See on väike killuke raamatust TARGAD SÕNAD ehk HEAD MÕTTED ELUST, mille on koostanud ajakirjanik Jo Ryan. See armas ahvinäoga raamatuke on täis mõnusaid ütelusi koos humoorikate loomariigi esindajate piltidega ja mille ma kavatsen oma kallitele vanematele Pärnumaale viia nädalalõpul. Juba tükk aega on mul sees tunne, et ma ei ole kunagi tihanud viia neile raamatuid, mis hinge toidavad.... Ei ole julgenud pigem, kartuses et nad ei mõista minu motiive ja pigem solvuvad, kuna muna tuleb kana õpetama..... Aga minu suurim uue aasta soov oleks just see, et nad avaksid silmad ja saaksid aru, et elu on nii lühike, et lihtsalt seda raisata ülemuretsemiseks, pabistamiseks, probleemide väljamõtlemiseks või hoopiski ainult töörabamisele..... Ise mõtlen, et kunagi pole hilja alustada muutusi enda sees, sest ainult siis saan muuta ka välistingimusi oma ümber...Ehk ei ole nende jaoks ka hilja veidi muuta harjumuspäraseid mõttemalle või murda raamidest välja poole.
(Spordiaasta tähtedes just õhtujuht kilkas, et MA USUN ISEENDASSE ja MA SUUDAN......eehhh, muud pole vajagi..eneseusku igasse soovi. Lumeräpil pole vigagi ja selle aasta spordikuulsuste autasustamine on päris laheda ülesehitusega: pidulikku Estoniasse on toodud humoorikat lähenemist läbi näitlejatest õhtujuhtide, Erki Noole debüüdi õhtujuhina, tantsupoiste ja tüdrukute, elurõõmsate laulude... Veidi naljakas on, kuna saalitäis rahvast poolmuigel vaoshoituna nii konservatiivses ruumis nagu Estonia ju on, vaatavad, kuidas 3 õhtujuhti nalja viskavad küll teibaga ja ilma, medalitega ja ilma)
Mul on nii kahju, et isegi nüüd, kui ma ise juba ema, mõtlen ja analüüsin oma lapsepõlve tundeid ja paraku ei meenu, et suhted emaga oleksid just väga head olnud. Ei tule meelde, et hea sõnaga premeeriti või küsiti, kas on muresid või probleeme, mida saaks koos lahendada. Eelkõige ootasin emalt mõistmist ja tuge ja hoolimist ja hellust ja tunnustust ja emalikku armastust... Kõike seda saab ka õppida....Öeldakse, et laps valib ise endale vanemad, et neile midagi õpetada ja muidugi ka vastupidi....andmine ja saamine, ikka fifty-fifty. Olen saanud kuhjaga materiaalseid asju preemiaks heade hinnete eest või hoopiski ettemaksuks vanaduspõlve abi eest? Olen saanud head üleskasvamise tingimused, aga kodusoojust ei mäleta....Mäletan pigem mulli sees elamist, et enda tegelikku MINA avada ja näidata seal, kus selleks õiged tingimused.
(Ohoo, Gerli ja Tanel Padar laulavad Võta Aega....nii kuradi õigel hetkel...
„Võta aega veidi ringi vaadata
veel ei ole hilja jõuab elada
ava silmad mõtle peaga küll sa näed
leiad rõõmu elus olemise väest”)
Aga nagu ma ütlesin, et ise olen need vanemad valinud ja seega olen püüdnud õppida..... elama nii nagu mitte nemad.... See vist ongi elu poolt kingitus mulle? Sest kuidas ma muidu teaksin ise emana, kuidas oma kodus armastust ja hellust ja hoolivust ja mõistmist ja tunnustust jagada. Seega olen tänulik oma vanematele nii vinge elukooli eest....Eks õppimist jagub veel küllaga, aga ehk nüüd, kui ma ise rahul ja õnnelik ja täis armastuse ülevoolavat energiat suudan neilegi vanas eas midagi õpetada... Mina peaksin ju neid õpetama? Nüüd ma olen valmis, enne ma ei osanud....Kunagi ei ole hilja alustada.... Ehk siis jõuab ka nendeni, et elus on nii palju hetki, mis õnne ja rõõmu pakuvad.... Miks siis mitte neid, oma kalleid ja ainsaid vanemaid, aidata neid hetki näha ja leida.....
