Reis tundmatusse ehk Gran Paradiso. Vol 1

A caval donato non si guarda in bocca ehk kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Tegelikult peaks alustama itaalia keeles, aga ma ei oska seda imeilusat keelt, aga ma proovin siiski kasvõi paar lauset omaenese tarkuse järgi kokku panna. Näiteks... Sono estone e vengo dall’ Estonia, da Tallinn. Mi interessa di sport. Qualche volta io gioco a golf. Quasi ogni giorno io corro per 5-10 chilometri per mantenermi in forma. Mi dispiace molto, ma non capisco l’italiano. Tuttora io amo l’Italia, specialmente la cucina del’Italia. È tutto. Lihtne keel, kas pole?

Pikka aega olen püüdnud aega võtta ja kirja panna mõnedki killud sellest võrratust reisist Itaalia alpidesse, Gran Paradiso rahvusparki. Ühesõnaga reis paradiisi ootas. Ja mul polnud selle olemasolust enne õrna aimugi, kui ühel teisipäeva õhtul kell 12 helistas sõber ja küsis kas ma oleksin huvitatud mägimatkast. Otsustamiseks oli aega tervelt öö ja päev ning lennuk läks neljapäeva lõunal. Ahmisin õhku tol hetkel. Peas käis sada mõtet sekundis... Alpid, matk, mäed, tipud, sport, pingutus? Kas ma ikka hakkama saan, pole viimased aastad stabiilset trenni teinudki. Sisimas muidugi mingi hääl ütles kohe, et see on pakkumine „once in a lifetime“, millest keelduda ei saa. Omast arust siis võtsin endale aega, et hommikul midagi vastata. Oli muidki plaane samaks ajaks planeeritud, aga need kahvatusid sellise väljakutse kõrval. Võtsin kindluse mõttes veel ikka paberi, kuhu panin plussid ja miinused (nt pigem hirmud ja ebakindlus mägede ja kõrgusekartuse ja kehva vormi ja füüsilise pingutuse suhtes). Aga nagu mu lemmik mõtteguru Osho soovitas.... oli aeg võtta reis tundmatusse.

Aga 00.30 saatsin sms-i, et muidugi olen nõus minema. Ma ei tea kui terve mu uni sel ööl oli. Peas ikka ketrasid hunnik mõtteid, et kas ja kuidas...aga ikkagi lahe ju. Aega oli tervelt 1 päev organiseerida matkaasju mägedeks ( mida mul praktiliselt polnud), koordineerida loomikute elu-olu äraolekul, poes käia jne jne Mäletan, et neljapäeva hommikul, kui seljakott koos saabaste ja spets keppidega oli kohvrisse topitud ja kaalu vaid kogu kohvril 10kas, hing ja vaim olid valmis. Keha suhtes ei olnud ma sugugi kindel. Teadsin, et regulaarne vastupidavustrenn oli ammu tahaplaanile jäänud ja mul polnud õrna aimugi, mis tähendab kõrgmäestikus matkamine. Aga tundes end, olen alati tundmatus kohas vette hüppaja olnud ning huvitavad väljakutsed enamasti kõik vastu võtnud ning kõigega ka edukalt toime tulnud. Teades, et raske saab olema, aga seda parem saab olema ju tunne, kui eesmärk täidetud. Olen alati eesmärke võrrelnud mäetippudega, iga järgnev mägi on olnud kõrgem ja tehniliselt keerukam. Nüüd siis pidin rinda pistma päriselt ka mäetippude vallutamisega looduses. Nädal enne minekut oli mu füüsiline vorm nullilähedane ja tänan õnne, et selles „põhjas“ hakkasin sörkimas käima, venitama – painutama oma kuhugi kadunud lihaseid, sest selg oli jumala kinni. Tegelikult isegi nädalane eeltrenn oli kergendavaks asjaoluks otsustamisesel. Iga päevaga tundsin end oma kehas paremini.

Aga igatahes lennujaamas sain kokku grupiga. Meid oli 9, niipalju mahub just rendibussi, et Milanost Itaalia kõige loodema poolsesse regiooni sõita ehk siis Aostasse, kust siis saab ronida Euroopa kõrgematele tippudele (nt Mont Blanc). Praktiliselt ei tundnud ma ses grupis kedagi, välja arvatud grupijuhti ja tedagi põgusalt. Aga uute inimestega on lahe ekstreemsetes oludes tutvuda. Grupis oli kokku 2 naisterahvast ja ülejäänud siis meesterahvad. Uus lennujaama pikendus oli ka täitsa tore, vähemalt ruumi ja õhku.

