Kariibi Kuningannana puhata ja mängida....

Üks minu piiritagustest sõpradest rääkis ükspäev, et nägi und... ja et esimest korda jäi talle see meelde......tavaliselt ei näe või ei mäleta neid ja unetestide järgi olevat üldse väga boring person.... aga seekord sõber särades rääkis, et nägi unes, kuidas tema oli Indiana Jones ja kuidas ta unes päästis Kariibi mere saarte kuningannat piraatide käest..... Päris lahe unenägu, arvestades meie argipäeva hallust..... Kahjuks jäi küsimata, kelle sarnane Kuninganna oli.....

Tegelikult olin mina see, kes talle eelnevalt rääkis toredast jõulupeost, kus stiiliks oli kõik, mis seotud Caribbean’iga. Mäletan, et rääksin talle elavalt, kuidas ikka seltskond teeb peo mõnusaks ja ega teiste kükkidest või tiritammedest ainult ei piisa, et pidu oleks fun ja meeldejääv....Ikka Sina ise oled see hing, kes enda sees ja väljas peo püsti paneb... Igatahes nagu ikka, stiilikale kohale, valmistusin käepäraste vahendite ja võimalustega: special sätendav soeng, mida kunagi poleks arvanud, et võiks mulle sobida, roosi pistsin ise veel kodus juustesse, profi meikari lihvitud make-up, enda kapist suvine kollane, suurte roosade –punakate lillekujutistega suht lahtine kleit, mis oli muretsetud sõbranna pulmadeks, mis ärajäid, kuid millega paratamatult satun küll Trinidad&Tobago või Kariibi stiilis pidudele....kaelas muidugi veel lillevanik ja neoonroosa kaelavõru,mis just pimedas helgib.... Avastasin, et ka meeskolleegid, kes mulle järgi tulid, olid vaeva näinud meigiga, aksessuaaride ja riietusega (plätud, shortsid, pruunikas jume, make-up, prillid jne) ... igatahes oli ülinaljakas kolmekesi restorani sisse sammuda, mina keskel..... ja tervitada kalleid kliente ja kolleege nagu tõelised suvitajad Kariibi mere saartelt... Igatahes oli lõbus olla Kariibi Kuninganna.....Rollivahetused pakuvad head vaheldust meie rutiinsesse ellu...
Muusikat tegi meile Trio Tropical, Soomes resideeruvad Panama-Peruu mustanahalised latino-jazzi viljelevad muusikud... Ja paremat ei saa ollagi kui just sellised muusikud suudavad kell 8 varaõhtul panna eesti inimesed ridamisi cha-cha’d õppima... ja nautima ka veel õppimise protsessi..Seda kergem oli pärast edasi praktiseerida ja improviseerida. Sel õhtul oli mu huultel mitmed korrad EESTI MEES ON TANTSULÕVI!!!! ja veel latiinos.... Vaga vesi, sügav põhi... respect....Puhkuse maik hakkas juba suhu tulema... Kirjud kokteilid, ohtralt head seltskonda, mõnusat muusikat, sigaritoa vesipiipu, ülimõnus fotograaf, säravad graatsilsed latiino tantsutüdrukud.... kõigi jaoks midagi... Aga ürituse puänt oli muidugi peaüllatusesineja: see oli meie firma oma bänd, kes oli selgeks õppinud päris mitu mitu lugu, alates Veenusest ja Tsirkusest ning lõpetades special for party looga Kontor (Volkonski Punker ainetel) ... Rahvas, meie oma eesti rahvas, läks täiesti hulluks, näppu visates, karjudes, tantsides ja kaifides....no mida veel enne aastavahetust vaja..... ikka välja elada...seda sai kuhjaga..... Praegugi videod vaadates, kipub jalg tatsuma ja näpud v-tähti viskama. Imesid ju juhtub, katsu vaid näha, sest ka see, et ühes pisikeses 30 pealises kollektiivis on muusiku (või pillimängu) geeniga inimesi laval juba 7 ning osad potentsiaalsed veel lava ees kaasa laulmas.....seda ei juhtu igas firmas.... Igatahes meie kliendid said meeldejääva ja uskumatu peo osaliseks ning vapramad lõpetasid alles hommikul... paraku ei saa öelda, et algul ei saa minema, pärast ei saa pidama, meil läks kohe kõik käima.....