Sellega seonduvalt tuleb meelde eilne kinos vaadatud film LUSTAKAD JALAD (Happy Feet) , mis rääkis keiserpingviinide hingeelust. See elurõõmus animafilm oli pigem just suurtele, kuigi ka väiksed leiavad sealt oma (mõnusad elukad, hea muusika, õnnelik lõpp). Pingviinide kogukonna rahulik ja stabiilne elu kaugel Antarktikas muutus siis, kui sündis ilma veidi teistsugune pingviinipoiss Mõmin (Mumble), kes kogu aeg tatsus oma jalakestega tantsu lüüa ehk talle meeldis steppida. Paraku iga pingviin pidi leidma oma Südamelaulu, et leida oma ellu True Love (sest ainult nii leiti endale kaasasid)...Aga mis siis teha, kui laulda ei oska? Mõminale meeldis Gloria, ilusaima häälega pingviinineiu....Nende vaheline säde oli olemas algusest peale, kuid nende ühiskond ei soosinud nende sõprust. Ka Mõmina vanemad ei suutnud poega piisavalt toetada ega mõista ning nii Mõmin läkski ära oma teed, pisikeste uute sõpradega...maailma avastama ja uurima, miks kalu enam ei olnud ja nälg kimbutas. Nii jõudis Mõmin inimesteni, teda topiti puuri ja sealgi aitas steppimine, et anda Inimestele mõista, et neid on veel ja nad on hädas. Igatahes hinge läks just see, kui inimesed Mõmina järgi kohale tulid ja mõistsid, et kalu ei saa kõiki välja püüda, sest pingviinide toitumisahel on rikutud. Mõmin, tagasi tulles jätkas steppimist ning kaasas tantsu õppima kogu kogukonna, välja arvatud pealikud, kes kiivalt oma vanast usust ja stampidest kinni hoidsid (nagu meie esikad, ehehhehe). Kui Mõmin oleks loobunud iseendaks olemisest, ei oleks kogu kogukond päästetud näljasurmast..... Mõmin julges jääda kindlaks oma tõelisele olemusele, mitte kaotada usku iseendasse ning tegutseda suurema eesmärgi nimel kui vaid enda heaolu. Armas, väga armas film....
Kuidagi see lapse ja vanemate teema on täna hingelähedane....Ka linnahallis vaadatud Pipi muusikal oli mõnus tagasivaade lapsepõlve. Ja kõrvu jäi pigem kõlama Pipi, Tomi ja Annika suur soov mitte kunagi suureks saada, sest suured inimesed vaid teevad tööd ja tööd ja tööd ja neil ei ole kunagi nii lõbus....selle peale võtsid nad sisse väänikupille....Väänikupillid lubavad teha kõike seda, mida hing ihkab ja nii vaffa on teha seda, mis hing ihkab...näiteks otsida spunki. Kadri Adamsoni Pipi oli päris elutruu ja innustav edaspidiseks, et oma sisemine laps aeg-ajalt üles otsida ja välja lasta... Laval oli elus hobune ja ahv, tsirkuseartistid, lisaks ka Indrek Pertelson, kes maailma tugevaimat meest mängis, kuid samas Pipilt jõukatsumises ära sai.....
Kui veel ajas tagasi minna, siis eelmine nädal pidasime firmaga jõulukat ja hoopis teistmoodi kui muidu.... Alustasime bussis, kus nn Entertainer meid lõbustas ja turgutas...kohale jõudes, olime juba ka bussikaraoket teinud ning esimene peatus oli väga vinge modernne lehmalaut, kus peremees meile innustavalt lehmade nn Waldorf stiilis (vaba)kasvatusest rääkis. Piimatootmise numbrid räägivad enda eest, igatahes stressivaba elu paneb ka lehmad rohkem piima tootma..... Põhipeatus oli meil Metsiku Piisoni Saloonis ehk piisonifarmis, kus pidulised saavad koos armsa piisoniperega jõule pidada..... Väga soe ja inspireeriv kontseptsioon, kus kõige keskmeks armastus oma töö ehk loomade vastu. Võimalus piisoneid toita, nendega koos olla peaaegu et ühises ruumis, süüa stressivaba liharooga, kõikuda kiiktoolis, teha profikeraamiku juhtimisel ise keraamikakunsti... Ma lasin fantaasial lennata ja seekord vormus välja armastus ehk 2 linnukest, lõokest, nokkapidi koos..... Tegime ise jõulu-etteasteid, et oma kingitusi kätte saada, panime tantsu ja mekkisime Piisonimusi (tequila baasil jooki)... Oli super jõuluõhtu, nii teistmoodi kui tavalised jõululäbud...selline maalähedane, soe, innustav ja tagasitulemise isu tekitav,,,,sest sinna , kus palju armastuseenergiat ja positiivsust, ikka tahad ju tagasi tulla. Minu arust sellised ideed on alati edukad, kui tegija sellesse usub ja naudib protsessi selle loomise juures sajaprotsendiliselt. Väike paralleel LUSTAKATE JALGADE Mõminaga, kes suure innustuse ja eneseusuga, kogukonnale vastu seistes, suutis oma eripäraga kogu rahvale Kalaõnne tagasi tuua. Igatahes lahe koht nii seminaride, kui väikeste gruppide pidude või niisama rutiinivaba olengute jaoks. Lisaks ka lähedal olemas ka puhkemaja....Nii et kõigi ja kõige eest on hoolitsetud.