Lennukis enne maandumist Malpensas, vilksasid lumised tipud aknast... jah, need olid Alpid koos Mont Blanc’iga (4810m), Monte Rosa’ga (4634m), Gran Paradiso’ga (4061m). Jaa, sinna kanti me ju läheme. Väga palju mõtteid eesootava matka osas ei mõlgutanud, vaid lugesin terve tee ühte väga head reisikirjeldust Elisabeth Gilberti sulest „Söö, palveta, armasta“. Olin just esimese osa juures, kus Lizzy kirjeldab oma gurmaanielamust Itaalias, Roomas ning oma hingelisest kriisist. Tagasiteel lugesin läbi mediteerimisaja Indias ning hingelisest tervenemisest ja koju jäi lõpetamiseks Indoneesia mälestused. Tegelikult soe soovitus naistele lugeda, kuidas madalseisust ja raskest lahutusest välja tulla, saada uuesti iseendaga sõbraks ja lõpuks leida ka tee uue armastuse juurde. Minu reisilektüüriks sobis imehästi, eriti 3 I vaates: Itaalia, India, Indoneesia. Vähemalt esimese I-ga alustasin, ei tea iial ette, millal mulle jalutab uksest sisse võimalus Indias mõnes ashramis elada ja meditatsioonikunsti mõne guru käe all studeerida.

Aga vastu võttis Milanos mega kuumus. Oma väheste riiete osas, mis kaasa võtsin, panin ikka puusse. Nende pikkade pükstega oli sigapalav. Paar tunnikest sõitu Torino suunas sihtmärgiga Valle d’Aosta. Kuna minek tuli äkki, siis alles Itaalias sain öelda lapsele ja vanematele, et olen Alpides matkamas ja levist väljas mõneks ajaks. Oh nende viimaste üllatust ja muret, et äkki kukud alla või juhtub midagi muud koledat.....

Valle de Rhemes oli see org, kuhu suundusime ja staaphotell asus Rhemes-Notre-Dame’s. Tee oli väga ilus, kohale jõudsime viperusteta, välja arvatud teel kaduma läinud parem tahavaate peegel, mis jäi mingi asja taha ja lendas kildudeks kes-teab-kuhu. Aga hotell oli väga ok, söök oli veidi austria köögi sugemetega, kuid sellegipoolest itaallaslikult hea ja maitsev. Grupijuht andis meile esmased juhtnöörid. Näiteks juba eelneval päeval ohtralt vett juua, et järgmine päev pilti taskusse ei paneks. Veini segasime pooleks veega, sest puhtalt majaveinid olid mega toored ja joogikõlbmatud. Õhtul tegime veel väikesed rahvusjookide testid, nt grappa ja limoncello, viimane on hea liks naistele. Grappa on minu jaoks liiga kange. Aga magama läksime vara ja asjad pakkisime ka kaasa omaenese tarkuse järgi.

Non dire gatto se nonse l’hai nel sacco ehk ära hõiska enne õhtut!

Järgmine hommik puukisime kõhud täis ja asusime esimest mäge „võtma“ ja kuru ületama. Siimu kaasa antud vinget high-tech veepudelit ei suutnudki ma kuidagi oma kotti paigutada, otsustasin kiirelt tavalise veepudeli kasuks. Grupijuhi Jaani järgi pidi tulema „kerge päev“ eesmärgiga jõuda järgmisse Refugiosse ehk hütti, õnneks mehitatud. Ausalt öeldes me keegi ei oleks vist tahtnud olla mehitamata hütis või hoopis telkides vihma ja tuule käes. Igatahes algul isegi sai lobiseda ja lauluviisegi ümiseda. Suure pingutuse peale, ma usun, olime kõik teeninud korraliku mitmekäigulise õhtusöögi ja mugavamad olmetingimused. Esimene tõus ise oli mega ilus, aga päris raske...mul oli hea meel, et pulsikella ei olnud kaasas, usun, et see oli algul tõusul ikka laes. Mida kõrgemale, seda keerulisem oli ka rada...Mõne kohapeal, kui kiviklibu vahel oli vaja tõusta, võttis veidi kõhedaks küll. Lumiseid ületusi oli samamoodi. Pilti taskusse keegi ei pannud, samas ega me järjest enam üksteisega väga suhelda ka ei jaksanud, vaid laskumised olid kergemad pulsi mõttes, samas põlvedele oli see mega koormus. Esimene päev oli üldse selline aklimatiseerumise protsess. Et keha saaks aru, et nüüd järgmised päevad ongi sellised- üles-alla, üles-alla ja hapniku vaeguses, vara teele ja 8- tunnised päevad väikeste joogipausidega. Esimene tipp oli ainult..... 2800m kõrgusel umbes ja lõunaks saabusime esimesse hütti nimega Chalet de l’Epee (2370m). Seal kinnitasime korralikult keha, puhkasime-lappisime jalgu. Õhtuks pidime jõudma Rifugio Bezzisse. Ahjaa, jäi mainimata, et grupijuht selgitas reegleid ning mägedes demokraatiat ei ole, grupijuht valib tee ja otsustab, meie järgime. Seega mingil hetkel saime aru, et see teine ületus ei olnud mitte tehniliselt lihtne rada, vaid üsna pingutust nõudev ehk siis grupijuht otsustas teist ehk põnevamat ja kõrgemat rada minna. Suurt tippu sel rajal ei olnud, küll aga hingematvalt imeilusad vaated. Just see ilu ja võim, mida mäed oma gigantsusega pakuvad, on miljoneid väärt. Esimene päev oli veel see, kus saime lühkaritega matkata üldjuhul, vahepeal kõrgemal sai ka jopet tarbitud kui vihma tuli, ja üleval tuleb seda pilve sees jalutades siiski tihti ette. Ja üldse lahe oli juulikuus lume sees sumbata....

