltuvustest muidugi saab, aga.... Kuigi see on mage võrdlus.... Tantsimine on pigem midagi väga ülevat, sest sellesse võib ära uppuda... unustada kogu maailm sinu ümber, sulada sellesse muusikasse, liikumisse ja supelda ses mõnusas emotsioonis...parim stressimaandamise vahend, parim tujutõstja, parim sportliku vormi parandaja...jah TANTSUST saab palju....Saab ka end „tühjaks tantsida” üksinda või piigadega koos, mis nüüd kombeks on, kuid sellegipoolest eelistan alati PAARIStantsu. Minu arust, kui MEES ja NAINE tantsivad, see pilt silmale on palju ilusam, kui üksik kepsleja või palju ringis vehkijaid... Tantsud Tähtedega sari andis kindlasti innustust paljudele minna kursustele või vähemalt tekitas isu just õppida seltskonna tantse... Minul tekkisid need isud juba ülikooli esimestel kursustel, kui sai just Taela ja Mutso tantsukoolides käia ja natukenegi nuusutada seda kunsti. Mäletan, et Tango oli mu lemmik, ju vist oma karakteri poolest mulle ka sobilik. Aga tuleb tunnistada, et just PAARilise olemasolu on seltskonnatantsude juures eriti oluline ja just sellise, kes sobib Sinuga...Paraku elus neid satub ette haruharva, kellega on ka tantsupõrandal ülim mõistmine ja koostöö ja ka kirg (seda viimast ju tants tekitab...)... Aga siiski on neid.... Ja kui elu viskab ette sellise PAARilise, siis tuleb olla tänulik ja nautida.....

Tegelikult ei ole kunagi hilja alustada õppimist, on vaja vaid pealehakkamist ja julgust.... Naistel on enamasti need mõlemad, meestel paraku puuduvad mõlemad (ärge solvuge, mehed, seda ainult tantsu suhtes, ja see on väga toores üldistus.... või siiski nagu AivarRiisalu ütles, et Eesti mees on tantsulõvi?). Eriti kehv lugu on julgusega, sest paljud häbenevad või põevad oma karujalgu... Aga isegi tahtmise väljanäitamine ja proovimine oleks juba pool võitu. Ma ei tea, kas ma oskaks ise kedagi õpetada, olen harjunud alati MEHE juhtimise järgi kaasa keerutama ja nii on alati välja tulnud....MEEST tuleb usaldada, muidu ei tule midagi välja, aga ka NAISED kardavad ja häbenevad ja muretsevad ja ei suuda end vabaks lasta... Ja siis ongi platsid tuimalt tatsuvaid paarikesi täis, kes tegelikult oma paarilisele isegi silma ei vaata ja veel vähem protsessi naudivad.

Mulle meeldib ühe Venemaa esoteerilise psühholoogi teooria PAARI suhtes ja tuleb just meelde TANTSIMISEGA... Tantsimine on ju sarnane igapäeva elule, kus PAARid püüavad üksteisega toime tulla igapäeva rutiinis ja on koostööd tegemas...Ei tea, kas saab paralleele tõmmata, et kui sobid 100% tantsuplatsil, kas siis on ka suhtes 100% sobivus? Usun, et tõepõhi on sel all, sest...USALDAMINE, MÕISTMINE ja KOOSTÖÖ, ÕPPIMINE, RÄÄKIMINE , KUULAMINE, TOETAMINE , ÜKSTEISE NAUTIMINE kaasnevad nii TANTSUGA kui ka abieluga. Aga tagasi selle PAARI teooria juurde....
Anatoli Nekrassov on kirjeldanud oma raamatus ELAVAD MÕTTED, et mitte kunagi ei saa olla Inimene üksi ja et Armastuse esimeses ringis on alati PAAR ja alles siis järgnevad liidud, mille PAAR loob, nn KODU. Ja kui kodu on loodud tuleb järgmine ring, see on LAPS. Alles pärast seda järgneb armastus vanemate vastus, siis kodumaa vastu ja alles kuuendal kohal on inimese enese realisatsioon või eneseteostus läbi TÖÖ. Ja pärast seda tulevad SÕBRAD ja muud huvid. Hämmastav, kas pole?
Nekrassovi järgi on Naise põhiline ülesanne TUUA MAAILMA ARMASTUST ja sünnitada Mees. Mees eksitseerib aga selleks, et LUUA, TEGUTSEDA, AVAMAKS NAISE ARMASTUST ja TOETUMAKS SELLELE! Mees loob esmase impulsi, mis lubab armastusel esile tulla! Naine vastab mehe impulssidele ja avab oma armastuse. Nii tulebki kokku PAAR või TERVIK või SÜNERGIA või KOOSTÖÖ, mis paneb aluse Universumi eksistentsile. Tegelikult ju lihtne teooria. Seega ei saa keegi öelda, et on määratud üksikuna elama. Alati saab soovida ja mõelda endale see PAARiline isegi kui hetkel seda õiget pole, nagu Nekrassov soovitab.... Lisaks viskab ta huvitava killu „majesteetliku sõna” kohta öeldes, et „see on tahtejõuline loov mehe sõna, täidetud sügava armastusega naise vastu ja et kõige suurema kõla saavutab „majesteetlik sõna „ siis, kui seda täidab ühe ja ainukese naise vastuarmastus, mis sisaldab endas maailma kõiki naisi... Tuleb meelde, et ka saates Tantsud Tähtedega keegi, kes langes enne välja, ütles et Tantsimine on Majesteetlikkus, Maagia ja Nauding kogu eluks....Nii ongi...

Kellel veel TANTSIMISEST kõrini pole saanud, siis soovitan veel minna kinno vaatama KEELATUD TANTS (Step up). Valisin selle filmi just selle pärast, et olin ise just eelmise öö tantsu keerutanud ennast unustavalt, võiks öelda, et lausa end kaotades ja see oli nii POWERFUL ja PASSIONATE ja NAUDINGUT PAKKUV ja MÕTTEVABA ja MURETU ja OTSE SÜDAMEST. Ja mind absoluutselt ei kõigutanud paarilise läbimärg särk või enda läbihigistatud ballikleit, mis nüüd küll keemilisse rändab....
Aga film oli pätipoisist ja kunstikooli neiust, kes sattusid kokku suht müstilisel moel. Kutt, olles koolis laamendanud, määrati sinna koristajaks karistuseks ja samal ajal tüdruku partner sai vigastada ja uut partnerit oli raske leida, keegi ei suutnud teda tõsta nii kui vaja või teha kombinatsioone, et edukalt teha lõpueksam ja saada tantsijana tööd. Kutt, aga juhtumisi, oli niisama hip-hop-break tantsu harrastaja ja läks pakkus oma abi. Tegelikult oli see ilus ja armas lugu kasvamisest inimestena, elutraagikast, sõprusest, koostööst, usaldusest ja kirest, mida kõike ELU või TANTS meie ümber pakub.

Seega tantsigem siis läbi elu ja ärgem raisakem aega!!! Nagu Nietzsche ütles....