Eh, neid kordumatuid õnnehetki sellesse jõulu jagus....sai veel Strandis tantsu vihutud, Rannametsa lähistel rabas jalutatud ning vaatetornist Kihnu ja Manilaidu piilutud, rabajärvekesi imetletud, Elisabeti kirikus RAM jõulukontserdil käidud, kamina ees tuld ja veini nauditud, mõnusaid filme vaadatud, jõuluroogasid nauditud.....ehk siis elatud nii nagu Pipi soovitas...... et oleks lõbus, muredevaba ja lihtsalt hea olla. Üksteise seltsis.
Igas ajahetkes peitub õnneiva.... just nii see ongi.... ja siia lõppu sobib just täna soetatud Lauri Saatpalu ja Katrin Mandeli plaadilt SA OLED HEA ja laulust Mõtisklus paar rida:
„Igas hetkes peitub head ja halba
Seal kus lõpeb seal ka algab tee
Meri kustutab kord jäljed kaldalt
Aga hinges püsivad veel”
Subscribe to:
Post Comments (Atom)

1 comment:
Auditooriumi ees seisev
filosoofiaprofessor tõstis lauale
viieliitrilise klaaspurgi
ja täitis selle 3cm läbimõõduga
kividega.
Lõpetades purgi täitmise küsis ta
auditooriumilt: "Kas purk on
täis?"
Auditoorium vastas:
"Täis."
Professor tõstis lauale väikese purgi
herneid ja valas need
suurde purki. Ta raputas pisut suurt
purki ja herneterad
veeresid kivide vahele. Seejärel küsis
professor oma
küsimuse uuesti: "Kas purk on
täis?"
Auditoorium vastas: "Jah, on
täis."
Nüüd tõstis professor lauale karbikese
liivaga ja valas selle
sisu suurde purki. Liiv täitis kogu
kivide ja herneste
vahele jääva tühja ruumi ning professor
küsis veel kord:
"Kas purk on
täis?"
Auditoorium vastas: "Jah, ja seekord
lõplikult."
Professor naeratas ja tõstis
lauale pudeli viinaga, teinud selle lahti
valas ta
ettevaatlikult liiva niisutades viina purki
tilgatuks.
"Ja nüüd", ütles professor, "tahan
ma teile öelda, et see purk on
teie elu
analoog.
*Kivid* - need on kõige olulisemad asjad teie elus:
perekond,
tervis, sõbrad, lapsed. See on see, millest
tegelikult piisab,
et teie elu oleks täis - elamist väärt,
isegi juhul, kui te
kaotate ülejäänu.
*Herned* -
need on asjad, mis on olulised vaid teile isiklikult:
töö,
kodu, vara.
*Liiv* - see on kõik ülejäänud,
pisiasjad.
Kui ma oleksin purgi esmalt
liivaga täitnud, ei oleks seal
jäänud ruumi ei hernestele ega
kividele. Nii ka elus - raisates
energiat pisiasjadele, tuleb
seda puudu hoopis olulisemate
asjade juures. Tegelege
sellega, mis teeb teid õnnelikuks:
mängige oma lastega,
leidke aega kaasale, kohtuge sõpradega.
Ja siis jääb teil
alati aega ka töö, koristamise ja autopesu
jaoks.
Prioriteedid peavad olema paigas –
"eelkõige ikkagi kivid, siis
herned ja alles siis
liiv!"
Auditoorium plaksutas. Vaid üks natuke
väsinud olekuga tudeng
tõstis käe ja küsis nukra häälega:
"Härra professor, aga milleks te siis viina ära
raiskasite?"
Professor naeratas: "Ma olen
rõõmus, et Te seda küsisite.
Viina valasin ma purki
tõestamaks, et ükskõik, kui tiheda graafiku
järgi teie elu ka
ei käiks,
mõne sõõmu viina jaoks leidub
seal alati
aega."
Post a Comment