Remember, be happy! (by Chapman, in Garfield)

Lahe Jõul see aasta... teen teleka lahti, tuleb Garfield, teen järgmine päev teleka lahti, tuleb jälle Garfield, vaatan telekava, no ei ole..... Praegu ka. No aga on hea.... Väike äratundmisrõõm oma loomikutega.
Garfield nagu minu kollane kass, samasugune paksuke, kuid mitte nii ülbe... Minu Siiam nagu filmis Nermal, paraku tema on meie pere ülemus ja siis kutsa Odie nagu minu Pontsik (välimuselt vastupidine)... minu Bonso küll ei tantsi, pigem maiuse peale vaid sitsib.

Aga ikkagi loomafiilmid on rõõmsad ja südamlikud. Sobivad hästi Jõuluaega. Ja kui vaid saaks aru, mida nad mõtlevad.... Garfieldi-sugune võiks kodus olla küll, oleks alati lõbus. Ka meil käib võitlus diivanikoha eest, aga üldjuhul suured hundid seda privileegi minu juuresolekul ei saa, kuigi Bonso kogu aeg üritab sülle ja diivanile pugeda kasside kõrvale. Kuigi tuleb tunnistada, vahel kui silm peal ei ole, öösiti, siis Bonso tahab tunda ka end samal tasandil kui kassid, volksab diivanilt maha, silmad alandilikult maas ja kõrvad lontis süüdlaslikult. Pidev olelusvõitlus ja ometi koer jääb kassidele alla. Kassid lihtsalt on nutikamad, intelligentsemad ja muidugi ülbemad. Koerad aga truud, lojaalsed ja lihtsameelsed ühe tüki vorsti pärast. Kokku tuleb paras kooslus. Eks see naiste ja meeste vahel samamoodi, kui vaid mõlemad üksteist mõistaksid. Lõputu teema ja seetõttu alati intrigeeriv. Oleks see nii, et kassid ja koerad koos tantsiksid.

See loomavihkaja Chapman ütles filmis, küll silmakirjalikult, et olge ÕNNELIKUD, aga....ise oli kalk ja külm....nii ta on meie elus....pealt näha on kõik ilus ja särav, seest mädaneb.... Kui meilt vahel keegi julgeb küsida, kas oled ÕNNELIK, kui palju meist julgeb vastata päris ausalt. Enamus kukub keerutama, et nojah, oleneb mis valdkonnas jne.... Aga see pole ju üldse oluline, loeb vaid kas JAH või EI, ja nii lihtne see ongi. Kui vastus on EI, siis saab ju edasi analüüsida, miks ja mida ma ise saan teha, et see oleks JAA. ÕNN on ju ikka meie kätes ja meie endi teha ja ka suhtumise küsimus.

Tegelikult on jõulud selline huvitav aeg.... on piisavalt palju aega oleskleda, vedeleda, raamatuid lugeda, telekat vahtida, jalutamas käia Päkapiku müts peas ja punased-valged riided seljas, loodust nautida (isegi vihmaga), Päkapikku mängida ja kingitusi teha ja toredaid soove sõpradele ja lähedastele saata, kasvõi virtuaalsel teel. Pole kunagi nii palju aega olnud mõelda, lugeda, võtta aega iseendale...lihtsalt olla ja aru saada, kui ÕNNELIK ma kõige selle juures siiski olen. Lihtne on ju leida arvutuid ettekäändeid, et see pole hea, too pole sobilik, kolmas ei meeldi jne jne...väga eestlaslik lähenemine...Kunagi miski pole piisavalt hea....

Jõul on ka vahel selline tõe välja ütlemise aeg, et OLLA ÕNNELIKUM edaspidi.... Vahel juhtub nii, isegi kui pole plaanis. Aga uueks aastaks tuleb ju toad koristada - nii seest kui väljast... hinges muidugi. Vahel tuleb tõde (meie arvates muidugi, absoluutset tõde ei tea me keegi) välja öelda ka väga lähedastele ja see ei ole kerge, see võtab mega energia, et end kokku võtta, ette valmistada, piisavalt tugevaks saada ja midagi, mis ammustest aegadest, võib-olla ka aastakümneid võib piinata, välja öelda....Mina tegin seda ja raske on ette kujutada, milline energia selle alt vabaneb.... Tegelikult nii ongi, et kõik mis südamel, tuleb välja öelda...

Tõde võib valus olla, kuid ikka parem on avada silmi teisel (vähemalt püüda, see ei pruugi õnnestuda, vabal tahtel vaid tehakse ikka silmad lahti) ja vabastada end tohutust koormast, teeb kasu mõlemale. Kahju, et tihti ei suuda me rääkida kohe või pole me selleks valmis piisavalt. Aga kunagi pole hilja. Olen jätkuvalt veendunud, et kõik, mis hinges pakitseb, tuleb ühel hetkel välja lasta, sest see koorem võib aastatega väga suureks ja raskeks kasvada ja omanikule palju takistusi teele visata. Ja ega siis Tõde ainult valus pole.

Tõel nagu mündilgi on alati kaks külge, pluss ja miinus, nagu elus ikka. Ka see Pluss tuleb välja öelda, ka seda me tihti ei tee, lihtsalt ei julge, põeme teis(t)e arvamuste pärast. Tegelikult on veel olulisem see hea sõna, tunnustus, tänu välja öelda. Ma tegin ka seda....ma lihtsalt olen aus...nii heas kui halvas, vähemalt iseenda suhtes. Ja see on kõige olulisem.

See komöödia, mida näidati Jõululaupäeval, oli vist "Armastus on see", kus kõlama jäi sama mõte, et kasvõi Jõulude ajal on just hea öelda välja südamelt kõik....Eriti just armastavad ja positiivsed tunded.
Uus aasta ja uus leht.... loodan, et mitte igavesti ei ole uus aasta ja uus leht. Järgmine aasta on minu aasta, ka zodiaagi märgi järgi. Ja sinnani saab vaid veelgi rohkem puhtust luua neis kohtades, kus vaja, et olla sõiduvees omal aastal.

(Õnnis Chapman tegi praegu hea salto elektrilise kaelarihmaga ja Jon ei teagi, et Garfield oli Odie päästmisoperatsiooni taga.)

" I feel good, so good, so good.... i got you", laulab Garfield... Täpp i-le on pandud.

Ahjaa, kõik kelle nimed on Stenid (incl mu laps), neile palju õnne nimepäevaks...