Kui teised hakkasid sporditeibiga varbaid ja jalgu juba esimesel tõusul tegema, siis mul polnud üldse teipigi kaasas ja alles päeva teisel poolel tundsin, et damn, nüüd on siis minu kord valutavaid jalgu teipida. Üldse imestasin kuidas minu „kilomeetrise“ prantsuse maniküüriga geelküüned mägedevallutuse vastu peavad, aga väga hästi kokkuvõttes. Varbaküüntega oli hullem lugu, laskumisel kipuvad nad rõhuma saapa ninasse ja siis on ai-ai. Ja kes muidugi lühemaks ka lõigata ei jõudnud, see olin mina. Ühel pausil siis püüdsin uurida, et ega kellegil juhuslikult küünekääre pole. Aimasin tulemust, kuid õnneks leidus Andresel Victorinox nuga, mille sees ka kääritaolised asjad. Nendega sain üsna hästi nüsitud lühemaks. Igatahes oma esimesed villid sain ka esimeseks õhtuks, need olid päris pirakad. Esimene päev oligi minu keha jaoks vast kõige raskem ja kurnavam. Ka hapnikuvaegus andis veidi tunda. Õhtul ei olnud ka hingamine kohe korras ja söögiisu ka polnud. Aga veidi aja pärast kõik taastus, sest seltskond oli lõbus ja positiivne ja majavein muidugi maitses ülihästi. Ma ei tea, kuhu see mitmekäiguline õhtusöök mahtus, aga kuhugi see läks. Aga eks energiakadu oli mega. Minul ei tulnud ühelgi päeval vajadust mägedes nn kivi taga käia, kuigi vett jõin liitrite viisi. Eks see näitas organismi energia tarbivust.

Mägedes alles tulid meelde ka need asjad, mis maha jäid juba Eestisse ja mille peale kiiruga ei tulnud. Näiteks esimese päeva õhtul nuputasin, et huvitav milline on mu tuduriietus naridega hüttides , kus mehed-naised segi. Jah, pidzhaamat ei võtnud kaasa, ega ka tee-särki. Mõtlesin vaid sellele, et kuidas seljakott võimalikult kerge hoida. Lisaks ei olnud ma taibanud kaasa võtta õhtuteks mingit mugavat riietust, seega säästsin õhtute puhkeperioodideks ühed liibukad ja spordipluusi.Tegelikult polnud hullu ühti, sai kenasti ka magatud ilma eriliste probleemideta. Igal juhul oli kõigil hea meel, et Jaan valis teiseks rajaks raskema ja ajanõudlikuma, kuid samas vaated olid võrratud. Üldse grupp lagunes päeva lõpuks, osad pididki kiiremad olema, et järgmise hüti pererahvast hoiatada, et me ikka teel ja süüa tahame. Poleks ju vaja, et päästekopter meid otsima tuleks, nii nagu seal kombeks on...Mina tulin esimese päeva lõpul suht viimaste seas, kuna villid tegid haiget ja energia oli otsakorral. Küll aga kasutasin ma pidevalt erinevaid affirmatsioone ja jõuvalemeid või mantraid (kes kuidas nimetab), mida sammuga ühes rütmis korrates andsid megalt usku ja jõudu juurde.

Ausalt öeldes ei olnud ma jõudnud erilisi vaheeesmärke valmis mõelda... kui mõni teadis täpselt, et 3000m tuleb võtta ja veelparem kui rohkem või kindlasti on neid suuri sarvedega elukaid pildistada, ehk siis mägikitsed, kelle pärast üldse Gran Paradiso rahvuspark 1922 loodi, et neid säilitada. Mina mõtlesin lihtsakoeliselt: vastu pidada grupi tempoga päeva lõpuks ning kõik tipud võtta, mis planeeritud. Võib-olla boonusena sain kaasa selle, et saime kõik iseendaga päris palju aega veeta ja oma nn „kõvakettale“ format C teha. See tegelikult vist oligi minu suurem eesmärk, et välja visata igatsugu pahn ja säilitada vaid oluline, teha tagasivaatavaid järeldusi ja eluga kenasti edasi minna.

Esimene öö oli suht valus magada just ühe suure varbavilli tõttu ja keha jäi ka päris kangeks. Kuigi painutasin ja venitasin ka, et ennetada järgmist hommikut. Aga hommikusöögid Itaalias on nagu ikka kontinentaalsed, täis saia ja dzhemmi ja krõbuskeid.

To be continued......