Pilk jäi pidama mu ühele Kiisule, siiami sugemetega kiisule, sugu pole oluline, aga oli ta poiss....vaatan seda kiisut ja mõtlen, et tahaks ka kiisu olla...just siin ja praegu.....praegu rullib ta end edasi-tagasi vaibal, ajab taga maha kukkunud pastakat, siis jälle peseb end ja siis vahelduseks teritab küüni, õnneks oma teritamispuusse, mitte diivanisse ja siis maandub lõpuks minu sülle ja vaatab mulle otsa oma siniste silmadega ja tööle hakkab nurrumootor....otseküi küsides, et "Kas sa siis ei arvagi, et elada on nii mõnus?". siis maandub tema juurde Koer, kordi suurem ja lahti läheb sõbralik kätsh, milles alati Koer alla jääb... elu paradoks, et suurus ei loe????? ometigi suudavad nad ka kõrvuti ühel vaibal magada ja ka üksteisega ninasid vastakuti hõõruda.....Elavad koos nagu Kass ja Koer....eheee.....ometigi on kõik võimalik....käib mäng ja tagaajamine ikka koos, vahel näidatakse üksteisele hambaid ja küünistatakse nina, kuid Lõpp on ikka üks: mõnus koosolemine....vaatamata erinevustele.....Erinev olla ongi huvitav.....pole olemas õiget ja valet....on lihtsalt erinevused, mis elu rikastavad...
Vaadates Kiisut, valdab mind täielik relax tunne.....stress, mured, kõik mis vähegi negatiivse alatooniga kaob....tundub küll, et loomadel on võime sind laadida ja sulle jõudu anda....ikka omal moel ja kui suudad ja tahad seda vastu võtta....
Tahaks ka olla Kiisu....kuigi tuleb tunnistada, mingil moel seda olengi, just nii nagu see Kiisu...mõtlemata kellale, kiirusele, ajale..... vahel nurrun samamoodi, kui on nii hea olla, vahel küünistan kui vaja...Kiisudega veel paralleele tõmmates.... enamasti kukun (3 sülitust üle õla) käppadele ehk igal probleemil on alati lahendus, ja ikka teen seda mis meeldib.... Kiisu, kes kõnnib omapäi...
Aga ometi olen end pidanud Koer-inimeseks. Jumaldanud hunte ja kollisid alates lapsepõlvest peale....aga koeraomanikuks sain alles paar aastat tagasi, kui üks leitud paarikuune kutsa uut kodu otsis...ja ometigi sellel kutsal on nii hundi kui ka kolli omadused.... saad kõik, millest unistad.....nagu ikka....kõik "tellimused" täidetakse, julge ainult soovida....nii ta mul nüüd on, koos punase kassi ja siiamiga....
Olles Koerinimene ning armastades Kiisusid....mnjah.... Armastades koeri, olles ise Kiisu.... võta või jäta... kõik on õige..... Elu ongi selline värviline ja mitmetahuline......ehk nautigem siis seda mitmekülgsust, mida meile pakutakse......
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Tegelikult on küllaltki raske otsustada, kas sa oled kassi- või koerainimene. Mul on kodus koer ja kaks kassi. Mõni aeg tagasi oli veel üks koer. Eluaeg on majas olnud koer ja kass. Ei suuda nagu otsustada, kelle poole rohkem oled. Aga lõppkokkuvõttes on mõlemad väga mõnusad elukad :)
Tegelikult ei peagi otsustama pooli kuhu kalduda, nagu ikka kiputakse tegema..,..,mina kaasaarvatud...aga tahangi seda öelda, et igas asjas oma pluss või miinus ja kokku tulebki tasakaal, ehk armastan oma koera ja kahte kassi ikka edasi ühtemoodi....ja nemad mind....
Post a Comment