Ja olen igatsenud puhkust ja mängu pikka aega, eriti nüüd kui töötempo on kruvinud ja kruvimas lakke, siis nagu tahaks veel rohkem seda kusagil maha raputada.... Eks puhkus ja mäng selleks ju hea ongi.... Et elu oleks tasakaalus. Seetõttu ühel õhtul valisingi uuest kinorepertuaarist uue südamliku romantilise komöödia Puhkus (Holiday). Tõepoolest, see film oli nii armas, et nunnumeeter tõusis sel hetkel 10 peale, seda enam, et juba näitlejate valik oli väga hea, üks armsam kui teine: Jude Law, Kate Winslet, Cameron Diaz jne... Sisu oli suhteliselt lihtne, kahel piigal said suhted otsa... Muidugi ei saa öelda, et ainult vastaspool oleks süüdi, eks ikka tüdrukud ise ka olid veidi kiiksuga.,.. ühel oli kalduvus armuda mehesse, kes vastu ei pakkunud muud kui manipulatsiooni ja ärakasutamist ja piiga ikka ja jälle andis võimaluse enda peal manipuleerida. Teine oli tõeline töönarkomaan, unustades mehe enda kõrval sootuks, nii et viimane, otsides naiselikku lähedust mujalt, magas oma firma sekretäriga.... Selle peale üks piigadest tahtis puhkust ning leidis netist kuulutuse, kus puhkusena pakuti vahetada kodu. Mu arust päris hea idee, ei olegi kuulnud, kas Eesti oludes ka seda leiaks või mitte, veel parem kui eestlane saaks kodu vahetada näiteks Kariibi mere saartele....EHEHEHEHEEEE... Aga igatahes nii need 2 piigat üksteist leidsid, üks Londonis, teine L.A.-s. Ja kahenädalane deal sai jõulude eel teoks. Meeldis see, kuidas Londoni piiga sõbrunes Hollywoodis ühe 90-aastase vana stsenaristiga, pakkudes talle seltsi, andes jõudu edasi elamiseks ning isegi suutis vanamehe ilma toetusaparaadita käima panna ja veelgi enam, kui tolle lugupeetud stsenaristi auõhtut peeti, ronis mees trepist üles nagu noor sälg..,. Soe ja inimlik mõistmine kaaslaselt teeb imesid.....

Aeg-ajalt tundub mullegi, et eakatel on eluvaim ja nooruslik hing rohkem sees kui 25-stel ... Kui LA piiga Londoni lähistele jõudis, kus paks lumi maas ja taksogi muinasjutulise maja ette ei vuranud, pidi too lahtstel kontsadel oma suurt pagasit sikutama.... kontrast missugune...aga igatahes kõrgklassi piiga harjus vasakpoolse liiklusega ruttu (missiis et mitmeid liiklusohtlikke olukordi tekitades) ning õhtuti pugis mõnusalt seda, mida hing ihkas....Puhkus.... ja ei ühtki inimest... Nalja hakkas saama siis, kui ühe piiga juurde sattus teise piiga piltilus vend ning teise juurde esimese piiga endise poisssõbra sõber....Ja siiis teadagi mis arenema hakkas.,...õnneks läbi nende teiste meestegelaste arenesid ka piigad ...inimestena. Filmi lõpuks, mis muidugi oli muinasjutuliselt ilus (ja oligi hea selline läila lõpp) olid piigad tervemad mitte ainult vaimselt ega füüsiliselt, vaid just hingeliselt ja valmis eluga edasi minema ning nautima.... ning valmis lahti ütlema minevikust ning kammitsevatest harjumustest....

Eh ja ei saa öelda, et ma ei saanud puhata ja mängida, igatahes ühel õhtul leidsin end väljaspool linna saginat ühest spa-st veest sulistamas, mõnusasti saunalaval lounge muusikat nautimas, veini mekkimas, kamina ees tuld vaatamas ja öösel taevas tähti vaadates ning möllava mere ääres peaaegu et lainetesse astumas.... Ja selle kõige juures oli tegelikult oluline hoopis seltskond, tegelikult ei ole vahet, kus ja mis tingimustes sa oled, vaid hoopis see, kellega sa oled .....Meeldiv seltkond on nakkav ning mega emotsionaalse laengu tekitab kõigile.... ja ikka selleks, et muul ajal jälle jaksata... Puhata ja mängida.... ainult tööd teha ei saa...

Sellega seoses meenub, et eelmine nädal oli veel üks väga oluline seik minu elus. Minu viimase aja lemmikkirujanik Anatoli Nekrassov (Elavad Mõtted, Perekond- Tarkuse algus autor) tuli Eestisse esitlema oma uut raamatut Lätted. Ei ole veel lugeda jõudnud, küll aga ilutseb mu raamatus autogramm pühendusega just mulle, milles armas soovitus ÕPPIDA ARMASTAMISE TARKUST. Kuulasin teda ja tema vastuseid inimeste küsimustele... väga huvitav oli....ikka ja jälle kordas ta Väärtushinnangute süsteemi, mille alustalaks Mees või Naine, mitte Inimene.... priroteetidena järgnemas PAARILINE ( ref tema kuulsast PAARIteooriat), siis Laps, alles siis Kodukolle, siis Vanemad, sugulased ning Töö ning Sõbrad, Hobid alles lõpuks.... Valus tõde, mis on meie elus tähtis.... Ei hakka siia rohkem ümber kirjutama, aga kuidagi väga omaks on mulle saanud tema mõtted, sest ka oma elus mõndagi läbi elanud ning sellega seonduvalt ka teatud seosed ja äratundmisrõõmud Anatoli Nekrassovi maailmavaatega tekkinud... Nagu ka tema ühe raamatu alguses on väike kild: Maailmavaade määrab saatuse.... Excatly to the point....

Sel nädalal ei ole veel üldse saanud puhata ja mängida, praegu Helsingist tagasi loksudes ja tiiburis seda sissekannet kirjutades, tunnen seda enam, kuidas ootan homset päeva, kui saan hommikul kauem magada ja sõidame oma armsa tiimiga Piisonite farmi jõuluõhtut pidama või reedet, et nautida Pipi Pikksukka muusikalil nii lapseks olemist kui head muusikat ja sõnalist emotsiooni..... Ja muidugi jõulud.... Päkapikud juba jooksevad.... Hea soovitus just endale...vaata maailma läbi lapse silmade ja elu on nauditav ja lihtne, nii nagu peabki... Seega puhakem ja mängigem.... nii palju kui võimalik.