Oranzh oktoober....

Uskumatu, aga käes on juba oktoober ja minu viimasest sissekandest on möödas kõva 3 kuud. Tundub kui igavik, aga samas vaid kõigest umbes 15 nädalat. Muidugi juhtub selle ajaga palju, aga alati ei ole vaimu peal, et kirjutaks....

Aga mis siis tänases päevas teistmoodi on? Tegelikult ei ole ka täna "vaimu peal", aga lihtsalt mõtlesin, et tuletan meelde blogspoti parooli, et testida oma mälu ja ajakulgu. Ehhehe, sain isegi sisse esimese korraga.. Pidasin seda "märgiks" ning usun, et seetõttu väärib mäng rohkem küünlaid ja ma kirjutan.... jee, aga nagu ikka, poole silmaga vaatan Hispaania-Eesti mängu, vahepeal klõpsin Cinderella Story filmile.... nagu ikka. Multi-tasking woman, as I am....

(Cinderella ja Prince Charming saidki kokku.... ja kohe Eesti kaotab 3 väravaga Hispaaniale. No vähemalt mitte 9-ga, asi seegi...)

Vaatan oma toas ringi ja värvina domineerib kuldne oranzh koos sinisega. Natuke vett, natuke tuld, rohelisi lilli maaelemendist ja kristallkive õhuelemendist.... Keraamiline oranzh küünlahoidja-kõrvits on super Halloweeni sümbol ning kastanimunad koos vahtra- ja tammelehtedega on mõnus sümbioos sügiskompositsioonis koos oranzhi küünlaga. Silm puhkab....

Seega mul on toas vist kogu aeg sügis, padjad on oranzhid, kardinad on oranzhid, mööbelgi on oranzhikas. Lilled vaasides vaid vahelduvad vastavalt aastaaegadele. Ilus on sügis oma värvidega ja missiis, et läheb järjest pimedamaks ja vihmasemaks ja külmemaks.....Kui kodus on soe ja valge ja hea, siis üsna kama, mis väljas.

Seda sügist ilmestab veel lisaks mõnusale kodusoojusele ka, ehehhee, uskumatu-kuid-tõsi, leivategu. Eile tegin juba teist korda. Leivategu on mõnus rituaal, võtab aega terve ööpäeva, aga tulemus on seda väärt ja jagub ka kallitele sõpradele. Sest tavaliselt tuleb ahjust korraga 3 pätsi jagu sooja tumedat seemnetega hapukat rukkileiba. Keele viib alla igatahes... Ainus tingimus on see, et küpsetamiseks peab olema juuretist. Meie sõpruskonnas on leivategu päris popiks saanud. Kuigi mitte ainult leiba, vaid igatsugu magusaid asju meeldib mulle viimasel ajal küpsetada-kokata. Võiks isegi öelda, et kokkamine on mu teine hobi, lihtsalt meeldib ja kukub päris maitsev välja ka sööjate sõnul. Midagi on ikka geenides ka äkki, kondiitritütre värk....

Sel nädalal käisin isegi 2 korda kinos. Ühel õhtul oli isu väga aktsiooni järgi ja kuna Adrenaliini peategelane mu üks lemmikuid, siis Surmaralli oli " definately must". Mitte et ma just selliseid filme jumaldaksin, aga .... just aasta tagasi kaifisin Cranki koos Jason Statham'iga ja nüüd telekast jooksis veel Riskikuller ka, ei olnud vaja pikalt arutleda, mida vaadata. Kord aastas on mul isu vaadata puhast action-filmi. Surmaralli sobis hästi, vägivaldsed stseenid olid muidugi jubedad, aga peategelane "Frankenstein" kaalus asja oma stoilise rahu ja nutikuse ja autojuhtimisoskusega üles.

Neljapäeval vaatasin Admirali premiere'i. Väike shampus tervitusjoogiks oli väga hea algus. Need piletid võitsin EPL-st. Vahel on õnne ka..... Vene suur eepiline sõjafilm rääkis 20 sajandi alguse ajast, kus valged ja punased omavahel jõudu katsuvad, siis kui suur väepealik Koltshak armeed ruulis nii maal kui merel. Teise liinina, mulle meeldivama, jooksis läbi selle suure hingega kodumaa patrioodi armastus kena abielus aadlipreili Anna vastu. Tõeline suur "paks" armastus - kahe vene hinge kokkusaamine, armumine esimesest silmapilgust, armutunde kasvamine vaatamata sõjale ning abielus olemisele ning igavese armastuseni kuni surm neid lahutas. Mõneti meenutas Titanicut, kus naine, olles päris eakas, ikka veel elas selle armastuse sees ja abil, missiis et mees tapeti 50a tagasi punaste poolt. Anna sai olla Koltshaki kõrval praktiliselt viimaste hetkedeni. Aga mulle meeldis.... loomulikult selle pärast et venelased oskavad selliseid filme hästi teha: võimsate merelahingute ja talviste sõjastseenide ja ehedate ning hingeliste armastusvõtetega. Mulle meeldib slaavi hinge suurus ja nende tundesügavus armastuses. Kes pisaraid ei karda, soojalt soovitan....

Üle pika aja vaatasin, mida Osho mulle soovitas.... Päris armas vaatenurk...Selle sissekande lõpuks ja mulle hetkel nii-nii-nii omane.

"Vaata merelaineid. Mida kõrgem lainehari, seda sügavam on lainepõhi, mis talle järgneb. Ühel hetkel oled sa lainehari, järgmisel - lainepõhi. Naudi mõlemat, kuid ära ole kummastki sõltuv. Ära ütle: ma tahan alati tipus olla. See pole võimalik. Seda tõsiasja peab mõistma. Seda pole veel kunagi ette tulnud, ega tule ka tulevikus, et keegi kogu aeg tipus on. See on võimatu - nii need asjad lihtsalt ei käi. Mis siis teha?

Naudi tippu, nii kaua see kestab, kuid naudi ka lainepõhja, kui see tuleb. Mis selles valesti on, kui oled vahepeal põhjas? See on lõdvestav aeg. Tipp on erutav, kuid keegi ei saa pidevalt erutatud olla."

Aga homme minge rappa.... mina lähen.... mitte jõhvikale ega niisama hulkuma, vaid 70-dale Rabajooksule. Kaks ei saa jääda kolmandata, siis loen sügisjooksud sel hooajal lõppenuks.