Pilve piiril....

Suured suured lubadused siia rohkem postitusi teha ei ole just väga viljakandvad olnud. Aga loodan, et keegi ei pahanda, peale minu enda.... Aga lohutuseks ütlen, et tegelikult kirjutan "sahtlisse" ehk arvutisse. Ja seegi postitus oli valmis tegelikult Novembri algul, aga olgu peale....kunagi ei ole hilja.

---------------------------------------------------------------------------------------
Aga juba on Oranzh Oktoober läbi ja kätte jõudnud Naljakas (loe Müstiline ja Imeline) November. Tõsiselt naljakas, sest pärast kõva inventuuri enda sees ja väljas, maha mattes igatsugu mittevajalikku kraami nii seest kui väljast, on sündinud täiesti uue silmavaatega Bunny (" soe ja valge nagu puuvill" nagu mulle öeldi). Kes oskab silmadest ( või aurast) lugeda, saab väga hästi aru. Mina lihtsan tunnetan uut energiat nii tugevasti, et mu maalimataju muutus on viinud Pilve Piirile. Igas mõttes. Nii ma nüüd istun seal ja kõlgutan sealt ülevalt jalgu. Enamus ajast. Vahepeal muidugi tulen alla ka, asjatamist ju jagub, aga siiski hetkel istun seal Pilve Piiril ja nii damn hea on. Vahepeal käin tiibu lehvitamas ja lendan sinna kus hing ihkab. Kui all olen, siis teen seda mida hing ihkab.

Et sellise "hulluseni" jõuda, on vaja törts julgust saatust trotsida, vaadata kartmata sisse ( ja mitte välja), teha inventuuri (loe: lahti lasta iganenud mõttemallidest ja käitumismustritest, ümber hinnata väärtushinnanguid etc etc) ja lihtalt olla VABA kui lind ja AVATUD kõigele uuele, mida siis Elu sulle kandikul ette tooma hakkab. Jah, see kõik võtab aega, aga dividendid on uhked ja kullahinnaga ehk vist isegi hindamatud. Loomulikult kassile ise hiir ikkagi ise suhu ei jookse, seega mina nutikas Rott, olin valmis proaktiivne olema ja unustama kassi päise päeva laiskuse. Rotid on oma loomult alalhoidvad ja ellujääjad enivei nagu ka kassid kes kukuvad käppadele. Vaadates oma lebovaid kasse, siis neile ka hiired ise suhu ei jookse, ikka peavad vaeva nägema. Aga jah olles ise valmis muutusteks ja põhiline on usk iseendasse, siis on juba pool võitu.

Aga täna istun Pilve Piiril ja vaatan eemalt. Ka ennast vahel. Palju lihtsam on siis asjadest aru saada ja tegutseda. Viimati loetud Osho Loovuse raamat ütleb siinkohal ülitabavalt, et tegevus on tarbetu tegutsemine. Tegutsemine on ajendatud olukorrast, tegevus on lihtsalt vegeteerimine ilma erilise vajaduseta. Osho kirjeldab väga ehedalt, kuidas tänapäeva inimesed rabelevad iga päev nagu robotid, nn teevad tööd või tegelevad tähtsate asjadega hetkest hetkesse nägemata, tunnetamata, nautimata hetke. Tegutsetakse vaid siis, kui olukord nõuab, tegeletakse mõtetult rutiinsete asjadega, et olla lihtsalt tegevuses, sest üksindus ja vaikus ja lihtsalt olemine käib üle jõu. Näiteks suitsetamine, inimene üldjuhul suitsetab, et rahustada närve, olla tegevuses või olla nn sotsiaalne. Harjumused, mis muud. Ja neid on ju raske muuta. Tean omast käest. Ja suitsu olen ise ka väga harva teinud ja omast arust nautinud, aga kui tõsiselt ja sügavale piiluda, siis pigem ikka emotsioonide mahasurumiseks ja enda rahustamiseks või siis peomöllus sotsialiseerudes või siis igavusest. Aga eks see igaühe enda otsus ja vaba tahe mõelda miks ja mida tehakse.

Muideks, joonistamise isu on tulnud peale, viimati nautisin seda alles kooliajal või päris pisikesena. Ja see on ka praegu nauditav. Mida siis vahepeal "100 aastat" sai tehtud? Tegeletud mõtetute asjadega? Kritseldatud mõtetute koosolekute ajal paberinurgale lillekesi ja sümboleid. Aga nüüd on mul värvid ja paber olemas, esimene õnnitluskaartki on kohe kohe valmis saamas. Kooli ajal oli minu üks kaubamärkidest teha õnnitluskaarte ja miks mitte teha kallitele inimestele ise kaarte. Selle sees olev energia on topeltrõõm saajale ja protsessinauding tegijale.

Tuli selline:

Osho selles samas Loovuse raamatus kirjeldab kunsti, missugune teos on loov ja mis ajab teda oksele. Need pildid, mis tulevad südamest ja end unustades, kus kunstnik on kanaliks, see on loov ja ehe ja loomulik. Ülejäänud on vaid kunstiline teraapia, nn kunstniku okse, nagu Osho otse väljendas. Tema nägemuse järgi enamus tänapäeva kunsti on lihtsalt teraapia, välja valatud higi, valu, viha ja vaev, et kellegile, nt tarbijatele kunsti teha..... aga lugege ja otsustage ise, mis on loovus ja mis mitte. Olen täiesti nõus, et mingil hetkel on vaim peal ja siis võid kasvõi lennata, ehk end unustades ja lõdvaks lastes võid imesid korda saata, olgu siis kas leiba küpsetades, tube koristades, joonistades või kasvõi lauluviisikest ümisedes. Ahjaa meenub Pealtnägijast väga hea loovuse näide, see nn Diskokunn, kes enamasti B&C-s südamest tantsu vihub. See mees on loov, teda ei kõiguta mitte miski, ta unustab enda ja elab lihtsalt end välja ja missiis et enamus teda naeravad ja püüavad jäljendada, tal poogen mis teised arvavad, tema naudib. Julgus olla loov ja vaba on suur samm edasi. Jõudu talle!

Sõnadel ja mõtetel on mega energia. Ühel hommikul mõtlesin, et What if??? tahaks olla armunud, kõigesse, iseendasse, teistesse, toredatesse inimestesse ja Elusse tervikuna. Here I am, totally in love...sitting on the clouds ja naeratades kohtlaselt. (Väga hästi sobitub siia Star FM just tulev Sandra "In the heat of the night i lose control..." See minu pubeka aja hea lemmik.) Nii et vaadake ette mida soovite või mõtlete, soovid kipuvad täituma... kui tulevad puhtast avatud südamest. Egoistlikud soovid prantsatavad Looja juurest potsti tagasi. Paraku.